Tööõigus › Muud tööõigusasjad

ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Tsiviilasi nr 2-06-12249

Kohtule 18.05.2006 esitatud hagiavalduse kohaselt hageja palub sisse nõuda kostjalt hageja kasuks 192672,74 krooni - võlg kohustuse osas, mis on ette nähtud kostja 01.08.1997 töölepinguga nr 16/97 ja 17.11.1999 lisakokkuleppega 9. Kostja oli hagejaga töösuhetes alates 01.08.1997.a. 15.11.1999.a kirjutas hageja Sankt-Peterburi Diplomijärgse Hariduse Meditsiiniakadeemiaga alla lepingu kostja akadeemiasse õppima saatmisest erialal “traumatoloogia ja ortopeedia”. Õppeaeg - 5aastat, alates 17.11.1999.a kuni 17.11.2004. a. Koolituse maksumus - 2000 USD aastas. 17.11.1999.a kirjutasid kostja ja hageja alla kostja 01.08.1997.a töölepingu lisakokkuleppele nr 16/97. Vastavalt poolte allakirjutatud töölepingu kokkuleppele:
hageja võttis endale kohustuse maksta kostjale igakuist toetust 1250 krooni, kanda kostja koolituskulud S-Peterburi akadeemia arvele, peale koolituse lõppu anda kostjale erialast tööd täispalga ulatuses viie aasta jooksul (17.11.1999. a lisakokkuleppe punktid 1, 5, 7);
kostja kohustus töötama hageja juures saadud erialal vähemalt viis aastat, töösuhete jätkamisest keeldumise korral - hüvitama hagejale kõik kostja koolitamisega seotud hageja kulud: õppemaks, koolitustoetus, muud koolitusega seotud kulud (17.11.1999. a lisakokkuleppe punktid 7, 9). Hageja täitis kõik oma 01.08.1997.a töölepingu nr 16/97 ja 17.11.1999.a lisakokkuleppega ettenähtud kohustused:
maksis kostja koolituskulud kogusummas 181772,74 krooni (maksepäeva kursi järgi),
kandis kostjale üle koolitustoetuse kogusummas 107236 krooni (brutosumma),
koolituse lõppedes andis kostjale töökoha vastavalt saadud erialale täispalga ulatuses (10.09.2004. a käskkiri nr 497). Kostja täitis oma töölepingust tulenevad kohustused osaliselt: töötas hageja juures 5 aasta asemel alla 1 aasta ja 8 kuu. 30.03.2006 esitas kostja avalduse töölepingu lõpetamiseks omal soovil. Tööleping kostjaga lõpetati 29.04.2006.a TLS § 79 alusel. Kostja keeldus kompenseerimast hageja tehtud kulutusi koolitusele ning töölepingu lõpetamise vormistamisest. Kostja õppimise periood: alates 17.11.1999.a kuni 02.09.2004.a kaasa arvatud. Tööga tasumise tähtaeg moodustab 5 aastat. Kostja töötas ära 1 aasta 8 kuud (mitte täielikult). Hageja kulutused kostja koolitusele moodustavad 289008,74 krooni:

Tsiviilasi nr 2-06-12249

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja vastuse kohaselt (tl 56-59) pooled sõlmisid 01.08.1997.a. töölepingu nr 16/97 (edaspidi Leping), mille punkti 2.1. kohaselt asus J.A tööle SA Narva Haiglas arst-internina (nooremarst) punkt 1.3. alusel määratud tähtajaga kuni 31.07.1998.a. Vastavalt 31.07.1998.a käskkirjale nr 345-k, muudeti alates 01.08.2006.a. Lepingu punkti 1.3. ning pikendati Lepingu kehtivust 01.08.1998.a. kuni 31.08.1998.a. Eesti Vabariigi töölepingu seadus (edaspidi TLS) § 78 kohaselt muutus tööleping määramata ajaks sõlmitud töölepinguks kuna Lepingu punkti 1.3. ei muudetud peale teistkordse Lepingu tähtaja saabumist ning töösuhted jätkusid. Hageja väidab, et hageja on täitnud kõik 17.11.1999.a. hageja ja kostja vahel sõlmitud lisakokkuleppest tulenevad kohustused, st maksnud kostjale igakuist koolitustoetust summas 1250.- krooni kuus (kogusummas 107 236 krooni), maksnud kostja koolituskulud Sankt-Peterburi akadeemias kogusummas 181772,74 krooni ning andnud peale koolituse lõppemist kostjale erialast tööd täispalga ulatuses. Ühtlasi väidab hageja, et kostja on täitnud vaid osaliselt 17.11.1999.a. hageja ja kostja vahel sõlmitud lisakokkuleppest tulenevaid kohustusi, st töötanud hageja juures viie aasta asemel üks aasta ja kaheksa kuud ning keeldunud jätkamast töösuhteid hagejaga, millest tulenevalt kohustub kostja hageja arvates hüvitama hagejale koolitamisega seotud hageja kulud (tasu koolituse eest, õppetoetused, muud koolitusega seotud kulud). Esiteks soovib kostja esindaja juhtida kohtu tähelepanu sellele, et hageja väide kostjale koolitustoetuse maksmise osas on ebatõene. Nimelt ei ole hageja kostjale koolitustoetust maksnud. Teiseks soovib kostja esindaja juhtida kohtu tähelepanu sellele, et hageja ja kostja vahel 17.11.1999.a. sõlmitud lisakokkuleppe punkt 7 kohaselt kohustus kostja töötama töökohal vähemalt viis aastat ning puudub poolte kokkulepe selles osas, et antud viieaastast töötamise kohustust hakatakse arvestama õpingute lõpetamisest ning puudub kokkulepe ka selle kohta, et kostja kohustus töötama õpingutega omandatud erialasel töökohal viis aastat. Arvestades asjaolu, et Leping hageja ja kostja vahel on sõlmitud 01.08.1997.a., siis on kostja töötanud hageja juures kauem kui viis aastat. Hageja väidab, et hageja ja kostja vaheline Leping oli kostja õpingute ajaks peatatud, kuid kostja vaidleb sellele vastu, sest kostja töötas ka õpingute ajal hageja juures ning sai töötamise eest ka palka. Vastavalt palgaseaduse § 2 lg-le 1 on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Asjaolu, et hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping ei olnud peatatud tõendab kostja alljärgnevaga:
hageja maksis kostjale perioodil 01.08.1997.a. kuni 29.04.2006.a. palka (pangakonto väljavõte);
kostjal oli kehtiv ravikindlustus perioodil november 1998.a. kuni aprill 2006.a. ning kindlustajaks oli hageja (Haigekassa vastus järelpärimisele);
peale lisakokkuleppe sõlmimist 17.11.1999.a. muudeti 20.03.2000.a. käskkirjaga nr 108-K Lepingu punkti 2.1., mille kohaselt asus kostja 01.04.2000.a. tööle traumatoloogia osakonna valvearstina, seega isegi juhul, kui eirata kostja poolt esitatud tõendeid lugeda 17.11.1999.a. lisakokkuleppe alusel Leping peatatuks, siis alates 01.04.2000.a. lõpetati Lepingu peatamine (kanne muutmise kohta hageja poolt esitatud töölepingu koopial); 3(15)

Tsiviilasi nr 2-06-12249

TLS § 58 lg 1 ning § 20 lg 3 p 4 kohaselt peab tööandja vormistama töölepingu peatumise poolte kokkuleppel kauemaks kui kolmeks kuuks tööraamatus, hageja tööraamatusse kannet töölepingu peatumise kohta teinud ei ole (väljavõte tööraamatust). Kuna hageja ja kostja vahel 17.11.1999.a. sõlmitud lisakokkuleppe punkt 9 alusel kohustub töötaja keeldumisel töösuhete jätkamisest tööandjaga hüvitama kõik tööandja poolt töötaja koolituseks tehtud kulud ning nii antud lisakokkuleppest kui ka hageja hagiavaldusest nähtub, et koolituskulude tagasimaksmise kohustus kehtis üksnes punktist 7 tuleneva viie aastase töötamiskohustusega kooskõlas, siis ei ole õigustatud koolituskulude sissenõudmine kostjalt, kuna kostja on täitnud lisakokkuleppest tulenevad kohustuse ning töötanud hageja juures vähemalt viis aastat. Täiendavalt soovib kostja esindaja juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et 17.11.1999.a. lisakokkuleppe punktis 9 sätestatud kohustuse näol on tegemist töötajale ebamõistlikult kahjustava ning koormava tingimusega, mistõttu on vastav tingimus kehtetu, kuna TLS § 15 kohaselt on töölepingu tingimus, mis on töötaja jaoks halvem seaduses sätestatust kehtetu. Seadusest tulenevalt on aga töötajal õigus tööleping lõpetada teatud etteteatamistähtaegu järgides. Eeltoodust tulenevalt palub kostja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata; jätta kõik menetluskulud hageja kanda.

