2-16-12308/34 - Ühinguõigus - Korteriühistu juhtorganite otsuste vaidlustamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

4.Maakohus rahuldas kostja avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt. Kohus mõistis hagejatelt kostja kasuks välja menetluskulu 2 301 eurot (käibemaksuga), millest hageja I kanda jättis 916 eurot 5 senti, hageja II kanda 916 eurot 5 senti ning hageja III kanda 468 eurot. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg-le 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostjale osutati tsiviilasja nr 2-16-12308 menetlemisel õigusabi kokku 22,25 tundi tunnitasu määraga 130 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 3 471 euro ulatuses. Maakohtus osutati kostjale õigusabi 13,75 tundi ja ringkonnakohtus 8,5 tundi. Arvestades toimingute vajalikkust, põhjendatust ning esitatud dokumentide mahtu ja sisu, oli kostja lepingulise esindaja kulud kohtu hinnangul põhjendatud osaliselt. Maakohtus hagile vastuse koostamiseks ja tõendite kokkupanemiseks ei saanud kuluda enam kui 7 tundi ning põhjendatud ajakulu täiendavate seisukohtade koostamiseks oli 2 tundi. Seega olid maakohtus kostja lepingulise esindaja põhjendatud kulud kokku 9 tundi. Ringkonnakohtus oli põhjendatud õigusabi osutaja kulu apellatsioonkaebusega tutvumisele ja seisukoha kujundamisele 1,75 tundi ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele ja selle väljasaatmisele 4 tundi, s.o kokku 5,75 tundi. Menetlusosalise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuli TsMS § 175 lg 1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o esindaja tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohtu seisukohtadele tuginedes leidis maakohus, et põhjendatud lepingulise esindaja tunnitasu määr 130 eurot, millele lisandub käibemaks, vastas asja keerukusele ja mahule ning oli põhjendatud. Kostja kinnituse järgi ei olnud ta käibemaksukohustuslane, mistõttu kuulusid kostja lepingulise esindaja kulud vastavalt TsMS § 174 lg-le 10 hüvitamisele koos käibemaksuga Kuivõrd maakohtus kantud menetluskulud jäid võrdsetes osades hagejate kanda ja kostja põhjendatud menetluskulu maakohtus oli 1 404 eurot (130 x 9 x KM) ning ringkonnakohtus jäid

15 päeva määruse kättetoimetamisest alates. Vastumääruskaebuse saab sarnaselt apellatsioonkaebusega esitada 14 päeva jooksul kaebuse vastaspoolele kättetoimetamisest (TsMS § 659 ja § 635 lg 3). Määruskaebus toimetati kostjale kätte 16.07.2017 ja samal kuupäeval esitas kostja vastumääruskaebuse. Seega esitas kostja vastumääruskaebuse tähtaega järgides ja puudub alus selle läbivaatamata jätmiseks. TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebusest nähtuvalt vaidlustasid hagejad I ja II maakohtu määruse osas, milles maakohus mõistis kostjate menetluskulude katteks hagejatelt välja enam kui 700 eurot. Vastumääruskaebuse esitaja palus maakohtu määrus tühistada osas, milles kohus tuvastas, et kostja põhjendatud menetluskulude suurus oli taotletust väiksem ning mõistis hagejatelt I ja II kostja kasuks välja väiksema summa kui kummaltki 1 378 eurot. Pidades silmas eelnevat ja asjaolu, et hageja III maakohtu määrust ei vaidlustanud, on maakohtu määrus jõustunud osas, milles mõisteti hagejalt III kostja kasuks välja 468 eurot, hagejatelt I ja II kokku 232 eurot (700 – 468) ning jäeti hagejatelt kostja kasuks välja mõistmata 247 eurot (3 471 – (2 756 + 468)), s.o kokku 947 euro ulatuses. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust vaidlustatud osas. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 11.02.2015 määrus nr 3-2-1115-14, p 11; Riigikohtu 18.05.2010 määrus nr 3-2-1-43-10, p 19). Seega ei saa ringkonnakohus ümber hinnata maakohtu poolt põhjendatuks loetud lepingulise esindaja kulusid pelgalt seetõttu, et menetlusosalise hinnangul kulus menetlusdokumendi koostamiseks rohkem/vähem aega või kohtu hinnangul põhjendatud õigusabi osutaja tunnitasu oli mõnevõrra väiksem menetlusosaliste poolt visualiseeritust. Ringkonnakohus saab maakohtu diskretsiooniotsust ümber hinnata ainult siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Praegusel juhul on maakohus piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud kostja esindaja töö mahtu ning jõudnud tehtud toimingute ajakulu osas järeldustele diskretsiooni valesti kohaldamata ja piire ületamata. Kohtu siseveendumuse kujunemine on loogiline ja jälgitav. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Põhjendatud menetluskulude hulka kuulub ka mõistlik aeg asjakohase kohtupraktikaga tutvumiseks. Kliendi parimal võimalikul viisil esindamiseks tuleb esindajatel olla teadlik asjakohasest kohtupraktikast ja muudest õiguskäsitlustest. Nimetatud kulu on vajalik, sest kohtupraktika täieneb pidevalt ja lepingulised esindajad ei ole enamasti vaid ühe valdkonna spetsialistid. Õige on määruskaebuse esitaja seisukoht, et menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata TsMS § 175 lg 1 alusel nii esindamisele kulunud aega kui ka ühe tööühiku hinda, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei rikkunud põhjendatud tunnitasu määra tuvastamisel diskretsiooni. Asjaolu, et mõni õigusabiteenuse osutaja oleks pakkunud teenust mõnevõrra odavama hinnaga, ei anna alust põhjendatud tunnihinna vähendamiseks, kui taotletud hind jääb mõistlikkuse piiridesse. Vastuseks vastumääruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Asjaolu, et lõppkokkuvõttes kujunesid menetluspoolte lepinguliste esindajate kulud enam-vähem võrdseks, ei ole tingimus, millele kohus peaks põhjendatud menetluskulude kindlaksmääramisel peaasjalikult tuginema. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel tuleb TsMS § 175 lg-ga 1 kooskõlas hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht olid mõistlikud ja põhjendatud eraldiseisvalt, mitte võrrelduna samas asjas teise poole

