Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

2-06-13546 OÜ Estodes kaebuse alusel TOAK tuvastas KMS § 7 lg 1 p 6 rikkumise ning tühistas 31.05.2001 otsusega Patendiameti 12.11.1999 otsuse. TOAK leidis, et kaubamärgi reproduktsioonil on kujutatud medal (1965 Tbilisi I rahvusvahelise veinide konkursi medali esi- ja tagakülg), mida hageja õiguseellane ei ole võitnud. Sellest tulenevalt võttis Patendiamet 11.12.2001 vastu kaubamärgi SOVETSKOJE IGRISTOJE + kuju registreerimisest keeldumise otsuse. Hageja vaidlustas Patendiameti 11.12.2001 kaubamärgi registreerimisest keeldumise otsuse TOAK-is. 05.09.2003 otsusega TOAK rahuldas avaldaja kaebuse ning tühistas Patendiameti 11.12.2001 otsuse. TOAK leidis, et kaubamärgi reproduktsioonil on kujutatud medal (1965 Tbilisi I rahvusvahelise veinide konkursi medali esija tagakülg), mille võitis hageja õiguseellane. 10.11.2003 võttis Patendiamet vastu otsuse registreerida kaubamärk SOVETSKOJE IGRISTOJE + kuju. 02.03.2004 esitas kostja kaebuse Patendiameti 10.11.2003 otsusele väites, et Patendiameti poolt vastu võetud otsus on jätkuvalt vastuolus KMS § 7 lg 1 p 6. Apellatsioonikomisjon rahuldas kaebuse 28.02.2006 otsusega ning tühistas Patendiameti 10.11.2003 otsuse. TOAK leidis, et kaubamärgi reproduktsioonil on kujutatud medal (1965 Tbilisi I rahvusvahelise veinide konkursi medali esi- ja tagakülg), mida hageja õiguseellane ei ole võitnud. Hageja ei nõustu TOAKi otsusega, mistõttu taotleb, et kohus teeks kindlaks kaubamärgi SOVETSKOJE IGRISTOJE + kuju õiguskaitset välistava asjaolu puudumise ajal, mil Patendiamet otsustas nimetatud kaubamärgi registreerida. Kohaldamisele kuulub kuni 30.04.2004 kehtinud KaMS redaktsioon. Kuna hageja esitas taotluse kaubamärgi registreerimiseks 05.08.1997, kuulub tuvastamisele, kas kaubamärgi õiguskaitset välistavad asjaolud esinesid või puudusid sel ajal. Vajalik on poolte tõendamiskoormise tuvastamine. Kaubamärgi registreerimise vaidluse puhul on tõendamiskoormis üldjuhul Patendiametil. Kuna Patendiamet vaidluses ei osale, ei ole tal ka tõendamiskoormist. Hageja leiab, et kuna TOAK rahuldas kostja vaidlustusavalduse, ei ole tõendamiskoormis üle läinud hagejale. Hageja ei saa asuda abstraktselt tõendama kõikvõimalikke asjaolusid, et välistada õiguskaitset välistava asjaolu puudumine. Hageja deklaratsiooni kohaselt on kaubamärgil SOVETSKOJE IGRISTOJE + kuju kujutatud alljärgnevad medalid (vasakult):

