Elisa Eesti AS hagi Õnne Pogotovka vastu võla 28 929.60 krooni ja viivise 28 928.60 krooni väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 15. veebruari 2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Elisa Eesti AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Elisa Eesti AS, esindaja Eerika Erlach
esindajad
Vastustaja (kostja): Õnne Pogotovka
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Maakohtu 15. veebruari 2008 otsus muutmata.
Edasikaebamise kord
Tartu
Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta apellandi kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagimenetluses
Riigikohtus
võib
menetlusosaline
menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
Elisa Eesti AS esitas 15.10.2007 kohtusse hagi Õnne Pogotovka vastu võla 28 929.60 krooni ja viivise 28 928.60 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt osutas Elisa Eesti AS (endine Elisa Mobiilsideteenused AS) kostjale mobiilsideteenust vastavalt poolte vahel 25.10.2004 sõlmitud Elisa Mobiilsideteenused AS liitumislepingule nr 1138612. Hageja on esitanud kostjale osutatud teenuste eest arved kogusummas 29 279.60 krooni. Kostja ei ole teenuste eest tasumise kohustust täitnud summas 28 929.60 krooni ja tasumata viivised on sellest tulenevalt 28 928.60 krooni.
2.Õnne Pogotovka vaidles vastu viivisele summas 28 928.60 krooni; põhinõuet kostja ei vaidlustanud. Vastuse kohaselt on viivise nõue liigkasuvõtjalik. Hageja on käitunud pahauskselt, sõnastades tarbija kahjuks röövelliku kokkuleppe p 6.9. Kostja palus tuvastada nimetatud lepingupunkti tühisuse ja võtta viiviste arvutamisel aluseks VÕS § 94. Kostja leidis, tuginedes VÕS § 42 lg-tele 1, 2 ja 3, et vaidlustatud lepingupunkt on ebamõistlikult tarbija huve kahjustav.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 15. veebruari 2008 otsusega hagi võla väljamõistmiseks täielikult ja mõistis Õnne Pogotovkalt välja 28 929.60 krooni Elisa Eesti AS kasuks; luges tuvastatuks Elisa Eesti AS ja Õnne Pogotovka vahel 25.10.2004 sõlmitud liitumislepingus ja Radiolinja Eesti AS Kasutamise eeskirjades p-s 6.9 sätestatud viivise tühisuse 0,15% võlasummast iga viivitatud päeva eest; ning rahuldas hagi viivise väljamõistmiseks osaliselt ja mõistis Õnne Pogotovkalt viivitusperioodi 19.07.2005 kuni 03.10.2007 eest välja viivise 6 920.90 krooni Elisa Eesti AS kasuks. Otsuse kohaselt on tulenevalt VÕS §-st 42 põhjendatud kostja taotlus viivise tühisuse tuvastamiseks ning hageja nõude viivise sissenõudmiseks hageja taotletud ulatuses rahuldamata jätmiseks. Kuna poolte vahel sõlmitud leping on tarbijaga sõlmitud leping, siis on kostja osundamine VÕS §-le 42 (tüüptingimuste tühisus) ajakohane ja kostja taotlus viivistes tüüptingimuste tühisuse tuvastamiseks õigustatud. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on tarbijat ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist ja kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Hageja poolt tüüptingimustel nõutava viivise määr 0,15 % päevas tähendaks intressina aastas 54 %, mis on VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimääraga võrreldes ebaproportsionaalselt suur ja kostjat ilmselt ebamõistlikult kahjustav tingimus. Viivis on kehtiva õiguse järgi seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Kui ebaproportsionaalselt suure viivise nõue on kokku lepitud tüüptingimustes, toob see erinevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162 kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel.
