24.11.2016 esitas JK (võlausaldaja) avalduse HM (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik kokku kolm laenulepingut: 1) 08.01.2016, nr LL-111543, summa 16 300 eurot, tagastamise tähtaeg 08.11.2016; 2) 02.02.2016, nr LL-111567, summa 13 000 eurot, tagastamise tähtaeg 08.02.2016; 3) 29.04.2016, nr LL-111543, summa 17 000 eurot, tagastamise tähtaeg 29.04.2016. Võlgnik oma kohustusi ei täitnud ja 06.10.2016 esitas võlausaldaja võlgnikule nõudekirja, milles kohustas
1(4)
võlgnikku likvideerima laenulepingutest tulenevad võlgnevused. 31.10.2016 esitas võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse.
2.Maakohus võttis avalduse menetlusse ja kohustas võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks tagatise kohtu deposiiti. Võlausaldaja tasus tagatise ja maakohus pidas 31.01.2017 eelistungi ajutise halduri nimetamise otsustamiseks.
3.Võlgnik esitas eelistungil pankrotiavaldusele vastuväite. Võlgnik leidis, et tema allkirjad laenulepingutel on võltsitud ja tema ei ole lepinguid sõlminud. Võlgnik avaldas, et ta viibis lepingute sõlmimise ajal välismaal ning ta ei saanud kätte pankrotihoiatust. Istungil arutati lepingutel olevate allkirjade suhtes ekspertiisi tegemist, mõlemad osapooled olid ekspertiisi tegemisega nõus.
4.13.03.2017 esitas võlausaldaja maakohtule asjatundja arvamuse, mille kohaselt on laenulepingud allkirjastanud võlgnik.
5.Võlgnik esitas 07.07.2017 vastuväited asjatundja arvamusele. Vastuväites juhtis võlgnik tähelepanu asjaolule, et otsides internetist infot eksperdi kohta, ei leia infot. Ekspertiisi teostamise ajaks on märgitud 18.02.–09.03.2017, kuid ekspertiisiakt on allkirjastatud 18.02.2017 s.o enne ekspertiisi teostamist. HM kinnitas, et tal ei olnud vajadust laenata nii suuri summasid. Lisaks oli vähe usutav, et ta oleks laenanud 17 000 eurot üheks päevaks (laenuleping LL-111543, 29.04.2016). Võlgnik leidis, et allkirjade osas tuleks läbi viia kohtulik ekspertiis ja palus jätta pankrotiavalduse täielikult rahuldamata. Esimese astme kohtu määrus ja selle põhjendused
6.09.08.2017 määrusega jättis Harju Maakohus PankrS § 15 lg 3 p-de 1 ja 4 ning lg 7 alusel JK avalduse HM pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata ja ajutise halduri nimetamata. Maakohus tagastas võlausaldajale ajutise halduri tasu ja kulude katteks kohtu deposiiti tasutud 2 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus võlausaldaja kanda.
7.Kuigi võlausaldaja nimetab esitatud asjatundja arvamust ekspertiisiks, ei ole maakohtu arvates tegemist ekspertiisiga TsMS mõttes, vaid asjatundja arvamusega, millel ei ole kohtu jaoks samasugust tõenduslikku jõudu, kui kohtu poolt määratud sõltumatul ekspertiisil.
8.Arvestades poolte poolt esitatud seisukohti, tõendeid ja võlgniku mõneti asjakohast kriitikat asjatundja arvamuses leiduvate vigade kohta, tuleks allkirjade väidetava võltsituse küsimuse lahendamiseks läbi viia kohtu enda poolt määratud ekspertiis riikliku ekspertiisiasutuse poolt, kuid sellise toimingu tegemine väljub pankrotiavalduse menetlemise raamidest.
9.Seega võlgnik vaidles põhjendatult pankrotiavaldusele vastu ja vaidlus nõude üle tuleb pooltel esmalt lahendada hagimenetluses. Määruskaebus ja selle põhjendused
10.30.08.2017 esitas JK (võlausaldaja) määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu 09.08.2017 määruse täies ulatuses ja teha uus määrus, millega rahuldada JK pankrotiavaldus HM vastu ja kuulutada välja HM pankrot. Menetluskulud palus kaebuse esitaja jätta võlgniku kanda. 2(4)
11.Maakohus on määrust tehes rikkunud põhjendamiskohustust ning jätnud tähelepanuta võlausaldaja esitatud seisukohad ja tõendid. Maakohtu määrus on ekspertiisiaktiga seonduvas osas vastuoluline ja põhjendamata. Kohus ei analüüsinud esitatud tõendeid.
12.31.01.2017 toimunud kohtuistungil väljendas maakohus selgelt, et käesolevas asjas on oluline HM allkiri laenulepingutel. Võlausaldaja esitas ekspertiisiakti tõendamaks, et laenulepingutel on võlgniku allkiri. Maakohus on ekspertiisiakti hinnates arvestanud vaid võlgniku kriitikaga akti suhtes, vaatamata sellele, et võlgnik tõdes, et tal puuduvad erialased teadmised ning ta ei esitanud oma väidete tõendamiseks tõendeid. Määrusest ei selgu, millega on maakohus lugenud HM väited tõendatuks. Kuivõrd maakohus ei käsitlenud oma määruses võlgniku teisi vastuväiteid laenulepingute osas, on võlausaldaja seisukohal, et maakohus ei nõustunud nende väidetega.
