Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

KIRJELDAV OSA

Kohus jätab TsMS § 444 lg 3 alusel käesolevast otsusest välja kirjeldava osa.

KOHTU PÕHJENDUSED

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohtule ei ole teada kostja elu- ega viibimiskoht. Kostja ei ela kohtule teadaolevatel aadressidel. Samuti ei ole õnnestunud kostjaga ühendust saada kohtule teadaolevaid kostja sidevahendite andmeid kasutades. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale seetõttu kätte toimetatud avalikult Tartu Maakohtu 22. septembri 2017. a määruse väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 22. septembril 2017. a. Kohus loeb TsMS § 317 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude kostjale avalikult kätte toimetatuks 8. oktoobril 2017. a. Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei ole tähtaegselt kohtule vastanud. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata.

Kohus leiab, et hageja põhivõla ja viivise nõue on tervikuna õiguslikult põhjendatud. Selles osas tuleb hagi rahuldada. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Ferratum Estonia OÜ ja kostja, kas on tarbija, 9. jaanuari 2010. a. laenulepingu. Kostjale väljastati 9. jaanuaril 2010. a. laenusumma 255,65 eurot (4 000 EEK). Kostja oli kohustatud laenusumma tagastama hiljemalt 8. veebruariks 2010. a. Kostja ei ole laenusummat tagastanud. Ferratum Estonia OÜ loovutas 1. detsembril 2012. a. nõude Creditreform Eesti OÜ-le. Hagejale loovutati nõue 30. juulil 2014. a. Hageja võib seega võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1, § 396 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel nõuda kostjalt laenusumma tagastamist. Hageja võib VÕS § 113 lg 1 alusel nõuda kostjalt ka viivist seadusjärgses määras alates 9. veebruarist 2010 kuni 27. märtsini 2017 kokku summas 145,85 eurot. Kohus leiab, et laenu väljastamise ja käsitlemise kulu nõue ning võla sissenõudmise kulude nõue on osaliselt õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt ei ole Ferratum Estonia OÜ ja kostja vahel sõlmitud laenulepingus intressi tasumises kokku lepitud. Samas on kostja laenulepingu järgi olnud kohustatud laenu tagasimaksmise kuupäevaks tasuma lisaks laenusummale ka laenu väljastamise ja käsitlemise kulu 57,52 eurot. Arvestades, et kostja on kohustatud laenu väljastamise ja käsitlemise kulu tasuma selleks, et laenu saada, on sisuliselt tegemist tasuga raha kasutamise eest, so intressiga. Ferratum Estonia OÜ ja kostja on seega laenulepingus laenu kasutamise tasus ehk intressis kokku leppinud. Intress on 57,52 eurot. Hagiavaldusest ei nähtu samas, et kostjale oleks laenulepingus või muul viisil kirjaliku taasesitamist võimaldavas vormis teada antud andmed krediidi kulukuse määra kohta. Kuna kostja on laenu kätte saanud, ei too krediidi kulukuse määra lepingus märkimata jätmine VÕS § 408 lõigete 1 ja 2 järgi siiski kaasa lepingu tühisust. Krediidi kulukuse määra lepingus märkimata jätmise korral saab aga intressi VÕS § 408 lg 4 järgi nõuda ainult VÕS §-s 94 sätestatud intressimääras. Hagejal on seega õigus nõuda intressi VÕS § 408 lg 4 ja § 94 järgi alates 9. jaanuarist 2010 kuni 8. veebruarini 2010 summas 22 senti. Hagiavalduse kohaselt on Ferratum Estonia OÜ saatnud kostjale kaks meeldetuletuskirja. Hageja palub mõista kostjalt teise meeldetuletuskirja saatmise eest VÕS § 1132 lg 1 alusel välja viis eurot. Lepingu kehtivuse ajal saadetud meeldetuletuskirjade eest tasu nõudmine eeldab VÕS § § 1132 lg 1 järgi aga seda, et mõni kohustus oleks muutunud enne lepingu lõppemise kuupäeva sissenõutavaks. Antud juhul pidi hagiavalduses esitatud asjaoludel kostja laenu ja intressi tagastama 30 päeva jooksul ühe osamaksega. Leping lõppes seega samal kuupäeval, mil laenusumma tagastamise ja intressi tasumise kohustus muutus sissenõutavaks. Hagiavaldusest ei nähtu, et enne lepingu lõppemist oleks mõni muu kohustus sissenõutavaks muutunud. Hageja ei saa seega nõuda kostjalt VÕS § 1132 lg 1 alusel meeldetuletuskirja saatmise eest tasu viis eurot. Samas on pärast lepingu lõppemist saadetud kostjale neli meeldetuletuskirja, sõlmitud kostjaga maksekokkuleppeid, edastatud meeldetuletusi e-posti teel ning tehtud toiminguid kostja kontaktandmete otsimiseks. Hageja võib seega nõuda kostjalt VÕS § VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel pärast lepingu lõppemist kantud sissenõudmiskulude hüvitist summas 30 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldatakse ligikaudu 87% ulatuses. Hagiavalduse kohaselt hageja menetluskuludeks riigilõiv 100 eurot ja esindajatasu 150 eurot (käibemaksuta), kokku 250 eurot.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades käesoleva tsiviilasja mahtu ja keerukust ning asjaolu, et tegemist on hagiga, mille sarnaseid on hageja kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitanud varasemalt korduvalt, leiab kohus, et hageja esindajakulu on põhjendatud 95 euro ulatuses. Hageja menetluskulud käesolevas asjas on seega kokku 195 eurot (100 + 95). Kohus jätab TsMS 163 lg 1 alusel hageja menetluskuludest 87% kostja kanda ja 13% hageja enda kanda. Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulu 169,65 eurot. Kostja menetluskulud jätab kohus kostja kanda. Arvestades, et kostja ei ole menetluses osalenud ega hagile vastanud, ei saa tal menetluskulusid tekkinud olla. /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.