Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

kaubamärgi reproduktsioonil on kujutatud medal (1965 Tbilisi I rahvusvahelise veinide konkursi medali esi- ja tagakülg), mida hageja õiguseellane ei ole võitnud. Sellest tulenevalt võttis Patendiamet 11.12.2001 vastu kaubamärgi SOVETSKOJE IGRISTOJE + kuju registreerimisest keeldumise otsuse. Hageja vaidlustas Patendiameti 11.12.2001 kaubamärgi registreerimisest keeldumise otsuse TOAKis. 05.09.2003 otsusega TOAK rahuldas avaldaja kaebuse ning tühistas Patendiameti 11.12.2001 otsuse. TOAK leidis, et kaubamärgi reproduktsioonil on kujutatud medal (1965 Tbilisi I rahvusvahelise veinide konkursi medali esi- ja tagakülg), mille võitis hageja õiguseellane. 10.11.2003 võttis Patendiamet vastu otsuse registreerida kaubamärk SOVETSKOJE IGRISTOJE + kuju. 02.03.2004 esitas kostja kaebuse Patendiameti 10.11.2003 otsusele väites, et Patendiameti poolt vastu võetud otsus on jätkuvalt vastuolus KaMS § 7 lg 1 p-ga 6. Apellatsioonikomisjon rahuldas kaebuse 28.02.2006 otsusega ning tühistas Patendiameti 10.11.2003 otsuse. TOAK leidis, et kaubamärgi reproduktsioonil on kujutatud medal (1965 Tbilisi I rahvusvahelise veinide konkursi medali esi- ja tagakülg), mida hageja õiguseellane ei ole võitnud. Hageja ei nõustu TOAKi otsusega, mistõttu taotleb, et kohus teeks kindlaks kaubamärgi SOVETSKOJE IGRISTOJE + kuju õiguskaitset välistava asjaolu puudumise ajal, mil Patendiamet otsustas nimetatud kaubamärgi registreerida. Kohaldamisele kuulub kuni 30.04.2004 kehtinud KaMS redaktsioon. Kuna hageja esitas taotluse kaubamärgi registreerimiseks 05.08.1997, kuulub tuvastamisele, kas kaubamärgi õiguskaitset välistavad asjaolud esinesid või puudusid sel ajal. Vajalik on poolte tõendamiskoormise tuvastamine. Kaubamärgi registreerimise vaidluse puhul on tõendamiskoormis üldjuhul Patendiametil. Kuna Patendiamet vaidluses ei osale, ei ole tal ka tõendamiskoormist. Hageja leiab, et kuna TOAK rahuldas kostja vaidlustusavalduse, ei ole tõendamiskoormis üle läinud hagejale. Hageja ei saa asuda abstraktselt tõendama kõikvõimalikke asjaolusid, et välistada õiguskaitset välistava asjaolu puudumine. Hageja deklaratsiooni kohaselt on kaubamärgil SOVETSKOJE IGRISTOJE + kuju kujutatud alljärgnevad medalid (vasakult): Kuldmedal – SOVETSKOJE IGRISTOJE, poolmagus, AbrauDyurso 1978, Kuldmedal – SOVETSKOJE IGRISTOJE, poolmagus, Budapest 1973, Kuldmedal – SOVETSKOJE IGRISTOJE, bruut, Ljublana 1970, Hõbemedal – SOVETSKOJE IGRISTOJE, poolmagus, Ljublana 1970 (esi ja tagakülg), Hõbemedal – SOVETSKOJE IGRISTOJE, poolmagus, Tbilisi 1965 (esi ja tagakülg). Nimetatut tõendab hageja kirjalik deklaratsioon. Kuna tegemist on üle 40 aasta tagasi toimunud veinikonkursiga, siis tema äriühingus ei tööta enam isikuid, kes oleksid aastal 1965 töötanud Riia Veini- ja Šampusekombinaadis ning võiksid selle konkursi kohta tunnistusi anda. Hageja on veendunud, et tema kaubamärk SOVETSKOJE IGRISTOJE + kuju ei sisalda informatsiooni, mis tegelikkusele ei vastaks ning seeläbi võiks tarbijat eksitada. Apellatsioonikomisjon on 28.02.2006 otsuses jõudnud sisulisele vastuolule medalite tähenduse hindamisel (otsuse motiveeriva osa p 5) leides, et medalid on tegelikult omistatud üksnes vahuveinile kui tootele, mitte konkreetsetele tootjatele. Seega kasutasid neid samu medaleid kõik vahuveinitootjad NSVL-s ning TOAKi loogikat kasutades toimus pidev tarbijate eksitamine välisturgudel (SOVETSKOJE IGRISTOJE oli eksporditoode). KaMS § 7 lg 1 p 6 rakendamise eeltingimuseks on tarbija käitumine ja keskmine tarbija ei ole veiniasjatundja. Veiniasjatundjad võivad moodustada üksnes väikese osa tarbijaskonnast ja on üldteada fakt, et hageja SOVETSKOJE IGRISTOJE + kuju kaubamärgiga tähistatud vahuvein on mõeldud laiemale tarbijaskonnale ning ei ole suunatud üksnes isikutele, keda iseloomustavad suured teadmised veinidest, n.ö veiniasjatundjad.

