Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Ande Tänav, Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
20.02.2008, Tallinn
Tsiviilasja number
2-04-853
Tsiviilasi
G. G.i ja A. Z.i hagi K. J.i vastu alusetu rikastumise põhjal saadu hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15.08.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K. J.i apellatsioonkaebus ning G. G.i ja A. Z.i vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
31.01.2008
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja A. Z. (sünd. xx.xx.xxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxx x xxxxxxx xxxxx xxxxxxxx) Hageja G. G. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxx xx-xx xxxxxxx) ja hagejate esindaja Ivo Mahhov; Kostja K. J. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xx xxxxxxx) ja tema esindaja Ingrid Kullerkann
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 15.08.2007 otsus osas, millega kohus rahuldas osaliselt A. Z.i hagi ja G. G.i hagi rohkem kui 17 968,75 krooni ulatuses.
2.Jätta A. Z.i hagi rahuldamata ringkonnakohtu poolt esitatud põhjendustega.
Välja mõista K. J.ilt 17 968,75 (seitseteist tuhat üheksasada kuuskümmend kaheksa kroon ja seitsekümmend viis senti) krooni G. G.i kasuks ringkonnakohtu poolt esitatud põhjendustel.
4.Tühistada Harju Maakohtu 15.08.2007 otsus menetluskulude jaotamise osas.
5.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Menetluskulude jaotus Jätta G. G.i hagi puudutavas osas poolte menetluskulud poolte endi kanda. A. Z.i hagi puudutavas osas jätta menetluskulud A. Z.i kanda. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata vandeadvokaadi vahendusel, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kassaatorile kättetoimetamisest. Hagejate nõue ja põhjendused
5.19.01.1997 suri E-E. M., viimase elukohaga Xxxxx xx Tallinn. Tema pärijaks pooles mõttelises osas oli tema abikaasa A. M. ning pooles mõttelises osas vend P. Z.. Loetledes pärandi vastuvõtmise avalduses E. M.i pärandvara, varjas A. M. seda osaliselt, jättes nimetamata vara, mis oli registreeritud tema enda nimele, aga omandatud abielu kestel ning mis kuulus pooles mõttelises osas E. M.ile. Hagejad peavad silmas eelkõige ehitist asukohaga Xxxxx xx Xxxxxxx, mille A. M. kinkis 16.06.1997, s.t enne E. M.i pärimisasja lahendamist, kostjale, väites, et ehitisele puuduvad kolmandate isikute õigused.
6.A. M.i suri 18.03.2000 ning tema pärandi võttis vastu kostja. Kuna ta on seda teinud ilma inventuuriõiguseta, vastutab ta A. M.i kohustuste eest piiramatult.
7.P. Z. suri 31.07.1997. Hageja G. G., olles oma isa P. Z.i pärijaks 1/8 mõttelises osas, võttis pärandi vastu 14.05.2004. Seega on tal õigus 1/8 samast varast, millele oli õigus tema isal – poolest hoonest Xxxxx xx Xxxxxxxas ehk 1/16 kogu hoonest. A. Z. on oma isa P. Z.i pärijaks 6/8 mõttelises osas ja on pärandi vastu võtnud. Seega on tal õigus 6/8 samast varast, millele oleks õigus tema isal – 1/4 hoonest Xxxxxxxas, Xxxxx xx, s.t 6/32 hoonest.
8.Vastavalt ekspert Margus Pilve 29.06.2005 ekspertiisiaktile on kinnistu väärtuseks 2 100 000 krooni. Ekspertiisimääruses toodud tööde loetelu on eksperdi arvates mõjutanud objekti käesoleva aja turuväärtust ca 350 000-500 000 krooni, seega keskmiselt 425 000 krooni. Kinnistu väärtus ilma parendusteta oleks seega 1 675 000 krooni, millest hageja G. G.i osa väärtus moodustaks 52 343,75 krooni ja hageja A. Z.i osa väärtus 314 062,50 krooni. Lisaks sellele on vastavalt ekspertiisiaktile keskmine mõistlik üürihind analoogilistel hoonetel keskmiselt 7000 krooni kuus. Kasu, millele oleks õigus hageja G. G.il, moodustaks 218,75 krooni kuus ning kasu, millele oleks õigus hageja A. Z.il, moodustaks seega 1 312,50 krooni kuus.
9.Eeltoodu põhjal palus G. G. mõista kostjalt välja ehitise väärtuse arvel 52 343,75 krooni ning 23 843,50 krooni saamata jäänud kasuna perioodi eest 19.01.1997–19.02.2007 krooni ja alates 19.02.2006 kuni kohtuotsuse jõustumiseni igakuiselt 218,75 krooni kuus. A. Z. palus mõista kostjalt välja 314 062,50 krooni ehitise väärtuse arvel ning 157 500 krooni saamata jäänud kasuna perioodi eest 19.01.1997–19.01.2007 ja alates 19.01.2007 kuni kohtuotsuse jõustumiseni igakuiselt 1 312,50 krooni.
