Muud › Muud hagiasjad

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

kohustatud tasuma kostjale õigeaegselt 18% käibemaksu, mille kostja tasus hageja eest importdeklaratsioonidega tollivormistuste tegemisel. Hageja ei ole aga tõendanud, et eelmärgitud vara on tema vara.

2003. a. sõlmitud täiendava tagatise ehk käsipandi andmise kokkuleppe, mõistis OÜ-lt Inmeta Ladu AS-i Aluminium Alloys of Estonia (pankrotis) kasuks pankrotivarasse 431.151, 33 krooni ning riigituludesse riigilõivu 23.120 krooni. PankrS § 109 lg. 1 kohaselt tunnistab kohus PankrS §-des 110 – 114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 110 lg. 1 p. 2 sätestab tehingu tegemise aja – ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. PankrS § 114 lg. 1 p. 2 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis anti kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, samuti, kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Vaidlust ei ole selles, et pooled sõlmisid 1. detsembril 2003. a. lepingu, mille kohaselt hageja paigutas 22.776 kg alumiiniumi kostja lattu vastutavale hoiule lisatagatisena ja kostja võõrandas hagejale kuulunud alumiiniumkangid 22. detsembril 2003. a. AS-ile Inmeta 353.673, 35 krooni (käibemaksuta) eest. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja oli juba varasemast ajast kostjale võlgu. Kostja võõrandas hagejale kuulunud vara ajal, mil väidetav nõue ei olnud muutunud veel sissenõutavaks (tl. 71 – 74), mis annab alust arvata, et kostja kiirustas vara võõrandamisega, kuna talle oli teada hageja majanduslik olukord ja võimaliku pankroti algatamine, sest hagejale oli vastavasisuline avaldus juba 29. septembril 2003. a. esitatud (tl. 9). Asjakohatu on kostja väide, nagu ei oleks hageja tõendanud, et vastutavale hoiule antud vara kuulus hagejale. Vaidlust ei ole selles, et hageja ei oleks 22.776 kg alumiiniumi kostja lattu vastutavale hoiule lisatagatisena andnud. Kostja enda selgitused on vastuolulised väites, et eelnimetatud alumiiniumkangid ei kuulunud hagejale, samas kostja võõrandas hageja võla katteks hoiule antud alumiiniumkangid. Poolte vahel 1. detsembril 2003. a. sõlmitud täiendava tagatise andmise leping tuleb kehtetuks tunnistada põhjusel, et see sõlmiti vähem kui 1 kuu enne hageja pankrotimenetluse algatamist ja vähem kui 5 kuud enne pankroti väljakuulutamist ning see kahjustab vähemalt AS-i Hansapank kui ühe hageja eesõigusnõudega võlausaldaja huve, sest viimasega oli hagejal 18. juunil 2002. a. sõlmitud kommertspandileping. Tallinna Linnakohtu määrus 30. detsembrist 2003. a. tõendab hageja pankrotimenetluse algatamise aega ja sama kohtu 26. aprilli 2004. a. otsus tõendab, et hageja pankrot kuulutati välja 26. aprillil 2004. a. kell 13.00. Dokumentaalne tõend, mis kannab pealkirja „Kinnitus kauba vastutavale hoiule andmise kohta” ongi oma sisult vaidlustatav käsipandileping, mis on sõlmitud 1. detsembril 2003. a. Esitatud ei ole tõendeid, millest nähtuks, et võlgnik oleks olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud. Seega on vaidlustatav tehing sõlmitud vahetult enne hageja pankrotimenetluse algatamist ja enne tema pankroti väljakuulutamist ning PankrS § 110 lg. 1 p. 2 alusel, mis sätestab tehingu tagasivõitmise üldised alused PankrS § 110 – 114 sätestatud alustel. Kuna 18. juunil 2002. a. hageja ja AS-i Hansapank vahel sõlmitud kommertspandileping on kantud 22. juulil 2002. a. kommertspandiregistrisse, s. o. avalikku registrisse, siis pidi kostjale olema teada, et ta võõrandas pandi ja kahjustas seetõttu AS-i Hansapank huve. AS-il Hansapank on hageja pankrotimenetluses eesõigusnõue PankrS § 153 lg. 1 p. 1 alusel. Konkreetse aluse tagatise andmise tagasivõitmiseks sätestab käesoleva tehingu puhul PankrS § 114 lg. 1 p. 2. Tulenevalt asjaolust, et kostja on tagatiseks saadud käsipandi realiseerinud, mille üle pooltel samuti vaidlus puudub ja mida tõendavad kohtu abil kostjalt välja nõutud dokumentaalne tõend – kostja pangaväljavõte – ja ka kostja sellekohane kinnitus hageja