Kui kaubamärgi SOVETSKOJE IGRISTOJE + kuju reproduktsioonil on esitatud seitse medali kujutist, siis juhul, kui isegi üks medalitest ei ole võidetud hageja eelkäija poolt, tuleb anda hinnang, kas tarbija eksitamine on võimalik olukorras, kus muud medalite kujutised on ehtsad. Hageja on seisukohal, et medalite tähendus ei ole identne kauba kvaliteediastmetega, kus lisamedal tähendab suuremat kvaliteeti (nt nagu konjakil tärnid), vaid need medalid võivad parimal juhul edastada tarbijale abstraktse informatsiooni kauba omaduste suhtes. KaMS § 7 lg 1 p 6 rakendamisel tugineb TOAK üksnes asjaolule, et kuna kaubamärgil SOVETSKOJE IGRISTOJE + kuju on kujutatud 1965. aasta Tbilisi I rahvusvahelise veinide konkursi medal, mida ei ole võitnud hageja ega tema eelkäijad, osutub see tarbija jaoks eksitavaks kauba kvaliteedi ja väärtuse osas, luues ettekujutuse kõrgema tunnustusega ja seega usaldusväärsemast tootest kui see, mida pakutakse. Vaidlust ei ole selles, et hageja on hiljem võitnud palju kõrgemaid auhindu, mida võib samuti seostada sama tootega. Vaidlust ei ole olnud ka selles, kas hagejal on õigust kasutada teiste medalite kujutisi. Seega ei ole vaidlustatud asjaolu, et hageja toodang on sellise kvaliteediga, mida võib seostada terve rea auhindadega erinevatel veinikonkurssidel. Seetõttu medalid vahuveini etiketil ei oma konkreetset tähendust toote kvaliteedi ja väärtuste suhtes ning võivad parimal juhul edastada tarbijale abstraktse informatsiooni kauba omaduste suhtes läbi selle, et tarbija tajub, et tegemist on kogenud ning pikkade traditsioonidega tootjaga. TOAK on leidnud, et on võimalik tarbija eksitamine kauba päritolu suhtes, kui kaubamärgi koosseisus kasutatakse medaleid, mille on omandanud oma väljapaistvatele toodetele teised ettevõtjad, kui kaubamärgi omanik. TOAK on vääralt laiendanud geograafilise päritolu mõistet ning selle seostanud ka ettevõtte päritoluga. Kui sisuliselt hinnata seda, kas konkreetne medal võiks tarbijat eksitada kauba (tootja) päritolu suhtes, tuleks tõdeda, et selleks on vaja tuvastada kas tarbija tunneb ära konkreetse medali kujutise etiketil; kas tarbija teab, mida see medal tähendab; kas tarbija teab kellele omistatud medaliga tegu on, ehk millisele ettevõttele see medal anti. Kui hinnata seda Tbilisi 1965. aasta veinikonkursil antud medalite kontekstis, siis hagejale teadaolevalt on sellel võistlusel ühes ja samas kategoorias välja antud ka näiteks mitu kuldmedalit. Samas on ka TOAK isegi leidnud, et medalite kasutusõigus olid antud tootele, mitte ainult konkreetsele tootjale, kes oma toote konkursil hindamiseks esitas ning auhinna võitis. KaMS § 7 lg 1 p 6 rakendamise eeldusteks on eksitamist võimaldava informatsiooni esitamine kaubamärgil, tarbija eksitamise võimalikkus ja hinnang eksitamise asetleidmise tõenäosusele. TOAK on tuginenud vaid asjaolule, et kaubamärgil on esitatud informatsiooni (1965. aasta Tbilisi I rahvusvahelise veinide konkursi medal), mis ei vasta tegelikkusele. Tuvastamata on jäänud tarbija eksitamise aspekt (kas tarbija teab, mis medalid on märgil kujutatud, kellele nad omistatud on, mis tähendus neid medalitel on jne) ning eksituse asetleidmise tõenäosus. Nimetatud norm eeldab selle rakendajalt kaalutlusõiguse teostamist ning otsustust selle rakendamise proportsionaalsuse (tasakaal tarbija kaitse huvide ning eraomandi piiramise vahel), vajalikkuse ning mõõdukuse kohta. Euroopa Kohus on leidnud tarbija eksitamist geograafilise päritolu osas hinnates, et piirangute kehtestamine on õigustatud üksnes juhul, kui esineb piisav tõenäosus, et geograafilise tähise kasutamine kaubal mõjutab tarbija ostuotsust. Seega ei ole antud juhul oluline tarbija arvamus või mõtted, vaid tema prognoositav ostukäitumine – kas ostuotsus langetatakse seepärast, et kaubamärgi reproduktsioonil on kujutatud teatav medal. Kui selle medali kujutamine ei mõjuta tarbija ostuotsust, siis ei ole ka KaMS § 7 lg 1 p 6 rakendamine proportsionaalne. Hageja palub kindlaks teha kaubamärgi SOVETSKOJE IGRISTOJE + kuju (taotluse nr 9701747) suhtes KaMS § 7 lg 1 p 6 sätestatud õiguskaitset välistava asjaolu puudumine. Kohtuistungil selgitas hageja, et ta usub, et osaleti Tbilisi konkursil. See asjaolu on vaid formaalne eeldus õiguskaitset välistavate asjaolude olemasolu või puudumise kohta. Sellekohaseid dokumente säilinud ei ole. Tähtis on, kuidas tarbija kaubamärki tajub. Oluline on, et kaubamärk tuleneb Nõukogude Liidu

