Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. mai 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Erki Roosi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Erki Roos (isikukood XXX), lepinguline esindaja Annika Kiisk Vastustaja (kostja): Swedbank AS (registrikood 10060701), lepinguline esindaja Jüri Puust
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 10. mai 2017 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Erki Roosi kanda. Swedbank AS-l hüvitatavaid menetluskulusid ei ole.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Erki Roos (hageja) esitas 5. novembril 2015 Swedbank AS-i (kostja) vastu hagi, milles palus tunnustada Mihailo Tkatšuki (võlgnik) pankrotimenetluses hageja nõuet summas 234 442,78 eurot. Hagi asjaolude kohaselt esitas hageja pankrotihaldurile nõudeavalduse M. Tkatšuki pankrotimenetluses kokku summas 234 442,78 eurot, mis koosneb põhinõudest, tasumata intressidest ja viivisest. Nõude aluseks on M. Tkatšukiga 30. juunil 2005 sõlmitud laenuleping.
6.oktoobril 2015 toimus nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja esitas hageja nõudele vastuväite täies ulatuses ning hageja nõue jäi täies ulatuses tunnustamata. Laenusaaja on laenulepingu p-s 1.1 kinnitanud, et on laenusumma saanud kätte sularahas. Laen anti üle kilekoti sees, kus oli 36 pakki 500-krooniseid. Laenu andmiseks võttis hageja suulise laenulepingu alusel laenu sõbra käest ja tahtis selle pealt teenida. Eraisikutel puudub kohustus laenulepingus fikseerida laenu kasutamise otstarve. 2005. aastal oli majandusbuum ning sellised sularahalaenud olid tavapärased. Laenusaaja on vande all antud ütlustes kirjeldanud üheselt laenulepinguga seotud asjaolusid. Hageja mõistis laenulepingu p 3-2 selliselt, et laenusaajal on õigus laen ka ennetähtaegselt tagastada.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Esineb põhjendatud kahtlus, kas laenuleping on sõlmitud
30.juunil 2005 või alles 2015. aastal, kui kuulutati välja M. Tkatšuki pankrot. Hageja ei esitanud laenulepingut pankrotihaldurile koos nõudeavaldusega, vaid alles üldkoosolekul. Eluliselt ei ole usutav, et isik, kes allkirjastab laenulepingu ja väljastab selle alusel laenu summas 1 800 000 krooni, ei kontrolli laenulepingu sõlmimisel ja laenu väljastamisel enda isikukoodi. Ebausutav on see, et selline summa anti üle kilekotis. Hageja ei mäletanud, milline oli kilekott, milles raha üle anti, kuid teab täpselt, mitu pakki raha kilekotis oli. M. Tkatšuki vande all antud seletuste üldsõnalisus ning pika perioodi jooksul tagasimaksete täielik puudumine viitavad selgelt M. Tkatšuki ütluste ebausaldusväärsusele. Asjaolu, et kohtuekspert ei saa ekspertiisi teostada, ei tähenda, et laenuleping oleks usaldusväärne dokumentaalne tõend. Laenulepingu sõlmimiseks puudub üldine eluline usutavus, laenuandjal puudus võimalus sellist summat laenata ning laenul puudus majanduslik otstarve. Tõendid kogumis kinnitavad laenulepingu näilikku olemust. Hagejal puuduksid ka kehtiva lepingu alusel nõuded, kuna laenulepingu p 3.2 järgi puudus laenusaajal kohustus laen tagastada.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 10. mai 2017 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole kostja esitanud ühtegi otsest tõendit hageja tõendite ebausaldusväärsuse ja lepingu näilikkuse kohta, kuid on välja toonud piisavalt asjaolusid, mis põhistavad tema väited hageja esitatud tõendite ebausaldusväärsuse ja laenulepingu näilikkuse kohta. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige, kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (Riigikohtu
10.detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26).
5.Maakohus leidis, et ainuüksi kostja vastuväidete alusel hageja vande all antud seletustele ja tunnistaja ütlustele ei saa hinnata ütlusi ja seletusi ebausaldusväärseks. Kooskõlas muude näilikkusele viitavate asjaoludega on siiski alust kahelda hageja seletuste ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Maakohus nõustus, et osaliselt on tunnistaja ütlused põhjendamatult üldsõnalised ning seda eelkõige laenu kasutamise otstarbe osas.
