Georgi Ignatovi ja Viktoria Lutuse avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 17. novembri 2017 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Georgi Ignatovi ja Viktoria Lutuse määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitajad (avaldajad): Georgi Ignatov (ik: XXX) ja Viktoria Lutus (ik: XXX), esindaja advokaat Andrei Matvejev Vastustaja (puudutatud isik): Niina Samborskaja (ik: XXX), esindaja advokaat Margus Kiir Kohalik omavalitsus: Alutaguse Vallavalitsus (varasemalt Alajõe Vallavalitsus)
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 17. novembri 2017 määrus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt Georgi Ignatovi ja Viktoria Lutuse kanda.
3.Välja mõista Georgi Ignatovilt ja Viktoria Lutuselt solidaarselt Niina Samborskaja kasuks menetluskuluna maa- ja ringkonnakohtus kokku 960 eurot. Niina Samborskajale
hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda praeguse määruse jõustumisest arvates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Georgi Ignatov ja Viktoria Lutus (avaldajad) on Ida-Virumaal Alajõe vallas Uuskülas kinnistu registriosa nr X , N. ühisomanikud. Niina Sambrovskaja (puudutatud isik) on kinnistu registriosa nr X , N (katastritunnus: XX) omanik. Viktoria Lutus ja Vadim Lutus on kinnistu registriosa nr X, N. kaasomanikud. Avaldajad esitasid 13.04.2017 maakohtule avalduse, milles palusid määrata N. kinnisasjale tähtajatu ja ööpäevaringne juurdepääs jalgsi ja sõiduvahendiga pindalaga 30 m2 avalikult kasutatavale teele üle N. kinnisasja vastavalt avaldusele lisatud plaanile, teha vastav kanne kinnistusraamatusse ja tuvastada puudutatud isiku kohustus anda nõusolek kande tegemiseks. Avalduse kohaselt puudub avaldajatel oma kinnistule vaba juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Juurdepääs on võimalik vaid üle puudutatud isikule kuuluva kinnistu ning Viktoria Lutusele ja Vadim Lutusele kuuluva kinnistu kaudu. Taotletud juurdepääs ei ole puudutatud isikut äärmiselt koormav.
2.Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu. Vastuväidete kohaselt on avaldajate kinnisasjale olemas nii jalgsi kui sõidukitega ajalooliselt kujunenud juurdepääs, mida kasutavad ka puudutatud isik ning N. ja N. kinnisasjade omanikud. Juhul kui avaldajad kaotavad juurdepääsu üle N. kinnisasja, on nad asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 2 kohaselt õigustatud nõudma juurdepääsu N. (millest N. kinnisasi on eraldatud) omanikult. Nõue on esitatud seetõttu, et taotletud juurdepääs on avaldajatele mugavam. Avaldajad soovivad saada otsemat ühendust kinnisasjade N. ja N. vahel. Puudutatud isik ei ole takistanud kahe kinnisasja vahel jalgsi liikuda. Puudutatud isik soovib püstitada tee jaoks soovitud alale abihoone. Vaidlusalusele alale tee rajamist takistab ka Uusküla oja kaldakaitsevöönd.