pankrotihaldurile, ning juhindudes PankrS § 119 lg. 1 ja lg. 3, tuleb kostjalt välja mõista kehtetu tehingu alusel saadu väärtus. Nii hageja poolt esiletoodud väited sellest, et kostjal polnud õigust hageja kaupa müüa ning kostja rikkus kauba müümisel ka protseduurireegleid, kui ka kostja vastuväited hageja nendele väidetele ei oma käesoleva vaidluse puhul õiguslikku tähendust, sest PankrS-s sätestatud tagatise andmise tagasivõitmise alused on erinormiks tehingu kehtetuks tunnistamise üldistele alustele. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, nagu poleks vaidlusaluse tehingu esemeks olevad 22.776 kg alumiiniumkange koormatud kommertspandiga kommertspandiseaduse (KomPS) § 2 lg. 3 kohaselt, kuna nimetatud seadusesätte kohaselt ei ulatu kommertspant varale, millele on seatud käsipant. Nimetatud seadusesätte kohaselt ei ulatuks kommertspant vaidlusalusele varale siis, kui käsipant oleks seatud enne kommertspandilepingu sõlmimist, käesoleval juhul sõlmiti aga kommertspandileping enne käsipandilepingut ning seega ulatus ka vaidlusalustele alumiiniumkangidele. Kostja väide, et tema lepingust ja seadusest tulenevate õiguste kasutamist ei saa pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks ning pandieseme müügist saadu arvel on sisuliselt tasaarveldatud tema nõue hageja vastu, mida ei välista põhimõtteliselt ei AÕS § 294 lg. 3, PankrS ega ka VÕS § 186 lg. 2, pole õige, sest avaldust nõude tasaarvestamiseks ei ole kostja teinud. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu otsuse ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kohus on jätnud tähelepanuta PankrS § 114 lõike 2, mille kohaselt ei saa tagatise andmist tagasi võita, kui tagatis anti laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma. VÕS § 401 lg. 2 kohaselt võib krediidilepingu esemeks olla ka maksetähtpäeva edasilükkamine või muu abi finantseerimisel. VÕS § 29 lg. 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest, arvestades kõiki asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid.

