Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Asjaolud ja menetluse käik XX (hageja) esitas 13.11.2017 Harju Maakohtusse hagi, milles palus YY-lt (kostja) välja mõista võla 15 500 eurot ja viivise 2741,26 eurot. Hagiavalduse kohaselt andis hageja kostjale 2015. a mais laenu 20 000 eurot ning juunis täiendavalt 5500 eurot. Pooled allkirjastasid 28.05.2015 Helsingis võlatunnistuse, milles kostja kinnitas 20 000 euro suuruse laenu saamist. Kostja tagastas hagejale 10 000 eurot, 15 500 eurot on tagastamata. Hagiavalduse kohaselt on kostja Soome Vabariigi kodanik, kostja elukohaks märkis hageja XXXX Tallinnas. Maakohus võttis 22.11.2017 hagi menetlusse ja saatis selle kostja Tallinna aadressile ning elektronposti aadressile XXX. Aadressilt XXXX tagastati menetlusdokumendid põhjusel, et isik ei ela sellel aadressil. Kostja kinnitas menetlusdokumentide kättesaamist elektronposti aadressilt XXX. Kostja esitas 12.02.2018 vastuse hagiavaldusele, milles vaidles vastu asja Eesti kohtualluvusele. Kostja leidis, et vaidlus allub Soome kohtule. Kostja märkis enda elukohaks XXX, Soome. Esimese astme kohtu määrus Harju Maakohus jättis 13.02.2018 määrusega hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. Määruse põhjenduste kohaselt ei ole Harju Maakohus pädev asja lahendama. Kohus tugines TsMS § 69 lg-le 1, § 70 lg-le 1 ja 2 ning § 75 lg-le 1 ja leidis, et pädevuse puudumine TsMS § 423 lg 1 p 13 tähenduses tuleb vajalikel juhtudel võrdsustada analoogia alusel rahvusvahelise kohtualluvuse puudumisega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-179-14, p 10). Asjas tuleb kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I (uuesti sõnastatud) määrus). Brüssel I määruse art 4 lg 1 kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse, sõltumata nende kodakondsusest. Kostja märkis oma elukohaks XXX, Soome. Kostja esitas vastuväite Eesti kohtualluvuse osas. Kostjal ei ole Brüsseli I määruse art 62 lg 1 järgi Eestis alalist elukohta. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukohaks koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi loetakse elukoht muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta. Kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse vastavalt TsÜS § 14 lg-s 4 sätestatule tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht. Soomes reguleerib alalise elukoha kindlaksmääramist koduvalla seadus (kotikuntalaki), mille § 2 kohaselt on isiku koduvald see vald, kus isik elab. Juhul kui isiku enda arusaamist oma koduvallast ei ole olnud võimalik välja selgitada, loetakse tema koduvallaks seda valda, kus tal on tihe side elusaseme, peresuhete jms vastavate asjaoludega. Hageja esitatud andmetel ega rahvastikuregistrist nähtuvalt ei ole kostjal Eestis elukohta, kus kostja alaliselt või peamiselt elab. Asjaolu, et kostja tegeleb Eestis äritegevusega, ei mõjuta

kohtualluvuse määramist. Kostja on isikuks, kelle alaline elukoht Soome õiguse järgi on Soomes ning asi allub Soome kohtule. Kuna võlatunnistus on koostatud ja allkirjastatud Soomes, siis on ka kohustuse täitmise kohaks Soome ning tulenevalt Brüsseli I määruse art 7 lg-st 1 võib sellisel juhul hagi esitada Soome kohtusse. Eesti kohtule alluks asi juhul, kui kostja ilmub kohtusse ja kohtualluvusele vastu ei vaidle (Brüssel I määruse art 26 lg 1). Praegusel juhul vaidles kostja kohtualluvusele vastu, mistõttu ei ole Eesti kohus pädev asja läbi vaatama. TsMS § 168 lg 2 järgi kannab hageja menetluskulud, TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel määrab kohus kostja menetluskulud kindlaks pärast käesoleva määruse jõustumist. Määruskaebus Hageja palus maakohtu määruse tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti Brüssel I määruse art 4, jättes tähelepanuta asjakohased tõendid. Hageja väidet, et kostja elukoht on Eestis, tõendab väljavõte äriregistrist, millest nähtub, et kostja on ise äriregistrile deklareerinud oma elukohaks Tallinn, Eesti. Kostja enda väited, et tema elukohaks on Soome, on paljasõnalised ning vastuolus nimetatud tõendiga. Kostja eesmärgiks on vältida oma kohutuste täitmist. Hageja on kostjat hagenud ka Soomes ning tol ajal väitis kostja, et elab Eestis. Maakohus rikkus mitmeid menetlusõiguslikke norme sellega, et võttis asjas vastu ja arvestas kostja esitatud menetlusdokumente, mis ei ole koostatud arusaadavas Eesti keeles. Lisaks tegi kohus määruse üllatuslikult, võttes hagejalt võimaluse esitada oma seisukohti ja esitada tõendeid. Hagejal oleks võimalik Soome kohtust välja nõuda pooltevahelise vaidluse materjalid, samuti esitada ametlik väljavõte Soome Elanikeregistrist. Hagejal on võimalik esitada tõendeid raha kasutamise üksikasjade kohta, mis aitavad sisustada hageja väiteid laenusuhte seotuse kohta Eestiga. Menetluse edasine käik Kostja seisukohta määruskaebuse osas ei esitanud. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ja §-le 659 ei korda neid. Maakohtu määrus tuleb jätta TsMS §-de 659 ja 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Kolleegium märgib, et määruskaebuse väited selle kohta, et maakohus ei andnud hagejale võimalust esitada tõendeid, et välja selgitada kostja elukohta, ei ole asjakohased. Maakohus ei pidanud koguma uusi tõendeid kostja elukoha kindlakstegemiseks. Kostja sai hagimaterjalid kätte ning rahvusvahelise kohtualluvuse seisukohalt omab praegusel juhul tähtsust üksnes asjaolu, et kostja, kes avaldas oma elukohaks Soome Vabariigi, vaidles kohtualluvusele Eestis

vastu (vt nt Riigikohtu määrus nr 3-2-1-123-12). Kuna kostja on ise enda alalise elukohana määratlenud Soome Vabariigi, ei ole tema kinnitust võimalik hageja soovitud viisil ega määruskaebuses esile toodud tõendite abil ümber lükata. Kostja väiteid tema elukohta kohta kinnitab lisaks kostja ütlustele ka kostja esitatud tõend (Helsingis kostjale välja antud haigusleht, tl 37). Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et kostja alaliseks elukohaks saab lugeda Soome Vabariigi ning maakohus leidis õigesti TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.