2-17-7726 AH Service OÜ hagi Hermanos OÜ ja Xxx vastu viivise nõudes 25 327,55 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Toimunud kohtuistung Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja: AH Service OÜ (registrikood 10990966, asukoht Härmatise 12, 10618 Tallinn), seaduslik esindaja Andrus Hints (isikukood xxx) Hageja lepinguline esindaja: Cärolin Olluk (Intrum Justitia AS, e-post: [email protected]) Kostja I: Hermanos OÜ (registrikood 10569474, asukoht Randvere tee 49, 11912 Tallinn) Kostja II: Xxx (isikukood xxx, xxx, Tallinn; xxx, Tallinn) Kostjate lepinguline esindaja: Kerli Kase (Cavere Õigusbüroo OÜ, e-post: [email protected]) 12.12.2017 Hageja seaduslik esindaja Andrus Hints Hageja lepinguline esindaja Cärolin Olluk Kostja I seaduslik esindaja ja kostja II Xxx Kostjate lepinguline esindaja Kerli Kase
Kohtuotsuse resolutsioon
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista kostjatelt Hermanos OÜ ja Xxx solidaarselt hageja AH Service OÜ kasuks viivised summas 25 327,55 eurot. Menetluskulude jaotus
3.Jätta menetluskulud solidaarselt kostjate Hermanos OÜ ja Xxx kanda.
4.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.
Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Hageja nõue ja põhjendused
1.Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista viivised summas 25 327,55 eurot ning menetluskulud.
2.Hageja ja kostja I sõlmisid 01.09.2014.a lepingu nr 14/026-1, mille teenuse objektiks oli kostja I klientidele kuuluvate kaupade Eesti Vabariigi tolliterritooriumile või sellelt väljatoimetamisega seotud maksude vahendamine ja maksetähtaja pikendamine hageja kui tolliagentuuri poolt vastastikusel kokkuleppel. Koos viidatud lepinguga sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu nr 01092014-1, mille p 1 kohaselt kostja II vastutab hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingust nr 14/026-1 tulenevate kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt kostjaga I. Käenduslepingu p 3 kohaselt vastutab kostja II lepingust nr 14/026-1 tulenevate kohustuste ees täies ulatuses, sh ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede eest. Hageja on seisukohal, et kuivõrd kostja II näol on tegemist kostja I juhatuse liikme ja ainuomanikuga, on selge, et äriühingu ja juhatuse liikme huvid on läbi majandustegevuse seotud, mistõttu ei ole tegemist tarbijakäenduslepinguga ning käenduse piirmäära ei ole ette nähtud. Riigikohus on 3-2-1-89-08 lahendis asunud seisukohale, et sellisel juhul tegutseb käenduslepingut sõlmiv juhatuse liige majandus- ja kutsetegevuses, mitte kui tarbija.
3.Hageja osutas kostja I klientidele tolliagentuuri teenust deklareerides kaubad ja tagades kaupade imporditollimaksud oma garantiidega, võttes kohustuse imporditollimaksude tasumiseks, mille eest hageja esitas kostjale I arveid kogusummas 68 036,68 eurot. Isegi juhul, kui nimetatud lepingut kostjate seisukohast lähtudes nimetada koostöölepinguks, ei muuda see fakti, et hageja osutas kostja I klientidele teenust. Pooltevahelise lepingu p 3.3.10 kohaselt oli kostja I kohustatud tasuma tähtaegselt kõik hageja poolt esitatud arved, mis sisaldavad riiklikke makse, tollimakse ja teenustasu. Kostja I ei tasunud arveid õigeaegselt põhjendades seda rahaliste vahendite puudumisega, mistõttu tuli hagejal enda rahalistest vahenditest tasuda deklaratsioonides märgitud tolli- ja käibemaksud. Hageja kui tolliagentuuri teenus sisaldub kokkulepitud päevade võrra imporditollimaksude makse tähtaja pikendamiseks, mitte nimetatud maksude tasumist oma vahenditest. Hageja ei nõustu kostjate sellekohase väitega, nagu oleks hageja saanud tasuda deklaratsioonides märgitud tolli- ja käibemaksud kostja I poolt toodud klientide tekitatud käibest. Pooled ei ole selliselt kokku leppinud ning omavahenditest maksude tasumine ei ole ka tolliagentuuri teenuse eesmärk. Arvestades kostjale I esitatud arvete kogusummat 68 036,68 eurot, ei saa eeldada, et hagejal on olemas sellises suuruses omavahendeid. Hilisemalt selgus aga, et kostja I poolne arvete tasumisega viivitamine oli omakasupüüdlik, kuna kostja I oli tegelikkuses arved enda klientidele esitanud ning selle eest maksed saanud. Selle tõendamiseks lisas hageja hagiavaldusele kostja I poolt edastatud arved enda klientidele ja nende poolt arvete tasumist kinnitavad maksekorraldused.