Kostja vastuväited
2(11)
10.Kostja hagisid ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on nõue ebaselge ja seadusest mittetulenev. Väide, et hageja G. G. on oma isa P. Z.i pärijaks 1/8 mõttelises osas, ei vasta tegelikkusele. P. Z. pärandas kogu oma vara, ükskõik kus see asub või millest koosneb, testamendiga oma tütar A. Z.ile ja seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt 1/8 mõttelises osas sundosa pärija A. Z.ile.
11.P. Z. oli 19.01.1997 surnud E-E. M.i vend, kes vastavalt PärS §-le 14 on teise järjekorra pärija. Pärandaja abikaasa A. M., vastavalt PärS §-le 16 lg 1 p 2 päriks teise järjekorra pärijate kõrval poole. Seega oleks G. G.i isal olnud õigus pärida 1/4 majavaldusest. Juhul, kui G. G. oleks oma isa pärija 1/8 osas, oleks temal õigus vastavalt 1/32–le pärandvarast.
12.Pärandaja õed-vennad olid P. Z., G. Z., T. H. ja A. Z.. Nimetatud isikutest võttis pärandi vastu P. Z.. 3/16 tuleb jagada juurdekasvuõiguse alusel pärandi vastuvõtnud pärijate ehk A. M.i ja P. Z.i vahel võrdeliselt.
13.Xxxxx xx majavalduse omanik oli A. M.. Kostja omandas ehitised kinkelepingu alusel 16.06.1997. Alates maa kinnistamisest 21.10.1999 on majavaldus kinnisasja oluline osa ja ehitist kui vallasasja enam ei eksisteeri.
14.A. M. ei esitanud notarile teadlikult ebaõigeid andmeid või varjanud teavet. 09.06.1998 Xxxxxxxa notar Evi Paberitele esitanud avalduses kinnitas A. M., et on oma surnud abikaasa pärandi vastu võtnud. Vastuvõetud pärandvara nimekirja ta esitanud ei ole. Nimetatud avalduse koostamise ajal oli A. M. üle 85 aasta vana inimene, kes andis notarile informatsiooni nende asjaolude kohta, mida peeti avalduse koostamiseks vajalikuks. Kuna A. M. ei varjanud teavet, on hagi aegunud. Hagejad kasutavad oma tsiviilõigusi pahauskselt ja eesmärgiga tekitada kahju kostjale. Aastaid hiljem nõuete esitamine A. M.i pärija suhtes olukorras, kus isa ei ole käsitlenud A. M.i nimel olnud elamut pärandvarana, ei ole tsiviilõiguste heas usus teostamine. Puudus mõistlik põhjendus nõuete mitteesitamiseks E. M.i surma järel.
15.Kostja vaidlustab G. G.i õiguse pärida ja sellest tulenevalt hagi esitada. Maakohtu otsuse põhjendused
16.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt pärandi arvel G. G.i kasuks välja 52 343,75 krooni ning A. Z.i kasuks 314 062,50 krooni. Kohus jaotas kohtukulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
17.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on PkS § 14 lg-le 1 kohaselt abikaasade abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. Asjaolu, et majavaldus oli hooneregistris registreeritud vaid ühe abikaasa nimele, ei oma materiaalõiguslikku tähendust. Ei ole vaidlust, et ehitised olid pärandaja surma hetkel olemas. A. M. kinkis talle abikaasaga ühisvarasse kuulunud majavalduse kostjale vahetult pärast abikaasa surma, 16.06.1997, enne, kui vormistati abikaasa pärimisasi. Kinkelepingus deklareeris ta selgelt, et ehitistele puuduvad kolmandate isikute õigused, mis oli ebaõige.
18.Pärandvara hulka kuulus 1/2 ehitistest Xxxxx xx Xxxxxxxas, millest 1/2 (ehitisest 1/4) oleks õigus pärida P. Z.il. P. Z.i pärimistoimikust nähtub, et 08.03.2004 avaldas A. Z. notar Evi Paberitile, et ta annab G. G.ile nõusoleku pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks. G. G. võttis seejärel vastavalt PärS § 118 lg 2 p-le 2 oma isa pärandi sundosa saajana vastu. Sellega on G. G.il õigus 1/8 isa pärandist A. Z.i pärandiosa arvel, mis väheneb 6/8-le.Tulenevalt eeltoodust on G. G.il õigus nõuda 1/32 ehitiste Xxxxx xx Xxxxxxxas väärtusest. Leidis tõendamist, et G. G. oli pärandi avamise hetkel 18.03.2000 töövõimetu ja materiaalset abi vajav ning ta kuulus sundosale õigustatud isikute ringi.
3(11)
19.A. Z., olles oma isa P. Z.i pärijaks 6/8 mõttelises osas, on õigustatud 6/8 osale samast varast, millele oleks õigus tema isal.
