Muud › Muud hagiasjad

Hagiavalduse kohaselt ööl 27.-28.12.1999.a. hageja abikaasa A Š sai oma korteris olmetrauma ning suri pärast operatsiooni tegemist Narva Linnahaiglas vere kaotuse tõttu. Hagejale on teada, et rohke verekaotus tekkis kostja süü tõttu, sest kostja töötajate poolt ei valitud õigeid ravivõtteid. Hagejal on abielust sündinud xxxx.a. poeg S Š ja xxxx.a. T Š , kes pärast kannatanu surma mõlemad said pensionit 800 krooni kuus. Kannatanu surmaga põhjustati kostja süü tõttu hagejale ja tema alaealistele lastele materiaalne ja moraalne kahju. Hageja palub kostjalt välja mõista lastele kummalegi kuus 915 krooni ja 25 senti ning 500 000 krooni moraalse kahju katteks. Kostja kirjalik vastus. Kostja kohtule 17.12.2001.a. saabunud kirjalikus vastuses hagiga nõus ei ole, sest hagimaterjalist ei nähtu otsest seost haigla töötajate tegude ja kannatanu surma vahel. Vastupidi, kannatanu transporditi haiglasse ja teda opereeriti seisundis, kus ta oli kaotanud palju verd juba enne hospitaliseerimist. Võttes arvesse kannatanu haigust põhistavaid andmeid, palub Narva Haigla jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Asja kohtulik arutelu. Hageja kohtuistungil seletab, et mees oli muidu terve inimene. Sel ööl mees lõi ukseklaasi katki, tahtis ust avada, aga kukkus sellesse. Kiirabisse sai kolm korda helistatud, aga kirjas on, et üks kord. Sugulane jõudis ka enne kui kiirabi. Koos abikaasaga sai sõidetud haiglasse, naabrid korrastasid korterit enam-vähem. Öeldi, et hommikul võib sussid ja muud asjad viia. Kui asi oleks lootusetu olnud, poleks neid asju palutud tuua. Hageja leiab, et arstide tegevus ei olnud päris õige. Kui oleks õigesti tehtud, poleks mees surnud. On erapooletu eksperdi Karl Kull ́i ekspertarvamus, kus märgitakse, et arstide tegevus polnud täiuslik. Kui operatsiooni järgne tegevus oleks õige olnud, poleks surm saabunud. On veel järeldused toimikus lk. 133-137,138, kus haigla tunnistab, et ei tehtud nõuetekohast haavade revisjoni, seega tunnistab oma süüd patsiendi surmas. Samas dokumendis avaldatakse arvamust, et verejooksu veenides ei olnud. Narva Haigla, K.Kull ja ka kõik kolleegid, protokollid toim.lk 97 ja 175, tunnistavad, et ei toimitud päris õigesti. Hageja soovib, et talle mõistetaks välja kahjutasu, sest peale mehe surma jäid 11. ja 13.a. poeg hagejale üksi kasvatada. Summa on vaja laste kasuks välja mõista. Seisuga 1999.a. oli summa 100 000 krooni. Riik maksis toitjakaotuspensioni 884 krooni kuus ühe lapse kohta, kuid seda ei olnud piisavalt. Nõudeks kostja vastu on palgavahe, milleks tuleb abikaasa töötasu jagada 4ga, nüüd siis 3-ga. Abikaasa keskmine brutopalk oli 5 697, mis jagades kolmega teeb 1 899 krooni. Lastel jäi saamata 100 000 krooni. Pojad said riigilt pensioni 84 kuud järjest 884 krooni. 1 899 krooni miinus 884 teeb 1 015 krooni ja see on korrutatud 84-ga, mis teeb 85 000 krooni. Hea oleks, kui 118 000 krooni oleks lastelegi makstud. Hageja ütleb, et tema on kogu aeg töötanud, kuid pärast mehe surma tuli ikkagi müüa suvila ja auto, et lapsi saaks laagrisse ja eesti keele kursustele saata. Nüüd on alustatud juba korteri müümist. Lapsed ei saanud koolis tasuta süüa. Nüüd tahaks saata lapsed edasi õppima, üks tahab minna merekooli, aga koolitamiseks palgast jätku. Hageja palub kohtul tunnistada kostja süüdi. Süü on osaliselt tõendatud. Ja kuna Narva Haigla on oma süüd tunnistanud, peab ta maksma kahjutasu. See peaks olema moraalne kahju, milleks hagiavalduses on märgitud 500 000 krooni. Tänase päeva seisuga võiks rääkida 300 000 krooni suurusest kahjunõudest. Hageja selgitab, et soovib 300 000 krooni endale laste huvides, sest tema käib poes, maksab kooli eest, muud maksud, riided, jalanõud, samuti on vaja võlgasid tasuda. Hageja ütleb, et temal on koristaja palk, see on minimaalne tasu ja sellest ei piisa laste kasvatamiseks. Hageja arvab, et võib-olla tuleb ka Riikohtusse minna.