2-06-13546 vahuveinile, kui tootele, mitte konkreetsetele tootjatele. Seega kasutasid neid samu medaleid kõik vahuveinitootjad NSVL-s ning TOAKi loogikat kasutades toimus pidev tarbijate eksitamine välisturgudel (SOVETSKOJE IGRISTOJE oli eksporditoode). Põhjendamatu on ka TOAKi arutelu veiniasjatundjate teadmiste teemal, sest KMS § 7 lg 1 p 6 rakendamise eeltingimuseks on tarbija käitumine, kuid võib eeldada, et keskmine tarbija ei ole veiniasjatundja. Veiniasjatundjad võivad moodustada üksnes väikese osa tarbijaskonnast ja on üldteada fakt, et hageja SOVETSKOJE IGRISTOJE + kuju kaubamärgiga tähistatud vahuvein on mõeldud laiemale tarbijaskonnale ning ei ole suunatud üksnes isikutele, keda iseloomustavad suured teadmised veinidest, n.ö veiniasjatundjad. Kui kaubamärgi SOVETSKOJE IGRISTOJE + kuju reproduktsioonil on esitatud seitse medali kujutist, siis juhul, kui isegi üks medalitest ei ole võidetud hageja eelkäija poolt, tuleb anda hinnang, kas tarbija eksitamine on võimalik olukorras, kus muud medalite kujutised on ehtsad. Hageja on seisukohal, et medalite tähendus ei ole identne kauba kvaliteediastmetega, kus lisamedal tähendab suuremat kvaliteeti (nt nagu konjakil tärnid), vaid need medalid võivad parimal juhul edastada tarbijale abstraktse informatsiooni kauba omaduste suhtes. KMS § 7 lg 1 p 6 rakendamisel tugineb TOAK üksnes asjaolule, et kuna kaubamärgil SOVETSKOJE IGRISTOJE + kuju on kujutatud 1965. aasta Tbilisi I rahvusvahelise veinide konkursi medal, mida ei ole võitnud hageja ega tema eelkäijad, osutub see tarbija jaoks eksitavaks kauba kvaliteedi ja väärtuse osas, luues ettekujutuse kõrgema tunnustusega ja seega usaldusväärsemast tootest kui see, mida pakutakse. Vaidlust ei ole selles, et hageja on hiljem võitnud palju kõrgemaid auhindu, mida võib samuti seostada sama tootega. Vaidlust ei ole olnud ka selles, kas hagejal on õigust kasutada teiste medalite kujutisi. Seega ei ole vaidlustatud asjaolu, et hageja toodang on sellise kvaliteediga, mida võib seostada terve rea auhindadega erinevatel veinikonkurssidel. Seetõttu medalid vahuveini etiketil ei oma konkreetset tähendust toote kvaliteedi ja väärtuste suhtes ning võivad parimal juhul edastada tarbijale abstraktse informatsiooni kauba omaduste suhtes läbi selle, et tarbija tajub, et tegemist on kogenud ning pikkade traditsioonidega tootjaga. TOAK on leidnud, et on võimalik tarbija eksitamine kauba päritolu suhtes, kui kaubamärgi koosseisus kasutatakse medaleid, mille on omandanud oma väljapaistvatele toodetele teised ettevõtjad, kui kaubamärgi omanik. TOAK on vääralt laiendanud geograafilise päritolu mõistet ning selle seostanud ka ettevõtte päritoluga. Kui sisuliselt hinnata seda, kas konkreetne medal võiks tarbijat eksitada kauba (tootja) päritolu suhtes, tuleks tõdeda, et selleks on vaja tuvastada kas tarbija tunneb ära konkreetse medali kujutise etiketil; kas tarbija teab, mida see medal tähendab; kas tarbija teab kellele omistatud medaliga tegu on, ehk millisele ettevõttele see medal anti. Kui hinnata seda Tbilisi 1965. aasta veinikonkursil antud medalite kontekstis, siis hagejale teadaolevalt on sellel võistlusel ühes ja samas kategoorias välja antud ka näiteks mitu kuldmedalit. Samas on ka TOAK isegi leidnud, et medalite kasutusõigus olid antud tootele, mitte ainult konkreetsele tootjale, kes oma toote konkursil hindamiseks esitas ning auhinna võitis. KaMS § 7 lg 1 p 6 rakendamise eeldusteks on eksitamist võimaldava informatsiooni esitamine kaubamärgil, tarbija eksitamise võimalikkus ja hinnang eksitamise asetleidmise tõenäosusele. TOAK on tuginenud vaid asjaolule, et kaubamärgil on esitatud informatsiooni (1965. aasta Tbilisi I rahvusvahelise veinide konkursi medal), mis ei vasta tegelikkusele. Tuvastamata on jäänud tarbija eksitamise aspekt (kas tarbija teab mis medalid on märgil kujutatud, kellele nad omistatud on, mis tähendus neid medalitel on jne) ning eksituse asetleidmise tõenäosus. Nimetatud norm eeldab selle rakendajalt kaalutlusõiguse teostamist ning otsustust selle rakendamise proportsionaalsuse (tasakaal tarbija kaitse huvide ning eraomandi piiramise vahel),

