MS’u (pankrotis, isikukood xxx, elukoht: xxx) hagi A S’u (isikukood xxx, elukohtxxx) vastu 16.02.2001 kinkelepingu tagasivõitmiseks ja 1 155 917.00 krooni saamiseks. A S’u hagi MS’u (pankrotis) ja AS’u (isikukood xxx elukoht: xxx) vastu 16.02.2001 kinkelepingu tühisuse tunnustamiseks.
Asja läbivaatamise kuupäev
22.01.2008 avalikul sisulisel kohtuistungil
Istungitel osalenud menetlusosalised
M S (pankrotis) ja tema esindaja pankrotihaldur Urmas Tross A S’u esindaja Jaanus Silm AS
Kohtuotsuse resolutsioon • • • • •
MS ́u (pankrotis) hagi rahuldada osaliselt. Tunnistada kehtetuks A S ́u ja MS ́u (pankrotis) vahel 16.02.2001 sõlmitud kinkeleping (notariaalregistri xxx). Mõista A S ́ult välja MS ́u pankrotivarasse rahaline hüvitus summas 1 124 700.00 (üks miljon ükssada kakskümmend neli tuhat seitsesada) krooni. Jätta rahuldamata AS ́u hagi 16.02.2001 kinkelepingu tühisuse tunnustamiseks. Menetluskulud jäävad AS ́u kanda.
Pooltel on õigus Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Harju Maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 632 ja § 633).
I M S’u (pankrotis) nõue ja põhjendused ning seisukoht AS ́u hagiavalduse osas
Hagiavalduse kohaselt mõisteti Tallinna Linnakohtu 02.10.2002 otsusega kriminaalasjas nr 1/21907/2002 MS’ult (pankrotis), kes töötas ajavahemikus 12.10.1998 – 31.01.1999 AS-i VT tollilao ja tolliterminali raamatupidajana ja ajavahemikus 01.02.1999 – 16.11.2000 pearaamatupidajana ning kellele oli AS-i VT juhataja poolt materiaalsete väärtuste liikumist korraldamise ülesanded, välja kahjunõue AS-i VT kasuks summas 2 163 078.05 krooni. 25.06.1998 (kinnistusraamatusse kantud 17.09.1998) omandas M.S 0.14 ha elamumaad asukohaga XXX ning võõrandas 24.11.2000 sellest 1⁄2 A S’ule, kes on M.S ́u poeg ja 1⁄2 AV’ile, kes on M.S ́u tütar. 20.09.2000 (kinnistusraamatusse kantud 10.01.2001) omandas M.S korteriomandi asukohaga XXXTallinnas ja kinkis selle 16.02.2001 samuti pojale. Seega kinkis M.S nimetatud korteriomandi pojale ajavahemikus, millega samaaegselt toimus tema suhtes algatatud kriminaalasja eeluurimine ja kohtumenetlus. Kinkelepingu sõlmimisega kahjustas M.S teadvalt oma võlausaldajate huve ja võttis ära võimaluse rahuldada võlausaldajate nõudeid pankrotivara arvel. AS ́u näol on pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 1 p 3 kohaselt tegemist pankrotivõlgniku lähikondsega. Nimetatud tehingute sõlmimisel pidi M.S ́u poeg aru saama, et M.S muudab ennast varatuks ja sellest tulenevalt maksejõuetuks. Alates 2001.veebruarist on M.S, vaatamata korteriomandi kinkimisele, tasunud poja eest laenumakseid ja ka muid eluruumiga seonduvaid makseid, mis on samuti kinke iseloomuga kokku summas 55 917.80 krooni. Korteriomandi väärtus on 1 100 000.00 krooni. A.S võõrandas nimetatud korteriomandi edasi. Kuna korteriomandit ei ole seega võimalik tagastada pankrotivara hulka, tuleb A.S ́ul saadu väärtus hüvitada. Eeltoodu alusel palub M.S ́u esindajana pankrotihaldur tunnistada 16.02.2001 sõlmitud kinkeleping kehtetuks ning kohustada A.S ́ut hüvitama kokku 1 155 917.00 krooni. M.S võttis A.S ́u hagi õigeks. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja/vastukostja esindaja nõude ja põhjenduste ning A.S ́u hagiavalduse osas esitatud seisukoha juurde. Pankrotihaldur selgitas, et A.S ei saanud olla võimeline M.S ́ule laenu andma, kuna tal puudusid selleks rahalised vahendid. Samuti puudub alus A.S ́u hagi rahuldamiseks, kuna väidetavat teeseldud tehingut ei olnud võimalik teostada ja puuduvad ka tõendid selle tehingu toimumise kohta. II A S’u seisukoht hagiavaldusele ning tema nõue ja selle põhjendused A.S hagi ei tunnista, kuna leiab, et hagiavalduses on toodud valed õiguslikud põhjendused ja valed viited faktilistele asjaoludele. Ka on nõuded aegunud. Kohaldamisele ei kuulu kehtiv pankrotiseadus, vaid 16.02.2001 kehtinud pankrotiseaduse redaktsioon. Samuti oli temale teadaolevalt M.S ́ul peale 16.02.2001 lepingu sõlmimist mitmesuguste nõuete näol veel vara, mis ületas tema võlgade suurust. 16.02.2001 tehing ei olnud aga kinkeleping, vaid tavaline müügitehing, mis tehingupoolte kokkuleppel vormistati kinkena. Kinkelepingu sõlmimise eesmärgiks oli varjata teist tehingut. M.S ́u haldur ei ole tõendanud, et 16.02.2001 tehinguga oleks kahjustatud M.S ́u või tema võlausaldajate huve. Korteriomandi eest tasuti tasaarvelduse korras, võla tasumisena. A.S ei ole hagiavalduses toodud summa ulatuses alusetult rikastunud. Eeltoodu alusel palub jätta hagi rahuldamata. 11.10.2006 esitatud hagiavalduse kohaselt oli korteriomand asukohaga XXX Tallinnas M.S ́u ja AS’u (M.S ́u abikaasa ja A.S ́u isa) ühisvara. AS andis M.S ́ule 13.06.2000 laenu summas 350 000.00 krooni, mille kohta oli kirjutatud ka võlakirja. Võlakirja kohaselt oli võlakohustuse täitmise tähtajaks 13.12.2000. 16.02.2001 sõlmitud tehinguga omandas A.S nimetatud korteriomandi. Tasumine toimus tasaarveldustehinguga. Tegelikkuses sõlmisid pooled korteriomandi ostu-müügilepingu, mis üksnes vormistati kinkelepinguna, kuna ema ja poja vahel eksisteeris võlasuhe. Kinkeleping sõlmiti eesmärgiga hoida kokku notarikulusid. Seega on 16.02.2001 sõlmitud tehing tühine. Eeltoodu alusel palub A.S tunnustada 16.02.2001 kinkelepingu tühisust ja tuvastada, et poolte vahel 16.02.2001 sõlmitud tehinguga toimus korteriomandi müük M.S ́ule.
A.S ei nõustu pankrotihalduri seisukohaga, et tema poolt esitatud nõue on aegunud. Sisulisel kohtuistungil jäi A.S ́u esindaja esitatud seisukohtade ning nõude ja põhjenduste juurde. Esindaja lisas, et kui kohus peab poolte vahel sõlmitud tehingut tagasivõidetavaks, siis tuleb kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) §-i 447, mille kohaselt kui ei ole võimalik vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendi väärtus, mis vastavalt pankrotihalduri poolt esitatud hinnangule oli 350 000.00 krooni. Kui kohus aga leiab, et nimetatud säte ei kuulu kohaldamisele, saab A.S ́ult tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 1033 välja mõista üksnes 570 000.00 krooni. 55 917.00 krooni tagasivõidetav ei ole. III AS’u seisukohad Vastukostja võttis 20.12.2006 kohtule esitatud vastuses AS ́u hagi õigeks. Sisulisel kohtuistungil jäi seisukohtade juurde. IV Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära poolte seletused ja esindajate seisukohad ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et M.S ́u (pankrotis) hagi on tõendatud ja põhjendatud osaliselt, AS ́u hagi tuleb aga jätta rahuldamata.
1.Kohus alustab tsiviilasja lahendamist AS ́u nõude analüüsist, kuna asjaolust, kas 16.02.2001 sõlmitud kinkeleping jääb kehtima kinkelepinguna või oli tegelikkuses tõepoolest tegemist ostumüügilepinguga, sõltub selle tehingu tagasivõitmise materiaalõiguslik alus pankrotimenetluses ning asjas tähtsust omavad ja tõendamist vajavad asjaolud.