vastutaval hoiul. 5-vagunilise mahu korral on tollimaksude tagatiseks 2 vagunit, s. t. umbes 125 tonni ligikaudu 190.000 USD dollari suuruse summa eest. Kostja poolt esitatud tõendid on kohus jätnud hindamata. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kostja võõrandas hagejale kuulunud vara ajal, mil väidetav nõue ei olnud muutunud veel sissenõutavaks. Pooled olid kokku leppinud, et kostja arved kuuluvad kustutamisele kostjale antud metalli arvelt, kui hageja 10 kalendripäeva jooksul alates maksekuupäevast ei rahulda täielikult kostja seaduslikke nõudmisi. Kohus on ekslikult tõlgendanud lepingus märgitud tähtaega ning juurde liitnud lepingus kokkulepitud tähtajale veel 10 päeva. Hagejale tollivormistuse tegemiseks kostja poolt tasutud käibemaksusummade tasumisega ootamine 20 päeva ei oleks kostja jaoks, arvestades tema majanduslikku olukorda, olnud võimalik ning sellistel tingimustel ei oleks pooled saavutanud kokkulepet lepingute sõlmimiseks. Hageja jättis tasumata käibemaksuarved: 28. novembri 2003. a. arve nr. 596/K – 235.114 krooni, tasumistähtaeg 8. detsember 2003. a.; 4. detsembri 2003. a. arve nr. 610/K – 63.918 krooni, tasumistähtaeg 15. detsember 2003. a. ja 8. detsembri 2003. a. arve nr. 616/K - 44.884 krooni, tasumistähtaeg 17. detsember 2003. a. Seega võlgnes hageja riigimaksude eest OÜ-le Inmeta Ladu 343.916 krooni. Koostöölepingu kolmandas lõigus kokkulepitu kohaselt on kostjal õigus pöörata sissenõue tagatiseks antud metallile selle realiseerimise teel kolmandatele isikutele vastavalt oma äranägemisele ja tingimusel, et metallihind ei oleks madalam kui 85% metalli hinnangulisest maksumusest, mis oli märgitud kauba saatelehele. 19. detsembri 2003. a. kirjaga teatas kostja, et seoses tasumata arvetega ning lähtudes pooltevahelistest kokkulepetest asub kostja realiseerima hageja poolt tagatiseks antud kaupa. Vastuväiteid hageja ei esitanud. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei tuleks kohaldada PankrS § 114 lõiget 2, mille kohaselt ei saa tagatise andmist tagasi võita, kui tagatis anti muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik (hageja) sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma (kostja poolt tasutud riigimaksud). Haldur on püüdnud tagasivõitmise korras suurendada pankrotivara kostja vara arvel ja kostjat kahjustaval eesmärgil ning niisugust halduri tegevust ei saa pidada kohustuste täitmiseks vastavuses tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-ga 138 ja VÕS §-ga 6. Kostja on oma lepingutest tulenevad kohustused täitnud ja tasunud oma rahaliste vahendite arvel riigimaksud (käibemaks ja riigilõiv) hageja eest. Pankrotiotsuse väljakuulutamise ajal 26. aprill 2004. a. puudus kostjal nõue, mida esitada pankrotivõlausaldajana, kuna vastastikused kohustused olid täidetud ja seega ka lõppenud. Tagasivõitmise korral rikastub hageja alusetult kostja vara arvel. Isegi juhul, kui PankrS alusel oleks saanud tunnistada tagatise andmise tagasivõitmise korras kehtetuks, siis oleks kohus pidanud arvestama TsÜS § 138 lõikes 2 sätestatut, mille kohaselt õiguste teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele. Täidetud ei ole PankrS § 114 lg. 1 p. 2 kohaldamise eeldused. Kostja poolt esitatud lepingutega on tõendatud, et hageja kohustub tollimaksude summa tagamiseks andma garantiiks sellises koguses metalli, mis on oma väärtuse poolest ekvivalentne tollimaksude summaga. Seega oli hagejal lepingust tulenev kohustus tagatise andmiseks. Maakohus leidis, et kostja võõrandas vara kiirustades, kuna talle oli teada hageja majanduslik olukord ja võimalik pankroti algatamine, kuna hagejale oli vastavasisuline avaldus esitatud juba 29. septembril 2003. a. Juhul, kui kostjale oleks olnud teada hageja majanduslik olukord, siis ei oleks kostja riskinud oma rahaliste vahendite eest tasuda hageja eest tollivormistuseks vajalikke makse ning oleks lõpetanud teenuste osutamise hagejale, sest mõistlik isik ei võtaks riski halvendada oma majandusliku olukorda. Kostja ei võõrandanud hagejalt saadud vara kiirustades, vaid vastavalt pooltevahelistele sõlmitud lepingutele; mitmetest poolte vahel sõlmitud lepingutest tulenes kohustus osutada puhta alumiiniumi lattu vastuvõtmist ja hoiustamisteenust. Ka 1. detsembril 2003. a. sõlmitud kokkuleppe näol on tegemist hoiulepingu ühe alaliigi – laolepinguga ning kostja üheks põhitegevuseks ongi laoteenuste osutamine. Isegi

