2-17-14070/17 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

2-17-14070 Kohus selgitab, et juhul kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja vältel sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue Hageja A S esitas 20.09.2017 Viru Maakohtule hagiavalduse Narva linna vastu saamata jäänud töötasu nõudes perioodi 20.06.2017 - 21.08.2017 eest. Hagiavaldusest nähtub, et hageja on pöördunud Töövaidluskomisjoni poole avaldusega, milles palus tuvastada töölepingu nr 115 ülesütlemise tühisus alates 20.06.2017 ning välja mõista saamata jäänud töötasu. Töövaidluskomisjon tuvastas 21.08.2017 otsusega ülesütlemise tühisuse ning ennistas hageja tööle alates 20.06.2017, saamata jäänud töötasu nõude osas jättis komisjon aga avalduse rahuldamata. Hageja vaidlustab Töövaidluskomisjoni 21.08.2017 otsust rahuldamata osas. Hagiavaldusest nähtub, et hageja töötab Narva Lasteaias Punamütsike töölepingu nr 115 alusel alates 23.07.2007. Alates 01.09.2016 vähenes töötajast mittetulenevatel põhjustel hageja töökoormus täiskohast 0,5 ametikohale. Töökoht Narva Lasteaias Punamütsike on hageja jaoks põhitöökoht, kuigi hagejal oli ja on ka praegu sõlmitud lepingud teiste äriühingutega, kust hageja saab sissetulekuid. Hageja selgitas, et kuna ta on oma eriala spetsialist, siis püüab poole kohaga töötamist kompenseerida töötamisega teiste juriidiliste isikute heaks võlaõiguslike lepingute alusel. Hageja ei ole oma tööjõudu kasutanud perioodil alates töölepingu ülesütlemisest kuni tööle ennistamiseni. Tasud, mis olid sel perioodil hagejale teiste juriidiliste isikute poolt üle kantud, olid varem tehtud tööde eest perioodil 03.03.2017 - 17.06.2017. Hageja palub kostjalt välja mõista seega TLS § 108 alusel saamata jäänud töötasu alates 20.06.2017 kuni 21.08.2017 eest, summas kokku 1 089.88 eurot (bruto). Ühes hagiavaldusega esitas hageja järgmisi tõendeid: - Tööleping nr 115 (tlk 6), sõlmitud poolte vahel 23.07.2007, leping on sõlmitud määramata ajaks; - Töölepingu nr 115 muutmine 01.09.2016 (tlk 9), millega vähendati hageja töökoormust; - Töövaidluskomisjoni 21.08.2017 otsus nr 4-1/1347/17, millega rahuldati hageja nõuded osaliselt, tuvastati töölepingu ülesütlemise tühisus ja ennistati hageja tööle alates 20.06.2017, kuid jäeti rahuldamata hageja avaldus saamata jäänud töötasu nõudes (tlk 1013); - Hageja sissetulekute väljavõte perioodi 20.06.2017 - 08.09.2017 eest (tlk 14); - Tartu Ülikooli tõend (tlk 16), millest nähtub, et hageja tegi tööd Tartu Ülikooli heaks käsunduslepingust tulenevalt, ajavahemikul 07.04.2017 - 31.05.2017, tasu oli üle kantud 02.05.2017; - Maksu- ja Tolliameti väljavõte (tlk 18), millest nähtub, et hagejal on sõlmitud võlaõiguslikud lepingud erinevate juriidiliste isikutega; - Change Partners OÜ tõend (tlk 20), millest nähtub, et äriühing sõlmis hagejaga 29.01.2017 käsunduslepingu, tööde teostamise aeg 29.01.2017 - 09.07.2017, tulenevalt lepingust makstakse töötasu detsembris 2017; - Narva Linnavalitsuse Kultuuriosakonna palgatõend (tlk 22), millest nähtub, et perioodil mai 2017 kuni august 2017 oli hageja sissetulekuks kokku 837.37 eurot, s.h juulikuu töötasu summas 0 eurot; - Sihtasutuse Innove tõend hagejale arvestatud töötasu kohta (tlk 24-25), perioodi 01.06.2017 - 18.09.2017 eest, juunis 2017 summas 1 167 eurot, käsundus-/ töövõtulepingu alusel; 2/8