20.Vastavalt PärS § 16 lg-le 2 on abikaasale teise järjekorra pärija kõrval eraldatud piiritletud pärandiosa – 1/2 pärandist. Abikaasa poolele osale juurdekasvu ei toimu.
21.Kuna A. M. käsutas P. Z.ile kuuluvat vara, oli P. Z.il õigus seda tehingut vaidlustada ning nõuda asja tagastamist. Kuna isiku surma korral lähevad tema õigused üle tema pärijatele, läks õigus pärimise korral üle hagejatele. Vastavalt kehtiva TsÜS § 155 on pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Pärandi jagamise ja kaasomandi lõpetamise ja ühisvara jagamise nõuetele puuduvad üldse aegumistähtajad.
22.Ebaõigete andmete esitamist A. M.i poolt tõendab kinkeleping 16.06.1997, kus A. M. väitis ebaõigesti, et elamule puuduvad kolmandate isikute õigused. Asjaolu, et A. M. teadis abikaasa õigustest poolele varale, tõendab tema pärimisavaldus 09.01.1998, kus ta taotleb omandiõiguse tunnistuse väljaandmist abikaasade ühisomandis olnud autole. Seega on PärS § 140 rikkumine tõendatud sõltumata sellest, et notar Evi Paberit toiminguga seotud üksikasju ei mäleta. A. M. on varjanud pärimisasjas tähtsust omavat teavet, mille tõttu võib temalt vastavalt PärS §-le 140 pärandvara arvel saadu igal ajal tagasi nõuda. Viies hooned pärandvarast kinke teel välja, ei toiminud A. M. 1997.a. kehtinud TsÜS § 108 lg 1 ja 2 mõttes heas usus.
23.Vastavalt AÕS § 23 lg-le 2 on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind. Vastavalt ekspert Margus Pilve teostatud eksperthinnanguga 29.06.2005 on kinnistu väärtuseks 2 100 000 krooni. Kinnistu väärtus ilma parendusteta oleks 1 675 000 krooni, millest hageja G. G.i osa 1/32 väärtusest on 52 343,75 krooni ja A. Z.i osa 6/32 on 314 062,50 krooni. Tähtsust ei oma, et ekspert hindas ehitiste väärtust mitte vallas- vaid kinnisasjana. Hagejatel oleks pärijana olnud õigus erastada maa päritud ehitiste osa juurde ning see kinnistada.
24.Vastavalt PärS § 130 lähevad A. M.i pärijale K. J.ile üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Vastavalt PärS § 144 lg 4 jagab vaidluse korral pärandvara pärija nõudel kohus. Vastavalt AÕS § 71 lg 2 ja § 72 lg 2 kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühise asja viljast, kui seaduses, tehingu või lepinguga ei ole sätestatud teisiti.
25.Hagejate nõuded alusetu rikastumise järgi jättis kohus rahuldamata, kuna kohtuistungil ei leidnud tõendamist kostja poolt kõnealuselt ehitiselt üüritulu saamine. Apellatsioonkaebuse põhjendused
26.Kostja palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hagejate kanda.
27.Otsusest ei selgu kohaldatav seadus. Kohus viitas kõigepealt, et kuna A. M. käsutas P. Z.ile kuuluvat vara, oli P. Z.il õigus seda tehingut vaidlustada ning nõuda asja tagastamist. Kuna isiku surma korral lähevad tema õigused tema pärijatele, läksid õigused üle hagejatele. Teiseks viitas kohus PärS § 140 rikkumisele, kuna 16.06.1997 kinkelepingus väitis A. M. ebaõigesti, et asjale puuduvad kolmandate isikute õigused. Kolmandaks viitas kohus PärS § 144 lg-le 4, mille kohaselt vaidluse korral jagab pärandvara pärija nõudel kohus. Nimetatud normi järel viitas kohus AÕS § 71 lg-le 2 ja 72 lg-le 3, mis võimaldab järeldada, et kohus mõistis, et pärandvara jagamisel kohaldatakse kaasomandi jagamise sätteid. Samas ei võimalda viide AÕS §-dele 71 ja 72 aru saada, kas kohus põhistas nimetatud normiga hagi osalist rahuldamist või osalist rahuldamata jätmist.
4(11)
28.Otsus ei vasta TsMS § 442 lg-le 8, kuna otsusest ei ole võimalik aru saada, kas kohus jagas pärandvara, mõistis välja ebaõigete andmete esitamise tõttu pärandvara arvelt saadu või on tegemist tehingu vaidlustamise ning asja tagastamisega (asja tagastamise võimatusest tulenev rahalise nõude rahuldamine). Tegemist on erinevate õiguslike alustega, mille kohaldamise eeldused ja tagajärjed on erinevad.
