2-16-10393/48 - Pärimisõigus - Testamendijärgne pärimine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Hagejal on testamendi tühisuse tuvastamiseks õiguslik huvi. Kui 5. märtsi 2015 testament on tühine, on hageja pärimisseaduse (PärS) § 11 ja § 12 alusel I.K. i pärijaks ja õigustatud pärima I.K. ile kuuluvatest kinnistutest 1/8 suuruse osa. Hageja on seisukohal, et 5. märtsil 2015 tehtud testament on tühine. I.K. il oli 5. märtsiks 2015 olnud kaks insulti, mille tagajärjel ei olnud ta enam otsusevõimeline. I.K. il oli mälu- ja mõtlemistegevuse häired, ta ei mäletanud varasemaid fakte ja hiljutisi sündmusi adekvaatselt. I.K. ei olnud esimese insuldi järgselt võimeline õigesti hindama tehingute sisu, tagajärgi ega seda, kuidas tehingud mõjutavad tema huve ja viimane insult üksnes halvendas arusaamisvõimet. Lisaks oli I.K. insultide tagajärjel liikumisvõimetu, voodihaige ja vajas ööpäevaringselt abi liikumiseks, riietumiseks ja hügieenitoiminguteks. Seetõttu on I.K. olnud ilmselgelt kergesti ära kasutatav, abitu ja mõjutatav. Asjaolu, et notar on testamendi tõestanud, ei tõenda, et I.K. oli testamendi ajal otsusevõimeline. I.K. i otsustusvõimetusele 5. märtsi 2015 testamendi tegemisel viitab see, et ei esinenud mõjuvaid põhjuseid, miks I.K. oleks pidanud oma pojad pärandist ilma jätma. Seda eriti olukorras, kus I.K. kohtles oma poegi võrdselt ja temaga vestlusest ei selgunud kordagi, et tema sooviks on see, et vara läheb üle kostjale I või et see läheb üle kostjale I eesmärgiga anda see ühele pojale ja jätta ülejäänud pojad varast ilma. Samuti oli kinnistu piisavalt suur (18 ha) poegade ja kostja I vahel jagamiseks. Hagejal ei ole olnud võimalik vestelda kostjaga I ilma V.K. juuresolekuta. Samuti on kostja I avaldanud, et V.K. sai, mida tahtis. Kui hageja palus seda selgitada, kostja I vaikis ja näis, nagu ei julgenud ta hagejale vastata. V.K. on väitnud, et hageja ja V.K. jäid varast ilma, sest nad on olnud rumalad. X. kinnistu kuulus kostja I ja I.K. i ühisomandisse, seetõttu on kostjal I olnud õigus kinkida temale kuulunud osa kinnistust. Kuivõrd testament on tühine, puudus kostjal I õigus käsutada testamendi alusel saadut, mis kuulub seadusjärgsetele pärijatele. V.K. ei ole omandanud kinnisasja heauskselt, sest oli teadlik oma isa kahest insuldist, nende tagajärgedest ning sellest, et I.K. ei olnud testamendi tegemise ajal enam otsusevõimeline. Kostja I ega V.K. pole nõustunud testamendi tühisuse aluseks olevaid asjaolusid arutama ega kompromissi saavutamise eesmärgil läbirääkimisi pidama. Juhul kui testament on tühine ja tasuta käsutustehingu alusel kostja poolt saadu üleandmine ei osutu võimalikuks, palub hageja kostjalt I välja mõista hüvitise, mis vastab 1/8 X. kinnistu harilikust väärtusest. Hageja hinnangul on kinnistu väärtus ligikaudu 164 610 eurot, millest 1/8 on 20 576 eurot. Hageja tugineb kinnisvaraportaalis kv.ee olevate analoogsete kinnistute hinnale.

