TALLINNA ÄRIPANGA AS hagi OVi vastu nõude tunnustamiseks ALB Auto OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.05.2017 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OVi apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja:
TALLINNA
ÄRIPANGA
AS (registrikood: 10237984), lepingulised esindajad vandeadvokaat Madis Kiisa, advokaat Daniil Savitski ja Angelina Sinelnikova Kostja/apellant: OV (isikukood: xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ahti Kuuseväli
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 11.05.2017 otsus tühistada osaliselt väljamõistetud menetluskulude suuruse osas ja osaliselt muuta otsuse põhjendusi.
3.1.TALLINNA ÄRIPANGA AS hagi OVi vastu nõude tunnustamiseks rahuldada.
1(10)
Tsiviilasi nr: 2-16-17474
3.2.Tunnustada TALLINNA ÄRIPANGA AS nõuet ALB Auto OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses summas 1 230 630 eurot ja 06 senti PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus.
3.3.Maakohtu menetluskulud jätta OVi kanda.
3.4.TALLINNA ÄRIPANGA AS taotlus maakohtu menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks rahuldada osaliselt. Välja mõista OVilt TALLINNA ÄRIPANGA AS kasuks maakohtu menetluskulu 2325 eurot. Välja mõista OVilt TALLINNA ÄRIPANGA AS kasuks maakohtu menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.5.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta OVi kanda. TALLINNA ÄRIPANGA AS taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks rahuldada osaliselt. Välja mõista OVilt TALLINNA ÄRIPANGA AS kasuks ringkonnakohtu menetluskulu 900 eurot. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.18.11.2016 esitas TALLINNA ÄRIPANGA AS hagi OVi vastu nõude 1 230 630 eurot tunnustamiseks ALB Auto OÜ (pankrotis, edaspidi võlgnik) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik 06.03.2014 arvelduslaenulepingu 1 000 000 euro laenamiseks. Hageja laenu tagastamise tagamiseks seati hüpoteek kostjale ja M Vile kuuluvale varale xxxxxxmaal.
3.Võlgnik kasutas laenulimiidi täies ulatuses ära. 22.01.2015 taotles võlgnik laenulepingu pikendamist. Võlgnik ja hageja sõlmisid täiendava kokkuleppe, millega pikendati laenu tagastamise tähtaega ühe aasta võrra, s.o kuni 06.03.2016. Võlgnik laenu tagastamise kohustust ei täitnud. 29.02.2016 teavitas hageja võlgnikku laenulepingu ülesütlemisest olulise lepingurikkumise tõttu.
4.31.05.2016 kuulutati kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-16-6013 välja võlgniku pankrot. Pankroti väljakuulutamise seisuga oli võlgniku võlg hageja ees 1 230 630,06 eurot
2(10)
Tsiviilasi nr: 2-16-17474 (tagastamata laenulimiit 1 000 000 eurot, tasumata intress seisuga 19.02.2016 28 630,06 eurot, tasumata viivis perioodi eest 20.02.2016–31.05.2016 202 000 eurot).
5.01.07.2016 esitas kostja tingimusliku nõude summas 1 290 000 eurot.
6.Nõuete kaitsmise koosolekul esitasid kostja ja võlgniku esindaja hageja nõudele vastuväite. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et laenuleping oli tühine, kuna ALB Auto OÜ (pankrotis) nimel lepingu sõlminud APl puudus õigus laenulepingut allkirjastada.
8.Hageja ei tõendanud laenu väljamakset. Hageja esitatud konto väljavõtetest ei nähtunud 1 000 000 euro ülekandmist võlgniku arvelduskontole. Lisaks oli laenu väljamaksmine ebatõenäoline, kuna kõik lepingu tingimused ei olnud täidetud. Enne laenulimiidi avamist pidi laenusaaja esitama pangale naftasaaduste Valgevene tarnija ja Leedu ostjaga allkirjastatud lepingute koopiad, mille esitamist hageja ei tõendanud.