29.Kostja arvates ei kuulu PärS § 144 lg l käesoleval juhul kohaldamisele. PärS § 144 lg-t l tuleb analüüsida koosmõjus PärS §-ga 141. Pärandi vastuvõtmise järel on vara mõttelistes osades vastavalt pärandiosa suurusele pärijate kaasomandis ja pärandvara jagamisel lõpetatakse üldjuhul kaasomand. Nimetatu tuleneb ka PärS § 144 lg-st 3. A. Z. ja G. G. ei pärinud oma isa järelt Xxxxx xx majavaldust. Pärast E. M. surma oli Xxxxxxxas Xxxxx xx asuv elamu viimase pärijate P. Z.i ja A. M.i kaasomandis. 16.06.1997 võõrandas A. M. elamu kostjale. P. Z. suri 31.07.1997. Kuna A. M. oli kaasomandis oleva asja enne P. Z.i surma võõrandanud, ei kuulunud P. Z.i pärandvarasse mõttelist osa kõnealusest elamust. Hagejad võisid pärida oma isa järelt nõudeõiguse A. M.i vastu, mis tuleneb asjaolust, et A. M. võõrandas P. Z.i nõusolekuta kaasomandis oleva asja. Kaasomandit Xxxxx xx majavaldusele ei eksisteeri alates majavalduse võõrandamisest kostjale. Asja suhtes, mis pärandi vastu võtnud kaaspärijate omandis ei ole, ei saa kaasomandit lõpetada.
30.Kuna hagejatel võiks olla rahaline nõue A. M.i universaalse õigusjärglase kostja vastu, tuleb analüüsida, kas kohaldamisele kuulub PärS § 140, millele kohus otsuses viitas. PärS §-s 140 sätestatud ebaõigete andmete esitamist ei ole võimalik laiendada mistahes tsiviilõigussuhetes tehtud avaldustele. PärS § 140 käsitleb avaldusi, mis on tehtud pärimismenetluses ja mille tõttu on üks isik saanud teiste arvel enam vara. Nähtuvalt pärimistoimiku lk 37 avaldas A. M., et ta soovib välja anda omandiõiguse tunnistust abikaasade ühisomandis olnud varale. Ainuüksi asjaolu, et A. M. teadis abikaasa õigustest poolele varale, mida kohtuotsuse kohaselt tõendab pärimisavaldus, ei saa järeldada, et A. M. oli teadlik P. Z.i õigustest varale. Kumbki pärijatest (M. ja Z.) ei viidanud oma avalduses, et pärandvara hulka kuulub majavaldus. P. Z. pidi teadma, kus tema õde elas ning millistel asjaoludel majavaldus saadi. 1997.a, mil PärS oli äsja kehtima hakanud ja muutnud olulisel määral kehtinud põhimõtteid, olid inimesed seisukohal, et üleelanud abikaasa nimel oleva vara omanikuks saab üleelanud abikaasa.
31.On arusaamatu, miks notar Evi Paberit, kes tõestas nii P. Z.i kui ka A. M.i avalduse ning kinkelepingu A. M.i ja kostja vahel, ei selgitanud lepinguosalistele, et kingitavale asjale on tekkinud kaasomand. Notarile pidi olema teada, et tegemist võib olla ühisomandis oleva asjaga ja et selle suhtes on esitanud pärimisavalduse P. Z.. Mitteteavitamine tõendab kaudselt, et notari arvates ei olnud teistel pärijatel peale abikaasa õigust poolte ühisomandis olnud eluasemele.
32.Ei ole tõendatud, et A. M.i oli kinkelepingus antud kinnituse ebaõigsusest teadlik kinkelepingu sõlmimise ajal. Nimetatu ei välista P. Z.i ja tema pärijate nõuet alusetu rikastumise sätete järgi. Sellisel puhul ei ole aga tegemist pärimisõigusest tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg oleks 30.a. Tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva nõudega, mis on vähemalt osaliselt aegunud.
33.Hagejad ei ole vaidlustanud elamu kinkelepingut. Samuti ei ole nad asja tagasi nõudnud. Pooled tehingu kehtetuse küsimusi ei arutanud ja selles osas on kohtuotsus üllatuslik.
34.Sõltumata sellest, milline kohtu kohaldatud norm kohaldamisele kuuluks, on väär kohtu seisukoht, et asja väärtuse määramisel kohaldatakse AÕS § 23 lg-t 2, mille kohaselt asja väärtus on selle kohalik keskmine turuhind. Kohaldamisele kuulub majavalduse hind 1997. aastal.
35.Hagejad ei oleks õigustatud nõude rahuldamisele käesoleva aja hindu arvestades ka tulenevalt asjaolust, et majavaldus on muutunud kinnisasjaks, seega teiseliigiliseks varaks.
5(11)
Kohtu järeldus, et hagejatel oleks pärijatena olnud õigus erastada maa päritud ehitiste osa juurde ning see kinnistada on ekslik, kuna hagejad ei pärinud ehitist, vaid nõudeõiguse. Samuti ei oleks õige ega õiglane arvestada lepingu alusel asja omandanud isiku kulutuste läbi vara väärtuse suurenemist vara võõrandaja vastu suunatud nõude suuruse määratlemisel.
