Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

tehnika omandiõigus. Kuigi liisingulepingute lõpptähtaeg oli saabunud, oli hageja võlgnevuses põhiosa ja intressi tasumisega. Võlgniku avaldusest TBB LIISING AKTSIASELTS-ile nähtus, et liisingulepingu pooled leppisid kokku, et leping lõpeb ja tasumata maksed tasaarvestatakse tehnika üleandmisega liisinguandjale (praegusel juhul liisinguandja näidatud isikule). Siinkohal tuli arvestada, et hageja ei suutnud liisingumakseid tasuda. Võlgniku avaldust AS Nordea Finance Estoniale tuli mõista selliselt, et liisinguandja kulutused ja liisingueseme väärtus tagastamise hetkel olid võrdsed ja seega ei olnud pooltel üksteise vastu nõudeid VÕS § 367 lg 3 alusel. Seega võlgniku õigused liisinguvarale lõppesid ja edasi oli liisinguandja otsustada kellele ja millistel tingimustel vara võõrandada või rentida. Võlgnik ei loobunud liisingulepingute lõppemisel tasuta oma varalistest õigustest, sest liisinguesemete turuväärtus ei olnud suurem kui liisinguandja nõue hageja vastu. Liisinguandja nõue võlgniku vastu oli 2013. aasta juuni seisuga kombaini osas 31 813,46 eurot (põhiosa jääk 31 063,13 eurot), randaali osas 2 017,97 eurot (põhiosa jääk 1 795,57 eurot) ja rapsiheedri osas 4 513,83 eurot (põhiosa jääk 4 408,85 eurot) ning traktori osas 2014. aasta juuli seisuga 29 321,37 eurot. Asjatundjate arvamused masinate suurema väärtuse kohta ei tõendanud, et liisinguesemete turuväärtus ületas liisinguandja nõuded. Kummagi asjatundja hinnang ei põhinenud esemete vahetul uurimisel ja esimene neist baseerus moonutatud andmetel (arvamuse aluseks oli vale masinate vanus, uue masina ostuhind ja seisund). Masinate turuväärtusi tõendasid kostjaga sõlmitud liisingulepingud. Pealegi selgitas Konekesko Eesti AS, et müüs samalaadseid kasutatud kombaine 30 000-39 000 euroga ja AS Dotnuvos Projektai enne liisingulepingu sõlmimist koostatud hindamisakti järgi oli traktori turuhind 32 000 eurot. Õige oli asjaolu, et võlgnik andis eranditult kõikide 2013. aastal tema kasutuses olnud põllumaade (36 põllumassiivi) kasutusõiguse 2014. aastaks üle L OÜ-le, kes oli kostja lähikondne. Samas ei saanud sellest järeldada, et hageja ja kostja tegutsesid ühise majandusliku eesmärgi nimel. Põllumaid, mida võlgnik rentis, kasutas L OÜ 2014. aasta jooksul tasu eest. Tasuta kasutas L OÜ vaid neid põlde, mida ka võlgnik ise tasuta kasutas. Asjaolu, et hageja ei saanud „maade loovutamise“ eest tasu, ei tähendanud, et hageja ja kostja tegutsesid kooskõlastatult ühistes majanduslikes huvides. 2013. aastaks oli võlgniku tegevus muutunud kahjumlikuks ning hageja soovis ettevõtlustegevuse likvideerida. Seega oligi hageja huvides kiiresti kasutuses olnud maadest vabaneda ja puudus põhjus nõuda maade kasutamise loovutamise eest tasu. Võlgniku ja kostja 16.12.2013 ja 25.12.2013 laenulepingutest ei saanud järeldada, et pooltel oli ühine oluline majanduslik huvi. Tegu oli lühiajaliste laenudega ja summad ei olnud ettevõtluse mahtu arvestades suured. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. kostja põhjendatud menetluskulude suurus oli 5 004 eurot, mis tuli hagejalt välja mõista. Apellatsioonkaebus