9.Hageja intressi ja võlaõigusliku tasu nõue oli põhjendamata ja tõendamata, kuna hageja ei lisanud hagiavaldusele intressi arvestust. Viivise nõue oli põhjendamatult suur. Laenuleping oli tüüptingimustel sõlmitud ja VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses hüvitist. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Esimese astme kohtu otsus
10.11.05.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus TALLINNA ÄRIPANGA AS hagi OVi vastu nõude tunnustamiseks ALB Auto OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses ja tunnustas TALLINNA ÄRIPANGA AS nõuet ALB Auto OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses summas 1 230 630 eurot ja 06 senti PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus.
11.Maakohus ei pidanud veenvaks kostja vastuväidet, et laenuleping oli tühine, kuna võlgniku nimel laenulepingu allkirjastanud APl puudus õigus laenulepingu sõlmimise ajal võlgnikku esindada. Äriregistri teabesüsteemist nähtus, et AP oli ALB Auto OÜ (pankrotis) osanik alates 02.09.2009 ja juhatuse liige alates 09.09.2009. Kostja väitis käesolevas menetluses, et A. P volitused võlgnikku esindada lõppesid 08.09.2012, s.o enne 06.03.2014 laenulepingu sõlmimist. Oma väite tõendamiseks esitas kostja pankrotihalduri Maire Armi vastuse kostja päringule A. P juhatuse liikme volituste kohta (I kd, tl 187). Maakohus tuvastas, et tegelikkuses sisaldub ALB Auto OÜ (pankrotis) äritoimikus ainuosaniku 10.02.2014 otsus, millega pikendati AP juhatuse liikme volitusi. Kostja poolt teadlikult faktiliste asjaolude kohta valeväidete esitamine oli kohtu hinnangul vastuolus TsMS § 328 lg-s 1 sätestatud menetlusosalise kohustusega.
12.Maakohtu hinnangul puudus OVil õigus võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastuväite esitamiseks. Arvelduslaenulepingust nr xxxxxxx tulenevate kohustuste täitmine tagati hüpoteegi seadmisega kinnistule nr xxxxx xxxxxmaal xx xxxxxx, mille omanikud olid kostja ja M V. Riigikohus on lahendis 3-2-1-152-13 3(10)
Tsiviilasi nr: 2-16-17474 selgitanud, et kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue AÕS § 349 lg 3 järgi rahuldatud ulatuses talle üle ning sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. Samamoodi läheb nõue ka VÕS § 173 lg 3 p-de 1 ja 2 alusel üle, kui isik täidab kohustuse seetõttu, et tema varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine, või kui isiku vara müüakse täitemenetluses võlgniku vastu suunatud nõude täitmiseks. Nende sätete järgi läheb kolmandale isikule (pantijale) rahuldatud ulatuses üle sama nõue, s.t tegemist on seadusjärgse nõude üleminekuga VÕS § 173 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 19; Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 10). Seejuures ei takista nõude üleminekut AÕS § 349 lg 3 alusel see, et laenuandja nõue on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud. Kolleegiumi arvates saab seaduse alusel üle minna ka pankrotimenetluses tunnustatud nõue (vt ka Riigikohtu 5. veebruari 2003. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-03, p 8). Riigikohus selgitas, et AÕS § 349 lg 3 alusel üle läinud tunnustatud nõuet ei tule võlgniku pankrotimenetluses uuesti tunnustada. Kui pankrotivõlausaldaja tunnustatud nõue rahuldatakse kolmandale isikule kuuluva hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel täielikult või osaliselt, läheb pankrotimenetluses tunnustatud nõue seaduse alusel täielikult või osaliselt nõude rahuldanud kinnisasja omanikule ilma tunnustamata üle. Eeltoodust tulenevalt OV saab OÜ ALB Auto (pankrotis) pankrotimenetluses võlausaldajaks alles pärast nõude temale üleminekut ning OÜ ALB Auto (pankrotis) pankrotimenetluses võlausaldaja asendamist.
13.Kostja väiteid, et laenu ei makstud välja, on ümber lükatud võlgniku poolt allkirjastatud laenu tagastamise tähtaja pikendamise taotlusega ning 25.02.2015 kokkuleppega laenu tagastamise tähtaja pikendamiseks (I kd tl 17, 18). Juhul, kui tegelikkuses laenu ei saadud, polnud põhjust paluda laenu tagastamise tähtaja pikendamist. Maakohtule esitati võlgniku konto väljavõte, millelt nähtus, et alates 02.04.2014 oli võlgnik asunud saadud arvelduskrediiti kasutama (I kd tl 37-45).