2.Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-le 2 tuleb asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002 kohaldada tekkimise või tegemise ajal kehtinud seadust, kui VÕSRSst ei tulene teisiti. Hagetav tehing oli sõlmitud enne nimetatud kuupäeva, seega tuleb asja lahendamisel juhinduda tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) redaktsiooni sätetest. Hageja on nõude materiaalõigusliku alusena lähtunud nimetatud redaktsiooni §-st 70, mille lg 1 kohaselt on teeseldud selline tehing, mille pooled on teinud teise tehingu, mida tegelikult teha taheti, varjamiseks. Sama sätte lg 2 kohaselt on teeseldud tehing tühine.
3.Hageja põhjenduste (t lk 111-113) kohaselt oli 16.01.2001 kinkelepingu näol tegemist teeseldud tehinguga, millega pooled soovisid varjata ostu-müügitehingut, ning sellega tasaarvestati AS ́u nõue MS ́u vastu, milline tulenes 13.06.2000 võlakirjast. Tehing oli vormistatud kinkelepinguna, et hoida kokku notarikulusid.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Sama sätte lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Käesolevas tsiviilasja puuduvad poolte kokkulepped tõendamiskoormuse vmt osas.
5.Kohus on asja sisulise uurimise tulemusena seisukohal, et vaidlustatud lepingu pooled ei suutnud oma väiteid teeseldud tehingu kohta veenvalt tõendada. Kohus võtab tõendite kogumis hindamisel muuhulgas arvesse asjaolu, et (hagi)avaldus tehingu tühistamiseks esitati alles 11.10.2006, see on ajal, mil oli juba alustatud MS ́u pankrotimenetlust ning tema esindajana oli pankrotihaldur esitanud kohtumenetlusse sama tehingu tagasivõitmise nõude (pankrotimenetlus algatati 09.01.2006 (t lk 41), hagiavaldus tagasivõitmiseks esitati 28.07.2006, AS sai sellest teada 23.08.2006 (t lk 69)). Samuti asjaolu, et tegemist on omavahel lähisugulastega: AS on Mja
AS ́u poeg ning M ja AS olid abielus kuni õigeksvõtul põhinenud kohtuotsuse nr 2-06-8420 02.06.2006 abielu lahutamise kohta jõustumiseni. Kohus suhtub poolte vande all antud seletustesse kriitiliselt ja need ei ole kohtu jaoks veenvad põhjustel, et 1) tegemist on poolte subjektiivsest tunnetusest kantud tõenditega, millised väljendavad nende arusaamu, tahet, mitte aga tingimata objektiivset tegelikkust; 2) nendes esitatud väiteid ei toeta ükski teine asjas esitatud tõend. Vaidluses, kus tegelikkuses on mõlema poole huvid ühesuunalised ning kus on tegemist tihedate perekondlike sidemetega ja huvitatud isikuks on ühe perekonnaliikme võlausaldaja, ei saa kohus rajada otsustust vaid samade perekonnaliikmete subjektiivsest tunnetusest kantud seletustele. Kohtule ei ole aga esitatud objektiivseid tõendeid, millised toetaksid selle perekonna seisukohti.
6.MS (pankrotis) ja AS võtsid esmalt hagi õigeks (t lk 128-129, 132-133), millega aga kohus end seotuks ei lugenud ja tegi selle kohta määruse 12.02.2007 (t lk 151). Kohus jääb ka sisulise lahendi tegemisel samale seisukohale, et tegemist on oma sisult vaidlusega, mis puudutab pankrotivara ning et kui pankrotihaldur ei toeta M.S ́u poolt avaldatud õigeksvõttu, siis ei ole sellega seotud ka kohus. Kohtuistungil andsid nii AS kui MS (pankrotis) seletused vande all ja jäid oma endiste seisukohtade juurde --- A andis raha vaidlusaluse korteri ostmiseks aastal 1997 ning 1998-1999 remondi tegemiseks, samuti mööbli ostmiseks ning organiseeris remondi tegemiseks töömehed ja maksis neile; 2000.aasta juunikuus tegid nad kolmekesi kirjaliku lepingu selle kohta, et A on pannud korterisse 350 000.00 krooni ning et kui nemad maale ära lähevad, jääb korter Andreasele.
