Danske Bank A/S Eesti filiaali hagi A.L. ja H.A. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
95 174 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Danske Bank A/S Eesti filiaali apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
22. august 2017
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Danske Bank A/S Eesti (rk: 11488826), esindaja Krista Arraste Vastustajad: Kostja 1: A.L. (end A, ik: XXX) Kostja 2: H.A. (ik: XXX), esindaja Marek Aunvere Kolmas isik: A.K. (ik: XX), esindaja Peeter Kruus
esindajad
RESOLUTSIOON
Tartu Maakohtu 2. detsembri 2016 otsus
filiaal
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 2. detsembri 2016 otsus muutmata.
2.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Danske Bank A/S Eesti filiaali kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Danske Bank A/S Eesti filiaal (hageja) esitas 05.02.2014 maakohtule hagi A.L. (kostja 1) vastu põhivõla 99 079,08 eurot ja intressi 920,92 eurot, kokku 100 000 eurot, väljamõistmiseks. 07.05.2014 määrusega kaasas maakohus hageja taotlusel menetlusse kostjana H.A. (kostja 2). Seoses nõude osalise tasumisega menetluse ajal vähendas hageja nõuet, paludes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõla 94 253,08 eurot ja intressi 920,92 eurot, kokku 95 174 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1 03.12.2008 laenulepingu nr EEL-031208AAT, mille alusel andis hageja kostjale 1 laenu 146 996,79 eurot. Laenu kasutamise eesmärk oli Tartumaal Ülenurme vallas Laane külas asuva XXX kinnistu ostuhinna tasumine. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja 2 03.12.2008 käenduslepingu nr KÄ-031208AAT ning 03.12.2008 hüpoteegi seadmise lepinguga seati hageja kasuks hüpoteek XXX kinnistule summas 2 500 000 krooni ja kinnistule Tartus Aroonia 6 (omanik kolmas isik A.K.) summas 1 200 000 krooni. Kuna kostja 1 laenumakseid ja intressi tähtaegselt ei tasunud, esitas hageja 01.02.2011 kostjatele laenulepingu ülesütlemise avalduse ning hoiatas, et juhul kui kostjad võlgnevust hiljemalt 20.02.2011 ei tasu, siis ütleb hageja laenulepingu erakorraliselt üles. Kostjad võlgnevust ei tasunud ja hageja ütles laenulepingu üles alates 21.02.2011. Lepingu ülesütlemise seisuga oli tasumata laen 143 410,46 eurot ja intress 12 524,80 eurot. 29.08.2011 esitas hageja kohtutäitur Arvi Pingile avalduse täitemenetluse algatamiseks ja palus pöörata täitmisele hageja nõue kostja 1 suhtes hüpoteegiga koormatud XXX kinnistu sundrealiseerimise läbi. Pärast täitemenetluse avalduse esitamist laekus 2150,76 eurot, mille arvelt kustutas hageja tähtajaks tagastamata laenu võlgnevust. Kohtutäitur müüs XXX kinnistu 21.08.2012 kordusenampakkumisel hinnaga 40 000 eurot. Teine tagatiseks olev kinnistu on müümata. Pärast kohtutäituri tasu 4004,29 eurot mahaarvamist maksis kohtutäitur hagejale välja 35 995,71 eurot, mille arvelt kustutas hageja tagastamata laenu. Pärast hüpoteegi realiseerimist laekunud 784,91 eurot arvestas hageja samuti tagastamata laenu katteks. 19.10.2012 saatis hageja kostjatele nõude laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning andis võlgnevuse tasumiseks 14-päevase tähtaja. Pärast 19.10.2012 laekus veel 5400 eurot ning hagi esitamise seisuga oli tasumata laen 99 079,08 eurot ja intress 12 524,80. Menetluse kestel tasuti 4825 eurot, mille hageja arvestas samuti tasumata laenu katteks.
2.Kostjad hagi ei tunnistanud.