14.Käesoleval juhul ei olnud poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingut, ALB Auto OÜ (pankrotis) sõlmis lepingu oma majandustegevuses. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Hageja esitas korrektse intressi arvestuse (I kd tl 110) ja laenusaaja oli sellist intressi aktsepteerinud.
15.Laenulepingu kohaselt oli kokkulepitud viivisemääraks 0,2% tasumata summalt päevas. Maakohtu hinnangul ei olnud viivisemäär ülemäära suur. Arvelduslaenulepingu pooleks ei olnud tarbija, mistõttu ei olnud kostja viited tarbijakrediidile asjassepuutuvad. Võlgnik pidi arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.t kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.
16.Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskulud 4 723,48 eurot, millest 300 eurot oli riigilõiv ja ülejäänud lepingulise esindaja tasu. Maakohus rahuldas hageja taotluse. Menetluskulude nimekirjas esitatud toimingud olid vajalikud ja põhjendatud ning tsiviilasja keerukusega kooskõlas. Hageja esindaja keskmine tasu 150 eurot tunnis ei ületanud oluliselt õigusabituru keskmist taset ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda.
4(10)
Tsiviilasi nr: 2-16-17474 Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
17.19.06.2017 esitas OV (kostja) apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu 11.05.2017 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
18.Maakohus väljus asja lahendamisel hagi piiridest ja tugines asjaolule, millele ei ole kumbki pool menetluses tuginenud. Kui kohtu tuginemine asjaolule, millele pooled ei ole tuginenud – kostja ei ole võlausaldaja ALB Auto OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses – võiks olla lubatav, oleks maakohus pidanud kohaldama TsMS § 423 lg 2 p 2 ning jätma hagi läbi vaatamata. Kui kohtu tuginemine sellisele asjaolule, millele pooled ei ole tuginenud võiks olla lubatav ning kohus otsustas hagi siiski menetleda, oleks kohus pidanud kohaldama PankrS § 106 lg 1, mille kohaselt saab nõude tunnustamise hagi esitada ainult pankrotivõlausaldaja vastu. Selle sätte kohaldamise korral tulnuks hagi jätta rahuldamata, kuna seadus ei anna nõude tunnustamise nõudeõigust muu isiku, kui pankrotivõlausaldaja vastu. Maakohus ei ole märkinud, millisel õigusnormil põhineb maakohtu järeldus, et kostjal ei olnud vastuväite esitamise õigust. Pankrotihaldur lubas kostjal pankrotimenetluses osaleda ning kostja nõudele ei vaielnud vastu ei pankrotihaldur ega hageja. Kostja nõue tunnustati enne hageja nõuet. Kui hageja oli seisukohal, et kostjal puudus õigus nõuete kaitsmise koosolekul osaleda ja tema nõudele vastu vaielda, oleks hageja õiguste kaitse kohaseks meetmeks olnud nõuete uus läbi vaatamine nõuete kaitsmise korduskoosolekul. Sellises olukorras ei olnud võlausaldajal õigust oma huve kaitsta läbi nõude tunnustamise hagi esitamise.
19.Maakohus rajas otsuse äriregistri väljavõttele ja ALB Auto OÜ (pankrotis) äritoimikus asuva ainuosaniku otsusele. Selliseid tõendeid ei ole maakohus menetluses vastu võtnud ega neid ei ole tsiviilasja toimikus. Maakohus jättis hindamata kostja vastuväite, et AP ei saanud ALB Auto OÜ (pankrotis) osaniku õigusi üksi teostada, kuna võlgniku osa kuulus A. P ja tema abikaasa ühisvarasse.
20.Kohtuotsus oli üllatuslik. Kohus küll viitas kohtuistungil Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-152-13, kuid pooltel puudus tegelik võimalus selle lahendi seisukohtadega tutvuda enne asja sisulise arutamise lõppemist. Samuti jäi kohtuistungil selgusetuks, kuidas kõnealune lahend käesoleva asja lahendamisega seondub. Maakohus selgitas küll, et pooled peavad arvestama sellega, et kõrgema astme kohus võib jätta hagi üldse läbi vaatamata, kuid pikemalt sellel õiguslikul probleemil ei peatunud. Kuna maakohtu selgituse kohaselt võis selles lahendis avaldatu olla hagi läbivaatamata jätmise aluseks, siis ei pidanud kostja (menetlusökonoomikast tulenevalt) vajalikuks küsida lisaaega.