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Kostja selgitas, et hagejaga töölepingu ülesütlemine toimus hagejast tulenevate põhjuste tõttu, nimelt töödistsipliini rikkumise tõttu. Töövaidluskomisjon luges ülesütlemist tühiseks põhjusel, et hageja oli rase ja seega hageja tööle ennistamine toimus mitte kostja, kui tööandja, seaduste rikkumisest tulenevalt. Samuti leidis kostja, et saamata jäänud töötasust tuleks maha arvata tasud, mida hageja on sel perioodil saanud teistelt tööandjatelt. Oma tööjõuaga kompenseeris hageja täiel määral töölepingu ülesütlemise tõttu saamata jäänud töötasu. Samuti oli tööleping üles öeldud suvisel perioodil, mil hageja poleks igal juhul midagi saanud, kuna lasteaias oli kollektiivpuhkus, puhkuse kompensatsioon oli aga hagejale lõpparve saamisel 20.06.2017 välja makstud. Kostja on ka seisukohal, et hagejal oli keelatud töötada mujal kui lasteaias. Seega ei saa rääkida mistahes kaotatud töötasust, mida hagejal oleks võimalik nõuda. Kostja esitas tõendina: - Lasteaia direktori 23.05.2017 hoiatus töölepingu erakorralise ütlemise kohta (tlk 42-44), kui töötaja jätkab rikkumisi; - Lasteaia direktori ametlik kiri (tlk 45-46), milles teeb direktor hagejale ettepaneku rikkumised lõpetada; - Tööandja ülesütlemisavaldus (tlk 47-51), millest nähtub, et tööandja ütles erakorraliselt töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 3 alusel töötaja poolt töökohustuste rikkumiste tõttu alates 19.06.2017 (viimane tööpäev); - Puhkuste ajakava kinnitamine (tlk 52-55); - Hageja avaldus lapsehoolduspuhkuse võtmise kohta alates 25.10.2017 (tlk 56). Poolte täiendavad seisukohad ja tõendid Hageja on seisukohal, et Töövaidluskomisjon tuvastas, et hageja rikkumised ei olnud nii tõsised, et töösuhteid ei võinud jätkata ja täiendava alusena on komisjon toonud ka hageja raseduse. Hageja leiab, et kuna tema oli tööle ennistatud, siis võib ta nõuda saamata jäänud töötasu TLS § 108 alusel. Selle sätte alusel võib küll kohus maha arvata töötasust sellel perioodil saadud muud tasud, kuid kohus ei ole kohustatud seda tegema. Hageja selgitas, et talle on tõepoolest laekunud tasud teistelt juriidilistelt isikutelt, kuid tööd olid tehtud käsunduslepingute alusel ning hageja on nimetatud töid teinud ka enne töölepingu ülesütlemist. Hageja ei ole töötasu oma tööjõuga saanud töölepingu ülesütlemise tõttu. Hageja on küll saanud juulis tasu teiselt asutuselt, kuid see tasu oli eelnevalt tehtud töö eest. Hageja märkis ka, et tööandja nõudis pärast tööle ennistamist, et hageja kirjutaks avalduse, milles palub puhkust omal kulul perioodil 13.07.2017 - 09.08.2017. Hageja keeldus avalduse kirjutamisest (tlk 89). Hageja selgitas ka, et ta on võtnud puhkust 05.06.2017 - 16.06.2017, kuid kollektiivpuhkuse ajakavas teda ei olnud ning tööandja oli kohustatud teda tööga kindlustama. Lõpparves maksis tööandja hagejale kasutamata puhkuse hüvitist 6 puhkusepäeva eest. Hageja ei olnud perioodil 17.05.2017 - 19.06.2017 kordagi haiguslehel. Change Partners OÜ heaks teostas hageja tööd pühapäeviti, seega oma vabast ajast. Hageja on saanud septembris 2017 Change Partners OÜ-lt raha, kuid tegemist oli kulude hüvitamisega, tasu ei ole hageja seni Change Partners OÜ-lt saanud. Change Partners OÜ ei ole ka hageja eest sotsiaalmaksu maksnud. Hageja leiab, et tal ei ole seadusega keelatud töötada mujal kui lasteaias. Hageja palub kostjalt täiendavalt välja mõista saamata tasult viivist (kuni otsuse tegemiseni kindlas summas ning edasi protsendina põhinõudest VÕS § 94 ja § 113 lg 1 alusel). Hageja lisas viivise arvestused. Hageja on esitanud täiendavalt tõenditena: 3/8

Kohus määras 16.11.2017 pooltele tähtaja lõplike seisukohtade esitamiseks ja teatas otsuse avalikult teatavakstegemise aja. Kostja esindaja esitas 30.11.2017 lõpliku seisukoha. Kostja rõhutas, et lasteaia kõik töötajad olid alates 10.07.2017 või 13.07.2017 plaanilisel kollektiivpuhkusel ja kuni septembrini töötajad töötasu ei saanud. Kui hageja jätkaks tööd suvel 2017, siis oleks ka tema läinud puhkusele, mille eest töötasu ei arvestata. Seega oleks hagejal teoreetiline võimalus saada saamata jäänud töötasu perioodi 20.06.2017 - 13.07.2017 eest, s.o 17 tööpäeva eest. Hageja arvestuse järgi on ühe päeva töötasu 24.77 