Tallinna linna hagi XX ja YY vastu eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. novembri 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX ja YY apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad määruskaebuse menetlemisel
Hageja (vastustaja) Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu, asukoht Pallasti 54, Tallinn), volitatud esindaja Natalja Akulina Kostjad (apellandid) XX (isikukood XXXXXXXXX, elukoht XXX) ja YY (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja Riina Antje
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta XX ja YY 22. detsembri 2017. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 27. novembri 2017. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-17-6213 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta XX ja YY menetlusabi taotlus rahuldamata.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud XX ja YY kanda. Tallinna linnal ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Kohtu selgitused: Määruse peale võib esitada 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest alates Riigikohtule määruskaebuse. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
2-17-6213 Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna linn (hageja) esitas 19. aprillil 2017 Harju Maakohtule XX (kostja I), ja YY (kostja II) vastu hagi, milles palus kohustada kostjaid vabastama Tallinnas XXX asuva sotsiaaleluruumi (eluruum) ning kohustuse vabatahtliku täitmata jätmisel tõsta kostjad eluruumist välja. Hagi põhjenduste kohaselt kuulub eluruum hagejale. Kostja andis 14. juuni 2006. a korraldusega selle üürile kostja I tütrele KK-le (üürnik). Üürnik esitas 7. juulil 2014 hagejale avalduse, milles palus luba majutada kostjad temale üüritud eluruumi. Lasnamäe Linnaosa valitsuse eluasemekomisjon jättis 4. septembril 2014 taotluse rahuldamata. Seega elavad kostjad eluruumis omaniku loata ehk ebaseaduslikult. Üürnik suri 27. jaanuaril 2016. Kostjad on eluruumi üürimist taotlevate isikutena võetud arvele Põhja-Tallinna eluasemekomisjoni otsusega, kuid eluruum, milles nad elavad, on eraldatud Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjonile, kes ei saa tagada eluruumi kostjatele. Eluruumi vajavad juba teised isikud. Kostjad ei ole varem üles näidanud, et soovivad elamispinda, mistõttu on alles nüüd nende järjekord taastatud. Kostjatele on korduvalt pakutud majutust sotsiaalmajutusüksuses, kuid kostjad on sellest keeldunud.
2.Kostjad tunnistasid nende vastu suunatud nõudeid, kuid palusid sõlmida nendega eluruumi kasutamise lepingu või pikendada eluruumi vabastamise tähtaega seni, kuni hageja eraldab neile uue eluruumi, mis vastab kostjate tervislikule seisundile. Kostjad elavad hageja eluruumis, sest neil ei ole muud eluruumi. Kostja I on 100% ja kostja II 80% ulatuses töövõimetu. Kostjatel ei ole võimalik elada sotsiaalmajutusüksuses, kuna seal on köök ja sanitaarruumid ühiskasutuses, mis ei vasta kostja I terviseseisundile. Kostjad vajavad pidevat hoolt ja kostja II järelevalvet. Kostjad vajavad ühiskonna abi inimväärse elu tagamiseks. Kostjad on olnud 9 aastat sotsiaaleluruumi järjekorras, mis on ebamõistlikult pikk aeg.
3.Harju Maakohus rahuldas 27. novembri 2017. a otsusega hagi, kohustas kostjaid andma eluruumi kohtuotsuse jõustumisele järgneval päeval hagejale üle ning selle kohustuse täitmata jätmisel on hagejal õigus tõsta kostjad koos nendele kuuluva varaga eluruumist välja. Maakohus jättis hageja ja kostjate menetluskulud poolte enda kanda. Maakohus tuvastas, et vaidlusalune eluruum kuulub hagejale ja kostjad valdavad seda ilma õigusliku aluseta. Hoolimata kohtu selgitustest, ei ole kostjad esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et neil on õiguslik alus eluruumi vallata. Seetõttu tuleb eluruum mõista kostjate ebaseaduslikust valdusest asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 alusel välja hageja valdusesse. Kuna kostjad ei ole tõendanud, et neil on õiguslik alus hagejale kuuluvat eluruumi vallata, ei
2-17-6213 saa kohus kohustada ka hagejat võimaldama kostjatel eluruumis elada seni, kuni kostjad on leidnud endale uue sobiva elukoha.
