2.Välja mõista Xxxx Osaühingu XXXXkasuks 630 eurot. Menetluskulud
3.Menetluskulud jätta kostja kanda.
4.Välja mõista Xxxx Osaühingu XXXXkasuks menetluskulud 125 eurot. Edasikaebamise kord
5.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hagiavalduse kohaselt taotleb hageja kostjalt võlgnevuse sissenõudmist, sest kostja on sõiduki numbrimärgiga xxxxvastutav kasutaja alates 20.02.2015. Nimetatud sõidukit pargiti perioodil 19.03.2015-30.06.2016 21 korda hageja opereeritavatele parkimisaladele.
Hageja tuvastas kontrollimisel, et sõiduki parkimise eest oli jäetud tasumata. Parkimistingimuste avaldamisega esitas hageja omapoolse pakkumuse, mida hageja on selgelt parkimistingimustes väljendanud. Parkimisega esitati nõustumus pakkumusele, mistõttu sõiduki parkimisega tekkis hageja ja kostja vahel lepinguline suhe. Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumisel tuleb tasuda leppetrahvi, mis on 30 eurot ühe korra eest. Parkimislepingu rikkumise tõttu väljastatud leppetrahvid on kostja poolt käesoleva ajani tasumata. Kohtupraktika kohaselt vastutab parkimislepingu täitmise eest sõiduki omanik või vastutav kasutaja, kuni viimane ei ole tõendanud vastupidist. Kuna kostja oli leppetrahvinõuete esitamise ajal sõiduki vastutav kasutaja ja juhul, kui kostja ei kasutanud, sh parkinud sõidukit parkimistingimuste rikkumise ajal, ei ole kostja hagejale teada andnud, kes rikkumistega seotud on, on kostja vastutav leppetrahvinõuete täitmise eest. Kostja ei ole ühtegi leppetrahvi vaidlustanud, kuigi esitatud leppetrahviga mittenõustumisel võiks seda mõistlikult oodata. Liiklusseadus reguleerib avalikõiguslikke suhteid. See tähendab, et kuue kuuline andmete säilitamise kohustus on liiklussüütegude korral. Antud juhul on tegemist on eraõigusliku suhtega ning võlanõude aegumistähteg on reeglina kolm aastat, mistõttu antud vaidluses LS § 72 lg 2 ei kohaldu. See tähendab omakorda seda, et kostja vastutab sõiduki kasutamise, sh parkimislepingute täitmise eest sõltumata sellest, kui pikk on liiklusseaduses sätestatud andmete säitlitamise kohustuslik aeg. Antud juhul, kuna kostja ei ole tõendanud, kes kostja sõidukit vaidlusalustel aegadel kasutas, vastutab kostja esitatud leppetrahvinõuete täitmise eest ja hagiavaldus tuleks rahuldada. Vastavalt lepingu tingimustele toimub parkimisleping sõlmimine sõiduki parkimisega, mitte alale sisenemisega. See tähendab, et isikul on õigus hageja esitatud lepingutingimustega tutvuda ning juhul, kui talle parkimislepingu tingimused ei sobi, hagejale kuuluvalt parkimisalalt lahkuda ja parkida oma sõiduk mujale. See tähendab ühtlasi ka seda, et sõiduki juhil on piisavalt aega rahulikult tingimustega tutvuda ja otsustada, kas ta soovib sõiduki vastavale alale parkida või mitte. Seega sõiduki parkimisega said tüüptingimused parkimislepingu lisaks. Hageja on seisukohal, et nõutav leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur. Leppetrahvil on seadusest tulenevalt kaks funktsiooni – ühelt poolt kui kohustuse täitmise sunnivahendil võlgniku suhtes preventiivfunktsioon ehk survefuktsioon, mille eesmärk on tagada lepingulise kohustuse täitmise ja võimalike lepingurikkumiste vältimine tulevikus. Teiselt poolt täidab leppetrahv ka lepinguliste kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise ning täitmise tagamise funktsiooni. Ühtlasi võimaldab