21.Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et laenu pikendamise taotlus ja laenulepingu muutmise kokkuleppega on tõendatud laenu väljamaksmine. Maakohus jättis tähelepanuta nende dokumentide koostamise asjaolud. Nimelt olid mõlemad dokumendid esitatud isiku poolt, kes sai võlgniku juhatuse liikmeks alles pärast esialgse laenulepingu sõlmimist ja võimalikku laenu väljamaksmist ning seetõttu ei olnud ta laenu andmise ja väljamaksmise üksikasjadest vahetult teadlik ega pruukinud omada juurdepääsu võlgniku pangakontodele. Taotlus laenulepingu muutmiseks esitati olukorras, kus hageja ähvardas kostja kinnisvara võla katteks võõrandada. 5(10)
Tsiviilasi nr: 2-16-17474
22.Kostja tugines viivise vähendamise taotluse esitamisel VÕS § 42 lg 3 p-le 5 ja VÕS § 42 lg-le 1, mis määratleb tüüptingimuse sisulise ebamõistlikult kahjustava olemuse ning VÕS §-le 44, mille kohaselt tuleb sellisest kriteeriumist lähtuda ka majandustegevuses sõlmitud lepingute puhul. Maakohus ei võtnud seisukohta VÕS § 44 kohaldamise osas.
23.Maakohus ei kontrollinud sisuliselt hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Hageja poolt 19.04.2017 esitatud menetluskulude nimekirjast nähtus, et advokaadibüroo Laus & Partnerid oli hagejale õigusteenust osutatud kohtuistungiks valmistumisel 22,75 tundi, kuid advokaadibüroo advokaadid esindasid hagejat esmakordselt alles kohtuistungil. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja esindaja poolt menetluses osutatud õigusteenuse ajakulu (kuni kohtuistungini) oli kostja menetluskulude nimekirja kohaselt 15 tundi ja 55 minutit, s.o umbes 2/3 hageja esindaja ajakulust. Seejuures oli kostjale õigusabi osutanud advokaat osalenud kohtumenetluses esitatud dokumentide koostamisel, millega hageja esindajad pidid vaid tutvuma. Sellises olukorras ei saanud olla hageja esindajate põhjendatud ajakulu dokumentidega tutvumisele suurem kui kostja esindajal samas menetlusstaadiumis. Dokumentidega tutvumine nõuab oluliselt vähem aega, kui sama dokumendi koostamine. Hagejate suurt ajakulu ei saanud õigustada vaidluse keerukusega ja suure tõendite mahuga. Kostja vastuväidetest tulenevalt oli hagejal vajadus eraldi süveneda vaid võlgniku kontoväljavõttesse ja sedagi piiratud mahus. Sama põhjalikkusega tuli võlgniku kontoväljavõtet analüüsida kostjal. Kostja hinnangul ei olnud põhjendatud hageja esindajate ajakulu 2,5 tundi võlgniku äritoimiku analüüsimiseks. Arusaamatuks jääb hageja kohtuistungiga seotud kulust 1 tunni ja 25 minuti pikkune kliendikohtumine. Selline kohtumine leidis aset enne kohtuistungit ning pidi kajastuma hageja poolt kohtuistungil esitatud kulude nimekirjas. Hageja poolt kohtuistungil esitatud menetluskulude nimekiri kajastas 1,75 tunni pikkust kliendikohtumist vahetult enne kohtuistungit. Seega ei saa lugeda põhjendatuks täiendavat 1 tunni ja 25 minuti pikkust kliendikohtumist, mida kajastas hageja 24.04.2017 menetluskulude nimekiri. Vastus apellatsioonkaebusele
24.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
25.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja toimikus olevate dokumentidega, leiab, et Harju Maakohtu 11.05.2017 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada väljamõistetud menetluskulude suuruse osas ja täpsustada tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
26.Hageja on esitanud kostja vastu hagi, milles palub tunnustada ALB Auto OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena hageja ja võlgniku vahel 06.03.2014 sõlmitud arvelduskrediidi lepingust tulenevat nõuet summas 1 230 630 eurot (1 000 000 eurot tagastamata laen, tasumata viivised seisuga 31.05.2016 202 000 eurot, intress 28 630,06 eurot). Hageja nõudele 6(10)
Tsiviilasi nr: 2-16-17474 esitas 24.10.2016 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul täies ulatuses vastuväite kostja. Kostja nõue, mis tulenes hüpoteegi seadmisest kostja varale hageja nõude täitmise tagamiseks, oli tunnustatud, kuna sellele ei vaieldud nõuete kaitsmisel vastu.