Sellised isikud on kindlasti samasse kontserni kuuluvad tütarettevõtjad omavahel, samuti muud ettevõtjate ühendused, kus majanduslikult saavutatakse PankrS § 49 lg 2 p-s 2 või 3 nimetatud suhe seda juriidiliselt vormistamata (Riigikohtu 20.05.2003 otsus asjas nr 3-2-1-53-03, p 23). Sellega, kui kostja võttis 2013. ja 2014. aastal üle võlgniku varad, toimus VÕS § 182 mõttes ettevõtte üleminek. Ettevõtte üleminek võib aset leida nii üleandja ja omandaja vaheliste tehingute tulemusena kui ka kolmandate isikute (liisinguettevõtte) vahendusel toimunud tehingute kaudu (Riigikohtu 15.03.2012 otsus asjas nr 3-3-1-89-11). Seega ei olnud oluline, et võlgniku ja kostja vahel ei olnud varade üleminemise kohta kokkulepet. Pealegi ei pea vara üleminek toimuma korraga (Riigikohtu 20.10.2010 otsus asjas nr 3-2-1-82-10). Kohtu järeldus, et liisinguandja otsustas, kellele ja missugustel tingimustel vara võõrandada, on vastuolus kirjalike tõenditega, sest võlgnik esitas liisinguandjatele avaldused, kus palus konkreetne vara üle anda konkreetsele isikule. Kohus jõudis ebaõigele järeldusele, et menetluses oli tõendamata, et liisinguesemete turuväärtus ületas liisinguandja nõuded. Liisinguleping ei ole asjakohane ja usaldusväärne tõend konkreetse eseme turuväärtuse hindamiseks. Kohaseks olid eksperthinnangud. Esimene eksperthinnang ei põhinenud moonutatud andmetel ja teise eksperthinnangu järgi oli kostja võit liisinguesemete omandamisel veelgi suurem, kui esimese hinnangu järgi. Kostja sai kombani valduse saamisega väga suure rahalise kasu, sest samaväärse tehnika keskmine müügihind oli u 55 000 eurot kallim kui oli jääkväärtus ja võlgnevus liisanguandja ees. Konekesko Eesti AS-i kirjast nähtuv kombani võimalik väärtus 30 000-39 000 eurot (lisandub käibemaks), ei olnud usutav, sest ühing andis hinnangu 1998. aastal valmistatud remonti vajavate kombainide kohta, kuid kõnealune kombain oli kaks aastat uuem ja ei olnud põhjust arvata, et see oli kasutamiskõlbmatu. Pealegi soetati kapitaalremonti iseloomustavaid varuosi alles 2016. aastal. Maakohus ületas hagi piire, kui tuvastas kas ja missugustel tingimustel kasutas L OÜ 2013. aastal võlgnikule kuulunud põllumaid 2014. aastal. Samuti sedastas kohus valesti, et põllumaade kasutusele võtmine ei võimaldanud teha järeldusi, et võlgnik ja kostja tegutsesid ühise majandusliku eesmärgi nimel. Kohus tugines otsuses ebaõigesti laenulepingutele, kui kumbki menetluspooltest nendele kordagi ei tuginenud ja neid menetluses ei käsitletud. Maakohus mõistis ebaõigesti hagejalt välja käibemaksu menetluskuludelt. Pealegi olid kostja esindaja kulud ebamõistlikult suured. Menetluskulude kindlaksmääramisel tuli arvestada sellega, et mitmed kostja esitatud tõendid olid ebakohased. Vastus kaebusele

ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni (PankrS § 113 lg 1 p 1); kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma (PankrS § 113 lg 1 p 2) või kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu (PankrS § 113 lg 1 p 3). Arvestades rahalise kohustuse täitmise aega, sai kõne alla tulla üksnes PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud võimalus rahaülekande tagasivõitmiseks. Seega tuli kohtul lisaks tuvastada, kas rahaline kohustus täideti lähikondsele ja tuvastades eelnevalt kirjeldatud eelduse esinemise, tuli kohtul välja selgitada, kas võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Samuti tuli PankrS § 109 lg-st 1 tulenevalt välja selgitada, kas toiming kahjustas võlausaldajate huve (vt