leppetrahvi kokkulepe vältida tegelikult tekkinud kahju tõendamiskoormise jagamist või selle kandmist, kuna leppetrahvi maksmist võib nõuda sõltumata sellest, kas kahju üldse tekkis. See tähendab, et hageja ei pidanudki tõendama, kas ta on kahju kandnud ja kui on, siis millises ulatuses. Ühe leppetrahvinõude suurus on 30 eurot. Kuigi leppetrahv ei asenda lepingulise kohustuse täitmist, ei ole kostja tõendanud, et vaidlusalustel aegadel oleks lepingulist kohustust täitnud. Seega kompenseerib antud juhul leppetrahvinõue ka täitmata jäetud kohustust. Ühtlasi on leppetrahvinõudel preventiivne funktsioon, et vältida lepinguliste kohustuste mittetäitmist tulevikus. Kuna leppetrahvinõudeid on esitatud kokku 21-l korral, siis ilmselgelt ei olnud 30 euro suurune leppetrahvinõue sedavõrd suur, et oleks sõiduki kasutajat distsiplineerinud lepingulisi kohustusi täitma. Seega ilmselgelt ei ole leppetrahvinõue ebamõistlikult suur. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 630 eurot.
Kostja vastuväited
7.Kostja esitatud nõuet ei tunnista ja palub jätta hagiavaldus rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt vastutab kostja sõiduki vastutava kasutajana automaatselt hageja ees leppetrahvinõuete täitmise eest. Kostja sellega nõus ei ole. Kuna hagiavalduses on toodud, et sõidukiga xxxxon perioodil 19.03.2015-03.07.2016 pargitud kokku 21 korda kuues
erinevas hageja opereeritavas parklas, siis tuleb igal konkreetsel parkimisepisoodi puhul eraldi tuvastada isik, kes sõidukit juhtis ja kes on lepingupool. Käesoleval juhul hagiavaldusest see ei selgu.
8.Kostja selgitab, et kuigi tema on alates 20.02.2015 sõiduki xxxxvastutav kasutaja, ei ole kostja perioodil, mil on jäetud hageja opereeritavates parklates parkimistasud maksmata, sõidukit faktiliselt kasutanud või on teinud seda episoodiliselt. Kostja hinnangul oleks ümberpööratud tõendamiskoormus antud juhul kostja suhtes äärmiselt ebaproportsionaalne. Kostja peaks hakkama tõendama ja välja selgitama, kes juhtis sõidukit konkreetsetel päevadel, mh ca 2,5 aastat tagasi. Kostja leiab, et kuna hageja ei ole tõendanud, et parkimislepingud on parkijana sõlminud kostja, ei ole antud juhul võimalik kostjalt leppetrahvi nõuda.
9.Hageja tüüptingimused ei ole saanud lepingu osaks, kuna tüüptingimuse muutumiseks lepingu osaks ei piisa viitest tüüptingimusele või selle olemasolu eeldamisest ja võimalusest sellega tutvuda, kui sisust tegelik teadasaamine ei ole tagatud selle tõttu, et tüüptingimus on esitatud arusaamatult. Hagiavaldusele lisatud fotodest nähtub, et enamikel juhtudel on parklateenuse tüüptingimused toodud parklat tähistava liiklusmärgi tagaküljel ning liiklusmärgi esiküljele on lisatud viide küllaltki väikeses (võrreldes parklaoperaatori sildi või parkimistsooni tähisega) kirjas „Parkimistingimused märgi tagaküljel“. Kostja jaoks on arusaamatu, et kui hageja käsitleb sõiduki parkimist sõidukijuhi tahteavaldust parkimislepingu sõlmimiseks, siis kuidas on võimalik sõidukijuhil enne parklasse sisenemist ja lepingu sõlmimist liiklusmärgi pöördel olevate tüüptingimustega tutvuda ilma lepingut rikkumata (parkimistasu maksmata). Kostja hinnangul kasutab hageja arusaamatuid ning sõidukijuhte ebamõistlikult kahjustavaid tüüptingimusi lootuses, et keskmine sõidukijuht ei pöördu oma õiguste kaitseks ning leppetrahvi tühistamise nõudega kohtusse.