Kostja esindaja, esindaja lähtudes oma kirjalikest teesidest, selgitab, et kostja ei tunnista hageja nõuet mitte mingis ulatuses ja L Š 'i nõue varalise ja mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks laste eest tuleb jätta rahuldamata ainuüksi põhjusel, et L. Š on esitanud hagi teiste isikute õiguse või huvi kaitseks ilma selleks seadusliku aluseta. Ei kehtivas õiguses ega ka hagi esitamise ajal 2001.a. kehtinud õiguses ei ole ettenähtud võimalust, et lapsevanem pöördub enda nimel lapsele tekitatud väidetava mittevaralise ja varalise kahjuhüvitise saamiseks kohtusse. Seda seisukohta on kinnitanud ka Riigikohus oma lahendis nr. 3-2-1-55-97. Asjaolu, et lapsevanem on laste seaduslik esindaja, ei anna lapsevanemale õigust esitada lapsele kuuluvaid nõudeid enda nimel ega nõuda lastele maksmisele kuuluva hüvitise väljamõistmist endale. Seega tulnuks soovi korral esitada hagi laste nimel. Kostja leiab, et isegi juhul, kui hageja oleks esitanud matusekulude hüvitamise nõude ja A. Š 'i lapsed oleksid esitanud ülalpidamise kaotusest tuleneva nõude ja mittevaralise kahju nõude, mida tegelikult tehtud ei ole, siis ei kuuluks hagi ikkagi rahuldamisele, sest kahju hüvitamise nõude tekkimise eeldused ei ole täidetud. Igasuguse kahju hüvitamise eeldusteks on: kohustuse rikkumine või õigusvastane tegu või tegevusetus, kahju olemasolu, põhjuslik seos ja süü olemasolu. Hageja pole tõendanud, et kostja või tema töötajad oleksid rikkunud mingit kohustust või pannud toime õigusvastase teo või tegevusetuse, mis põhjustanuks A. Š surma. Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 28.09.2006.a. otsus seda ei tõenda, kuna otsuses sisaldub mitmeid ebaõigeid väiteid ning vastuolusid, mis võisid tuua kaasa ebaõige lõppjärelduse. Komisjon leidis oma otsuse p.-s 3.2, et veaks tuleb lugeda asjaolu, et haavade esmase korrastuse käigus ei suudetud lõplikult peatada verejooksu parema reie tagumise, mediaalse ja eesmise osa pehmete kudede laialdaste purustustega lõike-, torke-, ja rebimishaavadest. See järeldus ei vasta tegelikkusele. Vastavalt operatsiooni protokollile ligeeriti kõik veritsevad veresooned ja operatsioon lõppes verejooksu täieliku peatamisega. Samas viitab ekspert oma eksperdiarvamuses asjaolule, et pärast vigastuse kirurgilist korrastamist verejooks lakkas, tehti tagumise haava kirurgiline korrastus verejooksu lõpliku sulgemisega. Seega, olles tunnistanud verejooksu peatamise fakti, tegi komisjon punktis 3.2 vastuolulise järelduse ja hindas ulatuslike vigastuste tasapinna veritsust verejooksuna. Komisjoni järeldus, et haige suri kestva verejooksu tagajärjel, ei vasta tegelikkusele. Kohtumeditsiinilise ekspertiisi aktis nimetatud õmblemata veenist verejooksu ei esinenud. Ka kestvat verejooksu ei olnud. Operatsioonijärgsel perioodil, umbes nelja tunni jooksul, väljus dreenidest ligikaudu 700 ml veresegulist koevedelikku. Märgitud vedeliku kogust pidas komisjon ekslikult verejooksuks. Samuti on otsuses leitud, et kirurg oleks tulnud uuesti välja kutsuda ning viia läbi haava korduvrevisjon. Nimetatud järelduseni jõudis komisjon tulenevalt ekslikust väitest, et verejooksu ei õnnestunud peatada, ning asjaolust, et väljunud koevedelikku peeti vereks. Operatsioonijärgsel perioodil patsiendi seisund muutus suhteliselt stabiilseks. Jälgimislehe kohaselt võis täheldada seisundi paranemist. Mingisugust verejooksu operatsioonijärgsel perioodil polnud, väljus üksnes koevedelikku. Operatsioonijärgse verejooksu puudumine ei andnud põhjust vigastuste korduvrevisjoni läbiviimiseks. Seega andis patsiendi suhtes valitud ravitaktika positiivse tulemuse ja puudus ka alus patsienti opereerinud kirurgi teistkordseks väljakutsumiseks. Vigastuste põhjendamatu suurendamine ja operatsiooni pikenemine võinuks põhjustada patsiendi surma operatsioonilaual tema üliraske seisundi ja ebastabiilse hemodünaamika tõttu. Kuna juhtum leidis aset 1999 a., siis tuleb tsiviilasi lahendada sellel ajal kehtinud õiguse kohaselt. 2001.a. ei näinud seadus ette võimalust ei surmasaanu lastel, abikaasal, vanematel ega kellelgi teisel nõuda mittevaralise kahju hüvitamist seoses lähedase surmaga. TSK § 448 lg. 1 sätestas, et kodaniku isiksusele või varale tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses. TSK § 463 sätestas kahju hüvitamise tervisekahjustuse tekitamise või surma põhjustamise korral.

Viidatud sätte lg. 2 kohaselt kannatanu surma korral hüvitatakse kahju TSK §-s 464 lg. 2 tähendatud isikutele selle osa suuruses, mida nad said või mida neil oli õigus saada oma ülalpidamiseks tema eluajal. TSK § 463 lg. 3 kohaselt sai hüvitise välja nõuda kuni alaealise kaheksateistkümneaastaseks saamiseni. TSK § 464 lg. 2 sätestas, et kannatanu surma korral on õigus hüvisele kahju eest töövõimetuil isikuil, kes olid surnu ülalpidamisel või kellel oli tema surma päevani õigus saada temalt ülalpidamist. TSK ei näinud ette mittevaralise kahju hüvitamise võimalust ja seda õigust ei sätestanud ka muud sel ajal kehtinud õigusaktid. Võlaõigusseaduse jõustumisega loodi surmasaanu lähedastele võimalus nõuda lähedase surma põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist erandlike asjaolude esinemisel. Kuna sündmus toimus enne VÕS jõustumist, siis VÕS ei kohaldu. Samuti ei esine erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid hagejale mittevaralise kahju hüvitamist. Mittevaralise kahju hüvitamise nõudes peab hageja muuhulgas tõendama, et tal esineb õiguslikus mõttes mittevaraline kahju. Seda põhimõtet, et moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja, on rõhutanud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.12.1996.a. asjas nr. 3-2-1-111-96 tehtud otsuses. Samas otsuses on Riigikohus märkinud, et kolleegium asus seisukohale, et püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus kuuluvad moraalse kahjuna hüvitamisele PS § 25 alusel. Moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju kirjeldatud tähenduses ning ei ole viidav PS §-s 25 nimetatud moraalse kahju alla. Hageja ei ole mittevaralise kahju olemasolu mitte millegagi tõendanud. Ei ole tõendatud, et üleelatu jättis jälje isiku psüühikasse ja et sellega kaasnesid olemuslikud muudatused isiksuses, psüühika või närvitegevuse häire. Hageja leiab, et mittevaralise kahju moodustab hoolimatu suhtumine patsienti, kaotusvalu ja üksindus ning asjaolu, et lapsed olid juhtunu ajal 13 ja 14 aastat vanad. Neist asjaoludest tulenevalt hagejal ega tema lastel ei esine hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Samas juhul, kui mittevaraline kahju siiski esineks, ei kuuluks see rahaliselt hüvitamisele. Vastavalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt 11.02.2004.a. asjas nr. 3-2-1-11-04 tehtud otsusele peab kohus igal konkreetsel juhul otsustama, kas üldse esineb sellist kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt. Inimeste elu on seotud nii rõõmu ja teiste positiivsete emotsioonide kui kannatuste, pettumuste ja valuga. Arvestades A.Š 'i surma asjaolusid, et vigastus sai alguse hageja ja A. Š tülist ning et hageja viivitas kiirabi väljakutsumisega, ei ole kostja arvates käesoleval juhul isegi siis, kui hagejal ja tema lastel esineks mittevaraline kahju, põhjendatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas. Nimelt ei surnud A.Š kellegi tahtliku tegevuse tagajärjel, sest arstid tegid tema päästmiseks selles olukorras parima. Juhul, kui mittevaraline kahju esineks ja see kuuluks rahaliselt hüvitamisele, siis tuleks hüvitist vähendada. Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr. 3-2-1-1-01 tehtud otsuses märkinud, et moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad, ning et kolleegium on seisukohal, et mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Kuna kohtupraktikas on kujundatud seisukoht, et lähedased ei saa nõuda isiku surma põhjustamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamist, siis analoogiliste juhtumite puhul väljamõistetava kahju hüvitise suuruse kohta autoriteetne kohtupraktika puudub. Üldteada on asjaolu, et Eesti meditsiin on kriitiliselt alarahastatud, mistõttu olukorras, kus napib raha korraga arstidele palkade maksmiseks ja patsientide ravimiseks, ei ole tervishoiusüsteemil kuskilt võtta vahendeid poole miljoni krooni hüvitise maksmiseks. Seega juhul, kui kohus leiab, et mittevaraline kahju siiski esineb ja et see kuulub rahaliselt hüvitamisele, millega kostja ei nõustu, siis palub kostja hageja poolt nõutavat hüvitist oluliselt vähendada. TSK §

