Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja hageja nõue 1.Kohtule 18.11.2016. a esitatud hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 31.05.2016. a välja XxxxOÜ pankroti. Hageja esitas pankrotimenetluses nõude summas 1 230 630,06 eurot. Võlgnik ja hageja sõlmisid 06.03.2014. a arvelduslaenulepingu nr xxxx tähtajaga kuni 06.03.2015. a, mille alusel avas hageja võlgnikule laenulimiidi summas 1 000 000 eurot intressiga 6% aastas. Laen tagati hüpoteegiga kinnistule nr XXXXasukohaga Xxxx, mille omanikud on Xxxxja Xxxx. Võlgnik kasutas laenulimiidi täies ulatuses ära. 22.01.2015. a taotles võlgnik arvelduslaenulepingu pikendamist. Võlgnik ja hageja sõlmisid täiendava kokkuleppe, millega pikendati laenu tagastamise tähtaega ühe aasta võrra, s.o. kuni 06.03.2016. a. Võlgnik kohustust ei täitnud. 29.02.2016. a teavitas hageja võlgnikku arvelduslaenulepingu üles ütlemisest olulise lepingurikkumise tõttu. Samas teavitas hageja kostjat, et võlgniku poolt kohustuse mittetäitmise tõttu alustatakse arvelduslaenulepingu tagatise realiseerimisega. Kostja vastus 2.Kohtule 13.02.2017. a esitatud vastuses vaidleb kostja hagile vastu. Kostja on seisukohal, et laenuleping on tühine kuna võlgniku, OÜ Xxxxnimel laenulepingu allkirjastanud Xxxx puudus õigus laenulepingu sõlmimise ajal võlgnikku esindada. Äriregistri andmetel nimetati Xxxx võlgniku juhatuse liikmeks 09.09.2009. Sellel ajal kehtinud äriseadustiku (ÄS) § 184 lõike 2 kohaselt valitakse juhatuse liige tähtajaliselt kuni kolmeks aastaks, kui põhikirjas ei ole ette nähtud muud tähtaega. Käesoleval juhul ei näinud võlgniku põhikiri ette seaduses sätestatust pikemat volituste tähtaega. Seega lõppesid Xxxx volitused võlgnikku esindada juba 08.09.2012, s.o enne laenulepingu sõlmimist 06.03.2014. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lõike 1 kohaselt on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Sama sätte kolmanda lõike kohaselt võinuks küll hageja teha võlgnikule ettepaneku laenulepingu sõlmimine heaks kiita, kuid kostjale teada olevalt ei ole hageja sellist ettepanekut tänaseni teinud. Seega on laenuleping tühine ning hagejal puudub laenulepingust tulenev nõue. Hageja ei ole tõendanud, et laen on võlgnikule välja makstud. Võlgniku arvelduskonto algjääk oli 01.02.2014, s.o enne laenulepingu sõlmimist oli 1 000 000 eurot. Kuivõrd laenuleping sõlmiti alles 06.03.2014 ei saa algjäägi põhjuseks olla laenulepingu sõlmimine. Lisaks sellele nähtub väljavõttest, et perioodi deebet ja kreedit käive on sama suured ning konto lõppjääk on 1 000 000 eurot. Seega ei saa võlgnikul olla täitmata kohustusi hageja ees, isegi kui konto algjääk kajastaks laenulepingu kohast väljamakset/krediidi kasutada andmist. Lisaks eelnevale on laenulepingu alusel krediidi väljastamine ebatõenäoline, kuna üks kahest krediidilimiidi avamise kohustuslikust eeldusest on käesoleval juhul täitmata. Laenulepingu punkti 1.10.1 alapunkti 2) kohaselt leppisid võlgnik ja hageja kokku selles, et limiit avatakse 7 tööpäeva jooksul pärast naftasaaduste Valgevene tarnija ja Leedu ostjaga allkirjastatud lepingute koopiate andmist pangale elektroonilisel kujul. Hageja ei ole sellise laenu väljastamise kohustusliku eeltingimuse täidetuse kohta lisanud hagiavaldusele ühtegi tõendit.