2-06-13546 vajalikkuse ning mõõdukuse kohta. Euroopa Kohus on leidnud tarbija eksitamist geograafilise päritolu osas hinnates, et piirangute kehtestamine on õigustatud üksnes juhul, kui esineb piisav tõenäosus, et geograafilise tähise kasutamine kaubal mõjutab tarbija ostuotsust. Seega ei ole antud juhul oluline tarbija arvamus või mõtted vaid tema prognoositav ostukäitumine – kas ostuotsus langetatakse seepärast, et kaubamärgi reproduktsioonil on kujutatud teatav medal. Kui selle medali kujutamine ei mõjuta tarbija ostuotsust, siis ei ole ka KaMS § 7 lg 1 p 6 rakendamine proportsionaalne. Hageja palub kindlaks teha kaubamärgi SOVETSKOJE IGRISTOJE + kuju (taotluse nr 9701747) suhtes KMS § 7 lg 1 p 6 sätestatud õiguskaitset välistava asjaolu puudumine ja mõista kostjalt välja menetluskulud hageja kasuks. Kohtuistungil jäi hageja kõigi esitatud seisukohtade juurde. Hageja usub, et osaleti Tbilisi konkursil. See asjaolu on vaid formaalne eeldus õiguskaitset välistavate asjaolude olemasolu või puudumise kohta. Sellekohaseid dokumente säilinud ei ole, hageja tugineb deklaratsioonile. Tähtis on, kuidas tarbija kaubamärki tajub. Oluline on, et kaubamärk tuleneb Nõukogude Liidu (NL) tootmissüsteemist, kus oli ette kirjutatud, kuidas toota, milliseid märgiseid kanda. Kõik vahuveinide tootjad pidid tooted nimetatud märkidega märgistama. See õigustab hagejat sildil medaleid kasutama käesoleval ajal. Hageja arvates on medalitel täna sama tähendus mis NL ajal. Medalite kujul edastab hageja tarbijale sama infot, mida NL ajal. Tarbija teadis, et seitse medalikomplekti annab Riias toodetule sama kvaliteedi. Ei ole tähtis, kes Tbilisis osales ja millises kategoorias. Eksitamist tuleb hinnata tarbija pilgu läbi. Euroopa Kohtu 24.10.02. lahendi C-81-01 järgi on eksitamine reaalne, kui info mõjutab ostuotsust. Kui Tbilisi medal ostu ei mõjuta, pole sel mõjuvat tähtsust. Tarbija on ajalooliselt harjunud medalikomplekti nägema, tema jaoks pole olukord muutunud. Kostja vastuväited Kostja leiab, et esitatud hagi on täielikult põhjendamata ja tõendamata ning palub selle jätta rahuldamata. Kostja ei nõustu hagis esitatud väidetega, sest kaubamärgi SOVETSKOJE IGRISTOJE + kuju õiguskaitset välistavad asjaolud on ilmsed. Tulenevalt TsMS § 230 lg-s 1 sätestatust peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on hageja väited Patendiameti tõendamiskoormise osas täiesti asjakohatud ja tõele mittevastavad. Hageja, kes väidab, et kaubamärgi SOVETSKOJE IGRISTOJE + kuju õiguskaitset välistavaid asjaolusid ei esine, peab enda vastavaid väiteid ka ise tõendama. Kuna peamiseks vaidluse objektiks on asjaolu, kas hageja võitis Tbilisi 1965.a. veinikonkursil tema poolt kaubamärgil kasutatava medali või mitte, peab medali võitmist tõendama hageja, kes saab tõendada medali võitmise fakti kui positiivset asjaolu. Kostjal selles osas tõendamiskoormis puudub. Medali mittevõitmise fakt hageja poolt on tõendatud asjaoluga, et Riia Veini- ja Vahuveinikombinaat ega tema toodang ei võtnud Tbilisi 1965 veinikonkursist osa. Tbilisi 1965 konkursi kohta anti välja ammendav vene- ja prantsuskeelne näituse kataloog, millest nähtub üheselt, et Riia Veini- ja Šampusekombinaat Tbilisi konkursil ei osalenud. Seega pole olemas medalit „Abrau-Djurso 1978”, mida hageja väidab olevat enda kaubamärgil vasakult esimesena kujutatud. Abrau-Djurso muuseumi andmetel saadeti „Tbilisi 1965” kataloog, arvestades toimunud ürituse esmakordsust, osavõtvate riikide loetelu ning selle konkursi tähtsust tolleaegse NSV Liidu (vahu)veinitööstusele ja väliskaubandusele, kõigile NSVL (vahu)veinitootjatele, sh Riia Veini- ja Vahuveinikombinaadile. Seega on ka hageja, tema õiguseellane ja selle töötajad täiesti teadlikud Tbilisi 1965 konkursil mitteosalemisest ning seega ka vaidlusaluse medali mittevõitmisest.

2-06-13546

Hageja on medali võitmise kohta esitanud kohtule käesolevas asjas vaid ühe tõendi – AS L 08. veebruari 2002 deklaratsiooni nr. 02/0106. Vastava tõendi asjakohasus ja tõendamisväärtus on äärmiselt küsitav. Ülalmärgitud hageja deklaratsioon sisaldab väärinformatsiooni kõigis neljas punktis ja viimases, nummerdamata lõigus. Deklaratsioonis on märgitud, et Riia Veini- ja Šampusekombinaat alustas vahuveini “Sovetskoje Igristoje” valmistamist 1953. See väide ei vasta tõele, sest 1953 ei valmistanud nimetuse “Sovetskoje Igristoje” all vahuveini mitte keegi. Kõik NSVL tootjad kasutasid sel ajal tähist “Sovetskoje Šampanskoje”. Nimetus “Sovetskoje Igristoje” võeti kasutusele alles 1960–ndate aastate lõpul. Samuti ei vasta tõele deklaratsiooni teises lõigus esitatud väide, et regulaarsed “Sovetskoje Igristoje” tarned Eesti turule said alguse 1992, kusjuures tarnete maht moodustas vähemalt 1 500 000 pudelit aastas ja saavutas 1997-ks taseme 2 400 000 pudelit aastas. Hageja ega tema õiguseellane ei tarninud 1990-ndatel aastatel Eesti turule mitte ühtegi pudelit “Sovetskoje Igristoje”-vormistuses vahuveini. Ajavahemikul kevadest 1993 kuni 1997 lõpuni imporditi Eesti turule vaid Odessa Vahuveinitehases toodetud “Sovetskoje Igristoje”-t nii vene-, eesti- kui saksakeelses (“Sowjetischer Sekt”) vormistuses, esimesel ja kolmandal juhul klassikalise etiketiga, millel alati needsamad 3 kuld- ja 4 hõbemedalit, mis ka hageja poolt kaubamärgina registreerimiseks esitatud vahuveinipudelietiketil. Eksitavad on ka hageja poolt esitatud arvandmed. 1992 – 1993 “Sovetskoje Šampanskoje” tarnete mahud ei olnud mitte “vähemalt 1 500 000 pudelit aastas”, nagu seda väidetakse hageja poolt kohtule esitatud deklaratsioonis, vaid AS “R V ” juhatuse esimehe V.M ja peaökonomisti L.V andmetel 1992 205 700 ja 1993 48 660 ehk ca 3% hageja deklaratsioonis väidetust. Sama kinnitab hageja peadirektor A.I (vastuse lisa 7). Kommertskeskusele “Inreko” 01. aprillil 1993 ning AS-le E

