Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

2(7)

olnud kinkeleping, vaid tavaline müügitehing, mis tehingupoolte kokkuleppel vormistati kinkena. Kinkelepingu sõlmimise eesmärgiks oli varjata teist tehingut. Pankrotihaldur ei ole tõendanud, et 16.02.2001 tehinguga oleks kahjustatud M. S. või tema võlausaldajate huve. Korteriomandi eest tasuti tasaarvelduse korras. Vastuhagi A. S. poolt 11.10.2006 esitatud hagiavalduse kohaselt oli korteriomand asukohaga XXXXXXXX XXX XXX-XXX Tallinnas M. S. ja A. S. ühisvara. A. S. andis M. S.le 13.06.2000 laenu summas 350 000 krooni, mille kohta oli kirjutatud ka võlakirja. Võlakirja kohaselt oli võlakohustuse täitmise tähtajaks 13.12.2000. 16.02.2001 sõlmitud tehinguga omandas A. S. nimetatud korteriomandi. Tasumine toimus tasaarveldustehinguga. Tegelikkuses sõlmisid pooled korteriomandi ostu-müügilepingu, mis üksnes vormistati kinkelepinguna, kuna ema ja poja vahel eksisteeris võlasuhe. Kinkeleping sõlmiti eesmärgiga hoida kokku notarikulusid. Seega on 16.02.2001 sõlmitud tehing tühine. Eeltoodu alusel palus A. S. tunnustada 16.02.2001 kinkelepingu tühisust ja tuvastada, et poolte vahel 16.02.2001 sõlmitud tehinguga toimus korteriomandi müük M. S. poolt A. S.le. Kui kohus peab poolte vahel sõlmitud tehingut tagasivõidetavaks, siis tuleb kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) §-i 447, mille kohaselt, kui ei ole võimalik vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendi väärtus, mis vastavalt pankrotihalduri poolt esitatud hinnangule oli 350 000 krooni. Kui kohus aga leiab, et nimetatud säte ei kuulu kohaldamisele, saab A. S.lt tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 1033 välja mõista üksnes 570 000 krooni. Korteriomandiga seotud maksed summas 55 917 krooni ei ole tagasivõidetavad. M. S. ja A. S. võtsid A. S. hagi õigeks Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused Maakohus rahuldas M. S. hagi osaliselt ja tunnistas kehtetuks A. S. ja M. S. vahel 16.02.2001 sõlmitud kinkelepingu ja mõistis A. S.lt välja M. S. pankrotivarasse rahalise hüvituse summas 1 124 700 krooni. Kohus jättis rahuldamata A. S. vastuhagi 16.02.2001 kinkelepingu tühisuse tunnustamiseks. Menetluskulud jäid A. S. kanda. Sõlmitud kinkelepingu tühisuse tuvastamisel kohus juhindus vastavalt VÕSRS § 2 tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) redaktsiooni sätetest. Maakohus leidis, et kohtule esitatud tõenditega ei suutnud vaidlustatud lepingu pooled oma väiteid teeseldud tehingust veenvalt tõendada. Kohus tõendite kogumis hindamisel arvestas muuhulgas ka asjaoluga, et hagiavaldus tehingu tühistamiseks esitati alles 11.10.2006, see on ajal, mil oli juba alustatud M. S. pankrotimenetlust ning tema esindajana oli pankrotihaldur esitanud kohtumenetlusse sama tehingu kehtetuks tunnistamise nõude. Maakohus arvestas samuti asjaoluga, et tegemist on omavahel lähisugulastega: A. S. on M. ja A. S. poeg. M. ja A. S. olid abielus kuni abielu lahutamise kohta tsiviilasjas nr 2-06-8420 02.06.2006 tehtud kohtuotsuse jõustumiseni. Seetõttu suhtus kohus ka poolte vande all antud ütlustesse kriitiliselt, kuivõrd tegemist oli poolte subjektiivsest tunnetusest kantud tõenditega, mis ei pruukinud väljenda objektiivset tegelikkust. A. S. ja M. S. (pankrotis) vande all antud seletuste kohaselt andis A. S. raha vaidlusaluse korteri ostmiseks aastal 1997 ning 1998-1999 remondi tegemiseks, samuti mööbli ostmiseks ning organiseeris remondi tegemiseks töömehed ja maksis neile; 2000 aasta juunikuus tegid nad kolmekesi kirjaliku lepingu selle kohta, et A. on pannud korterisse 350 000 krooni ning et kui nemad maale ära lähevad, jääb korter A.ele. Raha, mille A. S. andis aastatel 1997-1999 korteri jaoks oli tal saadud „mustalt“ töötamise eest Venemaal. Samas dokumentaalseid

