Võlaõigus

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27.09.2022 tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC22019240. Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja kostjale üle 5 000 eurot. Lepingu järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 8,80% tagastamata krediidisummalt ühe aasta kohta. Krediidi kulukuse määraks oli 12,75%. Kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma oli 6 724,84 eurot. Krediidisumma 5000 eurot maksti välja kostja arvelduskontole XXXXXXXX kuupäeval 27.09.2022. Alates 27.09.2022.a kuni käesolevani on kostja teinud lepingu raames oma kohustuste katteks hagejale ülekandeid kogusummas 2 403,81 eurot. Hageja hoiatas 18.12.2023.a saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmisega sellises mahus, mis võimaldanuks lepingujärgsete kohustuste täitmist varem kokku lepitud tingimustel. Kostja oli osaliselt või täielikult viivituses vähemalt 3 järgmise osamaksega, mida hageja pidas ülesütlemise aluseks: 1) 15.02.2024 osamakse summas 8 eurot; 2) 15.03.2024 osamakse summas 35,60 eurot; 3) 15.04.2024 osamakse summas 36,93 eurot; 4) 15.05.2024 osamakse summas 73,74 eurot; 5) 15.06.2024 osamakse summas 112,09 eurot; 6) 15.07.2024 osamakse summas 112,09 eurot. Hageja ütles 19.07.2024.a ülesütlemisavaldusega lepingu üles. Kuna kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist krediidisumma katteks tasunud ühtegi makset, siis on kostja poolt lepingu järgi tagastamata krediidisummaks 3 328,72 (5000-1671,28) eurot, mis tuleb üldtingimuste p-st 4.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista. Lepingu alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 8,80% tagastamata krediidisummalt ühe aasta kohta. Lepingu ülesütlemise avalduses on esitatud sissenõutavaks muutunud intressi nõue summas 140,69 eurot. Sissenõutavaks muutunud intressinõue on kujunenud järgmiselt – lepingu maksegraafiku kohaselt kuulus lepingu kehtivuse perioodil tasumisele 699,73 eurot, millest kostja tasus 559,04 eurot. Kostja on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hagejale tasumata sissenõutavaks muutunud 2 (7)

krediidisumma 3 703,60 eurot, seega arvutab hageja viivist krediidisumma tasumisega viivitamiselt, määraga 8,80% võlgnetavalt summalt aastas. 27.11.2024.a seisuga tuleb lepingu ja seaduse alusel kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 105,40 eurot ning TsMS § 367 alusel alates 28.11.2024.a kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 8,80% tagastamata krediidisummalt aastas. Poolte vahel sõlmitud lepingu alusel on kostja kohustatud tasuma hagejale igakuiselt lepingu haldustasu. Vastavalt lepingule on selleks 8 eurot kuus. Kostja jättis tasumata lepingu haldustasu 0,88 eurot 15.02.2024 osamakse eest. Kostja kohustus lepingu kehtivuse ajal 15.03.2024 kuni 15.07.2024 tasuma lepingu haldustasu 40 eurot. Kokku nõue 40,88 eurot. Laenutaotlusel märkis klient oma sissetulekuteks kokku 1800 eurot. Kostja Maksu- ja Tolliameti sissetulekute registrist nähtus, et tarbija keskmiseks töötasuks viimase 3 kuu vältel oli 800 eurot. Klient märkis laenutaotlusel, et tal puuduvad igakuised kohustused. Krediidilepingust nr CL-EEC-22019240 tuleneva tulevikukohustuse suuruseks moodustus 112,09 eurot. Lisaks arvestas pank krediidivõimelisuse hindamisel, et kostjal on 2 ülalpeetavat, kostja on abielus ja kostja elupinnaks on isiklik korter. Juhul kui kohus jõuab järeldusele, et krediidiandja ei ole krediidi väljastamisel käitunud vastutustundliku laenamise põhimõtetega kooskõlas, siis on hageja nõue VÕS § 403 prim 4 lg 7 ümberarvestuse kohaselt 2 596,19 eurot (väljastatud krediit 5 000,00 eurot, millest maha arvestatud kõik tagasimaksed krediidisumma katteks summas 2 403,81 eurot).