2-06-13546 Hõbemedal “Tbilisi 1965” ( - “ - Tbilisi 1965 teine külg). Ülalmärgitud medalitel kujutatut tõendavad erinevate tootjate poolt kasutatud ühtsed etiketikujundused (lisa 11). Sama medalikombinatsiooni on kaubamärgi keskse osana registreerimiseks esitanud ka hageja. Samuti ei vasta tõele hageja väide, et medal omistati tootele, mitte tootjale. Antud asjaolu tõendavad kataloogid veinikonkurssidest, kus on ilmselge, et auhindu antakse tootjatele, kes omistavad kõik õigused tootele. Tarbija eksitamiseks on juba ainuüksi asjaolu, et veinitootja kasutab enda toote kujunduses (sh kaubamärgil) medalite kujutisi, mida ta võitnud ei ole. See, kas tarbija eksitust tajub või mitte, ei puutu asjasse. Oluline on eksitava teabe avaldamise fakt kui selline. Täiesti mõistetamatu ja tarbijaõiguse mõttes lubamatu on hageja ettekujutus, et kui “veiniasjatundjad võivad moodustada üksnes väikese osa tarbijaskonnast” ning hageja toodang “on mõeldud laiemale tarbijaskonnale ning ei ole suunatud üksnes isikutele, keda iseloomustavad suured teadmised veinidest...”, siis võib vahuveinipudelietikettidel kujutada ja isegi kaubamärgina registreerida rahvusvahelist tunnustust, mida vastavale tootjale tegelikkuses kunagi omistatud ei ole. Hageja märgib hagiavalduses, et tarbija eksitamise kui asjaolu kindlakstegemiseks tuleks tuvastada: kas tarbija tunneb ära konkreetse medali kujutise etiketil; kas tarbija teab, mida see medal tähendab ning kas tarbija teab kellele omistatud medaliga tegu on, ehk millisele ettevõttele see medal anti. Jääb selgusetuks, millele tuginedes hageja ülalmärgitud asjaolude tuvastamist oluliseks peab. Õigusaktidest ega mujalt ei tulene mingeid tarbija eksitamise tuvastamise kriteeriume. Hageja on leidnud, et medali eksponeerimine ei anna tarbijale korrektset teavet medali tähenduse kohta, tõstatades küsimuse, et “kui sama medal on antud mitmele tootjale, siis millise tootja võiduga tarbija peaks toodet seostama.”. Veinikonkurss kujutab endast aga pimedegusteerimisel hindamist, millel teatava hindenivoo ületamine toob kaasa vastava tunnustuse – Grand Prix, Trofee, Suure või lihtsalt kuldmedali, hõbemedali, pronksmedali, aukirja, diplomi, vahel ka vaid äramärkimise, sõltuvalt antud konkursi statuudist ehk reeglistikust. Niisiis seostab tarbija toodet sellesama toote tootja võiduga, kui see võit toote etiketil kajastatud on, eeldades, et antav teave vastab tõele, mis käesolevas vaidluses käsitletava kaubamärgi puhul nii ei ole. Kaubamärgi õiguskaitset välistavaks asjaoluks ja hea usu ning mõistlikkuse põhimõttega vastuolus olevaks faktiks on juba ainuüksi asjaolu, et hageja kaubamärgi registreeringu kehtimajäämise puhul kaoks medalite tegelikel võitjatel võimalus enda poolt võidetud auhindu (neidsamu hageja kaubamärgil kujutatud medaleid) edaspidi kasutada. Mis puudutab aga tarbijakaitset ja tarbija eksitamise lubamatust, siis need keelud on sätestatud Konkurentsiseaduses, Reklaamiseaduses ja Tarbijakaitseseaduses, mis kõik keelavad kasutada toodete kujunduses ning reklaamis auhindade kujutisi, mida vastav tootja ei ole tegelikkuses võitnud. Samuti tuleneb tarbija eksitamise keeld ka Kaubamärgiseadusest, milles tarbija eksitamine kaubamärgiga on sätestatud kaubamärgi õiguskaitset välistava absoluutse alusena. Alkohoolsete jookide tootjad püüavad enda poolt võidetud medaleid kui oma toodete kvaliteedi tunnustust igati eksponeerida ja sellega tarbijate ostueelistusi enda kasuks mõjutada. Seetõttu on täiesti lubamatu ja seadusevastane olukord, kus kasutatakse oma toote tutvustamiseks, reklaamimiseks ja selle läbimüügi suurendamiseks medaleid, mida ei ole võidetud ning mille kasutamiseks tal puudub õiguslik alus, nagu seda teeb hageja. Veelgi enam – hageja soovib seaduses sätestatuga vastuollu minnes registreerida kaubamärgina kujutise, mille osaks on taolised alusetult kasutatavad medalid. Hageja väide, et vaidlust ei ole olnud selles, kas hagejal on õigust kasutada teiste medalite kujutisi (st teised kaubamärgil kujutatud medalid peale Tbilisi 1965 veinikonkursi medali) ja et ei ole vaidlustatud asjaolu, et hageja toodang on sellise kvaliteediga, mida võib seostada terve rea