(NL) tootmissüsteemist, kus oli ette kirjutatud, kuidas toota, milliseid märgiseid kanda. Kõik vahuveinide tootjad pidid tooted nimetatud märkidega märgistama. See õigustab hagejat sildil medaleid kasutama käesoleval ajal. Hageja arvates on medalitel täna sama tähendus mis NL ajal. Medalite kujul edastab hageja tarbijale sama infot, mida NL ajal. Tarbija teadis, et seitse medalikomplekti annab Riias toodetule sama kvaliteedi. Ei ole tähtis, kes Tbilisis osales ja millises kategoorias. Eksitamist tuleb hinnata tarbija pilgu läbi. Euroopa Kohtu 24.10.2002 lahendi C-81-01 järgi on eksitamine reaalne, kui info mõjutab ostuotsust. Kui Tbilisi medal ostu ei mõjuta, pole sel mõjuvat tähtsust. Tarbija on ajalooliselt harjunud medalikomplekti nägema, tema jaoks pole olukord muutunud. Kostja vastuväited

moodustas põhiosa “Sovetskoje”-vahuveinide tarnetest Odessa Vahuveinitehase poolt toodetu, mitte kostja õiguseellaste poolt sissetoodud kaup (vastuse lisa 8 ja 9). Praeguse Riikliku Alkoholiregistri eelkäija Riikliku Alkoholi Andmepanga dokumentide koopiad tõendavad asjaolu, et Odessas toodetud “Sovetskoje Igristoje” vahuvein oli hageja poolt kaubamärgina esitatud etiketikujundusega mitte ainult Eestis müügil vaid ka kantud riiklikusse registrisse, ehkki vastav kohustuslik nõue kehtestati hiljem. Tõele mittevastav on deklaratsioonis esitatud väide, et hageja õiguseellasele on omistatud hõbemedal “Tbilisi 1965”. Teised hageja esitatud deklaratsioonis nimetatud auhinnad ei puutuks asjasse, isegi kui nad oleksid õiged, kuna kaubamärgina esitatud vahuveinipudeli etiketil kujutatud medalid on kujundusse kinnitatud 1969. Viimane, 1999 auhind Professionaalselt Rahvusvaheliselt Veinide Konkursilt, on isegi kaubamärgi SOVETSKOJE IGRISTOJE + kuju taotluse esitamisest (05.08.1997) hilisem. Deklaratsiooni viimane lõik kujutab endast täielikku väljamõeldist nii ajavahemiku (etiketil olevatest medalitest noorim on 1965-st, mitte vanim), medalite arvu (etiketil on medaleid seitse – 3 kuldmedalit ja 4 hõbemedalit) kui ka medalite loetelu osas. Tegelikkuses on etikettidel kujutatud vasakult paremale järgmised rahvusvaheliste veinikonkursside auhinnad: Kuldmedal “Budapest 1958” (deklaratsiooni järgi Abrau-Dyurso 1978, mida pole olemaski), Kuldmedal “Budapest 1960” (Budapest 1973), Kuldmedal “Budapest 1964” (Ljubljana 1970), Hõbemedal “Ljubljana 1957” (Ljubljana 1970 üks külg), Hõbemedal “Budapest 1964” (Ljubljana 1970 teine külg), Hõbemedal “Ljubljana 1964” (Tbilisi 1965 üks külg), Hõbemedal “Tbilisi 1965” (Tbilisi 1965 teine külg). Ülalmärgitud medalitel kujutatut tõendavad erinevate tootjate poolt kasutatud ühtsed etiketikujundused. Sama medalikombinatsiooni on kaubamärgi keskse osana registreerimiseks esitanud ka hageja. Tõele ei vasta hageja väide, et medal omistati tootele, mitte tootjale. Antud asjaolu tõendavad kataloogid veinikonkurssidest, kus on ilmselge, et auhindu antakse tootjatele, kes omistavad kõik õigused tootele. Tarbija eksitamiseks on asjaolu, et veinitootja kasutab enda toote kujunduses (sh kaubamärgil) medalite kujutisi, mida ta võitnud ei ole. See, kas tarbija eksitust tajub või mitte, ei puutu asjasse. Oluline on eksitava teabe avaldamise fakt. Täiesti mõistetamatu ja tarbijaõiguse mõttes lubamatu on hageja ettekujutus, et vahuveinipudeli etikettidel võib kujutada ja isegi kaubamärgina registreerida rahvusvahelist tunnustust, mida vastavale tootjale tegelikkuses ei ole omistatud. Hageja märgib hagiavalduses, et tarbija eksitamise kui asjaolu kindlakstegemiseks tuleks tuvastada: kas tarbija tunneb ära konkreetse medali kujutise etiketil; kas tarbija teab, mida see medal tähendab ning kas tarbija teab kellele omistatud medaliga tegu on, ehk millisele ettevõttele see medal anti. Õigusaktidest ei tulene tarbija eksitamise tuvastamise kriteeriume. Hageja on leidnud, et medali eksponeerimine ei anna tarbijale korrektset teavet medali tähenduse kohta. Kostja leiab, et tarbija seostab toodet sellesama toote tootja võiduga, kui see võit toote etiketil kajastatud on, eeldades, et antav teave vastab tõele. Kaubamärgi õiguskaitset välistavaks asjaoluks ja hea usu ning mõistlikkuse põhimõttega vastuolus olevaks faktiks on juba ainuüksi asjaolu, et hageja kaubamärgi registreeringu kehtimajäämise puhul kaoks medalite tegelikel võitjatel võimalus enda poolt võidetud auhindu (neidsamu hageja kaubamärgil kujutatud medaleid) edaspidi kasutada. Mis puudutab aga tarbijakaitset ja tarbija eksitamise lubamatust, siis need keelud on sätestatud Konkurentsiseaduses, Reklaamiseaduses ja Tarbijakaitseseaduses. Samuti tuleneb tarbija eksitamise keeld ka KaMS-st, milles tarbija eksitamine kaubamärgiga on kaubamärgi õiguskaitset välistav absoluutne alus. Hageja väide, et vaidlust ei ole selles, kas hagejal on õigust kasutada teiste medalite kujutisi (st

teised kaubamärgil kujutatud medalid peale Tbilisi 1965 veinikonkursi medali) ja et ei ole vaidlustatud asjaolu, et hageja toodang on sellise kvaliteediga, mida võib seostada terve rea auhindadega erinevatel veinikonkurssidel, ei vasta tõele. Kostja on TOAK menetlustes vastu vaielnud kõigi hageja kaubamärgil kasutatavate medalite kujutamisele, sest hageja ei ole võitnud ühtki tema poolt kasutatavat medalit. Kuni 01.05.2004 kehtinud KaMS § 7 lg 1 p 6 ei võimalda anda õiguskaitset tähisele, mis oma olemuselt võib tarbijat eksitada kaupade või teenuste liigi, kvaliteedi, hulga, otstarbe, väärtuse, geograafilise päritolu, kaupade tootmise või teenuste osutamise aja või kaupade ja teenuste teiste omaduste suhtes. Seejuures piisab tarbija eksitamise võimalusest. Vahuveinide puhul on toote omadused suuresti määratud geograafilise piirkonnaga, kus on kasvanud viinamarjad ja kus on neist valmistatud toorvein, samuti kasutatavate valmistamisviisidega. Eelnevast nähtub üheselt, et hageja toodud kaubamärgi reproduktsioonil on kujutatud seitse rahvusvaheliste veinikonkursside auhinda – kolm kuld- ja neli hõbemedalit, mille kujutamine hageja kaubamärgil eksitab tarbijaid toote kvaliteedi, liigi, geograafilise päritolu ja muude omaduste suhtes. Arvestades, et hageja ei ole ühtki enda kaubamärgil kujutatavat medalit võitnud, on eksitav kõigi seitsme medali eraldi võetuna kujutamine, konkreetse medalikomplekti kujutamine ning auhindade kui selliste üldse kujutamine. Kostja täiendava vastuse kohaselt ei ole arvestatavad esitatud kohtuotsused, kuna käsitlevad vaidlusest erinevat õiguslikku olukorda. 12.12.2007 jõustunud VÕS muudatustega lülitati VÕS-i Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ sätted, mis käsitlevad ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul. VÕS § 123 kohaselt peetakse kauplemisvõtet muuhulgas eksitavaks, kui selles esitatud teave on ebaõige. Sealhulgas loetakse teavet ebaõigeks juhul, kui see sisaldab valeandmeid kauplejana tegutseva isiku staatuse, tunnustamise ning saadud autasude ja tunnustuse osas. On ilmne, et esitledes enda kaubamärgil medaleid, mida hageja ei ole kunagi võitnud, esitab ta ebaõiget teavet tema poolt võidetud auhindade ja saadud tunnustuse kohta. Sellega kasutab hageja ebaausat kauplemisvõtet. Maakohtu otsus