3(7)

tõendeid A. S.l väidetud 350 000 krooni ulatuses rahaliste vahendite olemasolu kohta kohtule ei esitatud. Ka ei esitatud kohtule väidetavalt juunikuus 2000 sõlmitud kirjalikku lepingut ning esitati erinevaid väiteid selle sisu kohta. Kui A. S. väidete kohaselt kirjutas M. S. võlakirja, millega ta kohustus A. S.le saadud laenu suuruses 350 000 krooni tagastama tähtajaga 13.12.2000 ning et M. S. poolt oli kirjutatud omakäeline võlakiri 400 000 kroonile, siis M. S. väidete kohaselt lepiti kolmekesi kirjalikult kokku, et A. on korterisse pannud 350 000 krooni. Kui nemad abikaasaga lähevad ära maale, jääb korter A.ele. A. S. kinnitas vande all M. S. seletust. Menetlusosaliste seisukohti ei toeta M. S. pangakonto väljavõte perioodi 01.01.2001 - 25.04.2006 kohta, millest nähtub, et alates aprillist 2001 maksis M. S. igakuiselt pojale makseid selgitusega „laen“. Seega ka peale kinkelepingu sõlmimist ja korteriomandi omandiõiguse üleminekut. Eeltoodust tulenevalt ei leidnud tõendamist 16.02.2001 kinkelepingu kui teeseldud tehingu tühisus. Seega puudus ka alus käsitleda nimetatud tehingut tagasivõitmise hagi analüüsides ostu-müügilepinguna. Nii kingisaaja kui kinkija ei tõendanud kohtule veenvalt, et kinkimise ajal oli kinkija maksejõuline ega muutunud kinkimise tõttu maksejõuetuks. M. S. väitel olid talle kuulunud AS N. aktsiad tunduvalt suurema väärtusega kui vaidlusalune 3-toaline korter. Samas on M. S. teostanud tehingu, milles kokkulepitud müügihind oli 35 700 krooni. M. S. omandis tol ajal 1991 aastal valmistatud sõiduauto Volvo ja tema abikaasa omandis kolm sõiduautot, mille puhul saab eeldada nende kuulumist abikaasade ühisvara hulka, valmistamisaastatega vastavalt 1988, 1975 ja 1972. Sõiduato Volvo võõrandati enne pankrotimenetlust täitemenetluse käigus 40 000 krooni eest. Abikaasa nimele registreeritud sõiduautode turuväärtuseks võis eeldada aastal 2001 mitte suuremana kui kõigil kolmel kokku 40 000 krooni. Seega leidis tõendamist, et M. S.l peale korteriomandi kinkimist jäi vara alles mitte enam kui 100 000 - 120 000 krooni väärtuses. Et kinkelepingu tegemise ajal 16.02.2001 pidi olema M. S. teadlik tema vastu politseisse esitatud avalduse alustest ja tema vastu tulevikus esitatava nõude ligikaudsest suurusest võõrandades umbes 90% talle tol ajahetkel kuulunud varast, muutes end sisuliselt varatuks ja maksejõuetuks. Puudus vaidlus, et kehtetu kinkelepinguga omandatud korteriomandit kingisaaja omanduses alates aastast 2003 ei ole. Vastavalt kehtetuks tunnistatava tehingu tegemise aja PankrS § 42 lg-le 2 võis haldur juhul, kui tagasivõidetud tehingu teisel poolel ei ole tehingu järgi saadud vara alles, nõuda vara eest hüvitist. Puudusid tõendid vaidlusaluse korteriomandi turuväärtuse kohta kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Küll aga hagiavalduse aja seisuga oli OÜ R. arvamuse kohaselt vaidlusaluse korteriomandi turuväärtus 1,1 - 1,2 miljonit krooni. Hageja nõue korteriomandiga seotud maksude osas oli põhjendatud osaliselt ja seda vaid selgitusega „laen“ A. S.le makstud rahasummade ulatuses 24 700 krooni. Nimetatud maksete olemust menetlusosalised kohtule veenvalt ei selgitanud. Seega sai olla tegemist kinkeiseloomuga toimingutega tol ajal kehtinud PankrS § 44 lg 2 mõttes ning nimetatud rahasummad tuleb saajal maksja pankrotivarasse hüvitada. Tagasivõitmisele ei kuulunud M. S. poolt perioodil aprillist 2001 kuni septembrini 2003 korteriühistule XXXXXXXX XXX XXX ja AS-le S. tasutud maksed. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused A. S. palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata A. S. vastuhagi ja osas, millega kohus rahuldas M. S. (pankrotis) hagi ja tunnistas kehtetuks A. S. ja M. S. (pankrotis) vahel 16.02.2001 sõlmitud kinkelepingu ja mõistis A. S.lt välja 1 124 700 krooni. 16.02.2001 vormistatud kinkelepingu puhul oli tegemist teeseldud tehinguga, millega varjati tegelikku tehingut s.o. korteriomandi müüki. Õigussuhte tõlgendamisel on vastavalt VÕS § 29 lg 1 primaarseks lepingupoolte tahe. Antud juhul on pooled seda vande all antud ütlustega