3.Alajõe Vallavalitsus ei toetanud avaldajate ettepanekut. Juurdepääsutee avaldajate soovitud asukohas jagab puudutatud isiku kinnistu ebaloogiliselt, tekitades sellel kolmnurkse maa-ala, mida ei ole võimalik pärast juurdepääsutee rajamist omaniku poolt otstarbekalt ja sihipäraselt kasutada ning paneb puudutatud isikule põhjendamatu talumiskohustuse. N. kinnistu tekkis N. kinnistu jagamise tulemusel 2015. a septembris ja võõrandati seejärel avaldajatele. Avaldusest ei selgu, kuidas lepiti kinnistu võõrandamisel kokku juurdepääsu küsimuses, mis oleks tulnud tagada N. kaudu.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus jättis 17. novembri 2017 määrusega avalduse rahuldamata ja menetluskulud avaldajate kanda ning mõistis avaldajatelt solidaarselt puudutatud isiku kasuks välja
menetluskulud 600 eurot ja viivise menetluskuludelt lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Määruse kohaselt on asjas tuvastatud, et kuigi avaldajate kinnisasi ei piirne avalikult kasutatava teega, on neil olemas vajalik sõiduki(te)ga juurdepääs avalikult kasutatavale teele üle N. , X ja X kinnistute. Samuti ei ole puudutatud isik takistanud avaldajatel liikuda jalgsi üle oma kinnisasja N. kinnistult N. kinnistule ja sealt tagasi. Asjas ei ole tuvastatud, et N. kinnisasja omanik kasutas enne kinnisasja jagamist 2015. a septembris juurdepääsuks avalikule teele puudutatud isiku ja N. kinnisasju. Seega ei saa juurdepääs üle puudutatud isiku kinnisasja olla väljakujunenud juurdepääs. Avaldajate huvi liikuda sõiduki(te)ga kinnisasjade N. ja N. vahel ei ole proportsioonis N. kinnisasja omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Kohus nõustub vallavalitsuse seisukohaga, et juurdepääsutee avaldajate soovitud asukohas jagab puudutatud isiku kinnistu ebaloogiliselt, tekitades sellel kolmnurkse maa-ala, mida ei ole võimalik pärast juurdepääsutee rajamist omaniku poolt otstarbekalt kasutada ning paneb puudutatud isikule põhjendamatu talumiskohustuse. Kuigi piisavalt selge ei ole ka see, kas vaidlusalusesse kohta on tee rajamine üldse võimalik, mh kas see ei ole vastuolus veeseaduses ning ranna ja kalda kaitse seaduses sätestatuga, ei pidanud kohus vajalikuks täiendavaid andmeid koguda, kuna avaldajate nõude rahuldamine on AÕS § 156 lg-te 1 ja 2 järgi välistatud. Kohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel avaldajate kanda, kuna avaldajad on esitanud kohtule põhjendamatu avalduse. Puudutatud isiku põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja kulu on 600 eurot (5 tundi × 120 eurot), lisandub taotletud viivis. Avaldajate vastuväide, et kuna puudutatud isik esitas kohtuistungil täiendavaid tõendeid, tuleb õigusabikulud jätta puudutatud isiku enda kanda, ei ole põhjendatud. Tõendite esitamine ei toonud kaasa asja arutamise edasilükkamist ja täiendavaid menetluskulusid.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJATE TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
5.Georgi Ignatov ja Viktoria Lutus esitasid määruskaebuse, milles taotlevad Viru Maakohtu
17.novembri 2017 määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega avaldus rahuldada ja jätta menetluskulud poolte endi kanda; alternatiivselt tühistada maakohtu määrus menetluskulude jaotamise osas ja jätta menetluskulud poolte endi kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on avaldajate kinnistule juurdepääsuks ajalooliselt kasutatud tee üle puudutatud isiku kinnistu; 2) leidis maakohus ebaõigesti, et AÕS § 156 lg-d 1 ja 2 välistavad nõude rahuldamise. Avaldajate kinnistul puudub otsene juurdepääs avalikult kasutatavale teele ning kinnistule on võimalik pääseda ainult teiste kinnistute kaudu: kas N. ja X kaudu või N. , X ja X kaudu. AÕS § 156 lg 2 regulatsioon tähendab, et