27.Pooled ei vaidle selles, et hageja ja võlgniku vahel oli 06.03.2014 sõlmitud arvelduskrediidileping. VÕS § 401 lg 1 järgi krediidisaaja peab krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lepingu kohaselt pidi võlgnik saadud krediidi tagastama 06.03.2015, intress krediidi kasutamise eest oli 6% aastas ja kokkulepitud viivis tagastamisega viivitamisel 0,2% päevas (I kd, tl 9-17, tõlge 52-59).
28.Pooled vaidlesid 06.03.2014 lepingu kehtivuse üle, kuna kostja väidetel puudus lepingule võlgniku poolt allakirjutanud APl selleks volitus. Kostja vastuväidete kohaselt olid A. P volitused võlgniku juhatuse liikmena lepingu allakirjutamise ajaks lõppenud (ÄS § 184 lg 2). Maakohus on A. P juhatuse liikme volituste kehtivuse tuvastamisel tuginenud äritoimikus olevale võlgniku osaniku otsusele A. P volituste pikendamise kohta. Tsiviilasja toimikus vastav dokument puudub. Hageja selgitas 19.04.2017 kohtuistungil, et 10.02.2014 ainuosaniku otsusega oli A. P juhatuse liikme volitusi pikendatud. Hageja soovis 19.04.2017 kohtuistungil seda dokumenti esitada, kuid maakohus keeldus vastuvõtmast. Hageja arvates on äriregistri toimiku andmed TsMS § 231 lg 1 järgi asjaolud, mille sai lugeda üldtuntuks, kuna nende kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälisest allikast. Kolleegium leiab, et asjaolu üldtuntuks lugemist peaks kohus eelnevalt pooltega arutama. Hageja on 19.04.2017 kohtuistungi protokollist nähtuvalt asjaolu üldtuntusele viidanud, kuid kostja sellekohane nõustumus või kohtu selgitus protokollist ei nähtu. Eeltoodu tõttu ei saanud maakohus rajada oma otsust asjaolu üldtuntusele ega rajada otsust tõendile, mida tsiviilasja toimikus ei ole.
29.Samas ei ole eelmises lõigus toodu aluseks, et teha AP volituste kohta lepingu allakirjutamisel maakohtust erinev järeldus. Kohtutoimikus oleva äriregistri teabesüsteemi väljatrüki (I kd, tl 191-192) kohaselt oli A. P võlgniku juhatuse liige alates 09.09.2009 kuni pankroti väljakuulutamiseni ja alates 02.09.2009 kuni 05.03.2015 võlgniku ainuke osanik, kelle pädevuses oli ÄS § 168 lg 1 p 4 järgi nimetada juhatus. Pärast ÄS § 184 lg-st 2 tuleneva juhatuse liikme kolmeaastase volituste tähtaja möödumist jätkas A. P võlgniku juhatuse liikmena tegutsemist, mh sõlmis ka krediidilepingu hagejaga, ja kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest nähtuks, et ainuosanik ei nõustunud sellega. Seega saab järeldada, et ainuosanik on juhatuse liikme jätkamise heaks kiitnud ja nõustunud tema volituste pikendamisega. Kolleegium muudab eeltoodud osas maakohtu otsuse põhjendusi. Kolleegium märgib, et vastavad asjaolud ja järelduse on hageja esile toonud 22.02.2007 menetlusdokumendis (I kd, tl 107), mistõttu ei saa see kostjale tulla üllatusena. A. P sai osaniku õigusi üksi teostada, kuna PKS § 29 lg 1 teise lause järgi ühisvara hulka kuuluva õiguse teostamisel eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Apellant ei ole tõendanud, et A. P abikaasa nõusolek osaniku õiguste teostamiseks oleks puudunud.
30.Maakohus on õigesti tuvastanud hageja nõude aluse ja suuruse ja hinnanud kostja vastuväiteid sellele. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse sellekohastele väidetele. 7(10)
Tsiviilasi nr: 2-16-17474
31.Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega hageja poolt arvelduskrediidi väljamaksmise ja võlgniku poolt kasutamise kohta. Eeltoodut tõendavad hageja esitatud võlgniku arvelduskonto väljavõtted (I kd, tl 37-44 ja 112-149). Hageja on selgitanud arvelduslaenuna antud summade kasutamise ja võlgniku arvelduskontol kajastamisega seonduvat. Arvelduslaenu ei kanta laenaja arvele mitte summana, vaid laenusaaja arvelduskontot krediteeritakse laenu summa võrra, mida laenaja saab kasutada. Võlgniku poolt arvelduslaenule tagastamise tähtaja pikendamise taotluse esitamine 04.01.2015 (I kd tl 68,69) ja 25.02.2015 kokkuleppe (I kd, tl 70, 71) sõlmimine arvelduslaenu tagastamise tähtaja pikendamiseks kuni 06.03.2016 tõendab, et võlgnik oli arvelduslaenu ära kasutanud, kuna lepiti kokku laenu tagastamise tähtaja pikendamises (06.03.2014 lepingu p 1.9). Kokkuleppest ei tulene, et osa arvelduslaenust on kokkuleppe sõlmimise ajaks kasutamata.
32.Hageja intressinõue põhineb 06.03.2014 lepingu p-l l.4 ja 22.02.2017 menetlusdokumendis on hageja esitanud intressi arvestuse (I kd, tl 109-110) ning selgitanud, et intressivõlg tekkis alates septembrist 2015 ja 20.02.2016 seisuga oli see 28 630,06 eurot. Seega oli intressi kujunemine kontrollitav.
33.Viivise nõude osas leiab kolleegium, et apellandi väited ei anna alust vähendada viivisenõuet. 06.03.2014 arvelduslaenuleping oli küll sõlmitud tüüptingimustel, kuid viivise määra 0,2% päevas ei saa äriühingutevaheliste lepingute puhul pidada ülemääraselt kahjustavaks. Kuna tegemist oli äriühingute vahel sõlmitud lepingutega, siis ei laiene sellele VÕS § 42 lg-s 1 ja lg 3 p-s 5 toodud tüüptingimuse tühisuse regulatsioon. VÕS § 44 lg 1 järgi majandustegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse, et VÕS § 42 lg 3 p-s 5 sätestatud viivisekokkulepe on ebamõistlikult kahjustav. Hageja on esile toonud, et viivisemäär 0,2% päevas on pankade poolt sõlmitud laenulepingutes tavapärane. Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav. Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei ole seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist on tüüptingimusega (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 48−49). Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada 06.03.2014 lepingus kokkulepitud viivisekokkuleppe eelduslikult ebamõistlikult kahjustavat iseloomu.
34.Maakohus viitas vaidlustatud otsuses sellele, et kostjal puudub võlgniku vastu nõue, sest kostjal kui hüpoteegiga koormatud asja omanikul ei ole iseseisvat nõuet võlgniku vastu ja nõue saab kostjal tekkida ainult siis, kui ta on hagejale tasunud võlgniku võla või võlg on tasutud hüpoteegiga koormatud vara arvel. Vaidlust ei ole, et kostja ei ole hageja nõuet täitnud ega hageja nõue ei ole täidetud ka kostja kinnistule seatud hüpoteegi realiseerimisel. Kuid vaatamata sellele ei saa hageja nõuet jätta läbi vaatamata seetõttu, et kostja ei ole võlausaldaja ja tal ei olnud PankrS § 103 lg 2 järgi õigus hageja nõudele vastu vaielda. Kostja nõudele ei vaielnud vastu ükski 8(10)
Tsiviilasi nr: 2-16-17474 võlausaldaja ega pankrotihaldur, mistõttu on see tunnustatud. PankrS § 105 järgi ei saa kostja tunnustatud nõuet käesolevas menetluses vaidlustada.
35.Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et maakohtu otsuse järeldus kostjal nõude puudumise kohta tuli talle üllatusena. Kolleegium sellega ei nõustu. Maakohus on 19.04.2017 toimunud kohtuistungil selgitanud menetlusosalistele Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-152-13 toodud seisukohti hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku nõude kohta. Kuna kostja esindaja on vandeadvokaat, siis ei ole kolleegiumi arvates usutav, et esindajale ei olnud see arusaadav.