10.Kostja hinnangul saab antud juhul pidada hageja leppetrahvi nõuet tasumata parkimistasu eest kahju hüvitamise nõudeks. Hageja ei ole leppetrahvi nõudes täpsustanud, kas üldse, millist ja kui suures ulatusest on ta kahju kandnud. Kokku nõuab hageja kostjalt 630 euro tasumist, kusjuures ühe parkimisepisoodi eest 30 eurot. Hageja kodulehel www.europark.ee avaldatud Tallinna parkimisalade keskmine parkimistasu 0,5 h eest on vahemikus 0,16 - 2,10 eurot. Kuna hageja ei ole hagiavalduses märkinud, kui pikaks perioodiks olid kostja vastutaval kasutusel olnud sõiduk erinevatel päevadel hageja opereeritavatel parkimisalades parkinud, siis ei ole võimalik täpselt hinnata, kas ja kui suurt rahalist kahju (saamata jäänud tulu näol) sõiduki parkimine võis hagejale teoreetiliselt tekitada. Võttes arvesse eeltoodud parkimistasude hinnavahemikke (0,16 - 2,10 eurot), on hageja poolt 30 euro suurune leppetrahvinõue ilmselgelt ebaproportsionaalselt suur, ületades isegi kalleima (2,10 euro) parkimisala 0,5 h parkimistasu ca 14-kordselt. Kostja palub jätta hagiavaldus rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
11.Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
12.Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja on sõiduauto Audi registreerimisnumbriga xxxx vastutav kasutaja alates 20.02.2015 (tlk 21). Samuti puudub vaidlus küsimuses, et hageja tegutseb parkimisoperaatorina.
13.Hageja palub kostjalt välja mõista 630 eurot tulenevalt asjaolust, et kostja on rikkunud perioodil 19.03.2015 – 03.07.2015 hageja poolt opereeritavates parklates 21 korda parkimistingimusi, parkides sõiduauto registreerimismärgiga xxxx, mille vastutav kasutaja kostja on, hageja opereeritavatesse parklasse ning jätnud parkimise eest tasumata. Kostja palub hagiavalduse jätta rahuldamata, kuna kostja ei ole parkimislepingut rikkunud, sest parkimisleping on sõlmitud sõidukijuhi ja parkla operaatori vahel, aga hageja ei ole
tõendanud, et kostja on olnud parkimislepingu pool. Kostja leiab ka, et hageja parkimistingimused ei ole saanud lepingu osaks ning hageja nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur.
14.Kohus on seisukohal, et käesolevas juhul saab hageja nõude alus olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 271, mille kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 271 mõttes on parkimisleping üürileping, kuna parkija üürib omale parkimise ajaks parkimiskoha. Kostja on vaidlustanud asjaolu, et just kostja on parkinud sõiduauto Audi registreerimismärgiga xxxx perioodil 19.03.2015 – 03.07.2015 hageja opereeritavatesse parklatesse. Kostja väitel on tema küll alates 20.02.2015 sõiduki vastutav kasutaja, kuid tegelikkuses ei ole kostja sõidukit ise kogu selle aja vältel kasutanud, mistõttu ei ole kostja olnud ka hagejaga sõlmitud lepingute pool. Samuti on kostja märkinud, et tal ei ole säilinud andmeid selle kohta, kes sõidukit viidatud ajal kasutas. Kostja hinnangul ei saa kohus vastava asjaolu tõendamiskoormust ka kostjale panna, kuna see oleks ebamõistlik.