2-06-13546 auhindadega erinevatel veinikonkurssidel, ei vasta tõele. Kostja on TOAK menetlustes vastu vaielnud kõigi hageja kaubamärgil kasutatavate medalite kujutamisele, sest hageja ei ole võitnud ühtki tema poolt kasutatavat medalit. Hageja poolt toodetud vahuveine ei saa kaubamärgi prioriteedikuupäeva (05.08.1997) seisuga seostada üldse mitte mingite rahvusvaheliste veinikonkursside auhindadega. Kuni 01.05.2004 kehtinud KaMS § 7 lg 1 p 6 ei võimalda anda õiguskaitset tähisele, mis oma olemuselt võib tarbijat eksitada kaupade või teenuste liigi, kvaliteedi, hulga, otstarbe, väärtuse, geograafilise päritolu, kaupade tootmise või teenuste osutamise aja või kaupade ja teenuste teiste omaduste suhtes. Seejuures piisab tarbija eksitamise võimalusest. Nagu kogu veinimaailmas, nii ka vahuveinide puhul on toote omadused suuresti määratud geograafilise piirkonnaga, kus on kasvanud viinamarjad ja kus on neist valmistatud toorvein, samuti kasutatavate (vahu)veinivalmistamisviisidega. Sovetskoje Igristoje on aastakümneid tähendanud sovetskoje šampanskoje-tehnoloogia üksikasjalikult reglementeeritud nõuete järgi ning eranditult tolleaegse NSV Liidu viinamarjakasvatuspiirkondadest pärit toorainest valmistatud ainulaadset vahuveini. Tänaseni, rääkimata ajast enne 05. augustit 1997.a., mil esitati vaidlustatav kaubamärgitaotlus, eeldab suur osa, tõenäoliselt enamik Eestis vahuveinioste sooritavaid nii kohalikke kui kümnetest välisriikidest pärit tarbijaid, et nn. Sovetskoje-vahuvein on seesama või vähemasti omadustelt väga lähedane sellele legendaarsele N.Liidu-aegsele hinnatud sovetskoje-le, mida mäletatakse. Tegelikkuses see nii ei ole, kuna:

SOVETSKOJE

IGRISTOJE+kuju kaubamärgile sarnaste ja äravahetamiseni sarnaste nimetustega ning etikettidega tooteid (lisaks vahuveinidele ka poolvahuveine, gaseeritud vahuveine, gaseeritud puuviljaveine ja aromatiseeritud veinikokteile, nimetades neid seejuures eksitavalt vahuveinideks. Eelnevast nähtub üheselt, et hageja toodud kaubamärgi reproduktsioonil on kujutatud seitse rahvusvaheliste veinikonkursside auhinda – kolm kuld- ja neli hõbemedalit, mille kujutamine hageja kaubamärgil eksitab tarbijaid toote kvaliteedi, liigi, geograafilise päritolu ja muude omaduste suhtes. Arvestades, et hageja ei ole ühtki enda kaubamärgil kujutatavat medalit võitnud, on eksitav kõigi seitsme medali eraldi võetuna kujutamine, konkreetse medalikomplekti kujutamine ning auhindade kui selliste üldse kujutamine. Tulenevalt asjaolust, et hageja poolt registreerimiseks esitatud kaubamärk on vastuolus kuni 01.05.2004 kehtinud KaMS § 7 lg 1