36.Kohus määratles ebaõigesti ka pärandiosa suurused. Kohtu järeldus, et abikaasa osale juurdekasvu ei toimu, ei põhine seadusel. Abikaasa on pärija vastavalt PärS § 11 lg-le l ja §-le 16. Ühestki PärS sättest ei tulene, et abikaasa osale juurdekasvuõigus ei rakenduks.
37.E-E. M.il oli lisaks P. Z.ile veel kolm õde-venda. Seega 1/2 osale pärandist ehk 1/4 majast oli 4 pärijat. Iga õe-venna pärandiosa suurus on 1/4x1/4=1/16 majast. Peale P. Z.i teised õed-vennad pärandit vastu ei võtnud. Seega kohaldub juurdekasvuõigus. Kui A. M.i oma oli ühisvarana 1/2 majast (8/16), tema pärandiosa suuruseks 1/4 (4/16) majast ja P. Z.i pärandiosa suuruseks 1/16 kogu majast, tuleb ülejäänud 3/16 jagada juurdekasvuõiguse alusel pärandi vastu võtnud pärijate vahel võrdeliselt. A. M.i päritav osa oli 1/4 ja P. Z.i osa 1/16. Proportsioon seega 4:1. Kokku 5 osa. Võrdelisel jagamisel jääb abikaasale 4/5 jagatavast osast ja P. Z.ile 1/5. A. M. saab juurde 4/5x3/16=12/80 jagatavast osast, kokku 3/20. P. Z. saab juurde 1/5x3/16=3/80 jagatavast osast. Abikaasa suuruseks kogu majast on 1/2+1/4+3/20 juurdekasvuõiguse alusel=18/20=9/10. P. Z.i osa suuruseks on 3/80 juurdekasvuõiguse alusel +1/16 esialgne osa suurus pärimisel =8/80=1/10. Seega saab vaidluse all olla küsimus ainult 1/10-st majast ja kui hagi kuuluks rahuldamisele, ei saaks kostjalt hagejate kasuks välja mõista rohkem kui 1/10 kogu maja maksumusest.
38.Ainuüksi asjaolust, et A. M.i kinkelepingus antud kinnitus osutus ebaõigeks, ei saa järeldada tema tegutsemist pahas usus. A. M. oli kõrges eas ega olnud teadlik P. Z.i õigustest majavaldusele. Vastus apellatsioonkaebusele
39.Hagejad apellatsioonkaebuse väidetega ei nõustunud ja palusid jätta kaebuse rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebuse põhjendused
40.Hagejad palusid vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada täies ulatuses.
41.Kohus märkis, et hagejad esitasid alusetu rikastumise sätete järgi üürinõuded. Hagejad ei nõudnud üüritulu ega püüdnud seda seetõttu tõendada. Nõue oli suunatud tasu väljamõistmiseks mõttelisest osast suurema asja reaalosa kasutamise ees alusetu rikastumise sätete alusel, ning selle väärtuseks oli võimalik üüritulu lähtudes vastavast keskmisest ruutmeetri üürihinnast. Vastus vastuapellatsioonkaebusele
42.Kostja ei nõustunud vastuapellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused
43.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga ja kuulanud ära menetlusosalised leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse normi
6(11)
ebaõige kohaldamise tõttu. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
44.PärS § 1 lg 1 kohaselt on pärimine isiku surma korral tema vara üleminek teisele isikule. Vastavalt PärS §-le 4 peab pärimiseks pärija pärandi vastu võtma. PärS § 117 lg 1 kohaselt on pärandit võimalik m.h vastu võtta otsese tahteavaldusega, esitades PärS §-s 118 sätestatud tähtajal notarile avalduse. PärS § 130 lg 1 kohaselt läheb pärand vastuvõtmisega pärijatele üle tervikuna ning kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), on pärandvara vastavalt PärS §-le 141 nende kaasomandis. See tähendab, et kuni pärandvara jagamiseni (PärS § 144 jj) määratakse pärijate osad pärandvaras mõtteliste osadena.
45.Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et 19.01.1997 surnud E-E. M.i pärandvara hulka kuulus vallasasjana Xxxxxxxas Xxxxx xx asuv pärandaja ja A. M.i ühisvaraks olev elamu, mis oli registreeritud A. M.i nimele, kuid omandatud abielu kestel. Vaidlust ei ole ka selle üle, et E-E. M.i pärijaks pooles mõttelises osas oli tema abikaasa A. M. ning pooles mõttelises osas vend P. Z., kes said pärandi vastuvõtmisega (tlk 86 ja 88) kõnealuse elamu kaasomanikeks mõttelistes osades. Samuti puudub vaidlus selles, et A. M. kinkis kõnealuse elamu 16.06.1997 kostjale, kes on elamu koos selle aluse maaga 21.10.1999 kinnistanud.