7.Samuti seletasid nii M kui AS vande all, et raha, mille AS andis aastatel 1997-1999 korteri jaoks oli tal saadud „mustalt“ töötamise eest Venemaal. AS kohtuistungile ei ilmunud ning tema esindaja loobus taotlusest tema vande all seletuse andmiseks. Dokumentaalseid tõendeid AS aastatel 1997-1999 väidetud 350 000.00 krooni ulatuses rahaliste vahendite olemasolu kohta kohtule ei esitatud. Ka mitte tõendeid töötamise kohta AS poolt väidetud ajal temaga koos Venemaal. Vastavalt Maksu- ja Tolliameti teatele (t lk 227) ja väljastatud tuludeklaratsioonidele (t lk 248-263) ei deklareerinud AS tulusid enne aastat 2002 ning et alles aastal 2000 deklareeris Viru Kalatööstuse OÜ talle väljamakseid suuruses 106 617.00 krooni ja aastal 2001 suuruses 131 194.00 krooni. Samal aastal sai ta lisaks Kalevi üksik-jalaväepataljonist 1583.00 krooni.
8.Ka ei esitatud kohtule perekonnas väidetavalt juunikuus 2000 sõlmitud kirjalikku lepingut ning esitati erinevaid väiteid selle sisu kohta --- kui hagiavalduses (t lk 111-113, hagiavalduse pd 4 ja 8) väitis AS, et 13.06.2000 oli MS ́u poolt kirjutatud „võlakiri, millega ta kohustus AS ́ule saadud laenu suuruses 350 000.00 krooni tagastama tähtajaga 13.12.2000“ ning et „kostja MS ́u poolt oli kirjutatud omakäeline võlakiri 400 000.00 kroonile“. Kohtuistungil aga MS seletas vande all, et 13.06.2000 „lepiti kolmekesi kirjalikult kokku, et A on korterisse pannud 350 000.00 krooni ning et kui nemad abikaasaga lähevad ära maale, jääb korter Andreasele“. AS kinnitas vande all MS ́u seletust. Ei Aega MS ei seletanud vande all mingist laenu tagastamise tähtaja kokkuleppest. Hagiavalduses selgitas AS samuti, et võlakirja originaali ei ole säilinud, kuid et ta esitab „kohtule selle koopia, millest nähtub, et korteri ostu-müügilepinguga oli võlg tasutud“. Viidatud koopiat kohtule ei esitatud. MSu seletuse kohaselt ei ole aga seoses korduvate kolimistega kirjalikku lepingut alles. Eeltoodust tulenevalt jääb kohtule arusaamatuks, mil viisil pidas AS hagiavaldust esitades võimalikuks esitada kohtule võlakirja koopia, kui originaal ei olnud säilinud ning kas siis kirjutas juunikuus 2000 MS võlakirja 400 000.00 kroonile või pandi kirja vaid Andrease poolt 350 000.00 krooni „panemine“ korterisse ja vanemate kohustus maale minnes jätta korter pojale. Hageja väited ja vanemate seletused on vastuolulised. Ka ei toeta menetlusosaliste seisukohti MS ́u pangakonto väljavõte perioodi 01.01.2001 kuni 25.04.2006 kohta (t lk 28-36), millest nähtub, et alates aprillist 2001 maksis MS igakuiselt pojale makseid selgitusega „laen“. Seega ka peale kinkelepingu sõlmimist ja korteriomandi omandiõiguse üleminekut.
9.Eeltoodust tulenevalt ei leidnud seega tõendamist 16.02.2001 kinkelepingu kui teeseldud tehingu tühisus. Seega puudub ka alus käsitleda nimetatud tehingut tagasivõitmise hagi analüüsides ostu-müügilepinguna.