2-06-13546 punktides 6, 7 ja 11 sätestatuga (esinevad absoluutsed kaubamärgi registreerimist välistavad alused ), tuleb hagi jätta täielikult rahuldamata. Kohtukulud tuleb välja mõista hagejalt. 30.01.08 esitas kostja täiendava vastuse. Vastuses leiab kostja, et hageja poolt 17. aprillil 2007.a. kohtule esitatud tõendid (kohtuotsused) käsitlevad käesolevast vaidlusest erinevat õiguslikku olukorda. Hageja poolt viidatud tsiviilasjas nr 2-06-8681 oli vaidluse esemeks küsimus, kas kaubamärgi SOVETSKOJE IGRISTOJE POLUSLADKOJE+kuju puhul esinevad kaubamärgiseaduse § 7 lg 1 p-des 2, 3 ja 4 sätestatud kaubamärgi õiguskaitset välistavad asjaolud (kaubamärgid, millel puudub eristusvõime; kaubamärgid, mis koosnevad üksnes kaupade või teenuste liiki, kvaliteeti, hulka, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu, kaupade tootmise või teenuste osutamise aega või kaupade või teenuste teisi omadusi näitavatest tähistest või andmetest või eelnimetatud tähistest või andmetest, mida pole oluliselt muudetud; kaubamärgid, mis koosnevad üksnes tähistest või andmetest, mis on muutunud tavapäraseks keelekasutuses nende kaupade ja teenuste osas, mille tähistamiseks kaubamärgi registreerimist taotletakse, või majandus- ja äritegevuses). Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kaubamärgi SOVETSKOJE IGRISTOJE+kuju puhul esinevad kaubamärgiseaduse § 7 lg 1 p-s 6 sätestatud õiguskaitset välistavad asjaolud (kaubamärgid, mis oma olemuselt võivad tarbijat eksitada kaupade või teenuste liigi, kvaliteedi, hulga, otstarbe, väärtuse, geograafilise päritolu, kaupade tootmise või teenuste osutamise aja või kaupade või teenuste teiste omaduste suhtes). Ülalmärgitust ilmneb, et käesolevas kohtuasjas ja hageja poolt viidatud varasemas tsiviilasjas nr 2-06-8681 vaieldi erinevate kaubamärkide üle. Mis aga veelgi olulisem – käesolevas asjas vaieldakse erinevate kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude üle. Seega ei ole hageja poolt kohtule esitatud kohtulahendid asjakohased ja tuleb jätta tähelepanuta.

2-06-13546 Hageja palub kohtul tuvastada, et kaubamärgi SOVETSKOJE IGRISTOJE+kuju osas ei esine KaMS § 7 lg 1 p 6 sätestatud kaubamärgi registreerimisest keeldumise alust. Kostja leiab, et nimetatud kaubamärgi õiguskaitset välistavad asjaolud on ilmsed. Kohus leiab, et hagi on alusetu, mistõttu tuleb jätta rahuldamata. Avalduse lahendamisel tuleb kohaldada kuni 01.01.2004 kehtinud kaubamärgiseadust (KaMS), kuna viimase otsuse vaidlusaluse tähise kaubamärgina mitteregistreerimise kohta tegi Patendiamet 10.11.2003. Kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise ajal (05.08.1997) kehtinud KaMS § 7 lg 1 sätestas, milliseid tähiseid kaubamärgina ei registreerita. Nimetatud paragrahvi lg 2 kohaselt ei registreeritud kaubamärke, mis võivad tarbijat eksitada kauba või teenuse sisu, kvaliteedi või päritolu suhtes. Kuni 01.01.2004 kehtinud KaMS § 9 sätestas absoluutsed õiguskaitset välistavad asjaolud ning lg 1 p 6 kohaselt ei saa õiguskaitset tähis, mis oma olemuselt võib tarbijat eksitada kaupade või teenuste liigi, kvaliteedi, hulga, otstarbe, väärtuse, geograafilise päritolu, kaupade tootmise või teenuste osutamise aja või kaupade või teenuste teiste omaduste suhtes. Hilisemad KaMS redaktsioonid sisaldavad analoogilist regulatsiooni, sh käesoleval ajal kehtiv seadus. Kaubamärgiseaduse järgi on kaubamärk tähis, millega on võimalik eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku samaliigilisest kaubast või teenusest. Selline tähendus oli kaubamärgile antud ka taotluse esitamise ajal kehtinud KaMS §-s 4 (lg 1). Sellest tulenevalt on kaubamärgi põhiülesandeks eristada kaubamärgi omanikule kuuluvaid tooteid või teenuseid konkurentide omadest – toote individualiseerimine. Kaubamärgi individualiseeriv toime tähendab seda, et tarbijal oleks võimalik eri märkidega varustatud kaupu üksteisest eristada märgi alusel, mis võimaldab tal kergemini ostuotsust teha. Kaubamärgi ülesandeks on ka anda tarbijale teavet kauba kvaliteedi kohta ja kaubamärgi alusel võib tarbija luua endale eelistusi eri toodete vahel ning see võimaldab tal korduvas olukorras leida turult kergesti soovitud toote. Kuna tegemist on kaubamärgi registreerimisest keeldumise absoluutse alusega, peavad asjaolud, mis tingivad kaubamärgi registreerimise õigusvastasuse, tulenema kaubamärgi enda olemusest, mitte kolmandate isikute väidetavatest õigusest vaidlusalusele tähisele. Kaubamärgi registreerimisest keeldumise absoluutsete aluste korral tuleb kaubamärgi kirjeldatavust hinnata teenuste ja kaupade suhtes, mille suhtes kaubamärgi registreerimist taotletakse, ja lähtudes selles, kuidas tajub kaubamärki asjaomane tarbijate grupp (Euroopa Esimese Astme Kohtu lahendid T359/99, p 23 ja T-334/03, p 26). Hageja möönab, et ei pruugi olla ühegi kolmest kuld- ja kolmest hõbemedali, mida soovib kaubamärgil kujutada, võitja, kuid vaatamata sellele on tal õigus neid medaleid kasutada, kuna tema õiguseelneja kasutas neid tulenevalt NL kehtinud korrast, mille järgi kõik vahuveinitootjad pidid etikettidel kasutama kõiki viidatud medaleid. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et hageja on õigustatud nõudma kaubamärgi registreerimist, kuna hageja õiguseelneja kasutas sildil olevaid medaleid tulenevalt sellest, et Nõukogude Liidu (NL) ajal pidid kõik vahuveinide tootjad neid kasutama ja tarbija on nende nägemisega harjunud ja saab sellest informatsiooni, et tegemist on sama hea kvaliteediga vahuveiniga, mida ta oli harjunud tarbima NL ajal. Selline seisukoht on vastuolus konkurentsiseadusega ja reklaamiseadusega.