ostuotsust teha. Kaubamärgi ülesandeks on ka anda tarbijale teavet kauba kvaliteedi kohta ja kaubamärgi alusel võib tarbija luua endale eelistusi eri toodete vahel ning see võimaldab tal korduvas olukorras leida turult kergesti soovitud toote. Kuna tegemist on kaubamärgi registreerimisest keeldumise absoluutse alusega, peavad asjaolud, mis tingivad kaubamärgi registreerimise õigusvastasuse, tulenema kaubamärgi enda olemusest, mitte kolmandate isikute väidetavatest õigusest vaidlusalusele tähisele. Kaubamärgi registreerimisest keeldumise absoluutsete aluste korral tuleb kaubamärgi kirjeldatavust hinnata teenuste ja kaupade suhtes, mille suhtes kaubamärgi registreerimist taotletakse, ja lähtudes selles, kuidas tajub kaubamärki asjaomane tarbijate grupp (Euroopa Esimese Astme Kohtu lahendid T359/99, p 23 ja T-334/03, p 26). Hageja möönab, et ei pruugi olla ühegi kolmest kuld- ja kolmest hõbemedali, mida soovib kaubamärgil kujutada, võitja, kuid vaatamata sellele on tal õigus neid medaleid kasutada, kuna tema õiguseelneja kasutas neid tulenevalt NL kehtinud korrast, mille järgi kõik vahuveinitootjad pidid etikettidel kasutama kõiki viidatud medaleid. Kohus ei nõustu, et hageja on õigustatud nõudma kaubamärgi registreerimist, kuna tema õiguseelneja kasutas sildil olevaid medaleid tulenevalt sellest, et NL ajal pidid kõik vahuveinide tootjad neid kasutama ja tarbija on nende nägemisega harjunud ja saab sellest informatsiooni, et tegemist on sama hea kvaliteediga vahuveiniga, mida ta oli harjunud tarbima NL ajal. Selline seisukoht on vastuolus kaubamärgi-, tarbijakaitse-, konkurentsi- ja reklaamiseadusega. Medalid veinietikettidel viitavad tootele omistatud tunnustusele ja medalite kujutamine kaubamärgil edastab tarbijale informatsiooni toote erilise kvaliteedi vm eriliste positiivsete omaduste kohta, tekitades toote vastu usaldust. Hageja toodangu tarbijaks ei ole vaid isikud, kes hageja õiguseelneja poolt toodetut ajalooliselt teavad. Peale NL lagunemist on uus põlvkond, kes on potentsiaalsed vahuveini tarbijad. Isegi kui hageja toodangu tarbijad oleksid vaid isikud, kes tarbisid seda toodangut NL ajal, ei õigustaks see tarbijate jätkuvat eksitamist hageja poolt. Õigustada ei saa moonutatud informatsiooni andmist tarbijale. Tarbijakaitse seaduse (TKS) § 3, mis sätestab tarbija põhiõigused, järgi on tarbijal õigus saada pakutavate kaupade ja teenuste kohta vajalikku ja tõest teavet teadliku valiku tegemiseks ning õigeaegset teavet kauba või teenusega seotud riskide kohta (p 2). Kuna hageja soovib oma kaubamärgil, mille registreerimiseks ta on taotluse esitanud, kujutada medaleid, mida ta võitnud ei ole, on see vastuolus nimetatud TKS sätetega. Hageja poolt taotletud tähise kaubamärgina registreerimine oleks vastuolus ka konkurentsiseadusega (KonkS). KonkS § 50 lg 1 p 1 järgi on kõlvatuks konkurentsiks mh eksitava teabe avaldamine, milleks on KonkS § 50 lg 1 p 3 kohaselt ka hageja poolt mittevõidetud medalite kasutamine kaubamärgil, mida ta soovib registreerida. Reklaamina käsitatava eksitava, kõlvatu või halvustava teabe puhul rakendatakse KonkS § 50 lg 3 kohaselt reklaamiseaduse (RekS) sätteid. Reklaam on RekS § 2 lg 1 järgi mh teave, mis avalikustatakse toodete või teenuste müügi suurendamise eesmärgil ning mida reklaami avalikustaja tasu eest või mõnel muul vastaval kaalutlusel levitab. RekS § 4 lg 1 järgi on keelatud eksitav reklaam, st reklaam, mis ükskõik millisel viisil, kaasa arvatud esitlusviis, petab või tõenäoliselt petab üldsust või mis toodud põhjustel kahjustab või võib kahjustada konkurenti. Reklaami eksitavaks tunnistamisel võetakse arvesse kogu reklaam, mh tootja või teenuse osutaja isik, tema tegevusala ja kvalifikatsioon, samuti tema toote või teenusega seotud intellektuaalse omandi õigused (RekS § 4 lg 2 p 6). Kostja poolt tõendina esitatud eriteadmistega isiku Patendibüroo Moorlat&Ko arvamus kinnitab ülalmärgitud seisukohti. Arvamuse kohaselt torkab hageja poolt registreerimiseks esitatud kaubamärk silma medalite suure arvuga. Kui tüüpiline on 2-3, real juhtudel 4-5 medali näitamine, siis hageja tähisel on neid suurem arv, mis eeldab väga kõrget kvaliteeti ja suure tõenäosusega mõjutab ostuotsust. Tbilisi medalist on tähisel kujutatud vaid esikülg. Kõik viidatud