siis, kui hageja poolt ladustatud alumiinium oleks kostja laos ning vastutava hoiu kokkulepet poleks sõlmitud või see oleks tagasivõidetud, ei kahjustata võlausaldaja AS-i Hansapanga huvisid, kuna kostja võimalik nõue oleks olnud samuti eesõigusnõue AÕS § 280 alusel tulenevalt VÕS §-st 907. Kinnipidamisõigus tuleneb hoiulepingust. Pandiõigus kestab, kuni asi on hoidja valduses (VÕS § 907 lg. 3). Kostjal oli nii lepingust tulenev pandiõigus kui ka seadusest tulenev pandiõigus, mistõttu on välistatud võlausaldaja AS-i Hansapank huvide kahjustamine. Maakohus on valesti tõlgendanud KomPS § 2 lõiget 3. Sellise käsitluse puhul ei oleks mõningatel juhtudel (näiteks, kui on seatud kommertspant) üldse rakendatav seadusjärgne pandiõigus, mis tekib teatud lepingute puhul (näit. veo-, ekspedeerimis-, lao- jne. lepingud) automaatselt seadusest ning seisneb kinnipidamisõiguses, mis on üks käsipandi liike. Seadus ei sätesta erijuhtusid seadusjärgse pandiõiguse kohta. Kuna seadusjärgne pandipidaja saab kinnipidamisõiguse ehk käsipandi seadusest tulenevalt, ei saa tekkida olukorda, kus käsipant saaks olla kahe isiku faktilise võimu all. Selle olukorra välistab ka AÕS § 282 lg. 3, mille kohaselt ei või samale vallasasjale seada mitut käsipanti. Kuna asja üle saab faktilist võimu teostada üks isik, s. t. asi saab korraga olla ainult ühe isiku valduses, siis ei ole mõeldav vallasasja mitmekordne pantimine. Kinnipidamisõigus annab isikule, kellel on nõue võlgniku vastu, õiguse pidada kuni nõude rahuldamiseni kinni seaduslikult tema valdusse sattunud võlgniku vallasasju. Nõude mitterahuldamisel on seadusjärgse pandiõiguse omajal õigus saada vastavast esemest eesõigustatult rahuldust. Seega ei saa AS-i Hansapank kasuks seatud kommertspant hõlmata teisi seatud käsipante. Kuivõrd kommertspandi seadmise lepingust ei tulene pantijale mingeid piiranguid käsipandi seadmisel ega pandipidajale mingeid õigusi käsipandilepingu kehtetuks tunnistamiseks, on käsipandilepingu kehtetuks tunnistamine põhjusel, et seda võimaldab PankrS, vastuolus hea usu ja õiguskindluse põhimõttega. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vaidlustatav tehing on sõlmitud vähem kui 1 kuu enne hageja pankrotimenetluse algatamist ja enne tema pankroti väljakuulutamist ning PankrS § 110 lg. 1 p. 2 alusel, mis sätestab tehingu tagasivõitmise üldised alused, tuleb poolte vahel sõlmitud tehing kehtetuks tunnistada, sest võlausaldajate huvide kahjustamist tuleb PankrS § 110 lg. 2 kohaselt eeldada, kui tehing, mille kehtetuks tunnistamist nõutakse, on tehtud 6 kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Seda tõendab ka kommertspandileping, mis on sõlmitud hageja ja AS-i Hansapank vahel ning mille alusel on AS-1 Hansapank hageja pankrotimenetluses eesõigusnõue PankrS § 153 lg. 1 p. 1 alusel. Nii hageja kui ka kostja on tõlgendanud 1. detsembri 2003. a. lepingut laolepinguna. Kostja on kinnitanud, et talle hoiule antud alumiiniumkangid müüdi seadusliku pandiõiguse alusel (VÕS § 907). Viiteid sõlmitud krediidilepingule kostja teinud ei ole. Samuti ei ole kostja tõendanud kohtumenetluse käigus, et tema põhitegevusalaks oleks 2003. aastal olnud krediidi andmine. Sõlmitud leping 01/03M on oma sisult maaklerleping, mitte krediidileping, nagu leiab kostja. Lepingu punktist 2. 1. 2 nähtub, et kostja kui maakleri kohustuseks oli esitada hagejale arve tollivormistuse eest. Lepingust ei nähtu, et hagejal oleks olnud kohustus anda kostjale täiendav tagatis seoses tollivormistusega seotud kohustuste täitmisega. „Kinnitustest kaubakoorma vastutavale hoiule üleandmise kohta" nähtub, et hagejalt saadud kaup on eksporditud. Üldteada on asjaolu, et ekspordi korral ei pea tasuma käibemaksu. Seega puudus igasugune mõistlik põhjendus ja vajadus anda kostjale lisatagatis 18% käibemaksu summade eest, mis tuleb kostjal tolliametile tasuda hageja jaoks sisseveetava kauba importdeklaratsioonidele. Kostja poolt esitatud arvete nr. 596/k, 610/k ja 616/k alusel tekkinud nõuded ei olnud tagatud käsipandiga. "Kinnitus kauba vastutavale hoiule andmise kohta" oli tagatise seadmise kokkuleppeks laoteenustest tulenevatele nõuetele, mitte eelviidatud arvete aluseks olevatele maakleriteenuste osutamisest tulenevatele nõuetele.

