Ritel OÜ hagi R.K. vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja 400 euro saamiseks R.K. hagi Ritel OÜ vastu TLS § 100 lg 4 järgse hüvitise 470 euro (bruto) väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
Ritel OÜ hagi hind 3500 eurot R.K. hagi hind 470 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Ritel OÜ; registrikood 12994595; asukoht Sinika 155, Tartu linn, 50110, Tartumaa. Seaduslik esindaja: Martin Seesmaa; e-post [email protected]. R.K.; isikukood XXX; elukoht XXX. Esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv; e-post [email protected].
Menetlus
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu Ritel OÜ hagist loobumine 400 euro suuruse kahju hüvitamise nõude osas. Lõpetada selle nõude osas menetlus.
2.Rahuldada Ritel OÜ hagi R.K. vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks.
3.Tuvastada, et R.K. 28. novembril 2016 tehtud Ritel OÜ-ga sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine.
4.Jätta rahuldamata R.K. hagi Ritel OÜ vastu TLS § 100 lg 4 järgse hüvitise 470 euro (bruto) väljamõistmiseks.
6.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta
seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.Ritel OÜ (tööandja) esitas 9. detsembril 2016. a R.K. (töötaja) vastu töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus töövaidluskomisjonil tuvastada töölepingu nr X ülesütlemise tühisus, lõpetada töötajaga tööleping nr X alates 30. novembrist 2016 ning mõista töötajalt tööandja kasuks välja hüvitis summas 400 eurot. Avalduse kohaselt ütles töötaja 28. novembril 2016 töölepingu erakorraliselt alates 1. detsembrist 2016 üles, põhjendades seda tööandjapoolse diskrimineerimise, vallandamisega ähvardamise ja ebaväärika kohtlemisega. Töötaja väited on põhjendamatud ja ülesütlemine alusetu. Tööandja sai seoses töötaja töölt lahkumisega kahju 564,6 eurot. Tööandja nõuab töötajalt töölepingu seaduse (TLS) § 109 lg 4 alusel hüvitist ühe keskmise kuupalga ulatuses.
2.Töötaja esitas 3. jaanuaril 2017. a töövaidluskomisjonile vastuväite tööandja avaldusele ja avalduse, milles palub töövaidluskomisjonil tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivus ja kohustada tööandjat tasuma töötajale TLS § 100 lg 4 alusel hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Avalduse kohaselt kohtles tööandja töötajat ebaväärikalt. Kui töötaja uuris tööandjalt töötasult maksmata tööjõumaksude kohta, teatas tööandja, et töötajal on valida, kas tööandja tasub tööjõumaksud ja töötaja koos kaastöötajaga ei saa töötasu või maksab tööandja neile töötasu. Pärast seda asus tööandja survestama töötajaid töölt lahkuma. Tööandja soovis vajaduseta muuta nii töötasu kui ka tööaegu. Tööandja teatas, et tööruumides on lisaks kaameratele ka mikrofonid, mis salvestavad nii töötajate omavahelised vestlused kui ka vestlused klientidega. Lisaks piirati töötajate võimalust kasutada puhkeruumi. Tööandja ignoreeris töötaja soovi olukorda muuta ja probleemidest vestelda. Tööandja esitas töötajale koondamisavalduse selgitusega, et kosmeetiku töökohta enam ei vajata. Tegelikult koondamissituatsiooni ei olnud ja tööandja soovis lihtsalt töötajast vabaneda.
3.Töövaidluskomisjon jättis 18. jaanuari 2017. a otsusega nr 4-1/2566/16 tööandja avalduse rahuldamata. Töövaidluskomisjon rahuldas 18. jaanuari 2017. a otsusega nr 4-1/58/17 töötaja avalduse osaliselt, luges töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivaks ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks TLS § 100 lg 4 alusel välja hüvitise 470 eurot (bruto). Töövaidluskomisjon jättis TLS § 100 lg 4 järgse hüvitise nõude summas 820 eurot (bruto) rahuldamata.
4.Tööandja esitas 14. veebruaril 2017. a Tartu Maakohtule avalduse, milles palub tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, tühistada töövaidluskomisjoni 18. jaanuari 2017 otsus nr 4-1/2566/16 ja otsus nr 4-1/58/17, lõpetada töötajaga tööleping alates 30. novembrist 2016 ning mõista töötajalt tööandja kasuks välja hüvitis summas 400 eurot.
2/4
5.20. novembril 2017 esitatud menetlusdokumendis loobus tööandja enda kahju hüvitamise nõudest.
KOHTU SEISUKOHT
6.Tööandja on esitanud avalduse enda 400 euro suurusest kahju hüvitamise nõudest loobumiseks. Kohus lõpetab seega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 3 kohaselt selle nõude osas menetluse.
7.Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 4 näeb ette, et kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. ITVS § 24 lg 3 kohaselt, kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. ITVS § 24 lg 3 kohaselt ei kontrolli kohus töövaidluskomisjoni otsust, vaid lahendab asja hagimenetluses algusest peale.
8.Praeguses asjas on mõlemad pooled esitanud töövaidluskomisjonile avaldused. Tööandja on esitanud kohtule hagi enda avalduses sisaldunud nõudega töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks. Samuti palub tööandja töövaidluskomisjoni otsuste tühistamist. Kohus käsitleb ITVS § 24 lg-st 3 tulenevalt tööandja vastavat taotlust avaldusena vaadata töötaja töövaidluskomisjonile esitatud avaldus läbi hagimenetluses hagina osas, milles töövaidluskomisjon avalduse rahuldas. ITVS § 25 lg 1 teise lause järgi jõustub töövaidluskomisjoni otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Seega on töövaidluskomisjoni otsus jõustunud osas, milles töövaidluskomisjon jättis osaliselt rahuldamata töötaja nõude. Kohus menetleb nõudeid osas, milles tööandja on esitanud hagi ja palunud töötaja avalduse hagina läbi vaadata. Seega, arvestades eeltoodud tööandja hagist osalist loobumist, menetleb kohus tööandja hagi töötaja vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töötaja hagi tööandja vastu töölepingu töötajapoolse erakorralise ülesütlemise hüvitise 470 euro (bruto) saamiseks.
9.Sisuliselt on eelnevast tulenevalt poolte vahel vaidlus eelkõige selle üle, kas töötaja töölepingu ülesütlemine on kehtiv. Töötaja on öelnud töölepingu üles TLS § 91 lg 2 alusel tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. Ülesütlemise aluseks olevate asjaolude tõendamiskoormis on töötajal. Kohus märgib, et asjaolu, et tööandja ütles töölepingu koondamise tõttu üles olukorras, kus töötaja keeldus töötingimuste muutmisest, ei ole aluseks töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel üles ütlemiseks. Kui töötaja leidis, et tööandjal ei olnud alust töölepingut koondamise tõttu üles öelda, tulnuks tal töölepingu ülesütlemine vaidlustada TLS § 105 järgi kohtus või töövaidluskomisjonis. Seetõttu ei ole asjakohased tõendid ja väited koondamise alusetuse kohta.
10.Kohtu hinnangul ei ole töötaja tõendanud, et esineksid asjaolud, mis annaksid alust töölepingut erakorraliselt üles öelda. Töötaja tugineb tõenditena sisuliselt üksnes töövaidluskomisjonis üle kuulatud tunnistajate ütlustele ning kohtule esitatud enda pangakonto väljavõttele. Töövaidluskomisjonis tunnistajatena üle kuulatud H. P.i ja R. O. ütlused tegevjuhi poolt töötaja ebaväärika kohtlemise kohta on üldsõnalised. Tunnistajad on küll öelnud, et tegevjuht käitus ebaviisakalt ja ülbelt, kuid nende ütlustest ei nähtu, milles konkreetselt see käitumine seisnes. Ebaviisakus ja ülbus on tunnistajate subjektiivsed hinnangud, millest ei saa järeldada mingeid konkreetseid
3/4
tööandja objektiivseid kohustuste rikkumisi. Tunnistajana üle kuulatud tegevjuht J. A. ütlustest nähtub, et ta tõstis töötaja suhtes paaril korral häält. TLS § 28 lg 1 kohaselt on tööandjal kohustus käituda töötaja suhtes lojaalselt. See kohustus hõlmab endas küll seda, et tööandja peab suhtlema töötajatega nende väärikust austavalt, kuid sellest ei saa tuletada, et tegevjuhi poolt töötajaga suheldes hääle tõstmine oleks iseenesest oluline töölepingu rikkumine, mis annaks aluse tööleping erakorraliselt üles öelda. Töötaja väited tal saadaolevate tasude maksmata jätmise kohta ei ole samuti tõendamist leidnud. Töötaja pangakonto väljavõttest nähtub talle igakuiselt tasu maksmine. Samuti puhkusetasu maksmine. Töötaja ei ole selgelt välja toonud, milline summa ja millisel alusel tal saamata jäi. Puhkeruumi kasutamise osas ei nähtu tunnistajate ütlustest samuti selgelt, et töötajatel kadus võimalus puhkeruumi kasutada. Asjaolu, et tegevjuht seal kohati tööd tegi, ei välista töötajatepoolset kasutust, mida kinnitavad ka J. A. ütlused. Kohtu hinnangul ei saa tööandja kohustuste rikkumiseks pidada ka töökohal videovalve olemasolu, kuivõrd see oli töötajatele teada ning vaidlust ei ole, et videovalve oli üksnes klienditeeninduseks mõeldud alal, mitte puhkeruumis.
11.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna töötaja ei ole tõendanud töölepingu ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid, tuleb tööandja hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks TLS § 104 lg 1 alusel rahuldada. Kohus märgib, et TLS § 85 lg 4 kohaselt loetakse töötaja ülesütlemine korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga, mistõttu ei ole alust kohtul töölepingut lõpetada. Kuivõrd ülesütlemine on tühine, ei ole töötajal õigust saada TLS § lg 4 alusel hüvitist, mistõttu töötaja hagi jääb rahuldamata.
12.Tööandja hagi rahuldamise ja töötaja hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleks menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi jätta töötaja kanda. Samas on tööandja loobunud oma kahju hüvitamise nõudest, mille tõttu tuleks menetluskulud TsMS § 168 lg 4 järgi jätta tööandja kanda. Kohtu hinnangul on olukord, kus hagi rahuldatakse, kuid hageja on eelnevalt osaliselt nõudest loobunud sarnane hagi osalise rahuldamisega, mistõttu saab analoogia alusel kohaldada TsMS § 163 lg-t 1. Kohus jätab selle sätte alusel menetluskulud poolte endi kanda. Kohus arvestab siinjuures asjaolu, et tööandja kahjuhüvitamise nõue, millest ta loobus ja töötaja rahaline nõue, mis jäi rahuldamata olid ligikaudu sama suurusega. Kuivõrd kõikide nõuete osas olid esitatud seisukohad samades menetlusdokumentides ei ole võimalik eristada erinevate nõuete menetlemisel tekkinud kulusid. Samuti kuna tööandja tuvastusnõue ja töötaja rahaline nõue olid seotud, ei ole põhjust neid menetluskulude jaotamisel eraldi käsitleda. /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin Kohtunik
4/4
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.