4(7)

kinnitanud, et poolte tahteks oli sõlmida ostu-müügi tehing, mida varjati kinkega. Maakohus leidis ebaõigesti, et poolte vande all antud ütlused kajastavad poolte subjektiivset arusaama lepingust, mitte aga objektiivset tegelikkust Kohus rahuldas pankrotihalduri esitatud tagasivõitmise hagi vastavalt PankrS § 111 lg 1 p 2 leides, et M. S. (pankrotis) muutis ennast väidetava kinkega varatuks. Nimetatud sätte alusel ei ole 16.02.2001 väidetavat kinketehingut võimalik tagasi võita, kuna M. S.l ( pankrotis) oli kinkimise ajal ja peale seda vara, mis ületas tema kohustusi ning M. S. (pankrotis) ei muutunud maksejõuetuks nimetatud tehinguga. M. S.le (pankrotis) kuulus nimetatud tehingu tegemise ajal sõiduauto Volvo, Audi, Vaz, Opel, AS N. aktsiad ning M. S. (pankrotis) sai igakuist töötasu. Samas puudusid nimetatud tehingu tegemise ajal M. S. (pankrotis) vastu esitatud nõuded. Kohus on jätnud arvestamata asjaolu, et kinketehingu tegemise ajal ei olnud M. S. (pankrotis) vastu nõuet esitatud ja teda ei olnud isegi kuulutatud kriminaalasjas kahtlustatavaks. Kohus tugines PankrS § 119 lg 3 ning leidis, et A. S. peab hüvitama korteri väärtuse hagi esitamise seisuga ning et saadu väärtuse arvestamisel ei saa aluseks võtta kingisaaja poolt vara võõrandamise turuväärtust. Kohus ei ole põhistanud nimetatud järeldust vastava õigusnormiga, samuti on jäetud andmata hinnang kostja poolt viidatud õigusnormidele, mis reguleerivad vara väljaandmise võimatuse korral hüvitise suurust. Kui kohus peab tehingut tagasivõidetavaks, siis antud juhul on kohaldatav vastavalt VÕSRS § 2 enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeks ja nimetatud koodeksi § 447 lg 1, mille kohaselt isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise isiku arvel peab nimetatud vara tagastama. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt, kui ei ole võimalik vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendi väärtus. Vastavalt halduri poolt esitatud hinnangule oli omandamise hetkel vara väärtuseks 350 000 krooni. Kui kohus leiab, et tehing on tagasivõidetav ja kohaldamisele ei kuulu VÕSRS § 2 ja TsK § 447, aga kuulub kohaldamisele VÕS § 1033, siis saab halduri nõue olla ja hagi on võimalik rahuldada üksnes summas 570 000 krooni, kusjuures nimetatud moodustaks jällegi A. ja M. S. ühisvara. Kohus rahuldas korteriomandiga seotud maksete osas summas 24 700 krooni. Kuna A. S. ei ole antud ulatuses rikastunud, siis nimetatud maksetele tuleb kohaldada PankrS § 44 lg 3, mille kohaselt toetused ja tavapärased kingitused, mis vastasid võlgniku majanduslikule olukorrale, ei ole tagasivõidetavad. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud jätta A. S. kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 01.02.2008 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Kuna kolleegium täielikult nõustub maakohtu põhjendustega selles osas, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. Otsust tuleb aga muuta põhihagi osas, millega kostja A. S.lt mõisteti välja hageja kasuks 1,1 miljonit krooni põhihagi rahuldamisel. Selles osas saab teha uue otsuse. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium ei tuvastanud menetlusõiguse normide rikkumist.

