Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

võlgniku raamatupidamisest olemas. Võlgniku juhatuse liige vaidleb pankrotiavaldusele vastu ja leiab, et pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõue ei ole põhjendatud, samuti on võlgnik seisukohal, et puudub maksejõuetus. Võlgnikul ei ole ajutisele pankrotihaldurile teadaolevalt registreeritud töötajaid. Võlgniku selgituste kohaselt sööda tootmiseks tööde tellimise ja korraldamisega, põlluraamatu ning söötmise ratsiooni tabeli pidamisega tegeleb juhatuse liige Jarner Käos. Võlgnik ei ole registrile esitanud 2015. ja 2016. aasta majandusaastate aruandeid, millest tulenevalt puudub võimalus aruannete finantsanalüüsi tegemiseks. Samas on võlgnik esitanud haldurile finantsandmed, millest olulisemad toob haldur välja. Võlgniku bilansist seisuga 31.12.2017 nähtub, et võlgnikul on varasid kokku väärtuses 21 991,87 eurot. Võlgniku varad koosnevad arveldusarvel olevast rahast summas 9 047,52 eurot, nõuetest summas 10 853,26 eurot ja bioloogilistest varadest summas 2 090,40 eurot. Kohustused seevastu võlgnikul bilansis puuduvad ja omakapital on sellest tulenevalt positiivne summas 21 991,87 eurot. Võlgnik sai tulu 2017 aastal summas 3 028,57 eurot (toetused) ja majandusaasta oli kasumlik summas 823,36 eurot. Ajutise halduri hinnangul ei viita võlgniku finantsandmed võlgniku maksejõuetusele ega makseraskustele, seega puudub vajadus varasemate finantsandmete väljatoomiseks, kuivõrd puudub maksejõuetus, mille tekkimisega neid seostada oleks võimalik. Ajutisele haldurile teadaolevalt on võlgniku endise juhatuse liikme Erki Otti suhtes esitatud kuriteoteade seoses võlgniku varaga, sh sõidukiga BMW X5, ATV Kawasaki KVF650D ja kariloomadega, tehtud toimingutega. Ajutisele haldurile teadaolevalt on Erki Otti suhtes algatatud kriminaalasi nr 15230106622. Arvestades, et esitatud asjaoludel on algatatud juba kriminaalasi ei hakka haldur täiendavalt toodud asjaoludel ja väidetel peatuma. Võlgniku juhatus on jätnud esitamata äriregistrile majandusaastate aruanded, millest tulenevalt võib tegemist olla äriseadustiku §-is 183 toodud raamatupidamise kohustuse osalise täitmata jätmisega. Ajutise halduri hinnangul on võlgnikul vara väärtuses 21 991,59 eurot. Krediidiasutuste poolt esitatud andmete kohaselt on võlgniku nimele avatud arvelduskontode jääk 10 047,93 eurot. Seisuga 29.01.2018 on rahalisi vahendeid aruandvate isikute käes summas 4 623,26 eurot. Ajutine haldur arvestab nimetatut varana. Võlgnik kajastab bilansis laene summas 5 230,00 eurot. Laenud on antud eraisikutele Xxxx xxxsummas 2 000,00 eurot ja Xxxxx xxxxxxsummas 3 230,00 eurot. Võlgniku teatel on nõuded muutunud sissenõutavaks ja võlgnik on asunud laene tagasi küsima. Ajutisele haldurile ei ole teada laenusaajate seisukohad laenude osas. Ajutine haldur arvestab käesoleval hetkel nimetatut võlgniku varana. Võlgnikule kuuluvad bioloogilised varad bilansilises väärtuses 2 090,40 eurot. Bioloogilise vara hulgas on 15 talle ja üks jäär. Ajutine haldur arvestab nimetatud varana võlgniku poolt toodud väärtuses. Võlgniku nimele ei ole käesoleval hetkel registreeritud sõidukeid. Võlgnik ei ole omanik teistes äriühingutes. Võlgniku nimele ei ole kantud käesoleval hetkel ega varasemalt kinnistuid. Ajutine haldur ei ole tuvastanud võlgnikul kohustusi. Võlgnikul puuduvad maksukohustused. Ainus teadaolev võimalik kohustus on võlausaldaja poolt pankrotiavalduses kajastatud kohustus kokku summas 11 919,21 eurot, millest põhiosa moodustas 10 000,00 eurot. Nõude aluseks on 10.01.2015 sõlmitud laenuleping nr 1-2015. Ajutine haldur on tutvunud pankrotiavalduses nõude osas toodud põhjendustega ja võlgniku vastuväidetega nõudele. Ajutise halduri hinnangul vajab nõue täiendavat kohtulikku hindamist. Vastavalt Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja poolt esitatud vastusele, ei ole võlgniku suhtes toimumas täitemenetlusi. Ajutine haldur on käesoleval