10.Vastavalt Riigikohtu seisukohale otsuses nr 3-2-1-77-06 03.10.2006 (p 12) tuleb tagasivõitmise alusena kohaldada tehingu tegemise aja sätteid, kui hilisematele sätetele ei ole antud seadusega tagasiulatuvat jõudu. Hagiavalduses viidatud sättest (PankrS § 111) ei tulene tehingu tagasivõitmise alusele tagasiulatuvat jõudu. Seega ei saa käesolevas vaidluses kohaldada alates 01.01.2004 kehtiva pankrotiseaduse redaktsiooni, vaid tehingu tegemise ajal 16.02.2001 kehtinud sama seaduse redaktsiooni. Tolleaegse redaktsiooni § 44 lg 1 p 4 kohaselt oli kohtul alus tunnistada pankrotimenetluses kehtetuks kinkeleping, sõltumata sellest, kas võlgnik kinkega teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja kas kingisaaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui leping oli sõlmitud viimase viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaajaks oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Sama redaktsiooni § 49 lg 1 kohaselt oli füüsilisest isikust võlgniku lähikondseks muuhulgas tema alanejad sugulased. Sisuliselt sama regulatsioon sisaldub ka kehtiva redaktsiooni § 111 lg 1 p-s 2 ja § 117 lg 1 p-s 3.
11.Puudub vaidlus, et 16.02.2001 kinkelepingu poolteks olid lähikondsed pankrotiseaduse mõttes --- ema ja poeg. Ka ei saa olla vaidlust, et leping oli sõlmitud viimase viie aasta jooksul enne kinkija pankrotimenetluse algatamist (algatamine kohtumäärusega 09.01.2006).
12.Asja sisulise uurimise tulemusena jõudis kohus seisukohale, et ei kingisaaja ega kinkija ei tõendanud kohtule veenvalt, et kinkimise ajal oli kinkija maksejõuline ega muutunud kinkimise tõttu maksejõuetuks. MS ́u vande all antud seletuse kohaselt jäi tema omandisse peale korteri kinkimist veel AS PMT aktsiad, millised „olid kindlasti tunduvalt suurema väärtusega kui see 3toaline korter“. Samuti selgitas ta, et müüs need aktsiad 2001.aastal 37 000.00 krooni eest. Vastavalt AS-i PMT teatisele (t lk 275) oli MS ́u poolt 08.12.2001 müüdud 357 aktsiat nimiväärtusega à 100.00 krooni. Muid tõendeid nende (turu)väärtuse kohta aastal 2001 kohtule ei esitatud. M S ́u arutlus (t lk 272) on puhtmatemaatiline ega saa väljendada aktsiate tegelikku harilikku väärtust TsÜS-i § 65 mõttes. Vara harilik väärtus ehk selle kohalik keskmine müügihind (turuhind) saab kujuneda vaid käibes. Seega ainsaks tõendiks konkreetsete aktsiate turuväärtuse kohta on MS ́u enda poolt nendega teostatud tehing ja selles kokkulepitud müügihind 35 700.00 krooni. Seega tõendamist ei leidnud MS ́u väide, et aktsiate näol oli tal tegemist tunduvalt väärtuslikuma omandiga kui korter. Asjakohased ei ole sama menetlusosalise selgitused AS-i PMT majandusliku olukorra alusel käesoleval ajal. Varatuks/maksejõuetuks muutumist tuleb analüüsida vaidlustatud tehingu tegemise aja seisuga.
13.Ka on esitatud kohtule MS ́u varalise seisundi tõendamiseks veebruaris 2001 teatised Eesti Riiklikust Autoregistrikeskusest (t lk 273, 274), millede kohaselt oli MS ́u omandis tol ajal 1991.aastal valmistatud sõiduauto Volvo ja tema abikaasa omandis kolm sõiduautot valmistamisaastatega vastavalt 1988, 1975 ja 1972. Kohtule esitatud materjalide kohaselt võõrandati sõiduauto Volvo enne pankrotimenetlust täitemenetluse käigus 40 000.00 krooni eest. Muid tõendeid selle vara turuväärtuse kohta ei esitatud. Abikaasa nimele registreeritud sõiduautode puhul saab eeldada nende kuulumist abikaasade ühisvara hulka (vastavalt abielu lahutamise kohtuotsusele oli nende abielu sõlmitud 09.03.1974). Tõendeid nimetatud sõidukite turuväärtuse kohta kohtule ei esitatud. Küll aga on kohus seisukohal, et saab üldiselt teadaolevate asjaolude (vanus enam kui 10 aastat ja sellest tulenenud amortisatsioon, margid VAZ, Opel, Audi) alusel eeldada nende harilikku väärtust aastal 2001 mitte suuremana kui kõigil kolmel kokku 40 000.00 krooni.