15.Kohus märgib, et hageja parkimistingimuste punkti 1 kohaselt loetakse sõiduki sisenemisel parklasse sõidukijuhi ja hageja (edaspidi: parklaoperaatori) vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat vastavalt parkimistingimustele (tlk 76 pöördel). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-3-16 p-s 11 märkinud, et kui sõiduki juhti ei ole tuvastatud, ning parkimisoperaator ei suuda tõendada, kes sõidukit juhtis, eeldatakse olukorras, kus parkimistingimustes on kokku lepitud, et parkimislepingu sõlmis ning parkimistingimuste rikkumise eest vastutab sõiduki omanik, vastutab parkimistingimuste rikkumise eest sõiduki omanik. Riigikohus on leidnud eelnimetatud lahendis, et just sõiduki omaniku tõendamiskoormus on tõendada, kes vaidlusalusel ajal sõidukit kasutas ja parkimisalale parkis. Kohus on käesolevas asjas kostjale nimetatud Riigikohtu lahendist tulenevaid seisukohti 21.06.2017 e-kirjas (tlk 118) selgitanud ja juhtinud kostja tähelepanu asjaolule, et just kostja kohustus on tõendada, et sõidukit, mille vastutav kasutaja on kostja, parkis vaidlusalustel kuupäevadel keegi teine. Kostja ei ole vaatamata kohtu selgitustele esitanud ühtegi tõendit või täiendavat seisukohta oma väidete kinnitamiseks.
16.Kostja on esitanud vastuväite, et kostjal ei olnud kohustust säilitada andmeid selle kohta, kes sõidukit kasutas, kuna tulenevalt liiklusseaduse (LS) § 72 lg-test 2 ja 3 kehtib vastav kohustus üksnes kuus kuud, kuid käesoleval juhul on hageja nõude aluseks olevatest kuupäevadest möödunud enam kui aasta. Kohus märgib, et LS § 72 lõigete 2 ja 3 näol on tegemist avalik-õiguslike normidega ning need ei ole otseselt kohaldatavad. Eraõiguslikes suhetes peab sõiduki omanik säilitama vastavaid andmeid oma õiguste kaitseks kauem, nt hagi võimaliku aegumise perioodi jooksul, mis on tavapäraselt kolm aastat. Samale seisukohale on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-16-116867. Käesolevas asjas esitatud hagi ei ole aegunud, mistõttu oli kostjal jätkuvalt kohustus säilitada andmed selle kohta, kes vaidlusalust sõidukit perioodil 19.03.2015 – 03.07.2015 kasutas, kui kostja väidete kohaselt tema ise seda ei teinud.
17.Kohus on seisukohal, et kohtul ei ole võimalik panna hagejale kohustust tõendada, kes kostja kasutuses olevat sõidukit hageja opereeritavates parklates parkis. Käesoleval juhul on kostja kasutuses oleva sõiduki parkimise eest jäetud tasumata 21 korda, kuid kostja väitel puuduvad temal selle kohta igasugused andmed. Kohtu jaoks on eluliselt ebausutav, et kostja annab tema kasutuses oleva sõiduki enam kui 20 korda kolmanda isiku kasutusse, kuid ei oska selle kohta mingeid andmeid esitada. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, et juhul, kui kostja väidab, et tema ise oma sõidukit ei kasutanud, on just kostja kohustus tõendada, kes vaidlusalustel aegadel tema sõidukit parkis hageja opereeritavates parklates parklas. Kostja selle kohta ühtegi tõendi esitanud
ei ole, seega loeb tuvastatuks, et just kostja oli isik, kes sõiduki registreerimismärgiga xxxxhageja opereeritavatesse parklatesse perioodil 19.03.2015 – 03.07.2015 parkis ning seega oli just kostja VÕS § 271 mõttes lepingu pool, kes hagejaga parkimislepingu sõlmis.