hetkel seisukohal, et võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud PankrS § 22 lg 2 p 1 mõistes. Võlgniku majandustegevust ei ole peatatud. Vastavalt PankrS § 22 lg 5 peab ajutine haldur esitama arvamuse võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuste kohta ning märkima, kas maksejõuetuse põhjuseks on kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga või muu asjaolu. PankrS § 28 lg 2 kohaselt loetakse raskeks juhtimisveaks juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Ajutine haldur on arvamusel, et võlgnik ei ole maksejõuetu. Võlgnikul on teadaolevaid varasid summas 21 991,59 eurot, millest ainuüksi arveldusarvel olevad rahalised vahendid moodustavad 10 047,93 eurot. Mittevaieldavad kohustused puuduvad. Vaieldavaid kohustusi on summas 11 919,21 eurot. Seega võlgniku varad ületavad olulises osas võlgniku kohustusi. Samuti ei nähtu, et võlgnikul esineksid raskused jooksvate kohustuste täitmisel, sealjuures ei ole täitmata maksukohustusi. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-2-1-163-16 välja toonud, et kolleegium on varem korduvalt leidnud, et kuigi juriidilisest isikust võlgniku puhul hinnatakse võlausaldaja nõude tõendatust ja selgust üksnes ajutise halduri määramisel (PankrS § 15 p-d 1 ja 4) ning nõude olemasolu või kuuluvus vaieldakse selgeks nõuete kaitsmisel ja tunnustamisel (PankrS §-d 100-107), ei ole võlausaldaja nõude olemasolu ning selle kuuluvus ja selgus pankroti väljakuulutamise üle otsustamisel siiski tähtsusetud. Kolleegium on selgitanud, et olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse ning võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu PankrS § 1 lg-te 2 või 3 tähenduses, peab kohus hindama võlgniku maksejõulisust vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, on võlgnik maksejõuetu (PankrS § 1 lg 2 või 3 kohaldamise esimene eeldus) ning seejärel tuleb hinnata ka seda, kas maksejõuetus on püsiv (PankrS § 1 lg 2 või 3 teine eeldus) (Riigikohtu 10. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-5714, p-d 17 ja 19; 10. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-14, p-d 16 ja 18). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde ka praeguses asjas. Sõltumata pankrotiavalduse aluseks oleva nõude selgusest on ajutine haldur seisukohal, et juhul kui nimetatud nõuet kinnitaks jõustunud kohtulahend, oleks võlgnik võimeline vastava kohustuse täitma. Ajutise halduri hinnangul võib pankrotivalduse aluseks olev nõue olla vaieldav ja selle selgeks vaidlemine on sellisel juhul põhjendatud hagimenetluses. Nõude esitamise eesmärk läbi pankrotiavalduse ei saa olla nõude maksmapanek olukorras, kus võlgnik tegelikkuses ei ole maksejõuetu. Arvestades, et võlgnik ei ole maksejõuetu, puudub vajadus hinnata võimalikke tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalusi. Ajutine haldur on seisukohal, et võlgnik ei ole maksejõuetu PankrS § 1 lg 2 ja 3 mõistes, mistõttu teeb ettepaneku jätta Jarts OÜ pankrot välja kuulutamata. Kohtumääruse põhjendused Kohus leiab, et OÜ Joyce avaldus Jarts OÜ pankroti väljakuulutamiseks tuleb jätta rahuldamata. PankrS § 1 lg 2 kohaselt võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kohus leiab, et

kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgnik ei ole maksejõuetu, mistõttu ei ole põhjendatud välja kuulutada võlgniku pankrot. Halduri aruande kohaselt on võlgnikul vara summas 21 991,59 eurot ning vaieldav kohustus summas 11 919,21 eurot. Isegi juhul, kui vaieldav kohustus muutuks võlgniku jaoks sissenõutavaks, oleks võlgnik võimeline seda täitma. Lisaks puuduvad võlgnikul maksukohustused ning ei nähtu raskusi jooksvate kohustuste täitmisel. PankrS § 31 lg 1 kohaselt kohus kuulutab pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Kohus on seisukohal, et võlgniku maksejõuetus ei ole tõendatud, mistõttu tuleb jätta võlgniku pankrot välja kuulutamata. Ajutine pankrotihaldur palub kinnitada ajutise halduri tasu summas 1080 eurot (sh käibemaks) ja kinnitada tehtud kulutused summas 54 eurot (sh käibemaks). PankrS § 23 lg 1 kohaselt on ajutisel pankrotihalduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Kohus kontrollib ajutise halduri ülesannete täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust ja kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste suuruse. Sama § lg 2 kohaselt tasu suuruse arvestamise aluseks on ülesannete täitmisele kuluv aeg. Ajutine haldur esitab kohtule tööaja arvestuse andmed ja taotluse kulutuste hüvitamiseks koos käesoleva seaduse § 22 lõikes 5 nimetatud aruandega. Kulutuste hüvitamise taotluses märgib haldur kulutuse suuruse, tekkimise põhjuse või aluse ja tekkimise aja. PankrS § 23 lg 3 kohaselt on ajutise halduri tunnitasu ülemmäär 96 eurot. Kohus leiab, et arvestades ajutise halduri töö mahtu, keerukust ja kutseoskust on põhjendatud määrata ajutise halduri tasuks 1080 eurot (sh käibemaks) ja kinnitada kulutused summas 54 eurot (sh käibemaks). PankrS § 150 lg 3 järgi, kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja oma pankrotiavaldusest loobub, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. PankrS § 23 lg 6 alusel võib kohus ajutise halduri tasu ja kulutuste tasumise määrata büroole, mille kaudu ajutine haldur tegutseb. Menetluskulud Kohus jätab analoogia korras PankrS § 15 lg 6 alusel menetluskulud pankrotiavalduse esitaja OÜ Joyce kanda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 3 järgi maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS § 177 lg 2 alusel, kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. TsMS § 174 lg 8 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib

avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13 p 14). TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 alusel kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Võlgnik OÜ Joyce esitas 01.02.2018 avalduse menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks ja menetluskulude nimekirja, millest nähtub, et võlgniku menetluskuludeks on õigusabikulud summas 4374 eurot (sh käibemaks). Võlgniku menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on võlgnikku pankrotimenetluses esindanud lepinguline esindaja ajakuluga 25 tundi tunnitasuga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Võlausaldaja ei ole võlgniku menetluskulude avaldusele vastuväiteid esitanud. Kohus kontrollib võlgniku lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Kohus, tutvunud esitatud menetluskulude nimekirja ja toimiku materjalidega ning arvestades asja keerukust, leiab, et võlgniku menetluskulud on oluliselt paisutatud ja kuuluvad vähendamisele. Kohus leiab, et võlgniku lepingulise esindaja tunnitasu summas 150 eurot, millele lisandub käibemaks, ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ning võlgniku lepingulisel esindajal ei saanud käesoleva vaidluse asjaoludega tutvumiseks ja menetlusdokumentide koostamiseks kuluda 25 tundi, mis on selgelt liialdatud. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus võlgniku menetluskulude suurust põhjendatuks ja vajalikuks pidada, mistõttu vähendab kohus võlgniku menetluskulusid poole võrra ja määrab need kindlaks summas 2187 (sh käibemaks). Seega mõistab kohus avaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulud summas 2187 eurot (sh käibemaks). TsMS § 177 lg 4 alusel kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Käesoleval juhul on võlgnik vastava taotluse esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.