Kostja 2 vastuväidete kohaselt on hageja käitumine olnud pahatahtlik ja majanduslikult põhjendamatu. Hageja võõrandas tagatiseks olnud XXX kinnistu alla selle turuväärtust. Laenulepingu sõlmimisel esitatud eksperthinnangu järg oli kinnistu turuväärtus 2008. a novembri seisuga 2 425 000 krooni (154 985,75 eurot) ja elamu valmidusaste oli ca 80%. Kinnistu müügi ajaks oli laenuobjekti väärtus tõusnud, kuna laenusaaja oli ehitanud ehitusjärgus elamust elamiskõlbuliku elamu. Hageja ei ole tõendanud ühegi hoiatuse, ülesütlemisavalduse, enampakkumise akti ega muu dokumendi kättetoimetamist kostjatele. Kostja 2 sai kostja 1 poolt laenulepingu rikkumisest teada kohtumenetluses. Kostja 1 ühines kostja 2 vastuväidetega. Kostja 1 märkis, et makseraskuste tekkimisel läks ta välismaale tööle ja hageja müüs sel ajal kinnistu maha. Kostja 1 ei ole saanud hagejalt täiendava tähtaja andmise, ülesütlemise vm teateid. Lepingu tagaselja lõpetamine ei ole korrektne.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 2. detsembri 2016 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli kostjal 1 hagiavalduse järgi põhiosa maksete võlgnevus alates 16.10.2010 ja intressimaksete võlgnevus alates 16.07.2011. Kostjad ei ole vastu vaielnud, et esines alus laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Hageja on saatnud kostjale 1 01.02.2011 ülesütlemisavalduse aadressidel XXX L. küla X. Ülenurme vald Tartu maakond ja L. küla X L. vald Tartu maakond. Kirjad on saadetud tähitult ning on hagejale tagastatud vastavalt 22.02.2011 ja 04.02.2011, kuna saaja ei ela antud aadressil/saaja ei käinud kirjal järel. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks üritanud ülesütlemisavaldust kostjale 1 muul viisil kätte toimetada. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 I lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega. Sama paragrahvi lg 2 II lause järgi loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja eluvõi asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Riigikohus on leidnud, et tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks (3-2-1-8-09, p 11; 3-2-1-151-11, p 14). Arvestades Riigikohtu eeltoodud seisukohta ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lg-s 1 sätestatut, leidis maakohus, et hageja ei ole laenulepingut kehtivalt üles öelnud. Laenulepingu kohaselt oli laenu tagastamise lõpptähtpäev 16.12.2038, seega ei ole leping lõppenud ka tähtaja möödumisega. Lepingu ülesütlemise seisukohast ei oma tähtsust asjaolud, et kostjale 1 on 22.10.2012 pereliikme kaudu kätte toimetatud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise nõue ja et kostja 1 on saanud ülesütlemisavalduse koos hagimaterjalidega (hageja ei ole lepingu ülesütlemisele kohtumenetluses ka tuginenud). Riigikohtu praktika kohaselt ei ole lepingut võimalik tagasiulatuvalt üles öelda. Leping lõpeb ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel. Põhimõtteliselt saab lepingu üles öelda ka kohtumenetluses, kuid seda juhul, kui on täidetud ka kõik materiaalõigusest tulenevad eeldused lepingu ülesütlemiseks. Sealjuures peab tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus olema üheselt selge mh täitmise täiendava tähtaja ja lepingu lõppemise kuupäeva osas ning kehtetule (st kätte toimetamata) ülesütlemisavaldusele tuginedes tuleb uuesti määrata ka lepingu täiendav täitmise ja lõppemise tähtpäev või tähtaeg. Lisaks peab kohtumenetluses lepingu ülesütlemine olema ka menetluslikult lubatav. Kohtumenetluse käigus lepingu ülesütlemine on hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõttes, milleks on vaja kostja või kohtu nõusolekut (3-2-1-53-16, p-d 13–15).