esindaja kulude või töömahuga. Hinnata tuleb konkreetse esindaja tegevust ja tema koostatud menetlusdokumente, pidades mh silmas kohtuasja keerukust ja mahukust. Asjaolud, kas ja kui palju on teiste menetlusosaliste esindajatel kulunud sama tsiviilasja raames ajalist ressurssi, ei kuulu esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse väljaselgitamisel hindamisele. Kuigi kostja ei olnud kohtuvaidluse algatajaks, ei anna see alust hagi rahuldamata jätmisel kostja menetluskulusid hagejalt piiramatus ulatuses välja mõista. Hagimenetluses kannab TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, kuid seda vaid põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Praeguses kulude kindlaksmääramise menetluses ei saa enam muuta ega vaidlustada kulude jaotust ega arutleda äärmise ebaõigluse või ebamõistlikkuse üle (TsMS § 162 lg 4 § 178 lg 1). Määruskaebuse vastavad väited ei anna alust kohtulahendi tühistamiseks. Viimaks võtab kohus seisukoha hagejate I ja II taotluse osas nõuda kostjalt välja esindajaga sõlmitud õigusabileping, kostjale esitatud õigusabi arved ja menetluskulude tasumise maksekorraldused. Vastavalt TsMS § 238 lg-le 1 võtab kohus vastu ainult sellised tõendid ja korraldab ainult selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Reeglina piisab põhjendatud menetluskulude kindlaksmääramiseks menetluskulude jaotusest. TsMS § 176 lg 6 järgi võib kohus anda menetlusosalisele tähtaja menetluskulusid tõendavate dokumentide esitamiseks. Hagejate I ja II palvel küsis kohus 21.09.2017 kostjalt arveid juriidilise teenuse osutamise kohta, mille kostja samal kuupäeval esitas. Arvetel kajastatu vastas menetluskulude nimekirjas väljatoodule. Riigikohus on 10.02.2016 määruses nr 3-2-1-173-15 selgitanud, et õigusabi osutamise eest esitatud arvet saab pidada piisavaks tõendiks kulude tasumise kohustuse olemasolu tõendamisel, mistõttu jätab kohus rahuldamata hagejate I ja II taotlused nõuda kostjalt välja õigusabileping ja menetluskulude tasumise maksekorraldused TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel, s.t kostja on esitanud piisavalt dokumente kinnitamaks praeguses asjas juriidilise teenuse osutamist hagejale kokku 3 471 euro ulatuses. Koos 28.07.2017 menetlusdokumendiga esitasid hagejat I ja II korteriühistu koosoleku otsuse ja e-toimiku väljavõtte kohtumääruse kättesaamise aja osas (I kd lk 219-221). Ringkonnakohus keeldub tõendi vastuvõtmisest TsMS § 659, § 238 lg 1 p 1 ja § 639 lg 1 alusel, kuivõrd tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada. Kuna tõendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus seda paberkandjal esitajale tagastada. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse ning vastumääruskaebuse rahuldamata. TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm