Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Tartu Maakohtu menetluses on K. K. hagi Eesti Vabariigi (Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu) vastu, milles ta palub tunnistada Põlva Maakohtu 14.11.2005.a. otsuse nr 2-306-03 alusel algatatud sundtäitmise lubamatuks aegumise tõttu. Kohtutäitur Taive Peedosaare menetluses on täiteasjad nr 119/2006/125 ja 119/2006/126, milles täitedokumendiks on Põlva Maakohtu 14.11.2005.a. otsus nr 2-306-03, nõude sisuks riigilõiv riigituludesse. Põlva Maakohtu 14.11.2005.a. otsuse nr 2-306-03 jõustumisest on möödunud enam kui 10 aastat. Kohus on kohustanud kostjat kohtule kirjalikult vastama 14 päeva jooksul alates hagi kättetoimetamisest, hoiatades samas, et kui kostja kohtule määratud tähtajaks kirjalikult ei vasta, on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Kostja nõustub kirjalikus vastuses kohtule hageja seisukohaga nõude täitmise aegumise osas, st. võtab hageja nõude õigeks (tl 44). Vastavalt TsMS § 444 lg 1 võib kirjeldava ja põhjendava osa välja jätta kostja õigeksvõtul põhinevast otsusest, sõltumata hagihinnast. TsMS § 440 lg 1, 3 kohaselt, kui kostja võtab kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kui hagi õigeksvõtmine on esitatud kohtule avalduses, võetakse avaldus toimikusse. Kui kostja avaldab hagi õigeksvõtmise kohtule eelmenetluses, lahendab kohus asja kohtuistungit pidamata. TsMS § 231 lg 2 kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses. Kohus leiab, et hagi kuulub TsMS §-de 231 lg 2; 440 lg 1, 3 alusel seoses kostja õigeksvõtuga rahuldamisele, arvestades kohtu poolt esitatud õiguslikke põhjendusi. Hageja on esitanud oma nõude põhjendamiseks kohtule koopiad Põlva Maakohtu 14.11.2005.a. otsusest, millega on muuhulgas solidaarselt Peeter Pikkalt ja K. K. välja mõistetud riigilõiv 58 029 krooni ja K. K. riigilõivu 260 71 krooni riigituludesse (tl 4, 36), teatest vara arestimisest ja keelumärke seadmise avaldusest (tl 4, 6, 36, 38), kohtutäituri otsusest võlgniku kaebusele (tl 5, 37).

2 (3)

TsMS § 179 lg 7 kohaselt kohtulahendi alusel riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude maksmise nõue, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, samuti trahvimääruse ja muu sellesarnase raha sissenõudmise lahendi täitmise nõue, aegub kolme aasta möödumisel raha väljamõistmise lahendi jõustumisest. Nõude aegumisele kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses nõuete aegumise kohta sätestatut. Seega tuleb tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjades nr 119/2006/125 ja 119/2006/126 Põlva Maakohtu 14.11.2005 otsuse nr 2-306-03 alusel K. K. riigilõivude nõudes aegumise tõttu. Tulenevalt TsMS § 468 lg 1 p 1 kuulub hagi õigeksvõtul põhinev otsus viivitamatule täitmisele. Kohus selgitab hagejale veelkord, et TMS § 48 lg 1 p 4 alusel kohtutäitur lõpetab täitemenetluse kohtulahendi esitamisel, millega on sundtäitmine tunnistatud lubamatuks. TMS § 49 lg 1 kohaselt täitemenetluse lõpetamise korral vabastab kohtutäitur vara viivitamata aresti alt ja esitab registripidajale avalduse keelumärke kustutamiseks, välja arvatud hagi tagamise määruse täitmisel. TsMS § 162 lg 1 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 168 lg 6 sätestab menetluskulude jaotuse eriregulatsiooni, mh hagi õigeksvõtmise puhul. Viidatud sätte lg 6 kohaselt kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Kuna käesolevas asjas nähtub, et kostja, jättes aegunud nõudest täitemenetluses loobumata, on andnud põhjust hagi esitamiseks, kohus rahuldab hagi, mistõttu on põhjendatud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja on taotlenud menetluskulude kostja kanda jätmist ja asja materjalidest nähtuvalt on ta tasunud hagiavalduse menetlemisel riigilõivu kokku 400 eurot. Vastavalt TsMS § 139 lg 2 tuleb riigilõivu tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses sätestatud riigilõiv. Seega loeb kohus põhjendatuks hageja menetluskuluna kostjalt 400 euro väljamõistmist. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

3 (3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.