6.Maakohus ei nõustunud hagejaga, et laen summas 115 000 eurot on tavapärane ning tegu pole rahasummaga, mida füüsilisel isikul pole või mida oleks raske tuttavatelt sularahaks kokku laenata. Maakohtu seisukoha järgi oli 1,8 miljonit krooni ehk ca 115 000 eurot objektiivselt suur rahasumma 2005. aastal ja on seda ka praegu. Riigikohtu praktikast tulenevalt peaks kostja vaidlustades raha üleandmist, tõendama eelkõige seda, et hagejal puudusid vahendid laenu andmiseks. Hageja vande all antud seletuste järgi sai ta laenamiseks raha sõbra käest sularahas ning kirjalikku lepingut ei sõlmitud. Kuigi maakohus selgitas kostjale asjaolude tõendamise vajadust, keeldus hageja avaldamast isikut, kellelt ta raha sai. Maakohus leidis, et sellises olukorras pöördub tõendamiskoormus hea usu põhimõttest tulenevalt ümber ning hagejal tuleb tõendada raha olemasolu ja sõbralt raha laenamine. Kuna ükski tehingu teinud isikutest ei pruugi olla huvitatud tehingu tegeliku sisu ilmnemisest, ei pidanud maakohus võimalikuks lähtuda vaid hageja vande all antud seletusest raha saamise ja edasilaenamise kohta ning tunnistaja kinnitusest raha saamise kohta. Esialgu väitis hageja, et asjad on sõbraga omamoodi ära klaaritud (kd I, tl 81) ning hilisemate ütluste järgi on tagasi makstud umbes pool summast (kd I, tl 82). Eeltoodust tulenevalt nõustus maakohus kostjaga, et ei ole tõendatud hagejal laenamiseks vajaliku raha olemasolu ega raha pankrotivõlgnikule sularahas üleandmine. Jääb arusaamatuks, miks ei peaks isik, kes on hageja sõber ja väidetavalt andnud hagejale edasilaenamiseks suure summa raha, soovima aidata hagejal asjakohaseid tõendeid esitada.
7.Maakohus leidis, et vastuolu laenulepingu punktide 1.1 esimese lause ja 2.1 kolmanda lause vahel viitab lepingu koostamisega kiirustamisele, mis kinnitab antud vaidluse kontekstis tehingu näilikkust. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et vale isikukood lepingus annab alust üheselt väita, et isik ei ole lepingupool ja et hagi tuleks jätta läbi vaatamata. Samas võib eksitus laenuandja isikukoodis ja lepingu hilinenult esitamine pankrotihaldurile viidata sellele, et leping ei ole koostatud selles märgitud ajal ning koostamisega on ilmselt kiirustatud.
8.Maakohus leidis, et ekspertiisi võimatus ei kinnita lepingu usaldusväärsust ning asjaolude kogumis ei ole omakäeline tehing usaldusväärne. Lihtkirjaliku laenulepingu võivad võimalikku ühist huvi omavad hageja ja pankrotivõlgnik igal ajahetkel allkirjastada ja esitada. Laenulepingu koostamise ja allkirjastamise aeg ei ole objektiivselt tuvastatav.
9.Maakohus leidis, et kuigi grammatiliselt tõlgendades on laenulepingu p 3.2 järgi laenu tagastamine vabatahtlik, tuleneb p-de 3.1 ja 3.2 koosmõjust, et p 3.2 puudutab laenu ennetähtaegset tagastamist. Samas ei välista see tehingu näilikkust.
10.Maakohus märkis, et näilikkusele võib muuhulgas viidata ka tehingu raskesti mõistetav majanduslik eesmärk (Riigikohtu 2. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 14).
Maakohus leidis, et lepingu tingimusi, hageja käitumist laenu tagasinõudmisel ning laenu andmise ja saamise väidetava sihtotstarbega seonduvat arvestades on tehingu majanduslik eesmärk raskesti mõistetav. Hageja väited, et tema eesmärgiks oli tehingult raha teenida, ei ole vande all antud seletustes toodud asjaoludel veenvad. Maakohus nõustus, et lepingu pooltel puudub kohustus fikseerida lepingus laenu kasutamise otstarve, kuid hageja teadmatus ja ükskõiksus raha kasutamise otstarbe osas niivõrd suure summa laenuks andmisel tekitab kahtlusi laenulepingu olemasolus. Ka tunnistaja, kes raha väidetavalt sai, on andnud üksnes ebamääraseid ja kontrollimatuid ütlusi raha kasutamise otstarbe osas. Maakohus nõustus kostjaga, et lepingu sõlmimisel puudub üldine eluline usutavus.