5(7)

Kolleegium leiab, et maakohus jättis põhjendatult rahuldamata kostja A. S. vastuhagi, milles palus tunnistada tühiseks 16.02.2001 sõlmitud kinkelepingu, kuna tegemist oli teeseldud tehinguga. Maakohus tuvastas õigesti, et tegelikult pooled ei sõlminud vaidlusaluse korteri ostu-müügilepingut. Maakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-le 2 tuleb asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002 kohaldada tekkimise või tegemise ajal kehtinud seadust, kui VÕSRS-st ei tulene teisiti. Hagetav tehing oli sõlmitud enne nimetatud kuupäeva, seega tuleb asja lahendamisel juhinduda tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) redaktsiooni sätetest. Hageja on nõude materiaalõigusliku alusena lähtunud nimetatud redaktsiooni §-st 70, mille lg 1 kohaselt on teeseldud selline tehing, mille pooled on teinud teise tehingu, mida tegelikult teha taheti, varjamiseks. Sama sätte lg 2 kohaselt on teeseldud tehing tühine. Kolleegium leiab, et maakohus hindas ka kõiki asjas esitatud tõendeid kogumis ja tuvastas õigesti, et vastuhagi ei ole tõendatud. Kaebuses toodud väited ei anna võimalda hinnata teisiti asjas esitatud tõendeid. Põhihagi rahuldas maakohus põhjendatult. Kolleegium leiab, et maakohus tuvastas õigesti asjas esitatud tõendite alusel, et peale vaidlusaluse 16.02.2001 kinkelepingu sõlmimist, muutus M. S. maksejõuetuks. Maakohus on otsuse p-des 12 ja 13 kõigile kaebuse p-s 2 nimetatud tõenditele hinnangu andnud. Kaebuses toodud paljasõnaline mittenõustumine maakohtu järeldustega ei võimalda anda neile tõenditele teistsugust hinnangut. Vastupidiseid järeldusi ei võimalda teha ka asjas esitatud M. S. tuludeklaratsioonid aastatest 2001-2005 (t.l. 228-247). Vaidlus puudub selles, et pankrotiseaduse mõistes kehtetu kinkelepinguga omandatud korteriomandit kingisaaja omanduses alates aastast 2003 enam ei ole (t. lk. 21). Vastavalt kehtetuks tunnistatava tehingu tegemise aja PankrS § 42 lg-le 2 võis haldur juhul, kui tagasivõidetud tehingu teisel poolel ei ole tehingu järgi saadud vara alles, nõuda vara eest hüvitist. Sama on reguleeritud ka kehtiva redaktsiooni § 119 lg-s 3. Asjaolu, et vaidlusalune vara oli võlgniku omandusest tasuta välja läinud (pankroti)seadust rikkudes, ei tohi võlausaldaja õigusi kahjustada. Maakohus leidis, et ei ole esitatud tõendit kohtuotsuse tegemise aja seisuga vaidlusaluse korteriomandi turuväärtuse kohta, küll aga hagiavalduse esitamise aja seisuga (t. lk. 27a). Vastavalt OÜ R. arvamusele oli seisuga 18.07.2006 vaidlusaluse korteriomandi turuväärtus 1,1 kuni 1,2 miljonit krooni. Maakohus on otsuse p-s 18 määranud ebaõigesti kindlaks hüvitise suuruseks 1,1 miljonit krooni. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väidetega, mille kohaselt saaks hagi rahuldamise korral kostjalt välja mõista 570 000,00 krooni, mille ta sai vaidlusaluse korteriomandi võõrandamisel 23.10.2003 (t.l.21, 81). Maakohus on ekslikult määranud hüvitise suuruseks kostja poolt juba 2003. aastal võõrandatud korteriomandi turuväärtuse hagi esitamise seisuga. Maakohus rahuldas hagi põhjendatult ka PankrS § 44 lg 2 alusel 24 700,00 krooni osas. Maakohus põhjendatult ei nõustunud kostja viitega PankrS § 44 lg-le 3, mille kohaselt ei kuulu tagasivõitmisele toetused ja tavapärased kingitused, mis vastasid kinkija majanduslikule olukorrale, kuna otsuse p-s 16 jõudis maakohus järeldusele, et veebruaris 2001 muutus M. S. sisuliselt varatuks ja maksejõuetuks. Ka ei olnud A. S. näol tegemist isikuga, keda ema aastatel 2001 kuni 2003 oli kohustatud ülal pidama. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt igakuiseid makseid summades 1000,00 kuni 2000.00 krooni täiskasvanud iseseisvat sissetulekut omavale lapsele olukorras, kus vanem ise on maksejõuetu, ei saa kuidagi lugeda lõigu alguses viidatud seadusesätte mõttes ei toetuseks ega tavapäraseks kingituseks. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt A. S.lt välja mõista kokku 594 700,00 krooni hageja kasuks.

6(7)

Ülaltoodu alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulud tuleb jätta hagi osalise rahuldamise tõttu TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Reet Allikvere

Üle Jänes

Iko Nõmm

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.