Hageja ei ole alternatiivselt tuginenud laenumaksete tasumata jätmisest tulenevale võlgnevusele ega vastavat nõude arvestust esitanud. Seega ei saa kohus lahendada hageja nõuet kui lepingu täitmise nõuet. Samas ei saaks ka lepingu täitmise nõue rahuldamisele kuuluda. Kuna laenuleping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole kogu tagastamata laenusumma veel sissenõutavaks muutunud. Laenu tagastamise graafiku kohaselt oli 16.11.2016 seisuga laenujääk 127 988,21 eurot, seega sissenõutavaks oli muutunud laenusumma 19 008,58 eurot. Enne laenulepingu ülesütlemise teate saatmist oli põhiosa katteks laekunud 3586,33 eurot, pärast ülesütlemisteate saatmist on laekunud 49 156,38 eurot (enne tagatise müüki tasuti 2150,76 eurot, tagatise müügist laekus 35 995,71 eurot, pärast tagatise müüki tasuti veel 6184,91 eurot (784,91 + 5400) ning kohtumenetluse ajal 4825 eurot), mille hageja on arvestanud tagastamata laenusumma katteks. Kokku on laenusumma katteks arvestatud rohkem, kui sissenõutavaks muutunud laenusumma ja hageja intressinõue 920,92 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Danske Bank A/S Eesti filiaal esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2.detsembri 2016 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlg 94 253,08 eurot ja intress 920,92 eurot, kokku 95 174 eurot. Menetluskulud palub apellant jätta solidaarselt kostjate kanda ning mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja hageja menetluskulud maakohtus (esindustasu 1827,47 eurot, riigilõiv 1000 eurot) ja ringkonnakohtus ning viivis menetluskuludelt lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole maakohus hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ega põhistanud, kas menetlusosaliste väited on tõendatud või mitte. Maakohus ei olnud kohtuotsust tehes erapooletu, kuna käsitles kostjate üldsõnalist vastuväidet, et hageja ei ole kostjale 1 laenulepingu ülesütlemise avaldust kätte toimetanud, kostjaid soodustaval viisil. Kostjad kinnitasid kohtuistungitel, et nende elukoht/viibimiskoht oli muutunud. Kostjad ei väitnud ega esitanud ühtegi kirjalikku tõendit, millest nähtuks, et kostjad oleksid hagejat teavitanud laenusaaja elukoha ja/või muude kontaktandmete muutumisest. Seega olid kostjad rikkunud laenulepingu p-s 2.1.4 kokkulepitud kohustust teavitada hagejat 7 pangapäeva jooksul, kui muutuvad laenusaaja isikuandmed, elukoht ja/või muud kontaktandmed. Kostjaga 1 peetud e-kirjavahetusest nähtub, et kostja 1 püüdis ise leida tagatisele ostja ning oli teadlik tema poolt laenulepingu mittekohasest täitmisest. Kostjale 1 on lepingujärgsel aadressil pereliikme kaudu 22.10.2012 kätte toimetatud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise nõue nr F4-1/15198; 2) on hageja laenulepingu nõuetekohaselt üles öelnud. Hageja edastas 01.02.2011 ülesütlemisavalduse kostja 1 lepingujärgsel elukoha aadressil XXX küla XXX vald Tartumaa ja ka aadressil XXX Laane küla Ülenurme vald Tartumaa. Laenulepingus avaldatud elukoha aadressil kostja 1 kirja vastu ei võtnud ja kiri tagastati hagejale hoiutähtaja möödumise tõttu. XXX saadetud kiri tagastati märkega, et kostja 1 ei ela antud aadressil. Seega hageja tegi kõik endast oleneva, et ülesütlemisavaldus kostjale 1 kätte toimetada. Kuna kostja 1 ei teavitanud hagejat kirjalikult oma elukoha muutumisest vastavalt laenulepingu üldtingimuste p-le 2.1.4.a, loetakse ülesütlemisteade üldtingimuste p 14.2 alusel kostja 1 poolt kättesaaduks 06.02.2011, kuna see on postitatud laenulepingus avaldatud aadressil; 3) kohaldas maakohus vääralt TsÜS § 69 lg 1 esimest lauset. Kohaldada tulnuks TsÜS § 70, mis on TsÜS § 69 suhtes erinormiks ja sätestab erisused (rikkuja kannab tahteavalduse kättesaamisega seotud riski) tahteavalduse jaoks, millega lepingu pool teatab teisele poolele, et
viimane on lepingulist kohustust rikkunud. Hageja edastas 01.02.2011 ülesütlemisavalduse kostjale 1 mõistlikul viisil, st tähitud kirjaga, väljendades oma tahteavalduse nii, nagu laenulepingus kokku lepitud. TsÜS § 70 alusel sai kostja 1 ülesütlemisavalduse kätte hiljemalt 02.02.2011, mil postiljon käis kostja 1 elukohas ukse taga. Kostja 1 on kinnitanud, et viibis Soomes, Norras ja Austraalias. Oma elukoha/asukoha muutumisest hageja mitteteavitamine oli kostjate risk. Mõistlikuks ei saa pidada, et hageja pidi kostjat 1 otsima erinevatest riikidest. Seetõttu oli hagejale üllatuslik, et kohus rajas otsuse TsÜS § 69 lg 1 esimesele lausele; 4) juhul kui ringkonnakohus peaks asuma seisukohale, et hageja ei ole laenulepingut üles öelnud, on apellatsioonkaebusele lisatud 04.01.2017 lepingu ülesütlemise avaldus.