ka Riigikohtu 29.05.2009 otsust asjas nr 3-2-1-63-09, p 11). Praegusel juhul tuvastas maakohus, et võlgnik ja kostja ei olnud lähikondsed, mistõttu ei esinenud PankrS § 113 lg 1 p-s 3 kirjeldatud esimest eeldust rahaülekande tagasivõitmiseks ja puudus vajadus tuvastada järgmiste eelduste esinemine. Eelneva maakohtu järelduse vaidlustas apellatsioonkaebuses hageja, taasesitades samad väited, millele maakohus oli otsuses vastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldusega ning tuginedes TsMS § 654 lgle 6 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Lähikondsete ringi sätestab PankrS § 117, kusjuures kohus võib lugeda võlgniku lähikondseks ka PankrS § 117 lg-tes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku (PankrS § 117 lg 3). Seega võis praegusel juhul olla füüsilisest isikust ettevõtjast võlgniku lähikondne juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi (PankrS § 117 lg 2 p 5 koosmõjus PankrS § 117 lg-ga 3). Iseenesest on õige, et lähikondsena, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi, tuleb käsitada isikuid, kelle tegutsemist majandussuhetes saab vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna. Samas peab ühine majanduslik huvi olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks (Riigikohtu 20.05.2003 otsus asjas nr 3-2-1-53-03, p 23). Maakohus, hinnanud tõendeid kogumis, jõudis õigele järeldusele, et menetluses ei leidnud tõendamist võlgnikul ja kostjal ühise olulise majanduslikku huvi olemasolu. Ühise olulise majandusliku huvi olemasolu ei saanud tuletada asjaoludest, et võlgnik ja kostja sõlmisid 2013. aastal barterlepingu, suur osa võlgniku 2013. ja 2014. aasta käibest kujunes kostjaga sõlmitud lepinguliste suhete kaudu, pärast võlgniku ja liisinguandjate vahel liisingusuhete lõppemist sõlmis samade asjade osas liisingulepingud liisinguandjatega kostja ning pärast võlgniku huvi kadumist renditud maade kasutamise järele, hakkas neid kasutama L OÜ, kelle üks osanikest kattus kostja enamusosanikuga. Eelnevalt kirjeldatud tegevused toimusid ajal, kui võlgnik hakkas oma tegevust lõpetama ja olid suuresti tingitud soovist vältida võlgade suurenemist. Nii sõlmis võlgnik kostjaga barterlepingu, et teostada kostja vahenditega kevadkülv ja vältida PRIA-l võimaliku toetuste tagastusnõude aluse tekkimist. L OÜ hakkas võlgniku kasutuses olnud maid kasutama ajal (2014. aastal), kui võlgnikul olid võlad lepingupartnerite ja liisinguandjate ees ning ta oli võlgade tõttu jäänud ilma töötavast liisitud tehnikast. Kostja sõlmis liisinguandjatega liisingulepingud seni võlgniku valduses olnud liisinguobjektide suhtes turutingimustel, olles sõltumatu võlgniku soovidest. Eelneva osas leidis maakohus õigesti, et hageja esitatud asjatundjate arvamused ei olnud usaldusväärsed, sest põhinesid kas ebaõigetel baasandmetel või arvamused anti objekte vahetult uurimata. Masinate väärtuse väljaselgitamisel tuli lähtuda muudest tõenditest, sh liisingulepingus määratletud esemete väärtusest. Seega olid võlgniku ja kostja tegevuste kokkulangemiste

põhjused muud, kui soov ühist asja ajada, mistõttu tuli tagasivõitmise hagi jätta rahuldamata tagasivõitmise eelduste puudumise tõttu. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha koos apellatsioonkaebusega esitatud täiendava tõendi vastuvõtmise kohta. Hageja esitas 21.12.2017 MTA kodulehe väljavõtte kostja käibemaksukohustuslaseks olemise kinnitamiseks. Tuginedes TsMS § 652 lg 3 p-le 2 võtab ringkonnakohus esitatud tõendi vastu. Menetluskulud