11.Antud olukorras on tehingu näilikkuse hindamisel mõeldamatu piirduda üksnes tehingu teinud isikute ütluste ja lihtkirjalikus vormis laenulepinguga, mille koostamise ja allkirjastamise aega ei ole võimalik sõltumatult kindlaks teha. Tuvastatud on ka piisavalt asjaolusid, mis viitavad laenulepingu näilikkusele. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et hageja ja pankrotivõlgniku vaheline laenuleping on näilik tehing ja sõlmitud üksnes pankrotimenetluse tarbeks. Laenulepingu näilikkuse ja tühisuse tõttu puuduvad hagejal pankrotivõlgniku vastu kehtiva laenulepingu alusel nõuded.
12.Maakohus märkis, et isegi kui laenuleping ei oleks tühine, ei oleks põhjendatud selle alusel hageja nõude tunnustamine, kuna tõendatud ei ole, et hageja oleks kostjale lepingu alusel raha üle andnud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
13.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 10. mai 2017 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole kohtu järeldused kooskõlas esitatud tõenditega ja tuginevad üksnes oletustele. Otsuses puudub põhjendus esitatud tõendite ebausaldusväärsuse kohta. 2005. aastal ei olnud 115 000 euro näol tegemist ülemäära suure summaga. Eestis oli majandusbuum ja inimestel oli sularaha tavapärasest rohkem ning paljud eraisikute vahelised majandustehingud toimusid sularahas. Rahaliste vahendite olemasolu ei saa hinnata üksnes seaduslikul teel omandatud sissetulekute alusel. Isegi kui laenuandjal polnud piisavat sissetulekut, peaks kohus analüüsima laenamisvõimet, mitte vabastama võlgnikku täielikult kohustustest. Selline käsitlus viib olukorrani, kus võlatunnistusel pole mingit mõtet. Kostjal lasus kohustus tõendada, et hagejal puudusid vajalikud vahendid laenu andmiseks ning kostja ei ole seda teinud. Ekslik on kohtu seisukoht, et hageja on andnud vande all vastuolulisi seletusi laenu tagastamise kohta oma sõbrale ning seetõttu ei ole usutav laenamiseks vajaliku raha saamine sõbralt. Kohus ei ole arvestanud hageja vande all antud ütlusi koosmõjus. Ekslik on kohtu seisukoht, et tehingu näilisust ja lepingu koostamisega kiirustamist kinnitavad lepingu p 1.1 esimene lause ja p 2.1 teine lause. Tegemist ei ole olulise eksimusega ning lepingu osapooled ei ole lepingut ise koostanud ja ei oma juriidilist haridust. Vale isikukoodi sattumist lepingusse on hageja eluliselt usutavalt põhistanud oma vastuses kohtule ja vande all antud ütlustes. Asjaolu, et hageja on kohtule ja pankrotihaldurile esitanud koopia laenulepingu ühest eksemplarist ja originaali teisest, ei kinnita isegi kaudselt, et tegu on üksnes pankrotimenetluse tarbeks koostatud lepinguga. Lepingute sisu on identne.
Arusaamatu on kohtu seisukoht tehingu raskesti mõistetava majandusliku eesmärgi kohta. Hageja andis laenusaajale laenu eesmärgiga teenida intresside pealt ning on laenusaajalt pidevalt raha tagasi küsinud. Kohtusse pöördumisel oleks hageja üksnes suurendanud enda kahju. Kui maakohus leidis, et tunnistaja ütlused laenu kasutamise kohta olid üldsõnalised, oli kohtul võimalik tunnistajalt küsida täiendavaid selgitusi.
14.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles kaebuse rahuldamata ning menetluskulude hageja kanda jätmist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Hageja nõue ei kuulu tunnustamisele M. Tkatšuki pankrotimenetluses. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb kõik menetluskulud ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
16.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, mistõttu ei pea vajalikuks kõiki neid põhjendusi oma otsuses korrata (TsMS § 654 lg 6). Ebaõige on apellandi väide, et maakohtu otsus põhineb oletustel, mitte poolte tõendamiskoormusel ja asjas esitatud tõenditel.