46.16.06.1997 kehtinud AÕS § 74 lg 1 sätestas, et kaasomandis oleva asja võib tervikuna võõrandada ainult kaasomanike kokkuleppel ning vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 on kõigi kaasomanike nõusolekuta tehtud võõrandamistehing kehtetu. Samal ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 3 kohaselt tähendas tehingu kehtetus seda, et tehingul ei olnud algusest peale õiguslikku toimet. TsÜS § 68 nägi seejuures ette, et tehingu ühe osa kehtetus ei too kaasa teiste osade kehtetust, kui võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka kehtetu osata.
47.Vaidlust ei ole selles, et P. Z. ei andnud vaidlusaluse elamu kaasomanikuna nõusolekut elamu kinkimiseks kostjale, ning samuti eelduses, et P. Z.i nõusoleku puudumise korral elamu tervikuna ära kinkimiseks oleks A. M. soovinud kinkida kostjale temale kuuluva mõttelise osa elamust. Eeltoodust tulenevalt on A. M.i ja kostja vahel 16.06.1997 sõlmitud kinkeleping tühine osas, mis puudutab elamu selle mõttelise osa kinkimist kostjale, mis kuulus P. Z.ile. Elamu tervikuna kinkimiseks P. Z.i tahteavalduse puudumise ehk nn vigade identsuse tõttu on vastavas osas tühine nii kohustustehing kui käsutustehing. Tehingu osa kehtetuse tagajärjel jäi saabumata kinkelepinguga silmas peetud peamine õiguslik tagajärg – kogu elamu omandiõiguse üleminek kostjale, sõltumata sellest, milles kinkelepingu pooled omavahel kokku leppisid. See tähendab, et P. Z. jäi olenemata A. M.i ja kostja vahel 16.06.1997 kinkelepingu sõlmimisest endiselt elamu 1/4 mõttelise osa omanikuks. Asja tervikuna võõrandamiseks kaasomaniku nõusoleku obligatoorsust ei muuda seejuures asjaolu, et võõrandatud elamu kuulus A. M.i ja P. Z.i vahel veel jagamata pärandavara hulka. Eeltoodu põhjal ei ole PärS § 140 nimetamine hagi õigusliku alusena asjakohane.
48.P. Z. suri 31.07.1997 (tlk 135). Hageja A. Z. võttis P. Z.i pärandi vastu 16.09.1997 (tl 132) ja sai pärijaks 7/8 mõttelises osas (tlk 22). Muuhulgas sai hageja samas ulatuses P. Z.i asemel ka vaidlusaluse elamu kaasomanikuks.
49.Xxxxxxxas Xxxxx xx asuva elamu aluse maa kinnistamisega 21.10.1999 muutus vaidlusalune elamu kinnistamise ajal kehtinud AÕS § 107 lg 3 ja § 137 lg 1 kohaselt kinnisasja oluliseks osaks. Kinnisomandi laienemisega vallasasjale vallaomand lõppes. See tähendab, et A. Z. kaotas oma omandiõiguse elamule elamu aluse maa kostja nimele kinnistamisega 21.10.1999. Kuna käesoleval juhul kinnistu omandamise aluseks olnud haldusakte ja tehingut kahtluse alla seatud ei ole, oli omandi kaotus elamule lõplik ning hagejale võisid jääda üksnes võlaõiguslikud hüvitusnõuded. Kinnistu omandamise aluse
7(11)
vaidlustamata jätmise tõttu on hageja minetanud võimaluse saada asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRakS) § 13 lg alusel elamu aluse maa omanikuks maareformi seaduses (MRS) sätestatud alustel ja korras.
50.Maa kinnistamine kostjale ja maa erastamise õigeaegne vaidlustamata jätmine iseenesest ei tähendaks käesolevas vaidluses siiski hagejate jaoks õiguse kaotamist pärandi arvel midagi saada. Hüvitusnõude alusena mõlema hageja puhul tuleb kõne alla kostja poolne alusetu rikastumine.
51.Vahemärkusena olgu öeldud, et apellatsioonkaebuses esitatud väide, mille kohaselt ei ole maakohtus kinklepingu kehtivuse üle arutelu toimunud, on eksitav. Juba 24.01.2005 esitatud hagi täpsustuses on juttu sellest, et hagi alternatiivseks õiguslikuks aluseks võib olla ka alusetu rikastumise regulatsioon, kuivõrd A. M. võõrandas talle mittekuuluva osa ehitisest (tlk 30). Asjaolule, et elamu ja selle aluseks oleva maa kinnistamine ei välista hagejate nõudeid alusetu rikastumise alusel on hagejad juhtinud tähelepanu 23.01.2006 esitatud kirjalikus vastuses kostja seisukohtadele (tlk 200). Eeltoodu põhjal ei pea paika kostja etteheide, et maakohus on kinkelepingu kehtivuse küsimusi käsitledes pooli üllatanud.