kuna avaldajate kinnisasi tekkis N. kinnisasja osalise võõrandamise tagajärjel, peab N. omanik võimaldama avaldajatele juurdepääsu oma kinnistu kaudu kui see on vajalik. Avaldajatel on võimalik saada juurdepääs vähem koormaval viisil puudutatud isikult, kuna alternatiivseks juurdepääsuks peavad avaldajad nõusolekud saama nii N. ja kui ka N. kinnistute omanikelt. N. ja X kinnistute omanike notariaalsed nõusolekud juurdepääsu andmiseks puuduvad. N. omaniku Ljudmila Rakova nõusolekut ei saa kasutada tõendina, kuna see ei ole notariaalselt tõestatud; 3) ei ole kohus põhjendanud, kuidas ta jõudis järeldusele, et avaldajatel on olemas vajalik sõiduki(te)ga juurdepääs avalikult kasutatavale teele üle N. , X ja X kinnistute. Kohus ei selgitanud, miks ta leiab, et avaldajate huvi liikuda sõiduki(te)ga kinnisasjade N. ja N. vahel ei ole proportsioonis N kinnisasja omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega;
4) ei ole puudutatud isiku menetluskulude jätmine avaldajate kanda õiglane. Menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Määrusest ei tulene, et määrus on tehtud puudutatud isiku kasuks.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
6.Niina Samborskaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta menetluskulud solidaarselt määruskaebuse esitajate kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on nõue juurdepääsu saamiseks olukorras, kus see on olemas ja tegelikuks eesmärgiks on mugavam juurdepääs või kahe kinnisasja vahel otsema ühenduse loomine, pahatahtlik. Kohus leidis põhjendatult, et kuigi avaldajate kinnisasi ei piirne avalikult kasutatava teega, on neil olemas vajalik sõiduki(te)ga juurdepääs avalikult kasutatavale teele üle N. , X ja X kinnistute. Tegemist on ajaloolise juurdepääsuga, mida kasutavad ka N. Samborskaja ning N. ja X omanikud. Ükski kinnisasja omanik ei tee takistusi juurdepääsu kasutamisel. Juurdepääsu andmiseks ei pea olema notariaalsed nõusolekud. Samas N. kinnisasja omanik on kirjalikult kinnitanud, et tema ei tee juurdepääsu kasutamisel takistusi. Puudutatud isik ei ole takistanud avaldajatel jalgsi liikuda üle oma kinnisasja N. kinnistult N. kinnistule (piirdeta kaldaäär, kuhu sõiduteed rajada ei ole võimalik, s.o kaldakaitse piirangud). Avaldajad ei ole kunagi läbinud puudutatud isiku kinnisasja sõidukitega. Kaldaäärne jalgtee seda ei võimalda ning ülejäänud osas on kinnisasi piiratud aiaga. Avaldajad soovivad kasutada teena puudutatud isiku aiaga piiratud ala, st aed tuleks kõrvaldada ja rajada läbi hoovi avaldajatele tee (sh ümber korraldada tehnosüsteemid – veetorustik). Juurdepääsutee taotletud asukohas jagab puudutatud isiku kinnistu ebaloogiliselt ning paneb puudutatud isikule põhjendamatu talumiskohustuse ja põhjendamatud kulud; 2) välistab AÕS § 156 lg 2 nõude esitamise puudutatud isiku vastu, kuna avaldajate kinnisasi on eraldatud kinnisasjast N. . Juhul kui avaldajad kaotavad juurdepääsu üle N. kinnisasja, on nad õigustatud nõudma juurdepääsu N. omanikult; 3) oleks menetluskulude poolte endi kanda jätmine ebaõiglane. Puudutatud isik on sunnitud ennast põhjendamatute ja pahatahtlike nõuete eest kaitsma.
KOHALIKU OMAVALITSUSE SEISUKOHT
7.Alutaguse Vallavalitsus (Alajõe valla üldõigusjärglane) teatas, et jääb Alajõe Vallavalitsuse poolt maakohtule esitatud seisukoha juurde. Seisukoha kohaselt vallavalitsus ei toeta avaldajate ettepanekut. Avaldajate soovitud juurdepääsutee jagab puudutatud isiku kinnistu ebaloogiliselt ja paneb puudutatud isikule põhjendamatu talumiskohustuse. Puudutatud isik on püstitanud taotletud tee asukohas puhkeotstarbelise rajatise, mis on kantud ehitisregistrisse 16.05.2017 koodi X all.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kõiki käesolevas määruses korrata.
9.Vastuseks määruskaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti AÕS §-i 156 ning põhjendatult jätnud avalduse juurdepääsu saamiseks rahuldamata.
9.1.Juurdepääsu nõude rahuldamise esmaseks eelduseks AÕS § 156 lg 1 järgi on juurdepääsu puudumine avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsu taotleja kinnisasjale. Maakohus tuvastas, et avaldajatel on olemas vajalik (sõidukitega) juurdepääs oma kinnistule N. , X ja X kinnistute kaudu ning tegemist on väljakujunenud juurdepääsuga. Nimetatud faktilisele asjaolule ei ole avaldajad vastuväiteid esitanud. Väide, et avalduses taotletud juurdepääs on ajalooliselt väljakujunenud juurdepääs avalikule teele, on vale. Lisaks nähtub asja materjalidest, et avaldajate kinnistu N. (katastritunnus XX) tekkis 2015. a septembrikuu N. katastriüksuse jagamise tulemusel ning avaldajad omandasid kinnistu N. omanikult võõrandamise teel. Maakohus on õigesti leidnud, et AÕS § 156 lg 2 järgi peab senise juurdepääsu tagama N. omanik. Avaldajad ei ole tõendanud, et N. , X ja X omanikud oleksid teinud neile takistusi juurdepääsu saamiseks oma kinnistule. Määruskaebuses esitatud väide, et N. , X ja X kinnistute omanike nõusolek peab olema notariaalselt tõestatud, on ebaõige.
9.2.Maakohus on juurdepääsu nõude lahendamisel kaalunud nii avaldajate kui N kinnistu omaniku N. Samborskaja huve, samuti arvestanud Alajõe Vallavalitsuse arvamusega ning põhjendatult leidnud, et avaldajatel puudub selline ülekaalukas huvi, mis õigustaks avalduse rahuldamist. Õige on N. Samborskaja seisukoht, et avalduse rahuldamine teeniks üksnes avaldajate huve ning võimaldaks neil kasutada lisaks olemasolevale ka täiendavat juurdepääsu avalikult kasutatavale teele.
9.3.Iseenesest õige on määruskaebuses esitatud väide, et maakohus on muu hulgas viidanud teeseadusele ning ranna ja kalda kaitse seadusele, mis on kehtetud. Samas ei ole see asjaolu maakohtu määruse tühistamise aluseks, kuna maakohus jättis avalduse rahuldamata AÕS § 156 lg 1 ja 2 alusel.
9.4.Maakohus jättis TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetluskulud põhjendatult avaldajate kanda, kuna lahend tehti avaldajate kahjuks. Määruskaebuses esitatud vastupidine seisukoht on ekslik ning puudub alus menetluskulude menetlusosaliste endi kanda jätmiseks. Menetluskulude rahalisele suurusele ei ole määruskaebuses vastuväiteid esitatud.
10.Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt avaldajate kanda. TsMS § 174 lg 3 alusel määrab ringkonnakohus kindlaks N. Samborskaja menetluskulude rahalise suuruse. N. Samborskaja menetluskulud koosnevad õigusabikuludest. Taotlusest nähtuvalt on N. Samborskaja esindaja tutvunud määruskaebusega ja koostanud sellele vastuse ning kulutanud selleks 3 tundi. Õigusteenuse tunnihind on 120 eurot koos käibemaksuga. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 tähenduses ning avaldajatelt tuleb solidaarselt N. Samborskaja kasuks välja mõista õigusabikulude katteks 360 eurot. Koos maakohtus kantud menetluskuludega tuleb avaldajatelt solidaarselt N. Samborskaja kasuks välja mõista 960 eurot (600+360). Menetluskuludelt tuleb tasuda alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.