Kohus tuvastab, et pooled sõlmisid 27.09.2022 tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC-22019240 (dtl 45). Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja kostjale laenu 5000 eurot. Lepingu järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 8,80% tagastamata krediidisummalt ühe aasta kohta. Krediidi kulukuse määraks oli 12,75%. Kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma oli 6724,84 eurot.

Krediidisumma 5000 eurot maksti välja kostja arvelduskontole XXXXXXXX kuupäeval 27.09.2022 (dtl 50).

Hageja ei ole kahtluse alla seadnud asjaolu, et kostjaga sõlmitud leping oli tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõistes.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13).

VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 403 4 lg 3 kohaselt küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel:

1)

arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist;

2)

aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi;

3)

teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.

KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Kohus hindab esmalt, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on selgitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaldamist hagiavalduse lk 6 jj (dtl 37). Selle kohaselt omandas võlausaldaja teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotlusele esitatud andmete (dtl 55-57), 4 (7)

kliendi Maksu- ja Tolliameti sissetulekute registri väljavõtte ajaloo alusel ja avalikest registritest saadud info alusel (dtl 58-61).

Hagiavalduse kohaselt laenutaotlusel märkis klient oma sissetulekuteks kokku 1800 eurot. Igakuiseks sissetulekuks märkis kostja töötasu summas 800 eurot neto ettevõttest XXX. Samuti märkis kostja, et tal on teised sissetulekud 1000 eurot (dtl 57, Lisa 6 – income:other 1000 ehk sissetulekud;muud sissetulekud 1000). Kostja Maksu- ja Tolliameti sissetulekute registrist nähtus, et tarbija keskmiseks töötasuks viimase 3 kuu vältel oli 800 eurot (dtl 5859, Lisa 7 – salary info: net income perioodil 05.2022-7.2022). Kostja märkis laenutaotlusel, et tal puuduvad igakuised kohustused. Krediidilepingust nr CL-EEC22019240 tuleneva tulevikukohustuse suuruseks moodustus 112,09 eurot. Arvestades kliendi tuvastatud töötasu keskmist suurust summas 800 eurot kuus, moodus kliendi igakuiste kohustuse osakaal sissetulekutest konservatiivsete arvutuste kohaselt (s.o. väikseim tuvastatud sissetulek ja maksimaalsed kohustused) ca 14,01% (112.09/800*100), mis on hageja väitel Eesti ühiskonnas ja majanduspiirkonnas praktikas tavapärane ja mõistlik kohustuste osakaal sissetulekutest. Kostjale jäi seega igakuiste elamiskuludena kasutusse 85,99% sissetulekutest ehk siis 687,91 eurot. Lisaks arvestas krediidiandja krediidivõimelisuse hindamisel, et kostjal on 2 ülalpeetavat (dtl 56, lisa 6 – „dependents“ ehk ülalpeetavad 2), kostja on abielus (dtl 56, lisa 6 – „marital status: married“ ehk perekonnaseis: abielus) ja kostja elupinnaks on isiklik korter (dtl 56, lisa 6 – „Residence type: private apartment“ ehk elukoha tüüp: isiklik korter).