KaMS, TKS, KonkS ja RekS sätted, millest tuleneb hageja kohustus anda tarbijale tõest teavet, välistavad hagi rahuldamise. Kostja esitas istungil tutvumiseks nn Tbilisi medali. Tutvumiseks esitatud ja hageja poolt registreerimiseks esitatud tähisel olevate medalite võrdlemisel selgub, et tähisel on vaid Tbilisi medali esikülg. Medali tagakülg tähisel puudub. Hageja väitel on tähisel nii Tbilisi medali esi- kui tagakülg. I Rahvusvahelise Veinikonkursi Tbilisi, September 1965, kataloog tõendab, et hageja õiguseelneja nimetatud konkursist osa ei võtnud. Seega ei saanud ta seal ka medaleid võita. Tõendatud on ka, et hageja ei ole võitnud teisi tähisel kujutatud medaleid. KaMS § 7 lg 2 (taotluse esitamise aegne redaktsioon) sisaldab tarbija eksitamise võimalikkuse kaubamärgi registreerimisest keeldumise alusena. Tulenevalt sätte sõnastusest puudub vajadus tarbija eksitamise tõendamiseks ning tähtsust ei oma, kas tarbijat tegelikult eksitatakse või mitte. Õige on ka kostja seisukoht tõendamisekoormise kohta. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega peab hageja tõendama asjaolusid, millele tema nõuded tuginevad. Apellatsioonkaebus