4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ja saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Hageja taotles menetluskulude jätmist kostjate kanda ja palus tagastada hagejale tema poolt enammakstud ekspertiisitasu summas 780 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus testaatori otsusevõime küsimuses rajanud enda otsuse vaid ühele tõendile, s.o ekspertiisiaktile. Ekspertiis saab olla tulemuslik vaid siis, kui ekspertide käsutuses on kogu vajalik lähteinfo. Antud juhul see nii ei olnud. Ekspertiis on valminud ravidokumentide alusel. Isiku terviseseisundit on osas, milles see on dokumenteerimata, võimalik tõendada kõigi tsiviilkohtumenetluses lubatavate tõenditega. Samuti võib esineda vastuolusid ravidokumentatsiooni ning muude tõendite vahel. Kohus peab sellised lüngad ning vastuolud lahendama läbi sisulise analüüsi. Antud juhul on eksperdid lähtunud ainult ravidokumentatsioonist ning maakohus ainult ekspertiisist. Tegemist on osalise informatsiooniga I.K. i tervise kohta, mille kohta oleks tervikpildi saanud tunnistajate ülekuulamisega. Hageja taotles korduvalt, et maakohus kuulaks tunnistajatena üle H.K. ning K.V. Mõlemad isikud oskavad anda ütlusi selle kohta, et alates 2014.kevadest jooksis I.K. korduvalt kodust ära, kusjuures seda tehes ta ei teadnud seda, kes ta ise on, ega seda, kus ta kodu asub. Tegemist on olulise informatsiooniga, millest nähtuvad testaatori vaimse tervise häired, mida ei ole ravidokumentides kajastatud. Maakohus põhjendas tunnistajate ülekuulamisest keeldumist sellega, et ekspertide käsutuses oli hageja 12. detsembri 2016 menetlusdokumendist nähtuv teave, et seoses I.K. i kadumisega oma kodust teadmata suunas on Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) saanud väljakutseid ja korduvalt tegelenud tema otsimisega. Kostja on hageja sellekohasele väitele vastu vaielnud, mistõttu hagejal peab olema võimalus oma väiteid tõendada. Kohane viis selleks on tunnistajate ülekuulamise taotlus. Asjaolu, et eksperdid ei ole kasutanud kogu olemasolevat informatsiooni, on TsMS § 304 lg 1 alusel kordusekspertiisi määramise aluseks. Tunnistajat ei saa jätta üle kuulamata seetõttu, et hageja on esitanud väite selle kohta, mille kohta tunnistaja ütlusi anda saab. Maakohus ei rahuldanud hageja taotlust tunnistajate N.N. , H.M., S.K. ja V.K. i ülekuulamiseks. Tunnistajate poolt kirjalikult antud selgitustest nähtub, et I.K. ei saanud teda ümbritsevast aru ega suutnud enda tahet enam juhtida. Ekspertarvamus nimetatud isikute ütlusi ei arvesta. Maakohus peab otsuse tegemisel hindama ka viidatud isikute poolt dokumentaalsete tõenditena esitatud kirjalikke seisukohti, kuid maakohus seda ei teinud ega pidanud vajalikuks selgitada, miks vastavaid tõendeid ei arvestata.

5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta see rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Vastustajaks ei saa olla V.K. , kes oli esialgselt üheks kostjatest, kuid menetluse ajal suri ning kelle asemele astusid menetlusse kostjad II, III ja IV. Hageja ei ole esitatud apellatsioonkaebuses näidanud vastustajana S.K. (kostja II). Juba 19. aprilli 2017 kohtumääruses on maakohus selgitanud ja põhjendanud, millistel põhjustel hageja taotlused jäävad rahuldamata. Maakohus asus õigesti ja põhjendatult seisukohale, et isiku otsusevõime kindlakstegemine konkreetsel ajahetkel nõuab erialateadmisi, mistõttu viidi läbi ekspertiis. Ekspertide käsutuses oli kogu kohtutoimik (sh hageja 12. detsembri 2016 menetlusdokumendist nähtuv teave, et seoses I.K. i kadumisega oma kodust teadmata suunas on PPA saanud väljakutseid ja korduvalt tegelenud tema otsimisega), mitte ainult I.K. i meditsiiniline dokumentatsioon, kuid eksperdid ei teavitanud kohut andmete puudulikkusest. Neid seisukohti on maakohus analüüsinud kohtuotsuse punktis 6. Ekspertiisiaktist tulenes, et I.K. ei olnud 5. märtsil 2015 testamendi tegemise ajal otsusevõimetu. Ekspertiisiaktis ei esine ebaselgusi, vasturääkivusi ega puudusi, mistõttu kordusekspertiisi määramiseks TsMS § 304 lg 1 sätestatud aluseid olemas ei olnud. Oluline on, et I.K. oli oma perearsti vastuvõtul ka testamendi tegemisele eelnenud päeval ning tema terviskaardil on kirjeldatud ainult kehalist patoloogiat. Kostjad peavad ekslikeks väidet, et 5. märtsi 2015 testament on tühine vorminõuete rikkumise tõttu. Õige ei ole väide, et testaator ei suutnud enda allkirja testamendile kirjutada ja seda on kinnitanud notar. Hageja ei ole seadnud kahtluse alla, et testamendil on I.K. i allkiri ega ole nõudnud ka käekirjaekspertiisi määramist. Kuna I.K. on notari juuresolekul testamendile ise alla kirjutanud, ei ole TÕS § 26 sätteid rikutud. Üksnes asjaolu, et isik ei olnud käe värisemise tõttu suuteline oma nime selgelt välja kirjutama, ei anna alust väiteks, et rikutud on TÕS §-s 26 sätestatut.