HAGEJA ARVAMUS KOSTJA VASTUSE KOHTA

Hageja esitas 11.12.2006 oma arvamuse kostja vastuse kohta (tl 79-80), mille kohaselt hageja ei ole nõus järgmiste kostja väidetega: Kostja kinnitab, et hageja ei ole maksnud temale igakuulist õppetoetust summas 1250 krooni, ent kostja poolt esitatud konto väljavõttest ajavahemiku 01.09.1999 kuni 01.10.2004 nähtub, et toetus, millelt on kinnipeetud ka tulumaks, regulaarselt kanti kostja pangakontole. Kostja laiendab ekslikult rahaülekande selgitust “PALK” ülekantud rahasumma tegelikule sisule. Kostja väidab, et on töötanud hageja juures üle viie aasta, kuna oli hagejaga töösuhetes alates 01.08.1997 kuni 29.04.2006. Esitatud väide ei ole kooskõlas 01.08.1997 sõlmitud töölepingu nr 16/97 tingimustega ning on vastuolus nimetatud töölepingu 17.11.1999 sõlmitud lisakokkuleppe punkti 7 sisuga, mis sätestab, et “Töötaja kindlustatakse tööga täiskohaga peatatud töölepingu tingimustel lähtuvalt omandatud erialast. Töötaja on kohustatud töötama tööandja juures vähemalt 5 aastat ja mitte töötama teiste tööandjate juures”. Kostja poolt eriala omandamise fakt on tõendatud Sankt-Peterburi Diplomijärgse Koolituse Akadeemia poolt 02.09.2004 väljaantud lõputunnistusega. Eeltoodust nähtub, et viieaastast töötamise aega ei saa arvestada alates 01.08.1997, nagu seda ekslikult arvab kostja. Kostja kinnitab, et 01.08.1997 sõlmitud töölepingu nr 16/97 lisakokkuleppe (17.11.1999) punktis 9 sisaldub töötaja jaoks ebamõistlikult kahjulik tingimus. Hageja palub kohtul pöörata tähelepanu asjaolule, et kostja on allkirjastanud 17.11.1999 kokkuleppe, olles kokkuleppe allkirjastamise hetkel teovõimeliseks isikuks, seega oli ta võimeline aru saama endale võetud kohustuste ulatusest. Juhul, kui kostja oleks pidanud kokkuleppes toodud kohustusi ebamõistlikult koormavaiks, oleks tal olnud võimalus mõistliku ajajooksul 4(15)

Tsiviilasi nr 2-06-12249

lisakokkuleppe tingimus vaidlustada. Kostja ei ole vaidlustanud 17.11.1999 lisakokkuleppe punktis 9 sätestatud tingimust, mistõttu tema arvamus kõnesoleva punkti osas ei oma õiguslikku tähendust. Eeltoodu alusel ei ole hageja nõus kostja väidetega ning jääb oma nõudmiste juurde.