eksitaks. Apellant on põhistanud, et kuna läbi aegade on sedasama medalite komplekti kasutanud kõik endise NL territooriumil asuvad SOVETSKOJE vahuveini tootjad, siis selline eksitus ei ole tõenäoline. Ei ole tõenäoline, et seoses Nõukogude Liidu lagunemisega on tarbija jaoks selle medalite komplekti tähendus muutunud. Kohus on eiranud Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni art 6 quinquies p A lõikele 1, mille kohaselt "teistes liidu liikmesriikides tuleb iga kaubamärgi kohta, mis on nõuetekohaselt päritoluriigis registreeritud, lubada taotlust esitada ja seda tuleb kaitsta niisugusena, nagu ta on (teile quelle), tingimusel, mis on esitatud käesolevas artiklis. Need riigid võivad kuni registreerimise lõpliku vormistamiseni nõuda päritoluriigis registreerimise kohta tunnistuse esitamist, mille on välja andnud pädev amet. Nõuet sellise tunnistuse legaliseerimiseks ei ole." Apellant tõendas, et tema kaubamärk on registreeritud Lätis ja taotles selle kaubamärgi registreerimist ka vastavalt Eestis. Kohus on ebaõigesti kohaldanud KaMS § 7 lg 1 p 6. Informatsioon, millele "tarbija eksitamise võimalikkus" rajaneb on olemuslik ja tuleneb kaubamärgist endast. Peab olema alus väita, et tarbija eksitamine on üldse võimalik. Vajalik on kaalutlusõiguse teostamine eksitamise tõenäosuslikkuse osas, sest õiguskaitsest keeldumine peab olema proportsionaalne taotleja ja tarbija huvide suhtes. Olulisemaks asjaolust, kes osalesid 1965. aasta Tbilisi veinikonkursil või kes võitsid seal medaleid, on määratleda ka nende medalite tähendus NL tootmissüsteemis ning nende kuuluvus. Medalid on tegelikult omistatud tootele, mitte konkreetsetele tootjatele. Apellandi õiguseellane, kes samuti oli NSVL-s üks neist 32-st vahuveinitootjast, eksportis NL-st SOVETSKOJE IGRISTOJE vahuveini üldises korras, oli õigustatud nende medalite kujutisi kasutama. Seoses NSVL lagunemisega ei muutunud tarbija jaoks ka vastava medalikomplekti tähendus. Hageja leiab, et medalite tähendus ei ole identne näiteks hotellide või konjakite tärnide süsteemiga, kus iga lisatärn annab informatsiooni kauba või teenuse suuremast kvaliteediastmest. Vahuveinil medalid sellist tähendust ei oma ning võivad parimal juhul edastada tarbijale abstraktse informatsiooni kauba omaduste suhtes. Võib eeldada, et tänapäeval ei turusta mitte ükski äriühing, kes osales 1965. aasta veinikonkursil, enam sedasama toodangut, mis esitati hindamiseks tollel konkursil. Seetõttu ammused medalid vahuveini etiketil ei saa anda tarbijale informatsiooni konkreetse toote kvaliteedi ja väärtuse kohta, kuna tänasel päeval ei turustata enam sedasama toodet, mis kunagisel konkursil osales. Medalid vahuveini etiketil ei oma konkreetset tähendust toote kvaliteedi ja väärtuste suhtes, vaid parimal juhul tarbija tajub, et tegemist on kogenud ning pikkade traditsioonidega tootjaga. Hageja leiab, et KaMS § 7 lg 1 p 6 rakendamine on õiguspärane üksnes siis, kui järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet. Kuigi KaMS S 7 lg 1 p 6 normikooseis võimaldab keelduda kaubamärgi registreerimisest, kui eksisteerib võimalus eksitada tarbijat. Siiski ei saa iga väiksematki kahtlust tõlgenda hageja kahjuks, vaid peab olema piisav veendumus, et eksisteerib piisavalt suur võimalus, et tarbija saab eksitatud. Hageja soovib juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et Euroopa Kohus on leidnud tarbija eksitamist geograafilise päritolu osas hinnates, et piirangute kehtestamine on õigustatud üksnes juhul, kui esineb piisav tõenäosus, et geograafilise tähise kasutamine kaubal mõjutab tarbija ostuotsust. Eeltoodu on leidnud kinnitust Euroopa Kohtu 24.10.2002 otsuses kohtuasjas nr C-81/01 (Borie Manoux SARLS vs Directeur de Unstitut national de la propriete industriale (INPI)), kus kohus on leidnud (punkt 25), et „Varasemast kohtupraktikast on selge, et selleks, et kaubamärgi kasutamist võib pidada segadust tekitavaks või adressaati eksitavaks, peab olema, tarbijate arvamust või kombeid arvesse võttes, kindlaks tehtud, et esineb reaalne oht, et nende majanduslik käitumine saab mõjutatud (vt, inter alia, kohtuasi C-303/97 Sektkellerei Kessler [1999] ECR 1-153, punkt 33)”. Seega ei ole antud juhul olulised tarbija arvamused või mõtted, vaid tema prognoositav ostukäitumine - kas ostuotsus langetatakse seepärast, et kaubamärgi reproduktsioonil on kujutatud teatav medal. Kui selle medali kujutamine ei mõjuta

tarbija ostuotsust, siis ei ole ka KaMS § 7 lg 1 p 6 rakendamine proportsionaalne. Tarbija ostuotsus saab olla mõjutatud konkreetsest medalist aga üksnes juhul, kui ta teab, mis medaliga tegu on, mida selle medali olemasolu tähendab toote omadustele jne. Seega isegi, kui eksisteerib teoreetiliselt võimalus, et mõni tarbija tunneb kõnealust medalit ning arvab seetõttu, et kaubal on teatavad omadused (mida tegelikult ei ole), tuleb hinnata, kui suur oleks selliste tarbijate osakaal üldisest kauba sihtrühmast. Kui selliste tarbijate osakaal jääb väikeseks, leiab hageja, et tema kaubamärgi registreerimisest keeldumine (omandiõiguse piiramine) ei ole proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes (tarbija kaitse). Eeltoodule tuginedes leiab hageja, et puuduvad vana KaMS § 7 lg 1 p 6 sätestatud kaubamärgi õiguskaitset välistavad asjaolud. Kirjalik vastus apellatsioonkaebusele