Kohtul ei ole võimalik eeltoodud hageja poolt välja toodud asjaolude pinnalt võimalik tuvastada, et laenuandja on täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on küll küsinud kostjalt andmeid tema tööandja, sissetulekute, kohustuste ja elamiskulude kohta, kuid ei ole esile toonud, et oleks teostanud kontrolli kostja esitatud andmete tõelevastavuse osas. Hagiavalduses ei ole esile toodud, et laenuandja oleks tarbija esitatud andmeid sissetulekute, kohustuste ja väljaminekute suuruse kohta kontrollinud. Hageja ei ole esile toonud, et ta oleks nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte(te) esitamist ja seda kontrollinud. Tuginemine vaid tarbija poolt esitatud andmetele, ilma mõistlikke pingutusi tegemata nende kontrollimiseks, ei ole seaduse kohaselt üldjuhul võimalik. Hageja ei ole selgitanud, kuidas ta ilma kostja pangakonto väljavõtteta tegi kindlaks, et kostjal muud (laenu)kohustused puuduvad ja et kostja igakuiseks elamiskuluks on arvestuslik elatusmiinimum 303,38 eurot, millest hageja on lähtunud (dtl 38). Samuti ei ole hageja selgitanud, kuidas ta on arvesse võtnud, et igakuisest 800-eurosest sissetulekust peab ta lisaks endale üleval pidama ka kahte last. Hageja ei ole selgitanud, mida ta tuvastas sellest, et kostja on abielus ja ta elab endale kuuluvas eluasemes. Näiteks ei ole hageja tuvastanud, kas kostjale võib küll kuuluda eluase, aga see on näiteks ostetud eluasemelaenuga, mistõttu tal on ka vastavad igakuised kohustused. Seega ei ole millegagi tõendatud hageja väide, et igakuiste elamiskuludena jäi kostja kasutusse 85,99% sissetulekutest ehk siis 687,91 eurot (dtl 38). Samuti ei ole kohtul võimalik käesolevas menetluses kontrollida, kas hageja väidetud andmed kostja sissetulekute ja väljaminekute kohta vastavad tõele, kuna kontoväljavõtet esitatud ei ole.

Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et hageja on eiranud VÕS § 403 4 lg 2 ja lg 4; KAVS § 50 lg 3 ja lg 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 406 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest tulenevalt ei võlgne kostja muid tasusid, seega jääb hageja nõue ülejäänud osas (haldustasu, sissenõudmiskulu, lisateenuse ja lepingus sätestatud viivise nõudes) rahuldamata. Võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitanud olukorra, kus ta peab tegema võla sissenõudmiseks kulutusi. Viivisenõue on tal seetõttu, et tarbijast kostja ei ole kohustust tähtaegselt täitnud. Tarbijast kostja ei ole kohustust tähtaegselt täitnud, sest talle anti laenu vastutustundetult ehk olukorras, kus ta ei oleks pidanud seda saama. Vastutustundliku laenamise põhimõte on kehtestatud just selliste olukordade ärahoidmiseks.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuleb kõik tagasimaksed arvestada põhivõla katteks. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Hageja on hagiavalduse toonud välja, et juhul, kui kohus jõuab järeldusele, et krediidiandja ei ole krediidi väljastamisel käitunud vastutustundliku laenamise põhimõtetega kooskõlas, siis on hageja nõue VÕS § 403 prim 4 lg 7 ümberarvestuse kohaselt 2596,19 eurot (väljastatud krediit 5000,00 eurot, millest maha arvestatud kõik tagasimaksed krediidisumma katteks summas 2403,81 eurot).

Seega on kohtu hinnangul põhjendatud hageja nõudeks kokku 2596,19 eurot.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Hagis toodud tsiviilasja hind oli 3908,62 eurot. Hagi rahuldatud osa tsiviilasja hind (kui nõue oleks sellisena esitatud) oleks 2596,19 eurot ehk hagi rahuldati ~66% ulatuses.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta 66% ulatuses kostja kanda ja 34% ulatuses hageja kanda.

Kooskõlas TsMS § 138 lg 2 kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele hagiavalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivust 66% ehk 300,30 eurot.

Kohus leiab, et hageja esindaja poolt esindajakulude spetsifikatsioonides esindajakulu summas 100 eurot vastab esindaja poolt teostatud menetlustoimingutele ning esitatud tsiviilasja materjalidele. Seega on põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulust 66% ehk 6 (7)

66 eurot.

Kokkuvõtvalt kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele menetluskulu kokku summas 366,30 eurot, millest riigilõiv 300,30 eurot ja esindajakulu 66 eurot.

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.