8.Vastuseks apellatsioonikaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus on jätnud põhjendatult rahuldamata hageja taotlused tunnistajate H. K, K. V, N. N, H. M, S. K ja V. K ärakuulamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja on oma nõudes tuginenud üksnes I.K. i otsustusvõime puudumisele testamendi tegemise ajal. Otsustusvõime puudumine tähendab TsÜS § 13 lg 1 järgi vaimutegevuse ajutist häiret või seisundit muu asjaolu tõttu, mis välistab isiku võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Seega ei ole praeguses menetluses vaidluse all mitte see, kas on I.K. ei olnud vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt suuteline oma tegudest aru saama või neid juhtima (tema üldine teovõime tehingu tegemise ajal TsÜS § 8 lg 2 järgi), vaid I.K. i seisund tahteavalduse tegemise ajal 5. märtsil 2015. Hageja väitel on I.K. jooksnud korduvalt kodust ära ning 2014. a kevadel leiti I.K. Ülenurme vallast tee äärest ning viidi politsei poolt Ülenurme vallamajja. Hageja väitel tõendavad nimetatud sündmust kaks tunnistajat: K. V ning H. K. Hageja apellatsioonkaebuse väidete kohaselt soovis ta tõendada tunnistaja ütlustega I.K. i korduvat lahkumist kodust, kuid nimetatud tunnistajad on hageja taotluse kohaselt seotud ühe juhtumiga. Ringkonnakohus on seisukohal, et 5. märtsil 2015 I.K. i poolt tehtud tahteavalduse tegemise aja otsustusvõimet ei tõenda episood, mis leidis aset ligikaudu aasta enne seda. Samuti ei tõenda tehingu tegemise ajahetke otsustusvõimet hageja tütarde ja venna ütlused I.K. i üldise seisundi kohta. Maakohus on jätnud põhjendatult rahuldamata hageja taotluse kordusekspertiisi läbiviimiseks. Eksperdid said kasutada kogu tsiviilasja materjale, sh ka hageja antud selgitusi I.K. i lahkumise kohta kodust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtul puudub alus kahelda riiklikult tunnustatud ekspertide poolt tehtud järelduses. Maakohus on põhjendatult jätnud täiendava ekspertiisi läbi viimata, ekspertide käsutuses on olnud piisavalt materjali tulemuse saavutamiseks.

10.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult leidnud, et 5. märtsil 2015 sõlmitud notariaalse abikaasade vastastikuse testamendi vorminõuded on täidetud. Pärimisseaduse § 21 lg 1 järgi tõestab notar testamendi, mille ta on koostanud testaatori tahteavalduse kohaselt või mille on talle tõestamiseks esitanud testaator. Hageja viitab TÕS §-le 26, mis reguleerib juhtumeid, kui tahteavalduse teeb kirjutamisvõimetu osaleja. Nimetatud paragrahvi esimese lõike kohaselt kaasab notar juhul, kui osaleja enda teatel või notari tähelepaneku kohaselt ei saa alla kirjutada, ettelugemise ja nõusoleku andmise juurde tunnistaja. Selle asjaolu märgib notar notariaalakti. Seega on sätte kohaldamise eelduseks notaripoolne tähelepanek või isiku enda tahteavaldus. Nimetatud regulatsioon peab silmas eelkõige siiski juhtumeid, kui ei ole tegemist kirjutamisvõimeliste inimestega (analfabeetsus vms juhtum, kus isik ei saa üleüldse aktiivselt allkirja andmisel osaleda). Praegusel juhul on I.K. kirjutanud oma allkirja viisil, mis võimaldab tema tahteavaldusest aru saada. Käekirja või üksikute tähtede loetavus ei oma tähendust juhul, kui allkiri on piisavalt eristusvõimeline. Notar on notariaadiseaduse § 2 lg 1 alusel avalik-õigusliku ameti kandja, sõltumatu ametiisik, kellele riik on delegeerinud õigussuhete turvalisuse tagamise ja õigusvaidluste ennetamise ülesande. TÕS § 18 lg 2 järgi arutab notar juhul, kui tal tekib kahtlus tehingu seadusele ja osalejate tegelikule tahtele vastavuse suhtes, selle osalejatega läbi. Kui notar kahtleb tehingu kehtivuses ja osalejad nõuavad sellele vaatamata tõestamist, märgib notar oma selgituse ja selle kohta esitatud osalejate põhjendused notariaalakti. Praegusel juhul on notar testamendi tõestades kinnitanud, et notariaalakti tõestaja tähelepanekute kohaselt on osalejad teo- ja otsusevõimelised, nad kuulevad, saavad kuuldust aru, loevad kirjalikku teksti ning vastavad testamendi koostamise ajal esitatud küsimustele selgelt ja ühemõtteliselt. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda selles, et notar järgis testamenti tõestades talle seadusega pandud kohustusi. Asja materjalide põhjal oli I.K. võimeline ennast kõnes kolmandatele isikutele arusaadavalt väljendama, seda kinnitas ka notari seisukoht.