52.Tulles tagasi kostjapoolse alusetu rikastumise juurde, peab esmalt märkima, et nagu eelpool öeldud võttis hageja A. Z. P. Z.i pärandi vastu 16.09.1997 ja sai pärijaks 7/8 mõttelises osas. Muuhulgas sai hageja samas ulatuses P. Z.i asemel ka vaidlusaluse elamu kaasomanikuks ja kaotas omandi elamule selle aluse maa kinnistamisega 21.10.1999. Hageja G. G. võttis sundosa pärijana pärandi vastu 14.05.2004 (tlk 118-119) ja sai P. Z.i pärijaks 1/8 mõttelises osas, millega ühtlasi vähenes A. Z.i pärandiosa 6/8-le mõttelisele osale. Kuna vallasomand elamule oli 21.10.1999, s.t enne G. G.i poolt pärandi vastuvõtmist, lõppenud, tekkis G. G.il pärijaks saades kostja vastu võlaõiguslik hüvitusnõue, mis vastab tema pärandiosa suurusele. Siinkohal olgu märgitud, et ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga G. G.i õiguse suhtes pärida sundosa ja poolte pärandiosade suuruste käsitlusega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust maakohtu põhjendusi ei korda. Lisaks jagab kolleegium vastustaja seisukohta, et kostja suhtes ei saa juurdekasvu arvestada, kuna PärS kohaselt ei ole õdedel-vendadel iseseisvat pärimisõigust, vaid nad pärivad vastavalt PärS § 13 lg-le 5 tüvikondlikult oma vanemate osa.
53.Vastavalt 01.07.2002 jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) §-le 11 kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, enne VÕSRakS jõustumist kehtinud seadust. VÕSRakS § 23 sätestab, et VÕS-s alusetu rikastumise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 01.07.2002. Kuna kostja kanti vaidlusaluse kinnistu omanikuna kinnitusraamatusse 21.10.1999, kuulub vaidluse lahendamisel kohaldamisele tsiviilkoodeksi (TsK) 43. ptk regulatsioon. Vastavalt TsK § 477 lg-le 1 on isik, kes omandas ilma seadusega või tehinguga kindlaks määratud alusteta vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Sama paragrahvi kolmas lõige sätestab, et alusetult omandatud vara natuuras tagastamise võimatuse korral tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Nagu eelpool märgitud, ei ole vaidlusaluse elamu aluse maa kostja omandisse kinnistamise aluseks olnud toiminguid ja tehinguid kahtluse alla seatud. Seetõttu puudub võimalus kinnistamisele eelnenud olukorra ennistamiseks ja kostja kohustamine hüvitada alusetult omandatud vara väärtus rahas on hagejate suhtes tekkinud ebaõigluse kõrvaldamiseks ainuvõimalik lahendus. Kostja võimalik heausksus maa erastamisel ei välista seejuures nõuet alusetult saadud vara väärtuse hüvitamiseks, kuna TsK § 477
8(11)
regulatsioon ei sea alusetult saadud vara tagastamise või hüvitamise kohustuse olemasolu sõltuvusse sellest, kas vara saanud isik teadis või pidi teadma vara saamise alusetusest.
54.Järgnevalt käsitleb kolleegium hagejate nõuete aegumise küsimust. Nagu eelpool märgitud, tuleb VÕSRakS § 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, kohaldada enne 01.07.2002 kehtinud seadust. Vastavalt VÕSRakS § 9 lg-le 1 kohaldatakse kehtivas TsÜS-s aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Kuni 30.06.2007 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldiseks aegumistähtajaks 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta oli seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldatud. Aegumistähtaja kulg algas vastavalt sama seaduse §-le 116 päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Kehtiva TsÜS-i § 151 lg 1 näeb ette, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. VÕSRakS § 9 lg 3 sätestab, et kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt VÕSRakS § 9 lg-le 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 01.07.2002 kehtinud seadust. VÕSRakS § 9 lg 2 näeb ette, et kui TsÜS-i või VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse kehtivas TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002.
55.Nagu eelpool märgitud, võttis hageja A. Z. P. Z.i pärandi vastu 16.09.1997 ja kaotas omandi elamule selle aluse maa kinnistamisega 21.10.1999. Seega pidi A. Z. oma õiguste rikkumisest teada saama omandi kaotamisel 21.10.1999. Kuna omandi kaotus leidis aset enne 01.07.2002 ja kuivõrd kuni 30.06.2007 kehtinud TsÜS § 113 lg 1-st tulenev 10aastane hagi aegumise tähtaeg on pikem kui kehtiva TsÜS § 151 lg-s 1 nimetatud 3-aastane hagi aegumise tähtaeg, tuleb VÕRakS § 9 lg-te 2 ja 3 alusel kohaldada A. Z.i nõuete aegumisele kehtivas TsÜS-is sätestatud 3-aastast aegumistähtaega. Aegumise alguseks tuleb lugeda 01.07.2002 ning kuna A. Z. esitas hagi kohtule 15.11.2006, on tema nõue alusetu rikastumise alusel hüvitise saamiseks aegunud. Hageja seisukoht, et tegemist on pärimisõigusest tuleneva nõudega, ei ole õige, kuna pärandvara jagamise nõuet ei ole võimalik esitada vara suhtes, mida pärandvara koosseisus ei eksisteeri.
