26. jaanuar 2018. a Tallinn, Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-17-9527
Tsiviilasi
XXX hagi XXX vastu tunnistamise nõudes
Tsiviilasja hind
6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XXX (isikukood XXX, elukoht XXX, e-post: XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel (e-post: [email protected]) Kostja XXX(isikukood XXX, elukoht XXXTallinn, e-post: XXX), lepinguline esindaja Tanel Riivits (e-post: [email protected])
sundtäitmise
lubamatuks
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt. Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 025/2017/1565 lubamatuks põhivõlgnevust 20 000 eurot ja intressi 1600 eurot ületavas osas.
2.Ülejäänud osas jätta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud 90% ulatuses kostja ja 10% ulatuses hageja kanda. Vastastikku väljamõistetud menetluskulude tasaarvestamise tulemusel mõista XXXlt välja XXX kasuks menetluskulu 3262,80 eurot. Hageja poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (3262,80 eurot) tuleb tasuda viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Tühistada Harju Maakohtu 28.06.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-9527 kohaldatud hagi tagamise abinõud.
2-17-9527 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.XXX esitas 19.06.2017 Harju Maakohtule hagi XXX vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes, milles taotles 27.06.2017 täpsustuse kohaselt tuvastada hageja võlgnevuse suurus kostja ees ja ülejäänud summa osas tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 025/2017/1565 lubamatuks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29.07.2015 Tallinna notari Tarvo Puri asendaja Kristjan Rohtmetsa juures notariaalse hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu (käenduslepingu). Käenduslepingu esemele, s.o hagejale kuuluvale korteriomandile asukohaga XXX, Tallinn seati kinnistusraamatusse esimesele vabale kohale hüpoteek summas 60 000 eurot. Hüpoteegiga tagati kostja kõiki nõudeid XXX vastu, mis tulenesid kostja ja XXX vahel sõlmitud 24.07.2015 laenulepingust ja selle võimalikest lisadest. XXX ei tasunud maksegraafikus ettenähtud summasid. Kostja esitas avalduse hüpoteegi täitmiseks. Kohtutäitur alustas täitemenetlust ning edastas hagejale täitmisteate. Vabatahtliku täitmise tähtaeg lõppeb 20.06.2017. Täitmisele on pööratud käenduslepingust tulenevad nõuded kogusummas 72 000 eurot. Nõuded tulenevad XXX ja kostja vahel 24.07.2015 sõlmitud lepingust ning lisaks kostja ja XXX vahel 24.10.2015 ja 01.09.2015 sõlmitud laenulepingu lisadest. Poolte vahel sõlmitud käenduslepinguga tagas hageja hüpoteegiga vaid neid kostja nõudeid, mis tulenesid kostja ja XXX vahel 24.07.2015 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest. Põhilepingul ja käendusel on ka hageja allkirjad. Seega on hageja tahteavaldus kostja eest XXX kohustuste käendamisel ja selleks tagatise andmisel olnud üheselt mõistetav. Hagejat ei ole teavitatud uute laenulepingute sõlmimisest ja hageja ei ole olnud nendest teadlik. 24.10.2015 ja 01.09.2015 lepingutel puudub hageja allkiri. 24.05.2017 lepingu punkt 1.9 ei anna alust määratlemaks hilisemaid tehinguid 24.07.2015 laenulepingu lisadeks. Hageja käenduslepinguga ei tagatud kostja ja XXX vahel 01.09.2015 ja 24.10.2015 sõlmitud laenulepingutest tulenevaid kohustusi. Seega on antud laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise nõue täitemenetluses lubamatu, kuivõrd tegu ei ole kohustusega, mille täitmise eest hageja vastutaks. Hageja ei ole antud nõudeid käendanud ega temale kuuluvale korteriomandile seatud
2-17-9527 hüpoteegiga taganud. Hageja võlgneb kostjale tegelikkuses 72 000 euro asemel ainult 20 020 eurot. Seega nõuab kostja hagejalt alusetult 51 980 euro tasumist. Laenulepingu lisad saavad reguleerida üksnes laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Sisuliselt uued laenulepingud ei saa olla olemasoleva laenulepingu lisad ning laenulepingu lisadest ei saa tuleneda kohustust käendada kõiki tulevikus abstraktselt sõlmitavaid laenulepinguid. Ka hüpoteegi suurus ei näita, et käendaja oli teadlik ja nõus sellega, et käendus laieneb tulevikus sõlmitavatele laenutehingutele. Tagatiskokkulepe on ka kvantitatiivselt arvestanud hüpoteetiliste kõrvalnõuetega. Ka XXX hilisem võlatunnistus ei tõenda hageja tahteavalduse olemasolu siduda hilisemad tehingud 24.07.2015 tehingust tuleneva käenduskohustusega. Hageja leiab, et laenulepingu tingimus, s.o intressikokkulepe 4,5% kuus ning aastas 54%, on vastuolus heade kommetega. Laen oli antud kinnisvaratagatisel, seega oleks kohane olnud samasugune intress kui eluasemelaenul. Eluasemelaenu keskmine aastane intressimäär vahemikus 2015 kuni 2017 oli 2,2%. Seega on laenulepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord erakordselt suures ulatuses tasakaalust väljas, tingimus on tühine ning kohalduma peaks seadusjärgne intress, s.o kahe kuu eest 20 eurot. 24.07.2015 laenulepingu punkti 1.11.1 järgi oli kostjal õigus laenuleping üles öelda, kui XXX jätab teisel järjestikusel maksetähtpäeval täielikult või osaliselt tasumata lepingu lisas ettenähtud laenusumma või intressi. Tagasimakseid tehtud ei ole. Seega pidanuks kostja laenulepingu kahe kuu möödudes üles ütlema. Selle asemel andis kostja Janno Eresile järgnevate laenulepingute alusel täiendavalt laenu ning lasi hageja võlgnetavatel summadel intresside arvelt kasvada. Kostja selline teguviis on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostjal on õigus nõuda intressi üksnes selles ulatuses, millele tal oleks olnud õigus, kui ta oleks lepingu õigeaegselt üles öelnud. Seega saab lugeda hüvitamisele kuuluvaks intressisummaks vaid kahe kuu intresside summa. Kostja on viidanud usaldusele XXX vastu. XXX tasus kostja kinnitusel korrapäraselt kohustust 756 eurot. Praeguseks on kohustused 70 000 eurot. Ei ole eluliselt usutav, et kohustuse täitmise proportsioon annab aluse usalduse tekkimiseks. Mõistlik laenuandja oleks pöördunud oluliselt varem käendaja poole ja nõudnud kohustuse täitmist. Tõendatud ei ole ka, et kostja on nõudnud Janno Eresilt kohustuse täitmist. Kostja on oma õiguseid kuritarvitanud. Hageja ei saanud esitada vastuväiteid kõrvalnõuete suuruse osas, kuna ei olnud teadlik, et XXX oma kohustusi ei täida.
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja vaidleb hagile vastu, palub jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et hiljem ei ole sõlmitud uusi laenulepinguid vaid justnimelt laenulepingu lisad, millele ulatub hageja antud käendus. Puudub kokkulepe, mille kohaselt tuleks sõlmida lisad hageja heakskiidul ja/või teadmisel. Ka XXX leiab, et tegemist oli 24.07.2015 laenulepingu lisadega. Kostja ei ole soovinud rikastuda kasvavate kõrvalnõuete arvelt. Kostja nõudis regulaarselt põhivõlgnikult nõude tasumist ning XXX kinnitas, et ka hageja on tekkinud olukorraga kursis. Laenulepingu lisad sõlmiti enne, kui XXX algasid makseraskused kostja ees. XXX tagastas septembris-novembris 2015 kostjale osaliselt laenumakseid. Kostja uskus XXX poolt võla
2-17-9527 tasumisse, mistõttu ei öelnud koheselt lepingut üles. Laenu tagastamise tähtaja pikendamine võimaldas vältida ka tagatisvara realiseerimist täitemenetluses. Kui hageja leidis, et laenuleping on ebasoodsatel tingimustel, oleks ta võinud jätta tagatise andmata. Laenulepingu tingimused olid teada enne käenduse andmist. Kostja ei ole majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja ning tarbijakrediidi sätted ei kohaldu. Ka ei olnud sõlmitud tingimused ebamõistlikud. Hageja esitas vastuväiteid intressimäära osas alles täitemenetluses. Hüpoteek ületas seadmise hetkel laenusummat kolm korda. Järelikult pidi hageja arvestama sellega, et nõude suurus koos kõrvalnõuetega võib kujuneda algsest laenusummast oluliselt suuremaks. Kostja nõutav summa 31.07.2017 seisuga on 70 000 eurot. Algne 72 000 eurot on vähenenud seoses XXX tasutud 2000 euroga.
KOHTUISTUNGIL ESITATUD SEISUKOHAD
3.Kohtuistungil selgitas kostja, et tasumata laenu põhiosa on 70 000 eurot. Kostja oleks nõus täitemenetluses vähendama intresside nõuet, kuid hagi tagamise tõttu on täitemenetlus peatatud. Kostja nõuab 4 kuu intresse ajavahemiku detsember 2015 kuni märts 2016 eest, s.o 3600 eurot. Viiviseid kostja täitemenetluses ei nõua. XXX on tasunud täpsustamata ajal intressi oktoobri ja novembri 2015 eest, kokku 2000 eurot. Esimesel kahel kuul ei pidanud intressi tasuma, kuid puuduv osa on jaotatud nendesse maksetesse. Kõik XXX maksed on toodud 31.07.2017 esitatud kirja lisas. Hageja täpsustas nõuet ning palus tunnistada sundtäitmine lubamatuks 20 000 eurot ja intressi 1600 eurot ületavas osas. Kostja palus jätta hagi rahuldamata viisil, et tasutavaks intressisummaks kujuneks 1600 eurot. Kostja palub jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning kostja vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt.
5.Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-st 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 396 lg-s 1 on sätestatud, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja nõue käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 142 lg 1 alusel, millest tuleneb, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama sätte lõike 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Käendaja vastutust sätestava VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja
2-17-9527 võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama sätte lõike 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.
6.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
7.TMS § 221 lg-s 1 on sätestatud et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama paragrahvi lg 11 järgi saab võlgnik muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.
8.Esmalt käsitleb kohus seda, kas 01.09.2015 ja 24.10.2015 tehingud võiksid olla 24.07.2015 laenulepingu lisad, millele võiks laieneda hageja antud käendus. Kostja esitatud tõendist (tl 79) nähtuvalt on XXX saanud 01.09.2015 tehingu alusel laenu 6000 eurot ning 24.10.2015 tehingu alusel laenu 10 000 eurot. Kohus leiab, et 01.09.2015 ja 24.10.2015 sõlmitud tehinguid tuleb käsitleda iseseisvate laenulepingutena. Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) VÕS § 396 kohaselt andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja andis eeltoodud tehingutega Janno Eresile laenu ja viimane kohustus laenu tagasi maksma. Ühe laenulepingu lisaks võiks kohtu hinnangul olla ainult sellesama laenu tasumise graafiku muutmine vms, mitte aga olulises ulatuses uue laenu saamine. Seega ei saanud olla uute lepingute näol tegemist lepingu lisadega, millele käendus ulatuks.
9.Järgmiseks käsitleb kohus intressikokkuleppe võimalikku tühisust. Hageja on leidnud, et 24.07.2015 laenulepingus (tl 13-14) sätestatud intressikokkulepe on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Hageja on tuginenud sellele, et intress 4,5% kuus, s.o 54% aastas, on oluliselt kõrgem kui kinnisvara tagatisel antava eluasemelaenu intress. Kostja väite kohaselt ei ole intress ülemäära kõrge ning hagejal oli ka võimalik enne käenduse andmist laenulepinguga tutvuda ning keelduda käenduse andmisest. Ka ei ole hageja esitanud oma vastuväiteid mõistliku aja jooksul vaid alles täitemenetluses. Tehing on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või
2-17-9527 pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seega võiks olla tegemist tühise kokkuleppega TsÜS § 86 lg 2 p-s 1 või 2 toodud tingimusel. Kohus leiab, et tõendatud ei ole, et tehing on tehtud tulenevalt erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Tõendatud ei ole ka, et tehing oleks tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Krediidi kulukuse määra ülempiir on ette nähtud vaid tarbijakrediidilepingute korral. Kuivõrd tarbijakrediidilepingu üheks pooleks peab olema VÕS § 402 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja ning tõendatud ei ole, et kostja eeltoodud kriteeriumile vastaks, ei saa poole vahel sõlmitud lepingut käsitleda tarbijakrediidilepinguna. Seega ei kohaldu sellele ka tarbijakrediidilepingu korral ette nähtud krediidi kulukuse määra ülempiir. Hageja käsitluse kohaselt tuleks võrrelda kohustuste väärtust suhtes kinnisvara tagatisel antavate eluasemelaenudega. Kohus eeltoodud käsitlusega ei nõustu. Asjaolu, et laen on tagatud hüpoteegiga, ei tähenda, et tegemist oleks eluasemelaenuga või sellega võrreldava laenuga. Eluasemelaen on Eesti Panga presidendi 12. detsembri 2014. a määruse nr 17 „Eluasemelaenu andmise piirmäärad ja maksimaalne laenutähtaeg” § 1 lg 2 tähenduses määruse §-s 2 nimetatud laenuandja poolt füüsilisest isikust laenusaajale antav hüpoteegiga tagatud laen, mille sihtotstarve on Eestis asuva eluaseme ostmine, püstitamine, laiendamine, rekonstrueerimine või renoveerimine. Sama määruse § 2 järgi kehtib määrus kõikidele Eestis tegutsevatele krediidiasutustele, sealhulgas välisriigi krediidiasutuste Eesti filiaalidele. Kostja on eraisik, mitte krediidiasutus. Puuduvad ka tõendid selle kohta, et laenu on võetud eeltoodud eesmärgil (ning ka selliste tõendite esinemine ei muudaks laenu eluasemelaenuks). Seega ei ole kohtu hinnangul viide eluasemelaenude intressile asjakohane. Kohtu hinnangul on intress 54% aastas kõrge, kuid mitte ülemäära. Seda eriti võttes tagantjärele arvesse laenusaaja vähest usaldusväärsust ja laenu kõrget riski. Ka oli hagejal võimalik, tutvudes laenulepinguga ja hinnates laenuitressi liiga kõrgeks, jätta käendus andmata. Kohus leiab eeltoodule tuginedes, et intressikokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega ega ole seetõttu tühine.
10.Pooltel puudub vaidlus selle osas, et täitmata on 24.07.2015 lepingust tulenev laenu põhiosa 20 000 eurot. Kohus leiab, et 20 000 euro põhinõude osas on täitemenetluse läbiviimine põhjendatud.
11.Õigus öelda üles 24.07.2015 sõlmitud laenuleping (tl 13) tekkis lepingu punkti nr 1.11.1 järgi siis, kui laenusaaja jätab teisel järjestikusel maksetähtpäeval täielikult või osaliselt tasumata lisas 2 (tl 14) ettenähtud laenusumma või intressi. Graafiku (tl 14) kohaselt kahel esimesel kuul intressi ega laenusummat tasuda ei tulnud, küll aga oli esimene graafikujärgne maksetähtaeg 24.10.2015 (intress 1020 eurot) ning teine 24.11.2015 (intress 980) eurot. Kostja kinnitusel XXX 24.07.2015 laenu tagasimakseid eeltoodud tähtaegadel ei teinud. Seega oli 25.11.2015 seisuga tasumata kaks laenu graafikujärgset makset ning kostja oleks olnud õigustatud laenulepingu üles ütlema. Kohus märgib, et eluliselt usutavad ei ole kostja väited, mille kohaselt oli tal usaldus XXX poolt laenu tagasimaksmisesse, mistõttu ta kohustuse täitmist koheselt ei nõudnud. Kostja esitatud
2-17-9527 dokumentidest (tl 79-83) nähtuvalt on XXX tekkinud vajadused olemasolevat laenukoormust oluliselt suurendada ning lisaks 24.07.2015 laenatud 20 000 eurole veel 01.09.2015 6000 eurot ning 24.10.2015 10 000 eurot juurde laenata. Kohtu hinnangul pidanuks selline vajaduste pidev suurenemine tekitama kostjas hoopis ettevaatust ning kahtlusi isiku maksevõime osas. Kostja kinnitusel tasus XXX 01.09.2015 ja 24.10.2015 laenulepinguid septembris-novembris 2015 (tl 78 pöördel), mis andis kostjale aluse XXX usaldada. Kostja on viidanud sealjuures oma vastuse lisale 2 (tl 79), milles kostja on kinnitanud oma esindajale laekumiste aega. Kohus leiab, et esitatud tõend ei ole kuigi usaldusväärne, kuna sama tõendi esimese punkti kohaselt olevat põhivõlgnik tasunud 24.07.2015 makseid vastavalt 24.10.2015 1020 eurot ja 24.11.2015 980 eurot, samas on hoiatuses laenulepingu ülesütlemise kohta (tl 80-81) kinnitatud, et 01.03.2017 seisuga ei olnud laenusaaja teinud mitte ühtegi 24.07.2015 laenu tagasimakset. Seega on kostja esitatud tõendid omavahel vastuolus. Eeltoodust tulenevalt ei olnud heauskne kostja käitumine, s.o laenulepingu ülesütlemata jätmine olukorras, kus põhivõlgnik oma kohustusi ei täitnud ning sellega kõrvalnõuete suurendamine. Kostja ei andnud käendajale teada põhivõlgniku kohustuse rikkumisest ega andnud sellega käendajale võimalust täita kohustust täitemenetluses nõutavast oluliselt väiksemas ulatuses.
12.VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohtu hinnangul on hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu nõuda käendajalt intressi enam, kui aja eest lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemise õiguse tekkimiseni. Intressi nõudmine täitemenetluses võiks seega olla põhjendatud 4 kuu eest, s.o ajavahemiku 24.07.2015-24.11.2015 eest. Kuivõrd 1 kuu intressi määr oli 4,5% ning intressi arvestatakse põhinõudelt 20 000 eurot, on 1 kuu intress 900 eurot ning 4 kuu oma vastavalt 3600 eurot. Kostja kinnitusel on XXX tasunud 24.07.2015 laenulepingust tulenevat intressi 2000 eurot. Kohus leiab, et see summa tuleb lugeda põhjendatud intressi katteks ning täitemenetluses ei ole põhjendatud nõuda intressi enam kui (3600-2000) 1600 eurot.
13.Kokkuvõtlikult tunnistab kohus sundtäitmise lubamatuks põhinõuet 20 000 eurot ja intressi 1600 eurot ületavas osas. Sundtäitmine eeltoodud piirides on lubatav. Menetluskulud
14.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise puhul jäävad täitekulud sissenõudja kanda (TMS § 221 lg 4). Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1). Kohus on rahuldanud hagi valdavas ulatuses. Kohus leiab, et võttes arvesse hagi rahuldamise umbkaudset ulatust tuleb jätta menetluskulud 90% ulatuses kostja ja 10% ulatuses hageja kanda.
15.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda sama paragrahvi lg 11 kohaselt selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad TsMS § 175 lõike 4 alusel
2-17-9527 Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Viidatud piirmäära käesoleval hetkel kehtestatud ei ole.Vastuväiteid teise poole menetluskuludele on esitanud kostja. Kostja hinnangul ei ole olnud menetlus keerukas ega suure mahuga. Hageja ajakulud on oluliselt ülepaisutatud ja ei haaku tegelikkusega. Samas esineb dubleerivaid ajakulusid. Kogenud ja õigusteadmistega isikul ei saa kuluda nii palju aega dokumendi lugemiseks ja analüüsimiseks, nagu hageja menetluskulude nimekirjast nähtub. Hageja on esitanud mitmeid kulusid, mis seonduvad tema nõustamisega täitemenetluses, need kulud ei kvalifitseeru TsMS § 144 kohaseks kohtuväliseks kuluks. Ka ei seondu selle menetlusega krediidikomisjonile selgituste andmine. Ka hageja ja tema esindaja vahelist suhtlemist on ajakuluna liigselt. Ligi 60% kuludest ei ole põhjendatud.