18.Täiendavalt on kostja asunud seisukohale, et hageja tüüptingimused ei ole saanud lepingu osaks, kuna hageja tüüptingimused on kajastatud parkla sissesõitude juures olevate märkide tagaküljel ning liiklusmärgi eesküljel olevad viited on väga väikeses kirjas. Kostja hinnangul on selliselt kajastatud tingimuste näol tegemist VÕS § 37 lg 3 mõttes ebatavaliste või arusaamatute tüüptingimustega ning need ei ole saanud lepingu osaks. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Nimelt on kohtu hinnangul asjas esitatud fotodelt nähtuvalt parklatesse sisenedes koheselt märgatav silt, millelt on aru saada, et tegemist on tasuliste parklatega (tlk 76-106). Samuti märgib kohus, et ka kostjal endal lasub hoolsuskohustus kontrollida, kas võõrale territooriumile sisenedes tuleb kostjal võtta tarvidusele täiendavaid meetmeid (eelkõige tasuda võõra maa kasutamise eest üüri) ning kostjal ei saanud tekkida arusaama, et parkimine võib olla tasuta. Samuti on kohtu hinnangul eluliselt ebausutav, et kostjale jäi vastav silt märkamata enam kui 20 korda, eriti olukorras, kus kostjale oli esimeste rikkumiste eest juba trahv määratud. Kohtu hinnangul ei ole hageja parklate sissepääsude juures olevatelt siltidelt ebamõistlikult keeruline aru saada, et tahvli eesosas on viide sellele, et parkimistingimused asuvad sildi tagaküljel, ning sildi tagaküljelt on võimalik piisava selgusega tuvastada, millised tingimused parklas kehtivad (tlk 76 pöördel). Kohus rõhutab, et ka olukorras, kus kostja märkab parklasse sisenedes esmalt üksnes parkimistahvli esikülge, on kostjal hoolsuskohustus pärast auto parkimist tutvuda parkimistahvli tagaküljel olevate tingimustega. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja väide, et hageja tüüptingimused on ebatavalised või arusaamatud ega ole muutunud lepingu osaks, on põhjendamatu.
19.Lisaks on kostja esitanud vastuväite, et hageja nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur ning samuti ei ole hageja tõendanud, et tal oleks seoses parkimistasu maksmata jätmisega kahju tekkinud. Kohus märgib, et VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Antud juhul nähtub hageja lepingutingimuste punktist 9, et juhul, kui sõiduki juht pargib sõiduki eirates hageja tingimustes sätestatud korda, on parkla operaatoril õigus määrata sõiduki juhile ja sõiduki juhil on kohustus maksta parkimiskorra rikkumise eest leppetrahvi summas 30 eurot (tlk 76 pöördel).
20.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-68-16 p-s 36 rõhutanud, et leppetrahvi nõudmiseks peavad olema täidetud seaduses sätestatud eeldused, mh ei või tagatud kohustuse rikkumine olla vabandatav (VÕS § 160), samuti tuleb leppetrahvinõudest teatada mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2). Kui leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib VÕS § 162 lg 1 alusel taotleda selle vähendamist. Ebamõistlikult kõrge leppetrahvi kokkulepe võib lisaks olla tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. Kohus leiab, et antud juhul ei ole kostja esitanud andmeid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et kostja poolt lepingu rikkumine oli vabandatav, samuti puudub vaidlus selles, et hageja teatas kostjale leppetrahvidest mõistliku aja jooksul, kuna kostjat informeeriti leppetrahvist samadel päevadel, kui kostja sõiduki parkimise eest tasumata jättis.