5.H. A vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on hageja tegevus laenulepingu teenindamisel olnud pahatahtlik ja hageja on rikkunud käenduslepingus sätestatud teavitamiskohustust (p 3.4.1). Hageja oleks pidanud teavitama käendajat laenusaaja poolt lepingu rikkumisest operatiivselt, st juba kahe osamakse tasumisega hilinemisel või tasumata jätmisel. Hageja tegi teavitamise katseid peale seda, kui oli enda arvates laenulepingu üles öelnud ja laenuga ostetud vara realiseerinud. Laenusaaja tasus laenu nii 2011. kui ka 2012., 2013. ja 2014. aastal, kuid sellegipoolest müüs hageja laenusaaja kodu 2012. a augustis ebamõistlikelt tingimustel ning kostjate ja kolmanda isiku teadmata. Arvestades hageja tegevust kogumis, on hageja ise süüdi talle tekkinud kahjus, mistõttu tuleks hageja nõuded laenulepingu täitmise osas jätta rahuldamata; 2) ei ole hageja laenulepingut nõuetekohaselt üles öelnud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema teated oleksid jõudnud adressaadini. Kostja 1 kinnitas 25.05.2016 kohtuistungil ja hageja nõustus nende väidetega, et enne Soome ja Norrasse tööle minekut käis kostja 1 pangas laenupuhkust taotlemas, kuna oli kaotanud töökoha. Seega hageja teadis, et kostja 1 ei viibi Eestis ning üritab raha teenida välismaal. Sama nähtub kohtumäärusest, mis andis kohtutäiturile õiguse XXX kinnisasjale siseneda. Kostja 2 e-posti aadress ei ole muutunud. Ka kolmas isik, kes elab endiselt samal aadressil, ei ole saanud hagejalt ühtegi teadet. Nõustuda ei saa hageja väitega, et kostja 2 oli teadlik laenulepingu ülesütlemisest ja asus seetõttu ise võlgnevust tasuma. Kostja 2 tasus kostjalt 1 saadud raha hagejale või kolmandale isikule, et täita kostja 1 kohustusi. Hageja saatis formaalselt tähitud kirjad kostja 1 kodu aadressil, teades, et nendele ei lähe keegi järele; 3) on hageja lisanud kaebusele 04.01.2017 lepingu ülesütlemise avalduse kostjale 1, mööndes seega, et ta pole vastavat avaldust kostjale 1 varasemalt esitanud. Kui laenuleping on kehtiv, siis selle ülesütlemiseks puudub alus, sest laenusaaja on maksetega graafikust 104 kuud ees; 4) ei ole õige kohtu väide, et kostjad ei vaielnud vastu laenulepingu erakorralise ülesütlemise aluse esinemisele. Kostjad möönsid makseraskusi, mitte hageja käitumise põhjendatust; 5) ei ole väidetav võlasumma muutunud kostjalt 2 sissenõutavaks. Käendusleping ei kohusta käendajat tagastama laenu ennetähtaegselt ja laenusaaja on laenu tagastamisega maksegraafikust 104 kuud ees. Lisaks ei ole hagejal õigust ettemaksuna tagastatud rahalt nõuda intressi ega viivist. Kostja 2 pakkus hagejale igakuiste 200-euroste osamaksete tasumise jätkamist ehk ettemaksmise jätkamist, kuid hageja keeldus.
6.A. L vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist, nõustudes kostja 2 esitatud vastuväidetega.