16.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt (tl 50-51; tl 110-113) oli hageja lepingulise esindaja ajakulu koos kohtuistungiga kokku 37 tundi, kokku 5772 eurot, tunnitasu 130 eurot käibemaksuga. Lisandub ka kinnistusregistri päringu kulu ja riigilõiv 475 eurot. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud järgmine hageja 05.07.2017 nimekirjas toodud menetluskulu: 15.06.2017 ja 19.06.2017 kirjed kokku 8 tundi ületavas osas. Tegemist ei olnud kuigivõrd keerulise menetlusega ning asjaolude välja selgitamine, suhtlus kliendiga ning kohtusse esitatavate dokumentide koostamine ning nende lisade komplekteerimine ei saa olla põhjendatud sedavõrd suure ajakuluga (kokku 12h 30m). Ka ei saa riigilõivu tasumise korraldamist pidada õiguslikke eriteadmisi nõudvaks toiminguks ning kohtule jääb selgusetuks, milles täpselt seisneb aruandlus kliendile. Samadel põhjustel ei saa 27.06.2017 kirjet pidada põhjendatuks 2,5 tundi ületavas osas. Hageja 27.06.2017 menetlusdokument on küll mahukas lehekülgede poolest, kuid mitte sisu osas. Seega on 05.07.2017 esitatud esindaja tasu põhjendatud kokku 11h 15min osas. Hageja 08.01.2017 nimekirjas toodud menetluskulu ei ole põhjendatud järgmises ulatuses: 10.08.2017 kirje 4 tundi ületavas osas. Kostja määruskaebusega tutvumisele ja õiguslikule analüüsile ei saanud kuluda professionaalsel õigusabi osutajal enam, kui 2 tundi ning ka määruskaebusele vastuse koostamise kulu ei saanud ületada 2 tundi. Kirjed 11.09.2017, 29.09.2017, 05.10.2017 ja 18.10.2017 ei ole kohtu hinnangul põhjendatud kogu ulatuses. Tegemist oli küll toimingutega täitemenetluses, mis omab otsest puutumust käesoleva kohtumenetlusega kuid kohus nõustub kostja seisukohaga selles, et täitemenetluses hageja esindamise kulu ei saa käsitleda kohtuvälise kuluna TsMS § 144 mõttes, mis kuuluks hüvitamisele käesoleva kohtumenetluse raames. Käesoleva tsiviilasjaga seotud kulu saab olla eelkõige kaasuse analüüsi ja seisukohtade esitamise kulu, samuti poolte esindamise kulu kohtuistungil. 27.09.2017 ja 02.10.2017 kirjed on kokku põhjendatud 4 tunni ulatuses. Olles tutvunud kostja seisukohtadega määruskaebuse esitamisel, ei saanud peale kostja vastusega tutvumist olla oluliselt uusi asjaolusid või väiteid, mis vajaks analüüsimist sedavõrd pika aja vältel. Ka ei ole hageja seisukoht sedavõrd mahukas, et koos kostja vastusega tutvumisega võiks ajakulu olla kokku üle 4 tunni. 08.01.2018 esitatud nimekirja õigusabikulud on seega põhjendatud kokku 10h 30m ulatuses. Ülejäänud ulatuses on hageja menetluskulude nimekirjas toodud kirjed kohtu hinnangul põhjendatud. Ülemäära kõrge ei ole ka tunnitasu 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Kinnistusregistri päringu kulu põhjus ei ole kohtule selge, kuivõrd kohtule registriväljavõtet
2-17-9527 esitatud ei ole. Seetõttu ei saa kohus lugeda seda põhjendatud kuluks. Kokku on hageja menetluskulud põhjendatud järgmises ulatuses: õigusabikulu kokku 21h 45m, s.o 3393 eurot (koos käibemaksuga) ja riigilõiv 475 eurot, kokku 3868 eurot.
17.Kostja menetluskulude nimekiri (tl 116-117) on kohtu hinnangul põhjendatud kogu ulatuses, s.o 2184 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal kanda hageja menetluskulud 3481,20 eurot ning hagejal kostja menetluskulud 218,40 eurot.
18.TsMS § 445 lg 1 kohaselt, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse kohtuotsuse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Lähtudes eeltoodust määrab kohus tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused käesoleva kohtuotsuse alusel välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tulemusel mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 3262,80 eurot (3481,20 – 218,40).
19.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.