462 lg. 1 kohaselt juhul, kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest, tuleb hüvise suurust vähendada või keelduda hüvisest kahju eest. Kannatanuks on käesoleval juhul A.Š , kes olles alkoholijoobes, lõhkus jalaga ukseklaasi. Seega, seoses sellega, et A.Š ise soodustas kahju tekkimist ja et hageja osales eluohtliku olukorra loomisel raske ettevaatamatuse näol, sulgedes joobeseisundis abikaasa klaasist uksega tuppa ning viivitades abi kutsumisega, tuleks hüvitise väljamõistmisest üldse keelduda. Hageja ei ole määratlenud, kui suure summa moodustab iga isiku mittevaralise kahju nõue. Mittevaralise kahju olemasolu ja selle suurust saab hinnata üksnes konkreetsest isikust lähtuvalt, mitte isikute grupist. Kohus ei saa hagi rahuldada hindamata iga konkreetse isiku mittevaralise kahju suurust. Seega peab hageja määratlema, kui suure osa moodustab abikaasa ja kui suure osa kummagi lapse kahju hüvitamise nõue. Kostja leiab, et hageja kahju nõude arvestus on põhjendamatu ja väär. TSK § 463 sätestab kahju hüvitamise tervisekahjustuse tekitamise või surma põhjustamise korral. Selle paragrahvi lg. 2 kohaselt kannatanu surma korral hüvitatakse kahju TSK § 464 lg. 2 tähendatud isikutele selle osa suuruses, mida nad said või mida neil oli õigus saada oma ülalpidamiseks tema eluajal. TSK § 463 lg. 3 kohaselt sai hüvitise välja nõuda kuni alaealise kaheksateistkümneaastaseks saamiseni. TsK § 464 lg 2 sätestas, et kannatanu surma korral on õigus hüvisele kahju eest töövõimetuil isikuil, kes olid surnu ülalpidamisel või kellel oli tema surma päevani õigus saada temalt ülalpidamist. Hageja on nõudnud ühe lapse kohta kuus 915,25 krooni väljamõistmist ja arvestanud seda A.Š 'i viimase kuue kuu keskmiselt brutopalgalt. Hüvitise arvestamisel ei tule lähtuda mitte keskmisest brutopalgast, vaid netopalgast, sest netopalga osa on see, mida lastel oli reaalselt võimalik tarbida. Tulumaksu osa arvel polnud võimalik lastele ülalpidamist anda, kuna tulumaks tuleb maksta riigile. A. Šostak'i viimase kuue kuu keskmine netopalk oli 5 220 krooni, seega sai igaüks ülalpidamist 1305 krooni kuus, mitte aga 1 715,25 krooni nagu on märkinud hageja. Hüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida lapsed on seoses isa surmaga saanud. 28.12.2007.a. Sotsiaalkindlustusameti poolt väljastatud kirjas nr. 6.V459/13855-2 on esitatud toitjakaotuspensioni suurused, mida hageja lapsed on saanud. Kirjast nähtub, et tõele ei vasta hageja väited, et toitjakaotuspensioni suuruseks oli 800 krooni kuus lapse kohta. Varalise kahju hüvitist saab nõuda alates ülalpidamise kaotusest. Kuna A. Š suri 28.12.1999.a., siis pidi ta saama palga kätte detsembrikuu eest ja esimene kuu, mille osas lapsed ülalpidamisest ilma jäid, oli 2000. a. jaanuar. Ülalpidamist saab nõuda üksnes kuni ülalpeetava 18-aastaseks saamiseni. Seega algas hüvitise arvestus 2000.a. jaanuarist ja lõppes xxxx.a. sündinud S Š 'i osas 16.05.2004.a. ning xxxx.a. sündinud T Š 'i osas 01.06.2006. a. Seega oleks teoreetiliselt S Š 'il õigus saada hüvitist 4 aasta, 4 kuu ja 16 päeva ning T Š 'il 6 aasta ja 5 kuu eest. Kuna põhjendatud ei ole lähtumine brutopalgast, vaid netopalgast, millest tuleb maha arvata toitjakaotuspension, ja arvestades, et aastas on 12 kuud, siis teoreetiliselt oleks S Š 'il hüvitis kokku 25 480 krooni ning T Š 'il kokku 35 969 krooni ja kokku 61 449 krooni. Kuna aga hagejal puudus õigus esitada enda nimel hagi laste varalise kahju välja mõistmiseks, tuleb varalise kahju nõue jätta igal juhul rahuldamata. Kostja tegevuse ja A.Š ’i surma vahel puudub põhjuslik seos, sest A. S 'i surm ei saabunud seetõttu, et kostja või tema töötajad oleksid teinud midagi valesti või jätnud midagi tegemata. Kostja ei ole A.Š 'i surmas süüdi. Olukorras, kus tegutsevatel arstidel polnud olemas kogu seda infot, mis sai teatavaks peale A. Š 'i surma, ei teinud keegi midagi valesti ega lohakalt, vaid surm saabus mitmete kostjast sõltumatute asjaolude kokkulangemise tõttu. Kostja süü puudumist tõendab ka asjaolu, et ühtegi kostja töötajat ei võetud kriminaalkorras vastutusele. Kostja tegi antud situatsioonis parima,

