Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitused TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa, pidades siiski vajalikuks teatud järeldusi põhjendada. TsMS § 444 lg 3 alusel põhjendab kohus tagaseljaotsuses vaid hagi osalist rahuldamata jätmist. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega TsMS § 407 lg 1 järgi rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Hageja on esitanud kohtusse hagi kostjalt laenulepingu järgse võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 1474,81 eurot, intressi 163,31 eurot ja kahju 100 eurot. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vaidlus puudub selles, et kostja on 27.10.2015 esitanud Omaraha OÜ portaalis www.omaraha.ee 1490 euro väljastamiseks laenutaotluse, mis on rahuldatud. Sellega on kohtu hinnangul sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 tähenduses (27.10.2015 kehtinud redaktsioon), mille kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kuigi Omaraha OÜ tegutses portaalihaldurina laenuvahendajana, ei ole tegemist eraisikute (kostja ja investorid) vahel sõlmitud laenulepinguga. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 2 lg-te 2 ja 3 kohaselt kohalduvad antud laenulepingule tarbijakrediidilepingu sätted. Kohus märgib, et kuna tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes, on seadusandja kehtestanud imperatiivsed miinimumnõuded, mille eesmärgiks on tagada tarbija piisav teavitamine krediiditingimustest lepingu sõlmimisel ning kaitsta sellega tarbijat tarbijakrediidilepingust tulenevate maksekohustuste rikkumisega seotud negatiivsete tagajärgede eest (antud juhul VÕS §-d 404, 406, 408). Kohtu hinnangul ei ole tarbijast kostjat enne lepingu sõlmimist teavitatud tarbijakrediidilepingu olulistest tingimustest. Kuigi kostjapoolne tahteavaldus, mis on suunatud tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste võtmisele, on kirjalikus vormis (VÕS § 404 lg 1 esimene lause), ei sisaldu tahteavalduses VÕS § 404 lg 2 p 2 kohaselt kõik VÕS § 4031 lg 1 p-des 1–11 nimetatud andmed, eeskätt krediidiandja nimi ja aadress, kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma ning krediidi kulukuse määr aasta kohta. VÕS §-s 408 on sätestatud lepinguvormi järgimata jätmise tagajärjed. Kuna vaidlust ei ole selles, et kostja on saanud laenu kätte, on vaidlusalune leping kehtiv (VÕS § 408 lg 2). Samas tuleb VÕS § 408 lg 4 järgi lugeda kostja osas krediidi kulukuse määra ning kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma märkimata jätmise tõttu lepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Eeltoodust tuleneb, et hagejal on õigus saada intressi alates 27.10.2015 kuni 05.04.2016 (lepingu ülesütlemise aeg) maksimaalselt 0,33 eurot (intressi arvestus on tehtud intressikalkulaatorit (www.viivisekalkulaator.ee) kasutades). Samas nõuab hageja hagiavalduses kostjalt 163,31 euro väljamõistmist intressi katteks olukorras, kus hageja on kostja poolt tagasi makstud 57,13 eurost arvestanud intressi katteks 41,94 eurot ja laenu põhiosa katteks 15,20 eurot. Kuivõrd kostja on hagejale intressi katteks tasunud 41,94 eurot, ei ole hageja nõue kostjalt 163,31 euro väljamõistmiseks intressina põhjendatud ja VÕS § 415 lg 2 p 2 alusel tuleb arvestada 41,61 eurot (41,94 – 0,33) võlgnetava põhisumma katteks. Arvestades laenusumma 2(3)

katteks tasutud 15,20 euroga, tuleneb eeltoodust, et hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 108 lg 1 alusel kohustuse täitmist 1433,19 euro ulatuses (1490 – 15,20 – 41,61). Hageja on hagis esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude summas 100 eurot. Hagiavalduse kohaselt seisneb kahju inkassofirmale makstud teenustasus tulenevalt võla sissenõudmiseks sõlmitud käsunduslepingust. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 3 tuleb kahju hüvitada üksnes sellises ulatuses, mis oli lepingu rikkujale ettenähtav lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel. Kohtu hinnangul kostja laenusaajana ei teadnud ega pidanud teadma laenulepingu sõlmimise ajal, et nõude loovutamise korral kolmandale isikule (hagejale) sõlmib hageja laenulepingu täitmiseks omakorda lepingu kolmanda isikuga (hageja esindajaga), mis toob kostjale kaasa kahjuhüvitamise kohustuse. Kohus leiab, et inkassokulude hüvitatavust tuleb jaatada eeldusel, et nad on mõistlikud VÕS § 128 lg 3 mõttes, st nad on võlausaldaja nõude maksmapanekuks sisuliselt vajalikud ja põhjendatud ning ei riku VÕS § 139 lg-s 2 sätestatud võlausaldaja kahju vähendamise kohustust. Hageja, omandades Omaraha OÜ-lt nõude kostja vastu, ei teinud kohtu arvates omapoolselt mõistlikult vajalikku, et väidetavat kahju ära hoida või vähendada, kui kaasas nõude maksmapanekuks inkassofirma. Seetõttu ei saa hageja inkassokulusid pidada mõistlikeks VÕS § 128 lg 3 tähenduses. Kohus selgitab, et alates 01.10.2015 toimub kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud võla sissenõudmisega seotud kulude, sh kahju hüvitamine VÕS § 1132 sätete järgi. Viidatud paragrahvi neljanda lõike järgi saab kahju hüvitamist nõuda üksnes erandlikel asjaoludel, eelkõige kui sissenõudmistoimingud on olnud erakordselt keerukad ja VÕS §-s 1132 sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on sama paragrahvi kuuenda lõike järgi tühine. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt jätab kohus hageja nõude kostjalt kahju 100 eurot väljamõistmiseks rahuldamata. Hageja nõue kuulub seega rahuldamisele osaliselt. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi osaliselt, so ~82% ulatuses nõudest, jätab menetluskulud 82% ulatuses kostja kanda ja 18% ulatuses hageja kanda. Kohus määrab hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 375 eurot, millest 225 eurot on riigilõiv ja 150 eurot lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses TsMS § 175 lg 1 mõttes. Kohus, rahuldades hagi osaliselt, mõistab hageja taotlusel kostjalt välja menetluskuluna 307,50 eurot (82% 375 eurost). Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt välja viivise menetluskulult 307,50 eurot käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik

3(3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.