14.Kohus asub otsuse p-des 12 ja 13 tõendamist leidnud asjaolude põhjal seisukohale, et tõendamist leidis MS ́ul peale korteriomandi kinkimist vara alles jäämine mitte enam kui 100 000.00 kuni 120 000.00 krooni väärtuses. Lisaks sellele nähtub Maksu- ja Tolliametile esitatud tuludeklaratsioonidest (t lk 228-247) MS ́u poolt töötasu saamine, mis aga oli vajalik tema igapäevaste hädavajalike kulutuste katteks ja milline ei suurendanud tema vara väärtust. AS ́u poolt kirjalikus vastuses hagile (t lk 80) viidatud nõuete olemasolu MS ́ul tõendamist ei leidnud. Ka ei väitnud nende olemasolu MS ise.
15.Kohtuotsusega 02.10.2002 (t lk 13-18) on tõendatud, et perioodil 12.10.1998 kuni 16.11.2000 kujunes tema tolleaegsel tööandjal AS-l VT MS ́u vastu nõue kokku 2 163 078.05 krooni. Ka nähtub kohtuotsusest, et MS tunnistas end kohtueelses menetluses täielikult süüdi, jäi selle juurde ka kohtus ning sõlmis lihtmenetluses kokkuleppe. Käesolevas menetluses selgitas MS, et käis esmakordselt uurija juures 04.01.2001, mil temalt nõuti selgitusi rahaliste väärtuste liikumiste kohta endise tööandja juures.
16.Eelmises punktis esile toodu asjaolude põhjal saab asuda seisukohale, et kinkelepingu tegemise ajal 16.02.2001 oli ja pidi olema MS teadlik tema vastu politseisse esitatud avalduse alustest (tähtis ei ole kui üksikasjalikult; tähtis on, et teadis revisjonitulemuste uurimisest politseis) ja tema vastu tulevikus esitatava nõude ligikaudsest suurusest (kuna võttis süüdistused hiljem õigeks, riisumine oli aga lõpule viidud juba novembriks 2000, siis pidi teadma enda poolt ebaseaduslikult omandatud rahasumma suurusjärku). Võõrandades u 90% talle tol ajahetkel kuulunud varast, muutis MS end sisuliselt varatuks ja maksejõuetuks, et rahuldada endise tööandja nõuet. Kaudselt tõendab kohtu viimast järeldust (maksejõuetuks muutumine) ka AS ́u väide kirjalikus vastuses kohtule (t lk 82, p 12 1.lõik), mille kohaselt tema „tasus oma emale sularahas iga kuu 3000.00 krooni, seda alates jaanuarist 2001 kuni detsembrini 2004. Nimetatud tasumise eesmärgiks oli, et MSu poolt tasutaks kostja korteriomandiga seostud laenumaksed ja kommunaalkulud ning järelejäänud rahalised vahendid jätaks MS endale“.
17.Puudub vaidlus, et pankrotiseaduse mõistes kehtetu kinkelepinguga omandatud korteriomandit kingisaaja omanduses alates aastast 2003 ei ole (t lk 21). Vastavalt kehtetuks tunnistatava tehingu tegemise aja PankrS § 42 lg-le 2 võis haldur juhul, kui tagasivõidetud tehingu teisel poolel ei ole tehingu järgi saadud vara alles, nõuda vara eest hüvitist. Sama on reguleeritud ka kehtiva redaktsiooni § 119 lg-s 3.
18.Kohus nõustub pankrotihalduri seisukohaga, et saadu väärtuse arvestamisel ei saa aluseks võtta kingisaaja poolt vara võõrandamise aja turuväärtust. Selline olukord rikuks kinkija võlausaldaja õigusi, kel on õigus saada rahuldus oma nõudele võlgniku vara arvelt. Kui vaidlusalune vara oleks veel kinkisaaja omanduses, mõistetaks see pankrotivarasse ning haldur saaks selle realiseerida käesoleva aja turuhinnaga. Asjaolu, et see oli võlgniku omandusest tasuta välja läinud (pankroti)seadust rikkudes, ei tohi võlausaldaja õigust kahjustada. Kohtule ei ole esitatud tõendit kohtuotsuse tegemise aja seisuga vaidlusaluse korteriomandi turuväärtuse kohta, küll aga hagiavalduse esitamise aja seisuga (t lk 27a). Vastavalt OÜ R KV arvamusele oli seisuga 18.07.2006 vaidlusaluse korteriomandi turuväärtus 1,1 kuni 1,2 miljonit krooni.