mistõttu puudus alus karistada arste kriminaalkorras ja puudub ka alus mõista kostjalt välja kahjuhüvitis. IV. Maakohtu tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg. 5 näeb ette, et kohus lahendab selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg. 8 kohaselt peavad kohtu järeldused põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus kohaldama vastavat seadust. Kohus, tulenevalt hagiavalduses esitatust, kuulanud ära poolte seletused ning hinnanud esitatud kirjalikke tõendeid, tuvastas, et hageja on TSK § 448 ja § 463 lg. 2 p. 1 alusel esitanud kaks nõuet: 1) kostjalt välja mõista Larissa Šostak'i kasuks varalise kahju hüvitis kummalegi lapsele igakuiselt 915 krooni ja 25 senti ning 2) nõuda kostjalt Larissa Šostak'i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis nii Larissa Šostak'i enda kui ka laste eest kokku summas 500 000 krooni. Neid nõudeid muudetud ei ole. Kohtuistungil möönab hageja, et kahjusumma võiks olla 300 000 krooni, samuti, et hea oleks, kui lapsed saaksid 118 000 kroonigi. 3) nõude aluseks olevad faktilised asjaolud on kirjeldatud 28.01.2000.a. kriminaalasja algatamisest keeldumise määruses, 05.01.2000.a. protokollis nr. 1, kohtuekspertiisiaktis nr. 301. Lähtuvalt nõudeist kohus leidis, et pooltevahelisele suhtele tuleb kohaldada kuni 01.07.2002.a. kehtinud seaduste sätteid, sest juhtunu toimus 1999.a. detsembrikuus. VÕSRS § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002.a., asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Hagi esitamise aegu kehtinud TsMS § 91 lg. 1 sätestas, et kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Analoogne säte sisaldub ka kehtiva TsMS §-s 230, mille kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Lähtudes tuvastatust kohus leidis, et hageja ei ole oma nõuet kostja vastu tõendanud, kohtu arvates on kostja piisavalt tõendanud, et kostja pole hageja mehe surmas süüdi, mistõttu kohus jätab hagi tervikuna rahuldamata järgmistest asjaoludest lähtuvalt.