17.Ringkonnakohus märgib, et nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul on isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et tehing on näilik. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. Seega ei kehti nõude tunnustamise hagi menetlemisel tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool, vt nt Riigikohtu 13. veebruaril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 tehtud otsuse p 13. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Riigikohus on 17. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09 tehtud otsuse p-s 11 leidnud mh seda, et tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Kolleegium märkis, et ka nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda. Võlausaldajal on õigus ja kohustus esitada tõendeid selle kohta, et tegelikult soovisid lepingu pooled jätta mulje tehingu olemasolust või varjata mõnda muud tehingut. Kolleegium selgitas, et tulenevalt TsMS § 457 lg-st 1 ei ole tehtav kohtulahend tehingu tühisuse kohta näilikkuse tõttu kohustuslik tehingu poolele, kes ei olnud nõude tunnustamise hagi menetlemisel menetlusosaline. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et laenuleping on näilik ja seetõttu tühine tehing. Sellisele seisukohale jõudmiseks on maakohus õigesti jaganud tõendamiskoormist ning hinnanud tõendeid kogumis, sh vastuolulisi laenulepingu sätteid; allkirjade erisust laenulepingu koopial ja originaalil olukorras, kus hageja ei suutnud maakohtule esitada lepingu seda originaali, mille koopia ta on haldurile ja kohtule esitanud; tunnistaja M. Tkatšuki ütlusi laenu saamise kohta, samuti hageja käitumist nõuet tõendama pidava tõendi esitamisel (laenulepingu dokumenti ei esitatud koos nõudeavaldusega vaid alles nõuete kaitsmise koosolekul). Puuduvad tõsikindlad tõendid selle kohta, et hageja oleks võlgnikult enne võlgniku pankrotimenetluses nõude esitamist laenu tagastamist nõudnud. Maakohus on põhjendatult kohaldanud hea usu
põhimõttest tulenevalt pööratud tõendamiskoormist ja asunud seisukohale, et hageja peab tõendama, et tal olid olemas rahalised vahendid (1,8 miljonit krooni) laenu andmiseks. Hageja seda tõendanud ei ole. Maakohus leidis, et tehingu pooled sõlmisid näiliku tehingu üksnes pankrotimenetluse tarbeks ja tehingu alusel ei ole raha võlgnikule antud. Ringkonnakohus täiendab tehingu eesmärgi osas maakohtu seisukohta ja leiab, et vaidlusaluse tehingu (laenulepingu) eesmärgiks oli poolte tahe tekitada hagejale näilik nõue võlgniku vastu ja näilised võlausaldaja õigused M. Tkatšuki pankrotimenetluses, tehingu eesmärgiks ei olnud võlgnikule laenu andmine.
18.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus veel järgmist. 18.1 Hageja vaidlustab maakohtu otsuse põhjendusega, et maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid nende kogumis ja seeläbi ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Maakohus on oma otsuses piisavalt põhjendanud, miks ta peab laenulepingut ja võlgniku tunnistajana antud ütlusi hagejalt 2005. aastal raha laenuna saamise kohta ebausaldusväärseteks. Vastupidine apellatsioonkaebuse väide ei ole õige. Hageja väidab, et lepingu p-s 1.1 antud laenusaaja kinnitus laenuraha kättesaamise kohta sularahas on käsitletav kviitungina raha kättesaamise kohta VÕS § 95 mõttes ning hageja on laenuandjana tõendanud raha üleandmist laenusaajale. Ringkonnakohus nõustub selles osas hagejaga. Vastupidist peaks üldjuhul tõendama tehingu teine pool. Kui aga võlgnik on tõendanud nõude puudumisele viitavad asjaolud, võib hea usu põhimõttest tulenevalt tõendamiskoormis hagejale uuesti üle minna eeldusel, et tõendamist vajav asjaolu on hageja kontrolli all, kostjal ei ole võimalik objektiivselt tõendeid esitada ja hageja keeldub tõendamisele kaasa aitamast. Eriti pankrotivõlausaldajal ei pruugi kolmanda isikuna nõude tunnustamise vaidluses olla piisavalt andmeid ja tõendeid asjaolude tõendamiseks, mis faktiliselt on tehingu poolte, sh laenuandjast hageja kontrolli all. (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16 p 22). 18.2 Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit hageja tõendite (eelkõige laenulepingu) ebausaldusväärsuse ja näilikkuse kohta. Hageja on käesolevas asjas tõendanud hagejal nõude puudumisele viitavad asjaolud ning tuginenud ka asjaolule, et laenuandjal (hagejal) ei olnud laenu andmiseks lepingus märgitud summas raha, mistõttu ei olnud seda võimalik ka võlgnikule üle anda. Tulenevalt üldisest tõendamiskoormisest tuleks kostjal esitada oma väite kinnitamiseks ka sellekohased tõendid. Antud juhul on aga maakohus asunud põhjendatud järeldusele, et hea usu põhimõttest tulenevalt pöördub tõendamiskoormus ümber ja hagejal tuleb tõendada, et tal olid olemas rahalised vahendid laenu andmiseks tema poolt väidetud ajal. Hageja väidab, et ta on võlgnikule laenu andmiseks võtnud ise laenu isikult, kelle nime ta ei soovi avaldada. Nimetatud hageja väide ei ole kontrollitav ja hageja ei ole oma tõendamiskoormist täitnud.