tarbija eksitamise võimalikkuse. Samas on kostja tõendanud, et medalite kujutamine kaubamärgil on tarbijate ostuotsuseid mõjutanud. Apellandi väide, et medalite võitmine kui selline on käesolevas vaidluses vähese tähendusega asjaolu, ei ole õige, sest hageja ise kasutab toodetele omistatud auhindade kujutisi lisaks kaupadel ka veo- ja rühmapakenditel, s.t toodete kastidel ja karpidel ja ka veebilehel. Kostja on sellest teinud järelduse, et apellant rõhutab ka ise toodete turunduses toodangule omistatud tunnustust intensiivselt, tehes auhindade eksponeerimiseks märkimisväärseid kulutusi. Kuna kaubamärgil on kujutatud apellandi poolt mittevõidetud auhinnad, on tegemist tarbijate ilmse eksitamisega. Tbilisi 1965 veinikonkursi medali kujutamine hageja kaubamärgil on eksitav kaubamärgiga tähistatava kauba kvaliteedi ja väärtuse ning päritolu osas. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt auhindade võitmine ja medalite kajastamine pudelitel ei anna teavet tootja poolt turustatava kauba kvaliteedi kohta. On ilmne, et tänapäeval ei turusta eelnimetatud konkursil osalenud veinitootja enam sedasama toodangut, mis esitati hindamiseks. Medali kasutamisega kaubamärgil aga püütakse luua tarbijale muljet pakutava toodangu kõrgest kvaliteedist. Kuna medal konkreetse toote eest antakse selle tootjale, on tootjal õigus seda oma toodangu tutvustamisel kasutada positiivse maine ja ostuotsustuste kujundamisel. Kuni 01.01.2004 kehtinud KaMS § 7 lg 1 p 6 ei võimalda anda õiguskaitset tähisele, mis oma olemuselt võib tarbijat eksitada kaupade või teenuste liigi, kvaliteedi, hulga, otstarbe, väärtuse, geograafilise päritolu, kaupade tootmise või teenuste osutamise aja või kaupade ja teenuste teiste omaduste suhtes. Seejuures piisab tarbija eksitamise võimalusest. Väär on apellandi väide, mille kohaselt toodetakse käesoleval ajal sedasama sovetskoje vahuveini, mida tarbijad olid juba aastakümneid tarbinud. Apellant läks juba 1995 vahuveini tootmisel üle enda poolt loodud uuele tehnoloogiale, millele on võetud patent. Sovetskoje igristoje meetodi kohaselt tuleb vastava vahuveini valmistamiseks kasutada vaid (endise) Nõukogude Liidu territooriumilt pärinevaid viinamarju. Hageja kasutab mujalt kui endise NSV Liidu territooriumilt (Euroopa Liidust) pärinevat veinimaterjali, mille kohta on teave hageja veebilehel ja hageja poolt toodetava “Sovetskoje Igristoje” vahuveinipudelite tagaetikettidel. See on kirjas ka hageja poolt Eesti Patendiametile 02.11.2000 esitatud õiendis. Seega tähise kasutamine muul meetodil ja mujalt kui (endise) Nõukogude Liidu aladelt pärit veinimaterjalist valmistatava vahuveini puhul tarbijat eksitav nii kauba liigi kui geograafilise päritolu suhtes. Maakohus ei ole asja lahendamisel rikkunud kaebuses väidetud menetlusnorme ja on õigesti jaganud tõendamiskoormise. Hagiasjas peab TsMS § 230 lg 1 kohaselt hageja tõendama oma nõuet ja käesolevas vaidluses pidi hageja tõendama asjaolusid, mis tõendaksid kaubamärgi õiguskaitset välistava asjaolu puudumise. Kohus on TsMS § 232 lg 1 kohaselt hinnanud kogutud tõendeid kogumis ja teinud seadusliku ja põhjendatud lahendi. Kohtuotsus teises tsiviilasjas on tõendiks, kuid TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohtuotsus on kooskõlas TsMS § 436 lg-ga 2 ja § 442 lg 8 kohaselt on kohus piisavas ulatuses tõendeid analüüsinud ja neist tehtud järeldusi põhjendanud. Samuti on kohus põhjendanud, miks ta ei arvesta teistes tsiviilasjades tehtud otsustega. Nõustuda ei saa apellandiga selles, et kohus ei arvestanud Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni art 6 quinquies p A lg-ga 1, mille kohaselt teistes liidu liikmesriikides tuleb iga kaubamärgi kohta, mis on nõuetekohaselt päritoluriigis registreeritud, lubada taotlust esitada ja seda tuleb kaitsta niisugusena, nagu ta on (telle quelle), tingimusel, mis on esitatud käesolevas artiklis. Kohus ei saanudki eelnimetatuga arvestada, sest meie seaduses esinevad kaubamärgi õiguskaitset välistavad asjaolud ja siis ei kohaldata konventsiooni art 6 quinquies p A lg-t 1. Lisaks on konventsiooni art 6 quinques p B alap-des 1 ja 3 sätestatud, et kaubamärkide registreerimise, millele art 6 quinquies lg 1 laieneb, võib tagasi lükata või kehtetuks tunnistada, kui märkide iseloom on niisugune, et nad võivad esile kutsuda kolmandate isikute poolt omandatud õiguste rikkumist või kui

märgid on vastuolus moraali või avaliku korraga ja eriti, kui neil on avalikkust eksitav iseloom. Kohus tuvastas, et registreerida soovitav kaubamärk on tarbijat eksitav ja rikub tarbija õigusi, mistõttu telle quelle põhimõte ei kohaldu. Ringkonnakohus leiab, et ükski apellatsioonkaebuse väid ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja asja saatmiseks uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad menetluskulud apellandi kanda.

U.Loonurm

A.Tänav

Ü.Jänes

Riigikohtu 05 05 2009 otsuse resolutsioon

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.