kaubamärgiseadusega,

tarbijakaitseseadusega,

2-06-13546 Medalid veinietikettidel ei ole tähenduseta, vaid viitavad tootele omistatud tunnustusele. Medalite kujutamine kaubamärgil edastab tarbijale informatsiooni toote erilise kvaliteedi vm eriliste positiivsete omaduste kohta, tekitab toote vastu usaldust. Hageja toodangu tarbijaks ei ole vaid isikud, kes hageja õiguseelneja poolt toodetut ajalooliselt teavad. Peale NL lagunemist on täisikka jõudnud uus põlvkond, kes on potentsiaalsed vahuveini tarbijad. Isegi kui hageja toodangu tarbijad oleksid vaid isikud, kes tarbisid seda toodangut NL ajal, ei õigustaks see tarbijate jätkuvat eksitamist hageja poolt. Õigustada ei saa moonutatud informatsiooni andmist tarbijale. Tarbijakaitse seaduse (TKS) § 3, mis sätestab tarbija põhiõigused, järgi on tarbijal õigus saada pakutavate kaupade ja teenuste kohta vajalikku ja tõest teavet teadliku valiku tegemiseks ning õigeaegset teavet kauba või teenusega seotud riskide kohta (p 2). Kooskõlas § 4 lg 4 peab tarbijale antav teave peab olema tõene ning lg 5 kohaselt ei tohi tarbijale kauba või teenuse kohta edastatava teabega kaubale või teenusele omistada omadusi, mis sellel puuduvad, või anda mõista, et kaubal või teenusel on erilised omadused, kui tegelikult on omadused samasugused nagu kõigil seda laadi kaupadel või teenustel. Kuna hageja soovib oma kaubamärgil, mille registreerimiseks ta on taotluse esitanud, kujutada medaleid, mida ta võitnud ei ole , on see vastuolus nimetatud TKS sätetega. TKS § 122 kohaselt on kauplemisvõte ebaaus, kui see on vastuolus kaupleja majandus- või kutsetegevuses järgitava hoolsuse (kaupleja ametialane hoolsus) nõuetega ja seoses mingi kauba või teenusega moonutab või tõenäoliselt moonutab oluliselt keskmise tarbija majanduskäitumist, kelleni see kaup või teenus jõuab või kellele see on suunatud. TKS § 123 lg 2 järgi peetakse kauplemisvõtet eksitavaks, kui sellega esitatud teave on ebaõige või kui faktiliselt õige teabe esitusviis petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat ja selle mõjul teeb või tõenäoliselt teeb keskmine tarbija tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud. Teave on ebaõige, kui see sisaldab valeandmeid kaupleja kohustuste ulatus, kauplemisvõtte kasutamise ajend ja müügiprotsessi laad ning mis tahes avaldus või sümbol, mis seondub otsese või kaudse sponsorlusega või kaupleja, kauba või teenuse tunnustamisega (p 3) ning kauplejana tegutsevat isikut või tema esindajat kirjeldavad tunnused ja õigused, sealhulgas kaupleja nimi ja juriidiline vorm, tema vara, kvalifikatsioon, staatus, tunnustamine, kuuluvus või seotus ja õigused tööstus-, kaubandus- või intellektuaalsele omandile või saadud autasud ja tunnustused (p 6). Sama paragrahvi 4.lõike p 1 järgi on kauplemisvõte eksitav ka siis, kui selle mõjul konkreetses olukorras, arvestades kauplemisvõtte kõiki asjaolusid, teeb või tõenäoliselt teeb keskmine tarbija tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud, ja kui kauplemisvõttega seondub kauba või teenuse turundusviis, sealhulgas võrdlev reklaam, mis tekitab segadust seoses konkurendi kaupade või teenuste, kaubamärkide, ärinimede või muude eristatavate tunnustega. Hageja poolt taotletud tähise kaubamärgina registreerimine oleks vastuolus ka konkurentsiseadusega (KonkS). KonkS § 50 lg 1 p 1 järgi on kõlvatuks konkurentsiks mh eksitava teabe avaldamine. Eksitavaks teabeks on KonkS § 51 lg 1 järgi ebatõesed andmed, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada pakkumisest eksliku mulje või millega kahjustatakse või võidakse kahjustada teise ettevõtja mainet või tema majandustegevust. Eksitavate andmete all mõistetakse KonkS § 51 lg 3 järgi mh teavet pakutavate kaupade päritolu, omaduste, hankimisviisi või -allikate ning ettevõtja eesõiguste, finantsseisundi ja muude omaduste kohta. Hageja poolt mittevõidetud medalite kasutamine kaubamärgil, mida ta soovib registreerida, on hõlmatud KonkS § 51 lõikes 3 märgitust. Reklaamina käsitatava eksitava, kõlvatu või halvustava teabe puhul rakendatakse KonkS § 50 lg 3 kohaselt reklaamiseaduse (RekS) sätteid. Reklaam on RekS § 2 lg 1 järgi mh teave, mis