56.Hageja G. G. võttis sundosa pärijana pärandi vastu 14.05.2004 ja esitas hagi 13.07.2004 (tlk 4). Kuna G. G. on järginud TsÜS § 151 lg 1 sätestatud alusetu rikastumise nõude esitamise tähtaega, on tema nõue hüvitise saamiseks käesoleva kohtuotsuse p-des 52-53 toodud põhjendusi arvestades õigustatud. Hageja seisukoht, et talle väljamõistmisele kuuluva hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb aluseks võtta elamu praegune turuväärtus, on seejuures ekslik. TsK § 477 lg 3 seob hüvitise suuruse omandatud vara omandamise momendi väärtusega. Kostja poolt kinnisasja omandamise hetkel kehtinud AÕS § 29 lg 3 kohaselt loeti asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei olnud sätestatud teisiti. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 võrdus asja harilik väärtus selle kohaliku keskmise müügihinnaga (turuhind). Tsiviilasja menetluse käigus läbiviidud ekspertiisi tulemuste kohaselt oli elamu väärtuseks 1997.a seisuga keskmiselt 1 000 000 krooni. Ekspertiisiaktis loetletud tööd on tõstnud elamu turuväärtust keskmiselt 425 000 krooni ulatuses. Seega oli elamu turuväärtuseks kostja poolt selle
9(11)
kinnistamise hetkel 575 000 krooni. Nimetatud väärtusest lähtudes tuleb kostjalt mõista G. G.i kasuks vastavalt tema pärandiosade suurusele välja 17 968,75 krooni.
57.Maakohtu otsus, jätta hagejate nõuded mõttelisest osast suurema reaalosa kasutamise eest alusetu rikastumise alusel tasu väljamõistmiseks rahuldamata, on lõppjärelduses õige. Muuta aga tuleb sellesisulise otsustuse aluseks olnud põhjendusi.
58.Kasutuseelise kaotajaks saab lugeda vaid sellist isikut, kellel on õiguslik alus asja kasutamiseks. Isikuks, kellel võib olla huvi kasutamise võimaluse väärtuse hüvitamiseks, millest on ilma jäädud või mida on kitsendatud, saab seega olla vaid asja omanik või seaduslik valdaja. Hageja A. Z.i suhtes tähendab see esmalt seda, et kasutuseelise kaotamise eest hüvitise väljamõistmine oleks tema kasuks mõeldav üksnes perioodi eest, millal teda sai pidada elamu kaasomanikuks, st aja eest, mis jääb pärandi vastuvõtmise ja elamu vallasomandi kaotamise vahele. Teiseks tuleb arvestada kasutuseelise kitsendamise eest hüvitise saamise nõude esitamise tähtaegadega. Õige on kostja seisukoht, et hageja sellesisuline nõue on aegunud. A. Z.il oli võimalus saada teada enda õigustest elamule kohe pärast pärandi vastuvõtmist 16.09.1997 ja kasutuseelise kitsendamine oli tema suhtes võimalik vaid kuni vallasomandi kaotamiseni 21.10.1999. Pidades silmas käesoleva otsuse p-des 54-55 alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise kohta esitatud põhjendusi, tuleb hageja nõudele kohaldada 3-aastast aegumise tähtaega, mis hakkas kulgema 01.07.2002. Hageja esitas hagi kohtule 15.11.2006 s.t aegumise tähtaega ületades. Lisaks sellele, peab kolleegium vajalikuks märkida, et pidades silmas hageja tajutavat leigust pärandvaraga seotud õigussuhete väljaselgitamise vastu, oleks A. Z.i poolt kasutuseelise kitsendamisest tuleneva nõude maksmapanemise soov ka hea usu põhimõtte seisukohast küsitav.
59.Hageja G. G.i samasisuline nõue tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et hagejal ei ole kõnealusele elamule kunagi omandit ega seaduslikku valdust olnud.
60.Menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada, et G. G. esitas hagi 13.07.2004 ja A. Z. 15.11.2006. G. G.i nõude osalise rahuldamise tõttu jätab kolleegium poolte menetluskulud G. G.i hagi puudutavas osas vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMSRaksS) §-le 3 kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 alusel poolte endi kanda. A. Z.i hagi osas aga tuleb menetluskulud jätta kehtiva TsMS § 162 lg 1 alusel hageja A. Z.i kanda.
Iko Nõmm
Ande Tänav
Malle Seppik
Otsus on osaliselt tühistatud Riigikohtu 05.11.2008 otsusega nr. 3-2-1-86-08 Riigi kohtu 05.11.2008 otsus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2008. a otsus ja Harju Maakohtu
15.augusti 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-853 G. G väljamõistetud hüvitise osas ning saata asi tühistatud osas Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. G. G kasutuseeliste väljamõistmata jätmise osas muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
2.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
10(11)
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada OÜ-le Välisõigusabi Advokaadibüroo G. G kassatsioonkaebuselt