4.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega võimaldada kostjatel kasutada hageja eluruumi seni, kuni Tallinna linn majutab kostjad sotsiaaleluruumi, mis vastab kostjate terviseseisundist tulenevatele vajadustele. Samuti palusid kostjad vabastada nad menetlusabi korras apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kostja I 100% töövõimetu ning kostja II 80% ulatuses töövõimetu. Muu eluruumi puudumise tõttu on kostjad alates 2009. aastast elanud vaidlusaluses eluruumis. Kostja I vajab pidevat hoolt ning tal ei ole oma tervisliku seisundi tõttu võimalik elada pakutud sotsiaalmajutuskeskuses, kuna seal on nii köök kui sanitaarruumid ühiskasutuses. Kuna kostja I pereliikmetel puudub samuti elukoht ning piisav sissetulek erasektorist eluaseme üürimiseks, vajavad kostjad abi ühiskonnalt.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata. Seejuures lähtub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s
sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks ülemääraseid menetluskulusid. Kostjate menetlusabi taotlus tuleb jätta TsMS § 181 lg-te 1 ja 2 järgi rahuldamata.
6.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda asjas esitatud tõendeid.
7.Maakohus tuvastas, et kostjad kasutavad hagejale kuuluvat eluruumi ilma õigusliku aluseta, ning kostjad ei ole neid asjaolusid vaidlustanud. Neil asjaoludel leidis maakohus õigesti, et hagejal on õigus nõuda eluruum kostjate valdusest AÕS § 80 lg 1 alusel välja. AÕS § 80 lg 1 järgi on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab ning AÕS § 80 lg 2 järgi on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikult valduses oma valdusesse. Apellatsioonkaebuses tuginevad kostjad järgmistele asjaoludele: kostjad on vaidlusaluses eluruumis elanud pikka aega, kostjate töövõime on (oluliselt) piiratud, mistõttu puuduvad neil vajalikud vahendid eluruumi üürimiseks, ning kostjate terviseseisundi tõttu ei vasta sotsiaalmajutuskeskuse tingimused ruumide ühiskasutuse tõttu nende vajadustele.
2-17-6213 Kolleegiumi hinnangul ei anna need asjaolud alust maakohtu otsust tühistada isegi siis, kui need oleksid tõendatud. Kostjad ei ole toonud esile selliseid asjaolusid ega esitanud selliseid vastuväiteid, mis annaksid alust jätta eluruumi hageja valdusesse AÕS § 80 alusel välja mõistmata. Asjaolu, et kostjad on ilma õigusliku aluseta pikema aja jooksul hagejale kuuluvat eluruumi kasutanud, ei tähenda seda, et nad peaksid saama eluruumi ka edaspidi kasutada või keelduda eluruumi vabastamast. Samuti ei anna kostjate majanduslik ega terviseseisund alust järeldada, et kostjad ei pea hagejale kuuluva eluruumi valdust vabastama või vabastama seda enne, kui hageja tagab neile samaväärse teise eluruumi. Nimetatud asjaoludel võib olla tähtsust kohaliku omavalituse poolt sotsiaalteenuste osutamisel, sh eluruumi tagamisel. Sotsiaalhoolekandeseaduse § 41 lg 1 järgi on eluruumi tagamine kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. Siiski ei pea kohalik omavalitsus ka viidatud sätte alusel võimaldama kostjatel nende ebaseaduslikus valduses olevat eluruumi edasi kasutada ning seda ka mitte siis, kui esinevad asjaolud, mis annavad kostjatele õiguse saada sotsiaalteenust. Praeguses vaidluses ei saa kohus lahendada kostjatele sotsiaalteenuse osutamise küsimusi ja ühes sellega ei saa kohus ka seada vaidlusaluse eluruumi vabastamist sõltuvusse sellest, millist eluruumi kohalik omavalitsus kostjatele pakub ja kas see vastab kostjate vajadustele või mitte. Eelnevat arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses esitatud faktiväidete õigsust eeldades kostjate apellatsioonkaebust rahuldada, mistõttu jätab kolleegium selle menetlusse võtmata.
8.Kuna eeltoodu kohaselt on kostjate apellatsioonkaebus õiguslikult perspektiivitu, ei ole alust rahuldada ka kostjate menetlusabi taotlust. TsMS § 181 lg 1 järgi antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seejuures eeldatakse TsMS § 181 lg 2 järgi menetluses osalemise edukust, kui taotlus, mille esitamiseks menetlusabi taotletakse, on õiguslikult veenvalt põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Praegusel juhul ei ole ülaltoodud põhjendustel alust arvata, et kostjate menetluses osalemine oleks edukas, mistõttu ei ole alust rahuldada ka kostjate taotlust vabastada nad menetlusabi korras riigilõivu tasumisest. Kuigi praeguses asjas ei ole kostjad riigilõivu tasunud ja nende menetlusabi taotluse rahuldamiseks ei ole alust, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel kostjatel riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks kostjatel õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.
9.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi kostjate kanda. Kuna hagejal ei ole selles menetlusetapis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjatel hüvitada hagejale apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid.
2-17-6213
10.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna kostjad esitasid apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. Kohtumäärus toimetatakse TsMS § 638 lg 8 järgi kätte apellantidele ja edastatakse teistele menetlusosalistele.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.