4.Kuna kostja tasus arved viivitusega, siis on hagejal tekkinud viivisenõue. Vastavalt pooltevahelise lepingu p-le 5.5 kohustus kostja I maksetähtaja ületamisel tasuma viivist 0,5% arvel olevast summast iga viivitatud päeva eest. Kuivõrd viivisemäär oli lepingus kokku lepitud, ei nõustu hageja kostjate seisukohaga, mille kohaselt on see ebamõistlikult suur. Käesoleval juhul on leping sõlmitud kahe majandustegevuses tegutseva poole vahel ning pooled olid võrdses positsioonis. Viivise nõue ei ületa kostja I poolt juba tänaseks tasutud põhiosa suurust, kostja I ei ole siiani asunud viiviseid tasuma ning kostjad ei ole piisavalt põhjendanud, miks tuleks viivisenõuet vähendada. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt kostja tugineb
Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-66-05, kuna see puudutab tarbijaga sõlmitud ja tüüptingimustega lepingut. Hageja edastas kostjale 29.06.2016.a e-kirja, milles märkis ekslikult kehtivaks viivise määraks 0,05%. Lepingu kohaselt on viivis 0,5% ja sellele kehtivale määrale on hageja e-kirjas viidanud.
5.Arve nr 20141526 tasumisel tekkis viivisenõue summas 2 624,73 eurot; arve nr 20141534 tasumisel tekkis viivisenõue summas 10 238,43 eurot; arve nr 20141538 tasumisel tekkis viivisenõue summas 35 055,04 eurot, kuid mida hageja tulenevalt mõistlikkuse põhimõttest ja lähtudes kohtupraktikast vähendab 15 716,07 euroni; arve nr 20141545 tasumisel tekkis viivisenõue summas 1395,93 eurot, kuid mida hageja eeltoodud põhjusel vähendab 473,39 euroni. Viivisenõue on kokku summas 29 052,62 eurot. Kuivõrd kostja I esitas hagejale arveid, siis tasaarvestas hageja VÕS § 197 lg 1 alusel kostja I poolt esitatud arved nõudega. Hageja on viivise nõude tasaarvestanud kostja I poolt hagejale saadetud nelja nõudega kogusummas 3 725,07 eurot. Hageja on edastanud kostjale I 27.01.2017 viivisearve nr 170127V kogusummas 25 327,73 eurot, mille tasumise tähtaeg oli 06.02.2017, kuid kostja ei ole arvet tasunud.
6.Hageja ei nõustu kostjate seisukohaga, mille kohaselt ei ole hageja kostjalt I kunagi varasemalt viivist nõudnud. Hageja on kostjaga I viivise tasumist varasemalt nii suuliselt kui kirjalikult arutanud. Kostja on 28.06.2016 e-kirjas tundnud huvi viiviste suuruse kohta. Pärast põhinõude täielikku tasumist 30.06.2016 leppisid hageja ja kostja I suuliselt kokku, et kostja I tasub hagejale viiviseid 8000 eurot, mistõttu esitas hageja kostjale I 26.10.2016 viivise arve summas 8000 eurot. Kostja I kokkuleppest kinni ei pidanud ja hageja esitas talle kreeditarve, misjärel tuli kokkuleppe mittesaavutamisel kohaldada lepingujärgset viivist. Kui kostjad leidsid, et hageja on arvestanud viivist vääralt, siis oleksid pidanud kostjad tasuma vähemalt sellise osa viivistest, mis on nende arvutuse kohaselt korrektne. Hageja on seisukohal, et pooled ei ole kordagi kokku leppinud, et hageja loobub viivistest. Hagejal ei olnud otstarbekas nõuda viiviseid varem, kui põhinõue sai tasutud, kuna kostjal I puudusid väidetavalt rahalised vahendid isegi põhivõlgnevuse tasumiseks. Lepingu p 7.1 kohaselt peavad pooled kõikidest lepingusse tehtavatest muudatustest ja täiendustest kokku leppima kirjalikult.