kostja vastuse koostamiseks kokku 9 tundi 15 minutit. Hageja 07.06.2017 menetlusdokumendi sisu ja sellele lisatud eksperthinnangut silmas pidades, oli täiel määral põhjendatud ka kostja esindaja ajakulu 3 tundi 30 minutit nendega tutvumiseks. Samuti oli istungite toimumisaegu arvestades põhjendatud kostja esindaja ajakulu 2 tundi eelistungil ja 3 tundi põhiistungil osalemiseks ning 3 tundi selle ettevalmistamiseks. Samas ei olnud täies ulatuses põhjendatud õigusabi osutaja ajakulu hageja 16.06.2017 täiendava seisukoha ja taotlustega tutvumiseks. Arvestades dokumendi mahtu ja sellele lisatud uusi tõendeid, oli põhjendatud õigusabi osutaja ajakulu 2 tundi. Ka ei olnud täiel määral põhjendatud kostja esindaja ajakulu 4 tundi 30 minutit suhtluseks kliendiga ja kostja teise kirjaliku vastuse koostamiseks. Kohtu hinnangul võis nendeks toiminguteks kuluda aega maksimaalselt 3 tundi. Vähendada tuli ka kostja põhjendatud õigusabi osutaja ajakulu täiendavate tõendite kogumiseks ja tõenditaotluste koostamiseks 2017. aasta suvel. Taotlustes analüüsiti mh hageja eelnevaid menetlusdokumente ja eksperthinnangut, mille ajakulu kajastus samuti menetluskulude nimekirjas. Ringkonnakohtu hinnangul kulus kostja esindajal täiendavate tõendite kogumiseks ja taotluste koostamiseks kokku 4 tundi. Seega oli kohtu hinnangul põhjendatud kostja esindaja ajakulu esimese astme menetluses kokku 29 tundi 45 minutit. Kuivõrd kostjale osutati õigusabi tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta), mis vastab keskmisele turuhinnale ja kostja oli käibemaksukohustuslane, tuli kostjale hüvitada esimese astme menetluses 3 570 euro (29,75 x 120) ulatuses menetluskulusid. Kuigi praegusel juhul rahuldas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt, vähendades võlgnikult väljamõistetava menetluskulude hüvitise suurust, oli kaebuse rahuldamise ulatus apellatsioonkaebuse piire arvestades vähene, mistõttu jätab kohus apellatsiooniastmes kantud menetluskulud XX (pankrotis) kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Menetluskulude nimekirja järgi osutas kostja esindaja kostjale ringkonnakohtus õigusabi 14 tunni 30 minuti ulatuses, mille raames analüüsis kostja 9 tundi maakohtu otsust ja apellatsioonkaebust ning kujundas seisukoha ja koostas kaebusele vastuse 5 tundi 30 minutit. Ringkonnakohtu hinnangul tuli asja vähest keerukust, dokumentide mahtu ja seisukohtade korduvust silmas pidades põhjendatud kostja õigusabi osutaja ajakulu apellatsiooniastmes vähendada 8 tunnini. Esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) oli vastavuses keskmise turuhinnaga. Eelneva tõttu tuli kostjale hüvitada 960 eurot (8 x 120) apellatsiooniastmes kantud menetluskuludest. Vastuseks hageja vastuväidetele märgib ringkonnakohus, et menetlusosalisel ei ole kohustust esitada kohtule viimase nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kuivõrd kostjat esindas menetluses vandeadvokaat, kes toimikust nähtuvalt teostas menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud, ei olnud kohtul põhjust arvata, et kostjal ei tekkinud tegelikult õigusabi osutamisega kulusid. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.