kohtuistungil kindlaks tehtud, et õnnetus juhtus kannatanu alkoholi tarvitamise ja koduse tüli tulemusena. Kehtinud TsMS § 94 kohaselt jõustunud kohtuotsus kriminaalvõi haldusõigusrikkumise asjas on teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbi vaatavale kohtule kohustuslik üksnes küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see isik. Kohtule esitatud Narva Politseiprefektuuri 28.01.2000.a. kriminaalasja algatamisest keeldumise määrusest lähtuvalt ei tuvastatud A.Šostaki surmajuhtumis kriminaalkuriteo koosseisu. Seda määrust vaidlustatud ei ole. Kelle tahes muude isikute tegevuse suhtes kriminaalasja algatamise kohta tõendeid esitatud ei ole. Seega on õige kostja väide, et pole tõendatud, et kostja või tema töötajad oleksid rikkunud mingit kohustust või pannud toime õigusvastase teo või tegevusetuse, mis põhjustanuks A. Š surma. Tegemist on kannatanu äärmise ettevaatamatusega, mida saab hinnata vaid kõiki tõendeid arvestades. Kannatanuks on A.Š , kes, olles alkoholijoobes, soodustas kahju tekkimist. Kohtu arvates on enimgi kui A.Š , õnnetuses süüdi hageja ise oma käitumisega. Hageja seletustest tulenevalt tulid nad abikaasaga sünnipäevapeolt, kus A.Š tarvitas alkoholi, kodus hakati isiklikke probleeme lahendama, mille tulemusena A.Š ärritus, hageja lahkus ühisest magamistoast ning hoolimata abikaasa hüüetest tõmbas ukse meelega lukku, et A.Š ei saaks talle teise tuppa järgneda. Hageja sellise käitumise tagajärjeks oligi A.Š ’i poolt klaasukse purustamine ja katkisesse ukseklaasi kukkumine. Haiglas tuvastati A.Š ’il keskmine joove. Kohtu-meditsiinilise ekspertiisi aktis nr. 301 olevast kokkuvõttest nähtuvalt eriti rasked ja elule ohtlikud kehavigastused tekkisid istumisest ukseraamis olevatele lõikavatele klaasikildudele. Kohtul puudub pädevus hinnata arstide seisukohti sisuliselt, kuid hageja viidatud ja kostja tegevuse kohta hinnanguid sisaldavad dokumentaalsed tõendid ei kinnita kostja süüd. Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 28.09.2006. a. otsus seda üheselt ei tõenda, sest see on tehtud tagantjärele ja oletusliku laadi. Seega puudub kostja tegevuse ja A.Š ’i surma vahel põhjuslik seos, sest A. Š 'i surm ei saabunud seetõttu, et kostja või tema töötajad oleksid teinud midagi valesti või jätnud midagi tegemata. Juhtunust järeldub, et kui poleks olnud A.Š ’i poolt alkoholi tarvitamist, poleks olnud kodust tüli, ning kui hageja poleks oma alkoholijoobes abikaasat sulgenud lukustatud klaasukse taha ega teda ärritanud, poleks õnnetust juhtunud. TSK § 462 lg. 1 kohaselt juhul, kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest, tuleb hüvise suurust vähendada või keelduda hüvisest kahju eest. Hüvitise väljamõistmisest tuleb aga üldse keelduda seoses sellega, et hageja osales oma abikaasa eluohtliku olukorra loomisel raske ettevaatamatuse näol. Seega kostja süü tuvastamist ei leidnud ning kui puudub kas või üks TSK § 448 kohaldamise eeldustest, tuleb jätta hagi rahuldamata.