13.Maakohus on põhjendamatult nõustunud võlgniku väitega, mis puudutab ekspertiisi teostamise perioodi. Ekspertiisiakt on teostatud 18.02.2017–09.03.2017. Ekspertiisiakt ei ole allkirjastatud 18.02.2017, vaid sel kuupäeval on allkirjastanud ekspert kinnituse sõltumatuse kohta. Menetluse edasine käik
14.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule Määruse põhjendused
15.Kolleegium, tutvunud määruskaebusega ja tsiviilasja toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 järgi tühistada ja tsiviilasi saata tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Maakohus on määruses ebaõigesti kohaldanud pankrotiseadust.
16.PankrS § 15 lg 1 järgi pärast pankrotiavalduse menetlusse võtmist otsustab kohus kümne päeva jooksul ajutise halduri nimetamise, tehes selle kohta määruse. Kui ajutise halduri nimetamine tuleb otsustada eelistungil, otsustab kohus kümne päeva jooksul pankrotiavalduse saamisest istungi toimumise aja ja edastab kutsed. Sellisel juhul otsustab kohus ajutise halduri nimetamise 20 päeva jooksul pankrotiavalduse saamisest. PankrS § 15 lg 3 p 1 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maakohus saab jätta ajutise halduri nimetamata ainult siis, kui võlgniku vastuväited on sellised, mis eeldavad võlausaldaja poolt nõude tõendamist hagimenetluses. Kolleegiumi arvates ei ole piiratud ulatuses tõendite kogumine ja nende uurimine ajutise halduri määramise otsustamisel pankrotimenetluses välistatud, et nende põhjal kujundada oma esialgne seisukoht nõude põhjendatuse kohta.
17.JK avalduse alusel HM-le ajutise halduri määramise otsustamisel esitas võlgnik HM vastuväite, mille kohaselt ei ole ta laenulepingute põhjal raha saanud ja laenulepingutel olevad allkirjad ei ole tema poolt kirjutatud. Vastuseks võlgniku väidetele esitas võlausaldaja dokumentaalse tõendina Nora Kasemaa Ekspertiisibüroo OÜ eksperdi NK poolt koostatud ekspertiisiakti (koos tõlke ja lisadega tl 42-61), mille
3(4)
kohaselt on laenulepingutel HM allkiri. 07.07.2017 esitatud HM kirjalike seisukohtade järgi pole ekspert usaldusväärne. Rõhutades endal vastavate eriteadmiste puudumist, väitis HM, et NK arvamuses toodud järeldused on ebaõiged ja isegi võhikule on selge, et tegemist on kahe täiesti erineva allkirjaga, erinevad on nii tähtede ühendused kui ka kalded. Lisaks tõi HM esile laenuvajaduse puudumise ja sularahas laenu andmise mitteusutavuse.
18.Kolleegium leiab, et PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi ei saa pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamise otsustamisel kohus lahendada tsiviilvaidlust, kuid menetlusosaliste esitatud asjaolude ja tõendite põhjal peab kohus kujundama oma esialgse seisukoha võlausaldaja nõude olemasolu kohta. Kolleegiumi arvates nõude põhjendatuse üle otsustamisel ei saa lähtuda ainult võlgniku poolt esitatud paljasõnalistest vastuväidetest. Võlgnikul tuleb oma vastuväiteid TsMS § 235 mõttes vähemalt põhistada viisil, et kohus saaks väite lugeda usutavaks. See tähendab, et menetlusosaline peab kohtu ette tooma konkreetsed elulised asjaolud, mis muudavad tema väited usutavaks. HM ei ole selgitanud, milline oli tema majanduslik seisund laenude andmise ajal, samuti seda, kus ta väidetavalt viibis ajal, kui laenulepingud alla kirjutati. Kolleegiumi arvates paljasõnaliste vastuväidete alusel ei ole alust jätta PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi ajutist haldurit määramata.
19.Võlausaldaja esitatud asjatundja arvamuse osas nõustus maakohus võlgniku poolt viidatud ilmselgetele vigadele arvamuses, kuid määrusest ei selgu, mille põhjal ja millistele eriteadmistele tuginedes maakohus sellisele järeldusele jõudis.
20.Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ja saata pankrotiavaldus ajutise halduri määramise otsustamiseks tagasi maakohtule.
21.Määruskaebuse esitaja on palunud ringkonnakohtul võlgniku pankroti välja kuulutada. Kolleegiumi selgitab, et eeltoodud taotlust ei ole võimalik rahuldada, kuivõrd esmalt tuleb maakohtul otsustada ajutise halduri nimetamine ja alles seejärel, kui ajutine haldur on teinud PankrS § 22 lg-s 2 toodud toimingud, saab maakohus kaaluda, kas pankrot kuulub väljakuulutamisele või mitte. Eeltoodu tõttu tuleb määruskaebus rahuldada osaliselt.
22.Menetluskulud tuleb maakohtul jagada tulenevalt maakohtus pankrotiavalduse lahendamise tulemustest.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.