19.Lõpuks analüüsib kohus hageja rahalise nõude teist osa --- kohustada AS ́u hüvitama MS ́u pankrotivarasse viimase poolt perioodil aprillist 2001 kuni september 2003 tasutud AS ́ule kuulunud korteriomandiga seonduvad maksed kokku summas 55 917.00 krooni.
20.Kohus on asja sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et hageja antud nõue on põhjendatud osaliselt ja seda vaid selgitusega „laen“ AS ́ule makstud rahasummade ulatuses. Nimetatud summade tasumise muu alus kui kinge asja sisulise arutamise tulemusena tõendamist ei leidnud.
Vastavalt pangakonto väljavõttele (t lk 28-36) tasus MS ASule vaidlustatud perioodil kokku 24 700.00 krooni. Nimetatud maksete olemust menetlusosalised kohtule veenvalt ei selgitanudki. Ühtki ema/poja vahelist võlakirja/laenulepingut kohtule ei esitatud. Ühegi muu laenu olemasolu pereliikmete vahel (lisaks sellele, milline väidetavalt täideti vanemate poolt 16.02.2001 tehingu sõlmimisega) ei väidetudki. Korteriomandi soetamiseks MS ́u poolt pangaasutuselt võetud ja korteriomandile seatud hüpoteegiga tagatud laen läks aga kinkelepinguga kingisaajale üle (kostja kirjaliku vastuse t lk 74 p 6 2.lõigu 1.lause). Seega saab asuda ainsale järeldusele, et on tõendatud, et tegemist oli kinkeiseloomuga toimingutega tol ajal kehtinud PankrS § 44 lg 2 mõttes, millised olid kehtetud otsuse p-des 10-16 eelnevalt kohtu poolt välja toodud asjaolude alusel ning millede alusel saadud rahasummad tuleb saajal maksja pankrotivarasse hüvitada.
21.Kohus ei nõustu kostja viitega PankrS § 44 lg-le 3, mille kohaselt ei kuulu tagasivõitmisele toetused ja tavapärased kingitused, mis vastasid kinkija majanduslikule olukorrale. Otsuse p-s 16 jõudis kohus järeldusele, et veebruaris 2001 muutus MS sisuliselt varatuks ja maksejõuetuks. Ka ei olnud AS ́u näol tegemist isikuga, keda ema aastatel 2001 kuni 2003 oli kohustatud ülal pidama. Igakuiseid makseid summades 1000.00 kuni 2000.00 krooni täiskasvanud iseseisvat sissetulekut omavale lapsele olukorras, kus vanem ise on maksejõuetu, ei saa kuidagi lugeda lõigu alguses viidatud seadusesätte mõttes ei toetuseks ega tavapäraseks kingituseks.
22.Küll aga ei nõustu kohus hageja seisukohaga nagu kuuluksid otsuse p-s 20 nimetatud materiaalõiguslikul alusel tagasivõitmisele ka MS ́u poolt perioodil aprillist 2001 kuni septembrini 2003 korteriühistule ja AS-le STV tasutud maksed. Puudub vaidlus, et tegemist oli küll 16.02.2001 pojale ära kingitud korteriga seotud maksetega, kuid samas oli tegemist eelkõige selle korteri kasutamisega seotud maksetega. Puudub vaidlus, et kuni 2003.aasta oktoobrikuuni eluruumi MS koos abikaasaga. Seega oli tegemist maksetega, mida MS kui eluruumi kasutaja oleks pidanud tasuma sõltumata sellest, kelle korterit ja mis alusel ta oleks kasutanud. Kuigi tegemist oli end maksejõuetuks muutnud füüsilise isikuga, kel oli tasumata enam kui 2 miljoni krooni suurune võlgnevus, pidid ka temal olema võimalused vähemalt elatusmiinimumi ulatuses inimväärselt edasi elada. Eeltoodu alusel ei nõustu kohus, et ka nende maksete tasumise näol oleks olnud tegemist kingitustega pojale.
23.TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Eeltoodu alusel määrab kohus antud asjas selliselt, et menetluskulud jäävad antud menetluses kanda AS ́ule kui poolele, kelle kahjuks otsus on tehtud.
Imbi Sidok (allkiri) kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE:
I.Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.