eurot, seega on saamata jäänud tasu 421.09 eurot. Kostja arvestuse järgi on aga hageja töötasu ühe päeva eest 16.92 eurot, seega moodustaks saamata jäänud tasu 287.64 eurot. Neid summasid ületab aga mitmekordselt sel perioodil hageja poolt saadud tasu teistelt äriühingutelt. Kostja on seisukohal, et kõiki neid tasusid sai hageja just tänu sellele, et oli põhitööst vaba ning kasutas sel ajal enda tööjõudu mujal. Hageja kasutas oma tööjõudu rohkem kui lasteaias ja sai ka vaidlusalusel perioodil suuremat tasu. Sel perioodil sõlmis hageja samuti kaks lepingut SA-ga Innove ja Change Partners OÜ-ga. Seega kõik need asjaolud annavad aluse saamata jäänud tasu suuruse vähendamiseks. Kuna hageja mujal saadud tasu on mitmekordselt suurem kui lasteaias, siis ei ole ka hageja nõudeks mingit alust. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg-te 3, 6 kohaselt kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Kui kohtule esitatakse hagi või avaldus asjas, mida töövaidluskomisjon on juba lahendanud, tuleb seda hagis või avalduses märkida ja lisada otsuse ärakiri. Hagi või avalduse saamisel nõuab kohus töövaidluskomisjonist välja asja lahendamise materjalid ja võtab need toimikusse. Esitatud tõendid loetakse kohtusse esitatuks. ITVS § 25 lg 1 alusel töövaidluskomisjoni otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maakohtusse. Töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Kohus on asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. Poolte vahel ei ole vaidlust, et poolte vahel on jätkuvalt töösuhted töölepingu nr 115 (tlk 6-8) alusel. Töölepingut on muudetud ja hageja asus alates 01.09.2016 tööle 0,5 koormusega, töötasuga 464 4/8

2-17-14070 eurot kuus (tlk 9). Hageja viibis lapsehoolduspuhkusel ning tuli puhkuselt 17.05.2017 tagasi tööle. Kostja ütles hagejaga töölepingu üles alates 19.06.2017 (tlk 47-51). Töövaidluskomisjon leidis 21.08.2017, et töölepingu ülesütlemine oli tühine ning hageja ennistati tööle alates 20.06.2017 (tlk 10-13). Kohtusse pöördus hageja nõudega välja mõista kostjalt saamata jäänud töötasu ehk Töövaidluskomisjoni poolt rahuldamata jäetud osas. Kostja ei ole Töövaidluskomisjoni otsust vaidlustanud. Seega on töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude osas Töövaidluskomisjoni otsus jõustunud ning kohus seda käesolevas kohtumenetluses ei aruta. Kohus on käesoleva asja lahendamisel seotud Töövaidluskomisjoni poolt tuvastatuga töölepingu ülesütlemise tühisuse osas. Seega jätab kohus tähelepanuta kõik poolte esitatud tõendid, väited ja seisukohad, mis puudutavad ülesütlemist, s.h ka Töövaidluskomisjonis selle kohta esitatud tõendid, kuna kohtumenetluses ei ole arutamisel töölepingu lõpetamise küsimust. Töölepingu seaduse (TLS) § 108 alusel töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel, kui töösuhe jätkub, on töötajal õigus nõuda kahju hüvitamist, eelkõige saamata jäänud töötasu. Hüvitisest võib maha arvata osa, mille töötaja on oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandanud. Poolte töösuhete õigusvastane lõpetamine on Töövaidluskomisjoni poolt tuvastatud ja töösuhe jätkub ka käesoleval ajal. Seega TLS §-s 108 sätestatud eeldused on täidetud ning hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-52-14, et TLS § 108 alusel tööandjalt töötaja kasuks välja mõistetava hüvitise suuruse määramisel tuleb TLS § 1 lg 3 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 alusel kohaldada ka VÕS § 127 lg-t 5 ning § 139 ja § 140. VÕS § 127 lg 5 alusel kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. VÕS § 139 lg 1 alusel kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. VÕS § 140 lg 1 järgi kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kohus leiab, et antud asjas ei tule VÕS §§ 139 ja 140 kõne alla. Tööleping oli kostja poolt tühiselt üles öeldud ning töötaja saamata jäänud töötasu tekkis ülesütlemise tõttu, töötaja ei ole enda tegevusega kahju tekitanud. Kohus ei leia ka, et kahju hüvitise väljamõistmine võiks kostja jaoks olla mingil põhjusel ebaõiglane, kostja ei ole ka sellele tuginenud ega vastavaid asjaolusid toonud ega tõendanud. Kostja on aga tuginenud sellele, et hageja on tänu ülesütlemisele saanud tulu mujalt ja suuremas summas, kui ta oleks saanud lasteaias töötades sama perioodi eest. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas hageja on saanud lepingu ülesütlemisega sellist kasu, mida oleks vaja saamata jäänud töötasust maha arvata. Hageja on kohtule esitanud tõendeid, millest nähtub, et hageja on teinud võlaõiguslike lepingute alusel teiste juriidiliste isikute heaks tööd (tlk 18, 20, 27, 73, 77). Seega on hageja saanud tasu ka 5/8

2-17-14070 mujalt ning nimetatud asjaolu üle pooled ei vaidle. Hüvitise vähendamiseks TLS § 108 ja VÕS § 127 lg 5 tulenevalt on aga kohtu hinnangul oluline mitte igasugune tulu või kasu, mida isik on teatud perioodil saanud, vaid, et selle kasu saamine on toimunud tänu kahjujuhtumile. Antud juhul tähendaks see, et tänu tööandjapoolsele lepingu ülesütlemisele tekkis hagejal võimalus saada tasu teiste äriühingute heaks töötamise eest. Kohus leiab, et selline asjaolu ei ole aga menetluse käigus tuvastamist leidnud. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et hageja on oma tööjõuga saanud tulu just tänu ülesütlemisele, s.o tänu sellele, et oli põhitööst vaba. Kostja on 30.11.2017 kohtule esitatud seisukohas väitnud, et hageja oli lepingu ülesütlemise perioodil sõlmitud kaks lepingut, s.o SA-ga Innove ja Change Partners OÜ-ga. Kohus on seisukohal, et kostja nimetatud väited on alusetud ja tõendamata. Hageja poolt kohtule esitatud tõenditest nähtub, et SA-ga Innove oli sõlmitud kaks lepingut 09.02.2017 ja 06.05.2017 (s.o mitte ülesütlemise perioodil) ning Change Partners OÜ-ga oli leping sõlmitud 29.01.2017 ja töötamise perioodiks märgitud 29.01.2017 - 09.07.2017 (tlk 20 ja 73). Lepingute sõlmimisel nimetatud äriühingutega ei saanud hageja mitte kuidagi ette näha, et kostja ütleb temaga töölepingu üles ning nimetatud lepingute sõlmimine ei ole kohtu hinnangul töölepingu ülesütlemisega kuidagi seotud või sellele asjaolule järgnenud. Hageja on menetluse käigus korduvalt rõhutanud, et tema sooviks oli juba ennem teenida rohkem tulu, kuna lasteaias töötas ta poole kohaga. Toimiku materjalidest nähtub, et ka kõik teised hageja poolt teiste juriidiliste isikutega sõlmitud võlaõiguslikud lepingud on sõlmitud tunduvalt varem, mitte aga ülesütlemise perioodil. Nende lepingute sõlmimist ei mõjutanud ega saanud kuidagi mõjutada töölepingu ülesütlemine. Seega täiendavate lepingute alusel osutatud teenuste eest saadud tasud ei ole tekkinud ülesütlemise tagajärjel, teenused olid osutatud enne ülesütlemist või samal ajal, kuid mitte selle tagajärjel või tänu sellele. TLS § 108 näeb ette kohtu jaoks võimaluse hüvitise vähendamiseks, mitte aga kohustust. Kohus leiab, et arvestades asjaolusid ei ole antud juhul hüvitise vähendamine põhjendatud teistelt juriidilistelt isikutelt saadud tasude ja nende suuruste tõttu. Kostja on seisukohal ka, et hageja ei saa kahjuhüvitist nõuda perioodi eest, mil lasteaed oli kollektiivpuhkusel. Kohus leiab aga, et kostja ei ole tõendanud, et hagejal oli kohustus kollektiivpuhkusele minna ja seda veel omal kulul. Nimelt kostja poolt esitatud lasteaia direktori puhkuste ajakavast (tlk 52-55) ei selgu, et tegemist oleks olnud kollektiivpuhkusega. Kollektiivpuhkust ei ole ette nähtud ka poolte vahel sõlmitud töölepingus. Hageja viibis ajal, mil puhkuste ajakava kinnitati, lapsehoolduspuhkusel ja seega ei saanud ta olla teadlik kostja ja teiste töötajate vahelisest