Hageja viivise nõue on esitatud ajaperioodiks 19.07.2005 kuni 03.10.2007, s.o 794 päeva. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele (EKP) kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Alates 01.01.2008 on võlasuhetes kasutatav Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonide intressimäär 4,0%. Sellest tulenevalt on viivise määraks aastas 11% ja viivise päevamääraks 0,0003013% (0,11:365). Hageja ajaperioodiks 19.07.2005 kuni 03.10.2007 nõutud ja seaduses sätestatud arvestuse kohaselt on viiviseks 6 920.90 (0,0003013% x 794 x 28 929.60) krooni. Hageja väide lepinguvabadusest ei ole rakendatav tüüptingimuste puhul. VÕS § 42 sätestab tüüptingimustega lepingu jaoks erinõuded vastavalt lepingu sisule, nähes ette, et VÕS §-s 42 toodud standardist kõrvalekalduvad tüüptingimused on tühised. Seoses hagi osalise rahuldamisega pidas kohus põhjendatuks jaotada TsMS § 162 lg 2 kohaselt menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, s.o jätta menetluskuludest 62% kostja kanda ja 38% hageja kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Elisa Eesti AS taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu 15. veebruari 2008 otsuse tühistamist tüüptingimuse tühisuse, viivise osalise väljamõistmise ning menetluskulude osas ning uue otsuse tegemist, millega mõista vastustajalt välja viivis summas 28 928.60 krooni, menetluskulud jätta täies ulatuses vastustaja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt on tüüptingimusele antud ebaõige õiguslik hinnang VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel. Liiga kõrge ning seeläbi ebamõistlik on viivis, kui see ületab oluliselt keskmist viivitusintressi määra, mida antud valdkonnas kasutatakse. Mobiilsideteenuse osutamise praktikas on üldlevinud, et lepingus sisaldub viivis suurusjärgus 0,15% kuni 0,3% päevas tähtaegselt tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva kohta. Hinnates mõistlikkuse põhimõtet (VÕS § 7), ei saa viivist 54% aastas lugeda ebamõistlikult koormavaks. VÕS 42 lg 2 lause 1 sätestab, et ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse juhul, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Seadusjärgse viivitusintressi (VÕS § 113 lg 1) läbi on võlausaldajale loodud minimaalne suurus, mida lepingupool peab kohustuse rikkumise korral tasuma. See tähendab, et VÕS § 113 lg 1 ei ole oma sõnastuses imperatiivne, seda ka tarbijalepingute puhul (v.a tarbijakrediit) ning seaduses sisalduvat viivisemäära ületavad kokkulepped on lubatud. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-108-02 ei ole liigkasuvõtjalikuks hinnatud laenusummalt tasutavad 72% intressimäära. Võrreldes raha kasutamise eest makstava intressiga sõltub viivise rakendumine reeglina vaid võlgnikust enesest. Antud juhul on viivisevõlgnevuse kujunemine ja summa suurus sõltuvuses vaid vastustaja tegevusetusest tasumisele kuuluva summa likvideerimisel.
5.Õnne Pogotovka vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Maakohtu 15.02.2008 otsuse muutmata jätmist.
Vastuväidete kohaselt ei ole maakohus otsuses ega otsust tehes rikkunud ühtegi õigusnormi ning olulised asjaolud on õigesti ja piisavalt tuvastatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Vastavalt TsMS §-le 651 lg 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul vaidlustas hageja maakohtu otsuse tüüptingimuse tühisuse, viivitusintresside osalise väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
15.veebruari 2008 otsus muutmata. Kuna vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg 6 sätetega vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
8.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna põhjust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust, tunnistanud põhjendatult tühiseks vaidlusaluse tüüptingimuse ning rahuldanud viivise nõude lähtudes VÕS §-s 113 sätestatud määrast.