KomPS § 2 lg. 3 kohaselt ei ulatuks kommertspant vaidlusalusele varale, kui käsipant oleks seatud enne kommertspandilepingu sõlmimist. Käesoleval juhul aga sõlmiti kommertspandileping enne käsipandilepingut, seega ulatus kommertspandileping ka vaidlusalustele alumiiniumkangidele. Kostja lepinguliste kohustuste tagamine käsipandiga on rikkunud AS-i Hansapanga kui kommertspandipidaja seadusega kaitstud huve. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et vaidlust lahendades on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud menetlusõiguse norme. Otsus tuleb seetõttu tühistada, tsiviilasi tuleb kooskõlas TsMS § 656 lg. 1 punktiga 5 ja lg. 2 lausega 2 ning § 657 lg. 1 punktiga 3 saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. TsMS § 656 lg. 1 p. 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Sama paragrahvi 2. lõike lause 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole täiel määral täitnud eelmenetluse ülesandeid ning otsus on vastuoluline ja olulises ulatuses põhjendamata. Menetlusõiguse normide rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, kuna selle menetluse eripära arvestades ei ole apellatsioonimenetluses võimalik täita esimese astme kohtu menetluses täitmata jäänud eelmenetluse ülesandeid. Ka rikutaks apellatsiooniastmes esmakordse tõendite hindamise ja asjas oluliste faktiliste asjaolude tuntavas mahus tuvastamise korral poolte õigust kohtuotsuse peale edasi kaevata, sest kassatsioonimenetluse eripära arvestades ei ole selles menetluses võimalik vaidlustada tõenditele antud hinnangut ning faktiliste asjaolude tuvastamist. TsMS § 436 lg. 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 438 lg. 1 lause 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohtuotsuse põhjendusele esitatavad nõuded on sätestatud TsMS § 442 lõikes 8, mille kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Osundatud sätetest tuleneb, et kohtuotsusest peab olema mõistetav, milliste tõendite alusel ja millised faktid kohus tuvastas, kuidas kohus materiaalõiguse norme kohaldas ja millisele järeldusele ta selle tulemusena jõudis, aga samuti, miks kohus poolte väidete või vastuväidetega ei nõustunud. Osundatud normidest tuleneb ka, et kohtuotsus peab olema loogiline ja vastuoludeta. Maakohtu otsus neile nõuetele ei vasta. Kohus on otsuse kohaselt kohaldanud PankrS § 109 lõiget 1, § 110 lg. 1 punkti 2 ja § 114 lg. 1 punkti 2, kuid loogiliselt jälgitav ei ole, kuidas ja millises suhtes kohus neid sätteid kohaldas. Kolleegium leiab, et PankrS § 114 on erinormiks § 110 suhtes ning viimane kuulub kohaldamisele üksnes siis, kui tegemist ei ole tagatise andmisega, mille tagasivõitmise reeglid on sätestatud PankrS §-s 114. Maakohtu otsuse kohaselt annab konkreetse aluse vaidlusaluse tagatise tagasivõitmiseks PankrS § 114 lg. 1 p. 2. Selles normis sätestatu kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis anti kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, samuti, kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. PankrS § 109 lg. 1 kohaselt tunnistab kohus PankrS §-des 110 – 114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku

tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Seega on PankrS § 114 lg. 1 p. 2 alusel tagatise tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks eelduseks lisaks selles normis endas sätestatud eeldustele ka võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine (vt. Riigikohtu lahendid 3-2-1-43-07 ja 3-2-1-115-07). Otsusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud eespoolosundatud õigusnormi koosseisu elementidele vastava faktiliste asjaolude kogumi. Nii on kohus otsuses märkinud, et vaidlust ei ole, et hageja oli juba varasemast ajast kostjale võlgu (otsuse punkt 20), ja samas, et kostja võõrandas hagejale kuulunud vara ajal, mil väidetav nõue ei olnud muutunud veel sissenõutavaks (punkt 21). Need kaks järeldust on omavahel vastuolus, kui silmas on peetud võlgniku üht ja sama kohustust, sest see ei saa üheaegselt olla varasemast ajast tekkinud võlg ja uus kohustus, mille täitmist ei saa veel nõuda. Väidetavat kohustust ei ole kohus konkretiseerinud ja nii ei selgu otsusest, millist varasemat võlga on kohus silmas pidanud või milline nõue ei olnud kohtu arvates muutunud sissenõutavaks. Otsusest ei selgu ka, milline tähtsus on kohtu üldsõnalistel väidetel vaidlusaluse tagatise seadmise seisukohalt: kohus ei ole tuvastanud, millise kohustuse tagamiseks vaidlusalune tagatis seati ja seega, kas see seati tagatise seadmise ajaks juba tekkinud kohustuse tagamiseks, nagu eeldab PankrS § 114 lg. 1 p. 2, või mitte. Nimetatud kohustusega seoses ei ole kohus otsuses analüüsinud ka ühtegi tõendit. Kohus on vaid viidanud toimiku lehekülgedele 71 – 74, kus on hageja koostatud nimekiri väidetavatest võlgadest hankijate lõikes ja kaks arvet, ei ole aga märkinud, milline hinnang ja mispärast tuleb viidatud tõenditele anda ning millised faktilised asjaolud on võimalik nende alusel tuvastada. Kohus märkis otsuses, et esitatud ei ole tõendeid, millest nähtuks, et võlgnik oleks olnud kohustuse tekkimisel tagatise andmiseks kohustatud. Kohus ei ole aga andnud mingit hinnangut pooltevahelistele 13. novembri 2003. a. koostöölepingule (tl. 59 – 60, tõlge tl. 61 – 62) ja 21. veebruari 2003. a. lepingule, millega kostja on oma tagatise andmise kohustust põhjendanud. Seega on kohus jätnud esitatud tõendid hindamata ja põhjendamata, miks ta kostja väitega tagatise andmise kohustuse kohta ei nõustu. Oma väidet, et kostja vastuväited ei saa olla aluseks hagi rahuldamata jätmiseks, ei ole kohus otsuses üldse põhjendanud. Seda, kas võlgnik oli vaidlusaluse tagatise andmise ajal maksejõuetu ning kas tagatise saaja võlgniku maksejõuetusest teadis või pidi teadma, ei ole maakohus oma otsuses käsitlenud ja mingeid faktilisi asjaolusid ei ole kohus selles osas ka tuvastanud. Kohus on vaid märkinud, et kostja kiirustas vara võõrandamisega, kuna talle oli teada hageja majanduslik olukord ja võimaliku pankroti algatamine, on jätnud aga märkimata, milline tähendus niisugusel tõdemusel asja lahendamiseks on. Kuigi maakohtu järeldus ei ole vaidluses oluliste asjaoludega otse seostatav, tuleb nõustuda ka apellandi väitega, et ainuüksi see, et hagejale oli