kokkuleppest. Lapsehoolduspuhkuselt naasmisel oleks pidanud kostja sõlmima hagejaga kokkuleppe puhkuse kasutamise kohta. Hageja poolt esitatud tõendist nähtub, et ta on keeldunud tagant järgi (s.o 23.08.2017) kollektiivpuhkusele minemast omal kulul (tlk 89). Hageja on palunud võimaldada talle korralist puhkust perioodil 05.06.2017 - 16.06.2017 (tlk 86), mis ei puuduta aga vaidlusalust perioodi. TLS § 69 lg-te 3 ja 4 alusel puhkuste ajakavasse märkimata puhkuse kasutamisest teatab töötaja tööandjale 14 kalendripäeva ette kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Puhkuste ajakava on õigus muuta tööandja ja töötaja kokkuleppel. TLS § 69 lg 7 p 3 alusel õigus nõuda põhipuhkust sobival ajal on vanemal, kes kasvatab kuni seitsmeaastast last. TLS § 5 lg 1 p 12 alusel töölepingu kirjalikus dokumendis peab sisalduma viide kollektiivlepingule, kui töötaja suhtes kohaldatakse kollektiivlepingut. Narva Lasteaia Punamütsike põhimääruses ei ole sätestatud kollektiivpuhkust ega töötajate õigust/ kohustust seda kasutada. Kostja ei ole esitanud kollektiivlepingut ei kohtule ega Töövaidluskomisjonile. Kostja ei ole ka menetluse käigus kordagi kollektiivlepingu olemasolule 6/8

2-17-14070 tuginenud. Selle olemasolule ei ole tuginenud ka hageja. Neil põhjustel leiab kohus, et kostja väited, et hageja pidi vaidlusalusel perioodil kollektiivpuhkust kasutama on alusetud ja tõendamata. Kostja ei saanud sundida hagejat puhkusele minna ning puhkuse kasutamine omal kulul ei ole üldse millegagi põhjendatud. TLS § 35 kohaselt tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Kui hagejaga ei õnnestunud kokkuleppele jõuda puhkuse kasutamise osas ning temale ei laiene puhkuste ajakavas kinnitatu, oli tööandjal kohustus töötajat tööga kindlustada ka siis, kui teised töötajad olid nn kollektiivpuhkusel. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et hagejal on õigus nõuda saamata jäänud töötasu täies ulatuses, kahjuhüvitise vähendamiseks alust ei ole. Kohtul tuleb arvestada väljamaksmisele kuuluvat summat. Töölepingu tingimuste muutmise p 4 kohaselt on hageja töötasu 464 eurot kuus (tlk 9). Perioodil 20.06.2017 kuni 21.08.2017 oli kokku 44 tööpäeva. Juunis 2017 oli kokku 21 tööpäeva, hageja saamata tasu 8 tööpäeva eest juunis on seega 176.72 eurot (8 * 22.09 eurot); juulis oli kokku 21 tööpäeva, hageja saamata tasu juulis on seega 464 eurot; augustis oli kokku 23 tööpäeva, millest hagejal saamata tasu 15 päeva eest summas kokku 302.55 eurot (15 * 20.17 eurot). Seega on hageja saamata jäänud töötasu vaidlusalusel perioodil kokku summas 943.27 eurot (bruto). Pooled on kohtule teatanud, et lepingu ülesütlemisel maksti hagejale lõpparvega kasutamata puhkuse hüvitist 6 puhkusepäeva eest. Kohus selgitab seega, et TLS § 78 lg 1 ja 3 kohaselt võib kohtuväliselt tööandja oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tööandja võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama, ja töölepingu lõppemisel tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest. Hageja palus välja mõista saamata jäänud töötasult viivist seadusjärgses määras. VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. TLS § 33 lg 1 ja 2 alusel tööandja maksab töötajale töötasu üks kord kuus, kui tasu maksmiseks ei ole kokku lepitud lühemat tähtaega. Kui palgapäev satub riigipühale või puhkepäevale, loetakse palgapäev saabunuks riigipühale või puhkepäevale eelneval tööpäeval. Vaatamata sellele, et töölepingus ei ole kindlat töötasu maksmise kuupäeva märgitud, teatas hageja, et tasu pidi laekuma iga kuu 5. kuupäevaks. Seega juunikuu tasu viivist tuleb arvestada alates 06.07.2017 kuni 14.12.2017, see on kokku summas 06.28 eurot; juulikuu viivis alates 05.08.2017 (kuna see oli laupäev, pidi töötasu laekuma hiljemalt reedel 04.08.2017) kuni 14.12.2017, see on 7/8