19.Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et 2005. aastal ei olnud 1,8 miljonit krooni eraisikute vahelistes suhetes ülemäära suur rahasumma. Hageja ei ole vastavat väidet mitte millegagi põhistanud. Olukorras, kus tõendamiskoormis on ümber pöördunud, on laenuandja kohustus tõendada, kust on ta saanud laenu andmiseks saadud raha. Ringkonnakohtule jäävad arusaamatuks apellandi arutlused apellatsioonkaebuse p-s 4 selles, kas isikutel on soovi näidata või varjata oma sissetulekuid, samuti väide, et laenuandja raha võib olla nn mitteametlik, sh saadud ebaseaduslikul teel. Need väited ei aita kaasa apellatsioonkaebuse põhjendamisele ja hageja väidete tõendamisele.
20.Hageja ei ole eluliselt usutavalt tõendanud, et tal oli laenuandmiseks huvi seetõttu, et soovis laenu andmise pealt veidi teenida. Teenimishuvi korral pidanuks hageja eelduslikult lepingus
ette nägema korrapärase intressi maksmise võlgniku poolt. Hageja väiteid teenimishuvi osas ei toeta kokkulepe, et võlgnik pidi laenu tagastama alles ca 8 aasta möödudes ja selle ajani võlgnikul puudus isegi intresside tasumise kohustus. Hageja ei ole esitanud lisaks tehingupoolte enda ütlustele usutavaid tõendeid, et ta oleks laenu enne võlgniku pankroti välja kuulutamist võlgnikult tagasi nõudnud.
21.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tõendite hindamisel kogumis omab laenulepingu näilikkust kinnitavana tähtsust ka asjaolu, et lepingu p 1.1 järgi anti laenu sularahas, kuid lepingu p 2.1 järgi arvestatakse intressi alates laenusumma laenusaaja kontole kandmisest. Samas on hageja vande alla ülekuulamisel avaldanud, et kokkulepe oli, et intressi tuleb maksta iga kuu (I kd lk 81). Tegemist on ühega paljudest vastuoludest hageja väidete ja tõendite kogumis. Kuna hageja arusaamise kohaselt tuleb sellist vastuolu lepingus hinnata mõistliku isiku arusaamisest lähtudes, siis leiab ringkonnakohus, et mõistlik isik oleks 2005. aastal 1,8 miljoni krooni laenu võtmisel/andmisel laenulepingu läbi lugenud ja nimetatud eksitust märganud. Intressi maksmise kokkulepe on kindlasti laenulepingu sõlmimisel oluline. Eksimuste ja vastuolulise käitumise jadasse kuuluvad ka eksitus laenulepingus hageja isikukoodiga, laenulepingu koopia esitamine pankrotihaldurile eraldi nõudeavaldusest, (alles võlausaldajate üldkoosolekul nõuete kaitsmiseks), erinevate allkirjade paigutusega lepingu originaal ja koopia, kusjuures hageja 17. jaanuari 2017 selgituse kohaselt peale pankrotimenetluses lepingust koopia tegemist pani hageja lepingu originaali ära ja ei ole suutnud seda leida. Küll aga leidis hageja teise originaaleksemplari, mille esitas 2016 aprillis kohtule (I kd lk 119), kuid allkirjade paigutus sellel ei vasta pankrotihaldurile esitatud laenulepingu koopiale.
22.Õige on maakohtu seisukoht, et asjas esitatud tõendite alusel saab asuda järeldusele, et väidetava laenu andmise (majanduslik) eesmärk on raskesti mõistetav. Apellatsioonkaebuses väidab hageja, et andis laenu võlgnikule kui ettevõtjale, kes ajas äri Ukrainas, Ungaris ja Makedoonias. Ka võlgnik ise on tunnistajana ülekuulamisel andnud ütlusi selles, et vajas raha tehnika või ehitusmaterjali ostmiseks. Mõlema tehingupoole ütlused tehingu majandusliku eesmärgi osas on niivõrd ebamäärased, et ei anna ringkonnakohtule alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale. Põhjendatud ei ole apellandi etteheited maakohtule tunnistaja M. Tkatšuki ebapiisava küsitlemise osas. M. Tkatšuki ülekuulamist tunnistajana taotles hageja, kellel oli võimalus esitada tunnistajale kõik vajalikuks peetavad küsimused tõendamiseseme kohta.
22.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kõik menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjal menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.