silmas võlausaldajate ühisuse ja mitte ühe konkreetse võlausaldaja huvide kahjustamist. Võlausaldajate ühiste huvide kahjustamist ei ole kohus tuvastanud ega isegi mitte kaalunud. Ainuüksi tagatise andmise faktist niisuguste ühiste huvide kahjustamist järeldada ei saa. Ebaõige on ka, nagu oleks kostja juba ainuüksi kommertspandiregistri avalikkuse tõttu pidanud olema kommertspandist teadlik. Nii ei ole kommertspandiregistri puhul seaduses sätestatud põhimõtet, et keegi ei või end vabandada registri andmete mitteteadmisega. Seega puudub seaduses sätestatud alus eeldada, nagu peaks isik pandi saamisel kontrollima, ega seda ole juba panditud. Registriga tutvumine ei ole otsene kohustus ja vallasasja õigusliku režiimi puhul on määrav valdus. Õiguse omandajal ei ole enne tehingut kohustust kommertspandiregistrit kontrollida ning käsipandiõiguse heauskne omandamine on põhimõtteliselt võimalik (AÕS § 2821). Eespooltoodust nähtub, et maakohus ei tuvastanud faktilisi asjaolusid, mis oleksid andnud aluse rahuldada hagi vastavalt PankrS § 114 lg. 1 punktile 2. Otsusest võib järeldada, et maakohus pidas võimalikuks hagi rahuldada ka PankrS § 110 lg. 1 punkti 2 alusel. Kolleegium leiab, et kui tegemist on pandi andmisega, nagu maakohus on leidnud, siis ei ole see säte kohaldatav. Isegi kui see säte aga kuuluks kohaldamisele, ei sisalda kohtuotsus sätte kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Nii tunnistab kohus osundatud sätte kohaselt kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Ka selle sätte kohaldamise üheks eelduseks on PankrS § 109 lõikest 1 tulenevalt võlausaldajate huvide kahjustamine. PankrS § 110 lg. 2 kohaselt, kui tehing, mille kehtetuks tunnistamist nõutakse, on tehtud kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, siis eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. Selles sättes on aga kehtestatud üksnes tehingu teise poole teadmise eeldus ning säte ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust (vt. Riigikohtu lahend 3-2-1-43-07). Seega tuleb ka osundatud alusel hagi rahuldamiseks tuvastada, et vaidlusaluse tehinguga on võlausaldajate huve kahjustatud. Eespool on kolleegium põhjendanud, miks ei ole võlausaldajate huvide kahjustamist tuvastatud. Seega ei ole otsuses aga tuvastatud ka niisuguste asjaolude kogumit, mis võimaldaks hagi rahuldada PankrS § 110 lg. 1 punkti 2 alusel. Lisaks asjas oluliste faktiliste asjaolude tuvastamata jätmisele ei ole maakohus piisavas ulatuses täitnud ka eelmenetluse ülesandeid. TsMS § 363 lg. 1 p. 2 kohaselt peab hagiavaldus sisaldama muuhulgas hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ehk hagi alust. Nõudes tagatise andmise tagasivõitmist PankrS § 114 ja 110 alusel, on hageja küll väitnud, et tagatis oli üle antud varasemate kohustuste täitmise tagamiseks, kuid ei ole esile toonud, millal ja millisest alusest oli väidetav varaline kohustus tekkinud ning kui suure kohustusega on tegemist. Ka ei sisalda hagiavaldus faktilisi asjaolusid, millest võiks järeldada muude PankrS § 114 lg. 1 punktis 2 märgitud eelduste täitmist, näiteks, et võlgnik ei olnud tagatise andmiseks kohustatud. PankrS § 110 lõikes 2 sätestatut ebaõigesti tõlgendades leidis hageja, et vaidlusalusel juhul tuleb eeldada, et tagatise andmisega kahjustas võlgnik võlausaldajate huve. Sellest tulenevalt ei pidanud hageja vajalikuks ka esile tuua neid fakte, millest selle tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamist võiks järeldada. Nende faktiliste asjaolude ebapiisavus, millega hagi põhjendatakse, oleks alus hagi rahuldamata jätmisele. Et maakohus pidas aga võimalikuks hagi rahuldada, ilma et oleks pidanud vajalikuks selle eelduseks olevate faktiliste asjaolude tuvastamist, siis ei pidanud kohus vajalikuks ka pooltega vaidlusalust õiguslikku olukorda arutada ja välja selgitada, milliste faktiliste asjaoludega hageja oma väiteid tagatise andmise tagasivõitmise eelduste täitmisest põhjendab. Kohus ei juhtinud hageja tähelepanu hagi aluseks oleva faktikogumi ebapiisavusele ega teinud talle ettepanekut selle täpsustamiseks, kuigi menetlusnormid teda selleks kohustasid. Nii tuleneb see kohustus TsMS § 392 lg. 1 punktidest 1 ja 3, mille kohaselt kohus selgitab eelmenetluses muuhulgas välja hageja nõuded ning poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja

väidete kohta. Selleks võimaldab TsMS § 392 lg. 3 nõuda kohtul menetlusosalistelt selgitusi ja küsitleda pooli, § 398 lg. 1 võimaldab selleks pidada eelistungina korraldava kohtuistungi. Maakohus ei ole neid võimalusi kasutanud. Sellest tulenevalt oleks aga hagi rahuldamata jätmine, ilma et hageja tähelepanu oleks juhitud asjas oluliste faktiliste asjaolude esiletoomise vajadusele ja hagejale oleks selleks pakutud võimalust, tema suhtes ebaõiglane. Et tsiviilasi saadetakse uueks sisuliseks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, siis ei pea kolleegium vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse otsuses käsitlemata asja sisu kohta käivatele väidetele. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada vastavalt vaidluse uue sisulise läbivaatamise tulemusele.

Reet Allikvere

Mare Merimaa

Malle Seppik

Otsus on osaliselt tühistatud riigikohtu 23.10.2008 otsusega nr. 3-2-1-87-08 Riigikohtu 23.10.2008 otsus

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.