21.Kohus leiab ka, et hageja poolt nõutav leppetrahvi summa ei ole ebamõistlikult suur. Nimelt on võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes selgitatud, et leppetrahvil kui kohustuse täitmise sunnivahendil on võlgniku suhtes preventiivfunktsioon ehk survefunktsioon, mille eesmärk on tagada lepingulise kohustuse täitmine ja võimalike lepingurikkumiste vältimine tulevikus. Samuti on võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes märgitud, et leppetrahvi võib nõuda sõltumata sellest, kas kahju üldse tekkis (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, P. Varul jt, lk 811). Kohus leiab, et
olukorras, kus hageja soovis leppetrahvi kehtestamisega tagada selle, et parkimislepingu teine osapool oma kohustusi täidaks, ei ole 30-eurone leppetrahv ebamõistlikult suur, arvestades, et lepingu korrektse täitmise korral oleks kostja pidanud 0,5 tunni parkimise eest tasuma 0,16-2,10 eurot. Kohtu hinnangul ei saagi leppetrahvi suurus olla samaväärne summaga, mida kostja oleks pidanud tasuma lepingu korrektse täitmise puhul, kuna vastasel korral kaotaks leppetrahv on survefunktsiooni. Samuti ei ole hagejal tarvilik tõendada, et tal tekkis kostja tegevuse tõttu kahju, kuna nähtuvalt eelviidatud kommenteeritud väljaandest, võib leppetrahvi nõuda ka olukorras, kus kahju pole tekkinud.
22.Kohus märgib, et tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-112-16 p-st 20 ei pea kohus VÕS § 162 lg 1 alusel omal algatusel leppetrahvi vähendama. Kohus saab sekkuda leppetrahvi suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel (vt RKTKo nr 3-2-1-132-12, p 12). Käesoleval juhul ei ole kostja leppetrahvi vähendamise taotlust esitanud, mistõttu ei kuulu hageja nõutav leppetrahv ka vähendamisele.
23.Kohus leiab tulenevalt eeltoodust, et kuna antud juhul ei ole kostja esitanud kohtule andmeid selle kohta, et tema kasutuses olevat sõidukit kasutas leppetrahvidel märgitud perioodil 19.03.2015-03.07.2016 kolmas isik, vastutab parkimistingimuste rikkumise eest sõiduki vastutava kasutajana kostja. Seega loeb kohus tuvastatuks, et leppetrahvide väljastamise kuupäevadel perioodil 19.03.2015-03.07.2016 on hageja ja kostja sõlminud parkimiskoha üürilepingud VÕS § 271 mõttes. Kohus loeb tuvastatuks ka asjaolu, et sõiduauto, mille vastutav kasutaja kostja on, on leppetrahvi väljastamise kuupäevadel parkinud hageja poolt opereeritavates parklates, kuna eelnimetatud asjaolu on tõendatud leppetrahvide ning hageja poolt tehtud fotodega (tlk 24-67). Samuti võtab kohus arvesse, et kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et sõiduk, mille vastutav kasutaja kostja on, on hagiavalduses nimetatud kuupäevadel hageja opereeritavates parklates parkinud.
24.Hageja on kostjale esitanud perioodil 19.03.2015-03.07.2016 kokku 21 leppetrahvi nõuet (tlk 24-66). Hageja parkimistingimuste punkti 9 kohaselt juhul, kui sõidukijuht eirab tingimustes sätestatud korda, on sõidukijuhil kohustus parkimisoperaatori nõudmisel tasuda leppetrahvi summas kuni 30 eurot (tlk 76 pöördel). Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et hageja on kostjale esitanud leppetrahvi nõuded kooskõlas parkimistingimuste punktiga 9 ning leppetrahvinõuded kogusummas 630 eurot (21x30) kuuluvad kostjalt VÕS § 271 ja § 158 lg 1 alusel väljamõistmisele. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus esitatud hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 630 eurot.
25.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 lg 1 kohaselt on hagihind 630 eurot. Menetluskulud
26.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tulenevalt asjaolust, et kohus on hagi rahuldanud, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
27.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
28.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulu muu hulgas riigilõiv. Nähtuvalt tsiviilasja materjalidest on hageja tasunud käesolevas asjas riigilõivu 125 eurot ning see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus märgib, et hageja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ning tsiviilasja toimikust ei nähtu, et hagejal oleks muid menetluskulusid
tekkinud, seega asub kohus seisukohale, et hageja menetluskulud on tervikuna 125 eurot, mis tuleb kostjal hagejale hüvitada.