8.1.Pooltel puudub vaidlus selles, et Radiolinja Eesti AS liitumislepingus nr 1138612 ja Radiolinja Eesti AS kasutamise eeskirjade p-s 6.9 sätestatud tingimus - maksete mittetähtaegsel tasumisel arvestatakse viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast 0.15 % võlasummast iga viivitatud päeva eest – on tüüptingimus VÕS § 35 tähenduses ning et kostjaks on tarbija. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegelikku kahju suurust. Pooled vaidlevad selle üle, kas eelmärgitud tingimus on tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes, s.t viivis 0,15 % päevas on ebamõistlikult suur. Kuivõrd kostja väitis, et viivise määr 0,15 % päevas on ebamõistlikult suur, siis üldisest tõendamiskoormisest tulenevalt peab hageja tõendama vastupidist ehk seda, et nimetatud tingimus ei kuulu VÕS § 42 lg 3 p 5 regulatsiooni alla. Viivise suuruse vastavust mõistlikkuse põhimõttele tuleb hinnata lähtudes tegelikust tekkinud kahjust ning viivise eesmärgist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist. Viivisenõudega lihtsustatakse oluliselt raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju hüvitamist, kuna antakse võlausaldajale võimalus viivitamise eest minimaalset hüvitist kindlaksmääratud summas. Seega väljendab viivis minimaalset kahju hüvitamise nõuet ning viivisel on eelkõige kompensatsiooniline iseloom. Hageja ei ole tuginenud asjaolule ega samuti tõendanud, et tal tekkis enam kahju, kui seda on võlgnetavalt summalt arvutatud seadusliku viivise summa. Juhul kui hageja on saanud kahju enam, on tal õigus nõuda kahju hüvitamist ulatuses, mis ületab seadusjärgse viivise määra ning seda ka ilma vaidlusaluse tüüptingimuseta. Ringkonnakohus leiab, et seetõttu on viivise määr 0,15 % päevas (54 % aastas) ebaproportsionaalne ja ebamõistlikult suur ning maakohus on põhjendatult tunnistanud vaidlusaluse tüüptingimuse tühisuse.
Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida veel seda, et ka viivise seadusjärgne määr täidab viivise sanktsioonilise eesmärgi. Antud juhul on maakohus mõistnud kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 6920.90 krooni, mida kostja ei ole vaidlustanud. Hageja poolt apellatsioonkaebuses märgitud asjaolu, et viivise määr 0,15 % kuni 0,30 % päevas on üldlevinud praktika mobiilsideteenuse osutamisel ja seetõttu mõistlik, ei lükka ümber maakohtu järeldust, et 0,15 % on ebamõistlikult suur tarbija suhtes. Tavad ja pooltevaheline varasem praktika oleks arvestatav, kui mõlemad lepingupooled oleksid olnud majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud. Apellatsioonkaebuses ei ole arvestatud ka sellega, et üldine dispositiivsuse põhimõte ei kehti tüüptingimuste puhul, kuigi VÕS § 113 lg 1 ei ole oma sõnastuses imperatiivne.
8.2.VÕS § 415 lg 1 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Seega on seadusega keelatud nõuda tarbijakrediidilepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tarbijalt viivist üle seadusjärgse määra. Ringkonnakohtu arvates on põhjendatud kohaldada sama põhimõtet ka tarbijale mobiilsideteenuse osutamise lepingute puhul, kuna ka antud lepinguliigi puhul on eesmärgiks kaitsta tarbijat ülemääraste viiviste maksmise kohustuste eest. Ekslik on apellatsioonkaebuse seisukoht, et antud juhul on viivisevõlgnevuse kujunemine ja summa suurus sõltuvuses vaid kostja tegevusetusest. Asja materjalidest nähtub, et kostjal oli võlgnevus üle 29 000 krooni juba 2005. a aprillis ning hageja esitas hagi maakohtule 2007. a oktoobris; viivisevõlgnevus hõlmab ajavahemikku 19.07.2005- 03.10.2007. Ka eelmärgitust tuleneb, et hageja poolt nõutud määral viivisel puudub kompensatsiooniline iseloom.
9.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes apellandi kanda.
Andra Pärsimägi
Egon Konsand
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.