7.Hageja ei nõustu kostjate seisukohaga rahalise kohustuse täitmise järjekorra osas. Hageja ei ole põhivõlgnevuse katteks kostja I tasumisi arvestades loobunud viivise nõudest kostja I vastu. Kuigi VÕS § 88 lg 8 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks, siis sama paragrahvi lg 9 lubab pooltel kokkuleppel sellest kõrvale kalduda. Kostja 1 esitas hagejale arveid ning saatis arvetega koos e-kirja selgitades, millisest arvest tasaarveldusi teha. Hageja tasaarveldas nii nagu kostja e-kirjas märkinud oli, hageja ei loobunud viivistest. Hageja tuli kostjale 1 vastu ning tegi tasaarvestusi esmalt põhinõudest, mistõttu viivis ei suurenenud oluliselt. Kostjate vastuväited
8.Kostjad vaidlevad hagile täies ulatuses vastu, paluvad jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
9.Kostjad leiavad, et hageja on esitanud ebaõiget informatsiooni väites, et ta osutas kostja I klientidele tolliagentuuri teenust, kuna selle sisulise poole tegi tegelikkuses ära kostja I ise. Pooltevahelise lepingu näol oli tegemist sisuliselt koostöölepinguga, kus kostja I tegi ära kõikvõimalik tolliformaalsused ning hageja tegeles vastava informatsiooni deklareerimise, arhiveerimise, maksete tähtaja andmise ja maksude tasumisega, millelt teenis hageja tulu. Ebaõige on, et hageja tasus võlas olevaid summasid oma vahenditest, sest hageja teostas vastavad maksed kostja I poolt toodud klientide tekitatud käibest.
10.Hageja on korduvalt oma nõudeid muutnud taganedes esialgsetest kokkulepetest ja muutes juba esitatud arveid, tehes mitmeid kreeditarveid viiviste nõudele ning esitanud järjest uusi viivisenõudeid, milline käitumine on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega.
11.Hageja ja kostja I vahel ei ole olnud kunagi juttu viiviste nõudmisest ning hageja oli nõus kostja I poolt võlgnevuse tasumisega maksegraafiku alusel ilma, et oleks nõudnud viiviseid. Hageja ei ole viivisenõuet kajastanud saldokinnituses ega majandusaasta aruannetes, mis tõendab, et pooled leppisid kokku põhivõlgnevuse likvideerimiseks maksegraafiku ja tasaarvestamise teel ning viiviste mitte kohaldamiseks. Hageja ei asunud aastatel 2014 ja 2015, mil kostja I tasus ühed käesoleva vaidluse aluseks olevad arved nr 20141526 ja 20141534, kostjalt I viiviseid nõudma.
12.Kui esineb alus viiviste väljanõudmiseks, on antud juhul kohaldatavad VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 toodud alused viivisenõude vähendamiseks vastavalt kohtu oma äranägemisele tulenevalt viivisenõude ebamõistlikkusest ning hagejapoolsest hea usu põhimõtte vastasest käitumisest. Hageja poolt nõutav viivisemäär 0,5% võlgnevuse summalt päevas on ebamõistlikult suur. Hageja 26.09.2016 e-kirjas märkis hageja, et viivise peaks välja arvutama hetkel kehtiva (0,05%) viivise protsendi alusel ja siis edasi arutama. Hageja väitega, et 0,05% on märgitud ekslikult ning lähtuma peab lepingus kajastatud protsendist 0,5% kostja ei nõustu. Kostja I tasus hageja poolt esitatud arve nr 20141526 lõplikult 10.12.2014 ning arve nr 20141534 31.07.2015.a. Hageja kostjatelt viiviseid ei nõudnud ning sellise nõude esitamine umbes 2 aastat hiljem on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kostjad teadsid, et vastavalt kokkuleppele hagejaga ei nõua hageja kostjalt 1 arvete tasumisega viivitamise eest viiviseid ning kostjatel oli õigustatud ootus, et sellist nõuet kostjate vastu ei esitata. VÕS § 108 lg 3 sätestab, et võlausaldaja võib nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kohustuse täitmist üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Nimetatud sätet tuleks kohaldada analoogia korras ka viivisenõudele. Sarnaselt sätestab VÕS § 159 lg 2, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Riigikohus on mitmetes oma lahendites (nt 3-2-1-44-09, 3-2-1-15-08) nimetatud sätet kohaldanud ning selgitanud, et nimetatud sätte näol on tegemist õigust lõpetava tähtajaga, milleks on mõistlik aeg rikkumise avastamisest ning, et nimetatud sätet tuleb kohaldada kui kahjustatud pool ei teata leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul. Kostjad on seisukohal, et nimetatud säte kuulub analoogia korras kohaldamisele viivisenõude osas käesolevas vaidluses.
13.Kuivõrd VÕS § 88 lg 8 kohaselt loetakse juhul, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, siis juba sissenõutavaks muutunud intressi ja lõpuks põhikohustuste katteks, siis on hageja oma käitumisega loobunud viivisenõudest kostja I vastu, kuna on ise on välja toonud, et on kostja 1 poolsed tasumised arvestanud tasumisteks põhivõlgnevuste katteks.
14.Kostja II vastu esitatud nõude osas märgib kostja II, et VÕS § 143 lg 1 ja 2 kohaselt on tarbijakäendus-lepinguks käendusleping, kus käendajaks on tarbija ning nimetatud leping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Käenduslepingus ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse maksimummääras ning käendajaks on füüsiline isik, siis on kostja II seisukohal, et tegemist on tarbijakäenduslepinguga, mis on tühine.
Kohtu põhjendused
15.Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
16.Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
17.TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed.
18.Käesolevas asjas puudub vaidlus ning on tõendatud, et: 1) Hageja ja kostja I sõlmisid 01.09.2014 lepingu nr 14/026-1 (tlk 7-9), mille teenuse objektiks oli kostja I klientidele kuuluvate kaupade Eesti Vabariigi tolliterritooriumile või sellelt väljatoimetamisega seotud maksude vahendamine ja maksetähtaja pikendamine hageja kui tolliagentuuri poolt vastastikusel kokkuleppel; 2) Hageja ja kostja II sõlmisid 01.09.2014 käenduslepingu nr 01092014-1 (tlk 10), mille kohaselt kostja II vastutab hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingust nr 14/026-1 tulenevate kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt kostjaga I. 3) Hageja osutas kostja I klientidele tolliagentuuri teenust deklareerides kaubad ja tagades kaupade imporditollimaksud oma garantiidega, võttes kohustuse imporditollimaksude tasumiseks, mille eest hageja esitas kostjale I arveid kogusummas 68 036,68 eurot (tlk 11, 12, 13, 14). 4) Kostja ei tasunud arveid nr 20141526, 20141534, 20141538 ja 20141545 tähtaegselt. Kostja I tasus hageja poolt esitatud arve nr 20141526 lõplikult 10.12.2014 ja arve nr 20141534 31.07.2015.a. Hagi faktiliste asjaolude (TsMS § 363 lg 1 p 2) kohaselt on hageja kostjale I 27.01.2017 esitanud viivisearve nr 170127V viivise 25 327,73 euro tasumiseks. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostjad on kohustatud tasuma viivisenõuet. TsÜS § 5 alusel tsiviilõigused ja -kohustused tekivad tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. Hageja ja kostja I vahel 01.09.2014 sõlmitud lepingu nr 14/026-1 punktist 5.1 lähtuvalt lepiti lepingujärgsete toimingute täitmisel arveldamine kokku lepingu lisaga, p 5.5 kohaselt kohustus tellija maksetähtaja ületamisel tasuma viivist 0,5% arvel olevast summast iga viivitatud päeva eest. Kohus juhindub VÕS § 76 lg-st 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha
maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja vastutama põhivõlgniku võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise. VÕS § 145 lg 1 ja lg 2 näeb ette, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt ja käendaja vastutab käendatava kohustuse ees täies ulatuses. Hageja ja kostja II sõlmisid 01.09.2014 käenduslepingu nr 01092014, mille punkti 1 kohaselt kostja II vastutab hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingust nr 14/026-1 tulenevate kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt kostjaga I. Kostja viide VÕS § 143 lg 1 ja 2, mille kohaselt on tarbijakäendus lepinguks käendusleping, kus käendajaks on tarbija ning nimetatud leping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, ei ole asjakohane. Kostja on käesoleva lepingu sõlminud oma igapäevase majandustegevuse raames tagamaks äriühingu kohustusi lepingu p 1 kohaselt, mitte füüsilisest isikust tarbijana. Riigikohus on lahendis 3-2-1-126-09 märkinud, et osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Alati ei pruugi mittetulundusühingu juhatuse liikme mittetulundusühingu kohustuse täitmise tagamiseks antud käendus olla tarbijakäendus. Kui näiteks mittetulundusühingu juhatuse liige tagab käendajana sama mittetulundusühingu majandustegevuses võetud kohustust, mis on samal ajal seotud mittetulundusühingu juhatuse liikme enda majandus- või kutsetegevusega, võib asjaolude kohaselt olla tegemist tavalise käendusega, mitte tarbijakäendusega.
19.Menetlusosalisel on õigus tõendeid esitada (TsMS § 199) ja samas kohustus oma väiteid tõendada (TsMS § 230 lg 1). Kostja vastuväited viivise mittetasumise kokkulepete kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja taotles vande all antud ütlustega tõendada (tlk 190), et hageja seadusliku esindajaga sõlmiti kokkulepe viiviste mittetasumiseks. Kohus kuulas ära nii hageja juhatuse liikme Andrus Hintsi, kui kostja Xxx. Kohtuistungil vande all ütlusi andes Andrus Hints ega Xxx sellesisulist kokkulepet ei kinnitanud (tlk 196, 197). Õige ei ole kostja väide ka selles osas, et viivise nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Nii A. Hints kui xxx ütlustega on tõendatud, et läbirääkimisi poolte vahel arvete tasumise osas peeti, kuivõrd kokkulepet ei saavutatud, siis oktoobris 2016 esitas hageja viivise arve ja 17.05.2017 esitas hagiavalduse. Seega esitatud tõendid ja teave ei kinnita kostja väiteid ebamõistliku ajaperioodi kohta.
20.TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks TsMS § 232 lg 2 kohaselt ette kindlaksmääratud jõudu.
21.VÕS § 113 lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse § - s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja taotleb viivisenõude vähendamist vastavalt kohtu oma äranägemisele tulenevalt viivisenõude ebamõistlikkusest ning hagejapoolsest hea usu põhimõtte vastasest käitumisest. Kohtu
hinnangul ei ole hageja poolt nõutav viivisemäär 0,5% võlgnevuse summalt päevas, ebamõistlikult suur. Pooled on selle majandustegevuse käigus lepingus kokku leppinud ning kohus nõustub, et hilisemas kirjavahetuses märgitud 0,05 % on märgitud ekslikult, kuivõrd see ei ole kooskõlas lepinguga. Kohtu hinnangul ei ole kostjad esile toonud muid asjaolusid VÕS § 162 lg 1 mõttes, mida hinnata, et leppetrahv on nende suhtes ebamõistlikult suur. Riigikohus on lahendis 3-2-1-132-12 leidnud, et kui tasutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
22.Kostjad on viidanud riigikohtu lahendile nr 3-2-1-66-05, et viivisenõude õigeaegne esitamata jätmine võib olla käsitatav nii võlausaldaja kohustuste kui hea usu põhimõtte rikkumisena, mis võib olla aluseks viivise vähendamiseks.
23.Asja sisulise arutamise käigus ning kogutud dokumentaalsete tõenditega on tõendatud, et pooled pidasid läbirääkimisi põhivõlgnevuse tasumise ja maksegraafiku ning tasaarvestuse osas. Xxx vande all antud ütluste kohaselt oli läbirääkimiste teemaks ka viivise suurus (tlk 196). Kohus leiab, et läbirääkimiste käigus esile toodud viivise tasumise suurused ei muuda hageja õigus esitada lepingust tulenev täitmata nõue kostja vastu. Õige on, et VÕS § 6 lg 1 kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 7 lg 1 kohaselt võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Kohtu hinnangul on mõistlik, et võlasuhte pooled peavad läbirääkimisi võla suuruse ja tasumise tingimuste üle. Kohus märgib, et ka 12.12.2017 (tlk 193) kohtuistungil nõustus hageja vähendama kompromissi saavutamiseks viivise suurust.
24.Kohtu hinnangul on põhjendatud arve nr 20141526 tasumisel tekkinud viivisenõue summas 2 624,73 eurot; arve nr 20141534 tasumisel tekkinud viivisenõue summas 10 238,43 eurot; arve nr 20141538 tasumisel tekkinud viivisenõue summas 15 716,07 eurot; arve nr 20141545 tasumisel tekkinud viivisenõue summas 473,39 eurot. Hageja on põhjendanud ja tõendanud lepingu ja viivise arvestusega, et viivisenõue on kokku summas 29 052,62 eurot. Arvestades hageja VÕS § 197 lg 1 alusel tehtud nõude tasaarvestamisi, mille arvutuskäiku ei ole kostjad vaidlustanud, tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista viivises summa 25 327.73 eurot.
25.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
26.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
27.Kuna kohus rahuldab hagi jäävad menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et
käesolevas asjas on menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
28.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik Kohtuotsus tühistatud osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu 13.04.2018 otsusega
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.