2-06-13546 avalikustatakse toodete või teenuste müügi suurendamise eesmärgil ning mida reklaami avalikustaja tasu eest või mõnel muul vastaval kaalutlusel levitab. Reklaamiseaduse § 4 lg 1 järgi on keelatud eksitav reklaam, st reklaam, mis ükskõik millisel viisil, kaasa arvatud esitlusviis, petab või tõenäoliselt petab üldsust või mis toodud põhjustel kahjustab või võib kahjustada konkurenti. Reklaami eksitavaks tunnistamisel võetakse arvesse kogu reklaam, mh tootja või teenuse osutaja isik, tema tegevusala ja kvalifikatsioon, samuti tema toote või teenusega seotud intellektuaalse omandi õigused (RekS § 4 lg 2 p 6). Kostja poolt tõendina esitatud eriteadmistega isiku Patendibüroo Moorlat&Ko arvamus (TsMS § 272 lg 2) kinnitab ülalmärgitud seisukohti (lk 109-117). Arvamuse kohaselt torkab hageja poolt registreerimiseks esitatud kaubamärk silma medalite suure arvuga. Kui tüüpiline on 2-3, real juhtudel 4-5 medali näitamine, siis hageja tähisel on neid suurem arv, mis eeldab väga kõrget kvaliteeti ja suure tõenäosusega mõjutab ostuotsust. Tbilisi medalist on tähisel kujutatud vaid esikülg. Kõik viidatud KaMS, TKS, KonkS ja RekS sätted, millest tuleneb hageja kohustus anda tarbijale tõest teavet, välistavad hagi rahuldamise. Hagiavaldus sisaldab ebaõigeid ja tõendamata väiteid, mis on kostja poolt esitatud tõenditega ümber lükatud. Ka hageja poolt tõendina esitatud hageja enda poolt väljastatud „Deklaratsioonis“ (lk 50-52) märgitu on kostja poolt esitatud tõenditega ümber lükatud. Kostja esitas kohtuistungil kohtule tutvumiseks Tbilisi medali. Tutvumiseks esitatud ja hageja poolt registreerimiseks esitatud tähisel olevate medalite võrdlemisel selgub, et tähisel on vaid Tbilisi medali esikülg. Medali tagakülg tähisel puudub. Hageja väitel on tähisel nii Tbilisi medali esi- kui tagakülg. I Rahvusvahelise Veinikonkursi Tbilisi, September 1965, kataloog (lk 118-143) tõendab, et hageja õiguseelneja nimetatud konkursist osa ei võtnud. Seega ei saanud ta seal ka medaleid võita. Tõendatud on ka, et hageja ei ole võitnud teisi tähisel kujutatud medaleid (lk 157-166). KaMS § 7 lg 2 (taotluse esitamise aegne redaktsioon) sisaldab tarbija eksitamise võimalikkuse kaubamärgi registreerimisest keeldumise alusena. Tulenevalt sätte sõnastusest puudub vajadus tarbija eksitamise tõendamiseks ning tähtsust ei oma, kas tarbijat tegelikult eksitatakse või mitte. Õige on ka kostja seisukoht tõendamisekoormise kohta. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ühestki seadusest ei tulene, et hageja ei peaks kaubamärki puutuvas vaidluses tõendama asjaolusid, millele tema nõuded tuginevad. Kuna hageja ja Odessa vahuveinide tehase poolt Eestisse imporditud kauba hulka käesolevas vaidluses kohtulahendi tegemist ei mõjuta, ei analüüsi kohus selle kohta esitatud tõendeid. Asjas tõenditena esitatud kohtulahendid teistes asjades kuuluvad hindamisele koos teiste esitatud tõenditega (TsMS § 272 lg 2). Esitatud kohtuotsused ei mõjuta käesoleva vaidluse lahendamist, kuna on tehtud käesolevast vaidlusest erinevatel asjaoludel. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluse kulud jätta hageja kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on kostjal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Tiiu Hiiuväin kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.