36.Seoses hagi rahuldamisega on maakohus TsMS § 162 lg 1 järgi õigesti menetluskulud jätnud kostja kanda. Kostja on vaidlustanud maakohtu poolt kindlaksmääratud hageja menetluskulude suuruse. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tsiviilasja toimiku materjalidest nähtuvalt esindasid hagejat alates 19.04.2017 kohtuistungist vandeadvokaat Madis Kiisa ja advokaat Daniil Savitski. Enne seda on hagejat esindanud tema töötaja AS. Menetluskulude nimekirja kohaselt on vandeadvokaat Madis Kiisa ja advokaat Daniil Savitski kulutanud õigusteenuse osutamisele 24,75 tundi. Vaatamata sellele, et kostja vastuväiteid hageja menetluskuludele ei esitanud, pidi maakohus hindama, kas kulud olid vajalikud ja põhjendatud. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda ainult siis, kui maakohus on diskretsioonipiire ületanud. Maakohtu poolt diskretsiooni teostamine peab olema otsuses esitatud viisil, kus tulemuse kujunemist on võimalik jälgida. Vaidlustatud maakohtu otsuses ei ole esile toodud, mille põhjal kohus oma järelduse kujundas. Kolleegium leiab, et hageja esindajate ajakulu, arvestades seda, et nad asusid hagejat esindama alles menetluse lõpus, on osaliselt ülepaisutatud. Lähtudes menetlusdokumentide mahust ja keerukusest, millega hageja esindajad pidid tutvuma, saab vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks eelnevate menetlusdokumentidega tutvumiseks pidada 7 tundi. Võlgniku äritoimiku analüüsiks kuluvaks on piisav 1 tund ja kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja kohtukõne koostamiseks 3 tundi. Kohtuistung kestis 40 minutit ja arvestades seda, et kliendiga oli vaja nõu pidada, siis kokku kliendisuhtluseks ja istungiks loeb kolleegium vajalikuks 2,5 tundi. Kokku on vajalik ja põhjendatud ajakulu 13,5 tundi. Ringkonnakohus lähtus aja määramisel ühe esindaja töömahust. Kuna vaidlus ei olnud õiguslikult keeruline ja tõendite maht ei ületanud keskmist, siis kahe lepingulise esindaja osalemine ei olnud vajalik. Taotlusest ei ole võimalik eristada esindajate ajakulu personaalselt. Taotlusest tulenevalt on hageja esindaja teenuse ühe tunni hinnaks 150 eurot, mida saab õigusabi teenuse osutamisel pidada tavapäraseks. Hageja kinnitusel on ta käibemaksukohustuslane. Seega kuulub maakohtu õigusabikuludest hagejale hüvitamisele 2025 eurot. Hageja on maksnud hagi esitamisel riigilõivu 300 eurot, mis kuulub kostja poolt hüvitamisele. Hageja on soovinud ka tõlkekulude hüvitamist, kuid ta pole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta on tõlgete eest tasunud või et tal oleks vastav kohustus tasumiseks, mistõttu tõlkekulud hüvitamisele ei kuulu. Seega kuuluvad maakohtu menetluses kantud hageja menetluskulud hüvitamisele summas 2325 eurot. Maakohtu 9(10)
Tsiviilasi nr: 2-16-17474 menetluskuludelt tuleb hageja palvel alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
37.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega osaliselt ainult menetluskulude suuruse osas, jätab kolleegium ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi vastustaja kanda. Menetluskulude nimekirja järgi on vastustaja kulutanud apellatsiooniastmes 10,75 tundi. Kolleegium leiab, et vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks saab lugeda maakohtu otsusega tutvumiseks 1,5 tundi, suhtlusele kliendiga 1 tund ja vastuse koostamisele, arvestades selle mahtu ja sisu, 3,5 tundi. Kokku on apellatsiooniastme ajakulu 6 tundi. Arvestades tunni hinda 150 eurot, kuulub hüvitamisele 900 eurot. Ringkonnakohtu menetluskuludelt ei ole vastustaja taotlenud viivise väljamõistmist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.