Hageja väidetel koosneb tema poolt võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõue 28 630 euro ulatuses võlgniku poolt tasumata intressist. Hageja ei ole hagiavaldusele lisanud ühtegi intressi arvestust, mistõttu on intressivõla kujunemise osas hageja nõue täies ulatuses põhjendamata ja tõendamata. Hageja viivisenõue (202 000 eurot) võlgniku vastu on ebamõistlikult suur ning seetõttu põhjendamatu. Kahtlust ei saa olla selles, et laenuleping on tüüptingimustel sõlmitud leping võlaõigusseaduse (VÕS) §-i 35 tähenduses. Kostja hinnangul kohaldub VÕS §-st 44 tulenevalt sama kriteerium ka majandustegevuses sõlmitud lepingute korral. Arvestades laenulepingu punktis 1.6 kokku lepitud viivise päevamäära 0,2%, on 365 päevase aasta korral viivise määraks aastas 73%, mis ületab seadusjärgset viivise määra pea aegu kümne kordselt. Seetõttu on hageja ja võlgniku vahelises laenulepingus kokkulepitud viivise kokkulepe tühine ning hagejal puudub võlgniku vastu nõudeavalduses toodud 202 000 euro suurune viivise nõue. Kostja märgib, et isegi kui laenuleping oli sõlmitud, siis vastutab võla tekkimise eest hageja ise kuna laenulepingu punkti 1.4 kohaselt pidi hageja ise krediidi arvelt täitma võlgniku laenulepingust tulenevaid kohustusi ja nagu hagi lisadest 17 ja 18 nähtub, siis selleks olid vajalikud vahendid olemas. Kohtu põhjendused 3.Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja esindajad ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. 4.Kohus on tuvastanud, et Harju Maakohus kuulutas 31. mai 2016. a määrusega välja XxxxOÜ pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Maire Arm’i. Hageja esitas haldurile nõudeavalduse võlgniku vastu suunatud rahalise nõude summas 1 230 630,06 euro tunnustamiseks (tl 27). Nõue tuleneb hageja ja XxxxOÜ (pankrotis) vahel 06.03.2014. a sõlmitud arvelduslaenulepingust nr xxxx tähtajaga kuni 06.03.2015. a, mille alusel avas hageja võlgnikule laenulimiidi summas 1 000 000 eurot intressiga 6% aastas. 5.Hageja nõue jäi XxxxOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamata, sest tingimusliku nõudega kostja vaidles sellele vastu (tl 33, 36). PankrS § 106 lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. 6.Hageja nõudeavalduse kohaselt tuleneb tema nõue asjaolust, et võlgnik ja hageja sõlmisid 06.03.2014. a arvelduslaenulepingu nr xxxx tähtajaga kuni 06.03.2015. a, mille alusel avas hageja võlgnikule laenulimiidi summas 1 000 000 eurot intressiga 6% aastas. Võlgnik kasutas laenulimiidi täies ulatuses ära. Võlgnik raha tagastamise kohustust ei täitnud. 29.02.2016. a teavitas hageja võlgnikku arvelduslaenulepingu üles ütlemisest olulise lepingurikkumise tõttu.

tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue AÕS § 349 lg 3 järgi rahuldatud ulatuses talle üle ning sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. Samamoodi läheb nõue ka VÕS § 173 lg 3 p-de 1 ja 2 alusel üle, kui isik täidab kohustuse seetõttu, et tema varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine, või kui isiku vara müüakse täitemenetluses võlgniku vastu suunatud nõude täitmiseks. Nende sätete järgi läheb kolmandale isikule (pantijale) rahuldatud ulatuses üle sama nõue, st tegemist on seadusjärgse nõude üleminekuga (cessio legis) VÕS § 173 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 19; Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15310, p 10). Seejuures ei takista nõude üleminekut AÕS § 349 lg 3 alusel ka see, et laenuandja nõue on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud. Kolleegiumi arvates saab seaduse alusel üle minna ka pankrotimenetluses tunnustatud nõue (vt ka Riigikohtu 5. veebruari 2003. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-03, p 8). Arvestades ülalmärgitut, on ekslik kohtute arusaam, et hagejale seaduse alusel üle läinud tunnustatud nõuet tuleb hagejale üle läinud osas võlgniku pankrotimenetluses tunnustada. Kolleegium leiab, et AÕS § 349 lg 3 alusel üle läinud tunnustatud nõuet ei tule võlgniku pankrotimenetluses uuesti tunnustada. Kui pankrotivõlausaldaja tunnustatud nõue rahuldatakse kolmandale isikule kuuluva hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel täielikult või osaliselt, läheb pankrotimenetluses tunnustatud nõue seaduse alusel täielikult või osaliselt nõude rahuldanud kinnisasja omanikule ilma tunnustamata üle. Eeltoodust nähtub kohtu hinnangul, et Xxxxsaab OÜ Xxxx(pankrotis) pankrotimenetluses võlausaldajaks alles pärast nõude temale üleminekut ning OÜ Xxxx(pankrotis) pankrotimenetluses võlausaldaja asendamist.

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu kohaselt on kokkulepitud viivisemääraks 0,2 % tasumata summalt päevas. Kostja hinnangul on viivisemäär ebaõiglaselt suur. Kohtu hinnangul ei ole viivisemäär ülemäära suur. Kohus nõustub hagejaga selles, et käesoleval juhul ei ole arvelduslaenulepingu pooleks tarbija, mistõttu ei ole kostja viited tarbijakrediidile, käesoleval juhul asjassepuutuvad. Kohus on seisukohal, et laenumaksete tasumisega viivitamise korral, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.