7.A. K vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
2.detsembri 2016 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.
9.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult leidnud, et hageja ei ole laenulepingut kehtivalt üles öelnud, mistõttu hagejal puudub laenulepingu ülesütlemisest tulenev nõue.
9.1.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS §-i 69 ning jättis põhjendamatult kohaldamata TsÜS § 70. TsÜS § 70 reguleerib tahteavalduse kättesaamist kohustuse rikkumisest teatamise korral. Praegusel juhul on tahteavalduseks, mille kättesaamise üle vaieldi, laenulepingu ülesütlemise avaldus. Tegemist on lepingu lõpetamisest teatamisega, mille kättesaamisega seotud riski kannab saatja ning maakohus on õigesti leidnud, et ülesütlemise avalduse kättesaamist (kehtivust) reguleerib TsÜS § 69 lg 1 ja lg 2. Maakohtu sellekohane seisukoht on kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Nii on Riigikohus mitmes lahendis (näiteks otsustes tsiviilasjades nr 3-2-1-53-16 ja nr 3-2-1-71-16) asunud seisukohale, et lepingu ülesütlemise kui tahteavalduse kättesaamist reguleerib TsÜS § 69 ning sellisel juhul kannab lepingu ülesütlemise avalduse kättesaamisega seotud riski saatja.
9.2.TsÜS § 69 lg 2 teise lause kohaselt eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Asja materjalidest nähtuvalt on ülesütlemisavaldused hagejale tagastatud koos märkusega, et saaja ei ela antud aadressil. Tuginedes Riigikohtu seisukohale (otsused tsiviilasjades nr 3-2-18-09 ja nr 3-2-1-151-11) on maakohus õigesti leidnud, et ainuüksi tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei saa lugeda tahteavaldust kätte saaduks, kuna kostjal puudus mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda.
9.3.Põhjendatud ei ole ka apellandi väide, et kostja I rikkus lepingu üldtingimuste p 2.1.4, kuna ei teatanud hagejale elukoha muutumisest. Maakohtu 25.05.2016 kohtuistungi protokollist (II kd, tl 143-144) nähtuvalt on hageja nõustunud kostja I väitega, et makseraskuste tekkimisel käis kostja I pangas taotlemas laenupuhkust ja informeeris panka, et seoses töö kaotamisega Eestis läheb ta tööle välismaale. Nimetatud asjaoluga nõustus hageja ka ringkonnakohtu istungil. Seega oli hagejale lepingu ülesütlemise avalduse saatmise ajal teada, et kostja I ei ela lepingus märgitud aadressil ning ülesütlemisavalduse saatmine lepingus märgitud aadressile ei võimalda kostjal I sellega tutvuda. Pelgalt asjaolu, et kostja I ei teatanud elukoha muutumisest kirjalikult, ei anna alust järeldada, et ülesütlemisavalduse tegemine on toimunud vastavuses TsÜS § 69 lg-s 2 sätestatud nõuetega. Riigikohus on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09 muu hulgas leidnud, et ekslik on väide, et kuna laenusaaja ei olnud aadressi muutumisest teatanud, tuleb ülesütlemisavaldus lugeda kättesaaduks.
9.4.Apellant on tuginenud muu hulgas lepingu üldtingimuste p-le 14.2, mille kohaselt loetakse ülesütlemisavaldus kättesaaduks, kui see on saadetud postiasutuse poolt tähitud kirjaga laenusaaja poolt lepingus märgitud aadressil. Nimetatud lepingupunkti näol on tegemist tüüptingimusega ning see paneb ülesütlemisavalduse kättesaamise riski saajale (kostja I). Ringkonnakohus märgib, et lepingu üldtingimuste p 14.2 kaldub ülesütlemisavalduse kättesaamise riski panemise osas kõrvale TsÜS § 69 lg-s 2 sätestatust ning on seetõttu kostjat I ebamõistlikult kahjustav ja tühine VÕS § 42 lg 3 p 35 järgi. Seetõttu ei ole apellandi tuginemine lepingu üldtingimuste p-le 14.2 põhjendatud.
10.Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda ning kohtuotsuse resolutsioonist nähtuvalt menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. TsMS § 174 lg 4 alusel määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.