edasi volitada lepingulisele esindajale, kuid nii seaduslikul kui lepingulisel esindajal on selle protsessiosalise, keda ta esindab, ehk lapse õigused ja kohustused. Kuna lapsed hagejaks ei ole, siis tuleb hagi laste mittevaralise ja varalise kahju hüvitamise nõuete osas jätta rahuldamata.

ei ole hageja millegagi tõendanud. Riigikohus on andnud selgitusi, et ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole käsitletav moraalse kahjuna. Inimene võib kogeda ka väga erinevaid tundeid nagu hirmu-, õudus-, põlgus-, õnnetunne jne. Tunne on hetkeliselt tajutav ja võib kaasa tuua ka tagajärgi, kuid hageja mingite selliste tagajärgede tekkimist ei tõendanud. Hageja on moraalse kahju nõuet põhjendanud vaid raha nõudega selleks, et lapsed saaksid edasi koolis käia ja et saadav raha oleks õiglaseks tasuks selle eest, et alaealised lapsed jäid isata kostja süü tõttu, lapsed olid juhtunu ajal 11 ja 13 aastat vanad ning hageja palk on liiga väike. Kuid inimeste elu on seotud nii rõõmu kui ka teiste positiivsete emotsioonide, kannatuste, pettumuste ja valuga, mistõttu hageja viidatud asjaolud ei moodusta mittevaralist kahju. Moraalse kahju nõue ei saa aga kujuneda iseseisva rikastumise allikaks või ka täiendavaks sissetulekuks, millest võlgnevusi tasuda. Hageja ei ole määratlenud, kui suure summa moodustab tema ja kui suure summa kummagi lapse mittevaralise kahju nõue ning millistel asjaoludel neist kellegi nõue tekkis. Mittevaralise kahju olemasolu ja selle suurust saab hinnata üksnes konkreetsest isikust lähtuvalt. Seega on õige kostja vastuväide, et hageja moraalse kahju hüvitamise nõue lähtuvalt isikute grupist ei ole seadusega kooskõlas. Riigikohus oma lahendis nr. 32-1-70-97 selgitab, et tulenevalt PS §-st 25 kuulub õigusvastaselt tekitatud moraalne kahju hüvitamisele isikule, kellele kahju tekitati. Õigusvastase teo all ei saa mõista vaid kahju tekkimist, vaid õigusvastasus eeldab õiguse ettekirjutuse rikkumist. Hagejale ei ole aga õigusvastaselt moraalset kahju tekitatud. Lähtudes tuvastatud asjaoludest kohus leidis, et hageja moraalse kahju nõue on põhjendamatu ja tõendamata ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

kostja on põhjendamatult andnud hagejale lootust, et ta mingis osas hageja nõude rahuldab, ja sellega menetlust kohtus tarbetult venitanud. Kostja tõlkekulude nõue pole põhistatud, kuna menetlus on toimunud eesti keeles ja kostja on saanud menetluses osaleda nii eesti kui ka vene keeles. Kuna tõlkekulusid tõendav dokument puudub, siis selles osas jääb menetluskulude nõue rahuldamata. Lähtudes tuvastatust kohus kohaldas TSK § 448, 462, 464 lg. 3 p. 3, TsÜS § 172, sätteid ja juhindus TsMSRakS § 3, TsMS §-de 230, 438-439, 441-442, § 632 lg. 1 nõudeist. Kohtunik

/allkiri/

S.Tooming

Ärakiri õige Nooremreferent

I.Golubev

Kohtuotsus jõustus 29. aprillil 2008.a Nooremreferent

I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.