KOHTUISTUNG

Kohtuistungil jäid pooled oma nõuete, vastuväidete ja nende põhjenduste juurde. Tunnistajana 03.09.2007 kohtuistungil ülekuulatud Erik Popov andis ütlusi selle kohta, et ta töötas Narva Haiglas ajavahemikul 1989-2005. Kostja ka töötas Narva Haiglas, kuid mil ajavahemikul tunnistaja täpselt ei mäleta. Kostja töötas töögraafiku järgi. Tunnistaja ei saanud ütelda, kas kostja töötas iga päev või mitte. Tunnistaja oli ka valves koos kostjaga, kostja oli valvearst. 23.11.2007 kohtuistungil vande all ülekuulatud kostja andis ütlusi selle kohta, et ta omab kõrgharidust, lõpetas Tartu Ülikooli 1997.aastal erialal üldpraktika arst. Nagu kostja aru sai, siis hagi esitamise põhjuseks oli see, et tema ei töötanud Narva Haiglas 5 aastat pärast diplomijärgset õppimist Sankt-Peterburi Meditsiinilise akadeemias. Vastavalt tööraamatu kandele võeti kostja tööle Narva Haiglasse 01.08.1997.a ja töölepingu lõpetati 29.04.2006.a., mis vastab 8 aastale ja 8 kuule, mis on rohkem sellest, mida nõuab tööandja. Selle aja jooksul kostja töötas sisehaiguste valvearstina, traumapunkti arstina ja traumaosakonna valvearstina. Asus tööle viimasel töökohal töölepingu kande järgi alates 01.04.2000.a. 20.03.2000.a käskkirja nr 108 alusel traumaosakonna valvearstina. Viimasel ametikohal töötas 6 aastat ja 1 kuu. Samuti kordab kostja, et vaatamata sellele, et töölepingu lõpetamise avalduses on kirjutatud, et kostja palub lõpetada tööleping omal soovil, faktiliselt sunniti teda seda teha. Töötada traumaosakonnas arstina kostjale ei pakutud, isegi osaliselt pärast akadeemia lõpetamist. Kostja on mitmekordselt sellest palunud. Pakuti oodata vähemalt 5 aastat, seni, kuni kolleeg lahkub pensionile ja selle ajani töötada traumaosakonna valvearstina, nagu kostja töötas varem. Sellise töö juures kostja kaotas kvalifikatsiooni, kuna opereerida tuli harva ja kostja ei saanud täita opereeriva traumatoloogi normi, mis seadis ohtu edaspidist kvalifikatsiooni traumatoloogina kinnitamist. Samuti lükati mitmekordselt tagasi kostja palve traumatoloogide kursuste läbimisest kvalifikatsiooni tõstmiseks. Kõik jutud sellest lõppesid fraasiga „ Sa oled noor, jõuad veel.” Mis puutub traumatoloogi - valvearsti töösse. See on ametikoht millel kostja töötas viimase kahe aasta jooksul nii õppimise ajal kui pärast õppemist. Kostja arvab, et ei pea seletama, et inimesed saavad traumat mitte ainult tööajal kella 8-17, kuid ka õhtuti ja öösiti. On selge, et kogu haigla personal ei saa viibida töökohal ööpäevaringselt. Seetõttu erakorralistes asutustes, nagu haigla, päästeteenistuses, on olemas inimesed erakorralise erialase arstiabi osutamiseks. Suurte linnade haiglates, mille hulka kuulub ka Narva, valvavad „kitsa“ eriala arstid. Vastavalt oma erialale terapeut ei osuta traumatoloogilist abi, aga kirurg terapeudilist abi. Selliste eriala arstide hulka kuulub traumaosakonna valvearst, kelle ülesanneteks on traumatoloogilise abi osutamine patsientidele. Kvalifitseeritud arstiabi all mõeldakse ambulatoorse abi osutamise, statsionaarse ravi ja vajadusel operatiivravi traumatoloogilistele patsientidele. Seda tööd tegi kostja nii õppeajal kui ka pärast selle lõppemist. Traumaosakonna valvearsti töö ja osakonna traumatoloogi töö on identsed, ainsa vahega, et valvetraumatoloogil on palju vähem operatsioone ja tööpäeva pikkus on mitte 8, vaid 16 või 24 tundi. Kui haigla mingitel põhjustel arvab, et traumatoloogia osakonna valvearsti töö ei ole erialane arsti töö, kellena kostja töötas nii õpingute ajal kui ka pärast nende lõppemist, siis see tähendab, et kostja ei töötanud erialase traumatoloogina ka pärast õpingute lõpetamist. Järelikult haigla on ise rikkunud töötaja ja tööandja vahelise töölepingu kostjale 5(15)

Tsiviilasi nr 2-06-12249

erialase töökoha esitamisest, see on 01.08.1997a. lepingu nr 16/97 p 7. Sel juhul kostja ei saa aru haigla pretensioone tema vastu lepingu täitmata jätmisest. Üldiselt üldpraktika arst ei saa olla traumatoloog. Nõukogude ajal oli nii, et kui töötad ühel erialal kaua aega, siis saad selle eriala arstiks. Aga praegu, et saada eriala arstiks peab läbima residentuuri kirurgia erialal 5 aastat ja traumatoloog kuulub kirurgia erialasse. Erialal töötamist võib alustada pärast 2 aastat erialase õppimise läbimist. Selle 2 aasta jooksul võib teha väiksemaid operatsioone (nt konnasilma eemaldamine), kui tööandja usaldab kostjat, siis hiljem saab ta teha ka raskemaid operatsioone. Kiirabil sai kostja töötada ka enne 2 aastase perioodi lõppemist. Tol ajal oli kostja üldpraktika arst traumatoloogia osakonnas ja tema kuraatoriks oli arst G. See oli pärast internatuuri. Internatuur tähendab, et arst peab läbima praktikat erinevate erialade arstina, osaleda operatsioonides jne, sest ülikoolis saab ainult teoreetilisi teadmisi. Peale internatuuri lõppemist sooritakse eksam ja ministeeriumilt antakse välja tunnistus selle kohta, et inimene võib töötada iseseisvalt arstina ja antakse isiklik arstikood. Kostja tegi operatsioone diplomijärgse aja jooksul. Siis, kui ta hakkas traumatoloogi osakonna valvearstina töötada, hakkas tegema kõiki operatsioone. See on kõik kirjas dokumentides: patsientide vastuvõtu nimekirjad, operatsioonide protokollid ja teistes. Enne 01.04.2000.a kostja rasked operatsioone ei teinud. 17.11.1999.a läks kostja õppimisele Sankt-Peterburisse residentuuri, Venemaal nimetatakse seda ordinatuuriks. Narva Haiglas kostja ei teinud operatsioone alates novembrist 1999.a kuni 01.04.2000.a., kuid puhkuse ajal osales operatsioonides assistendina. Vaatamata sellele, et diplomis on kirjutatud ordinatuur, siin nimetatakse seda residentuuriks. Alates Sankt-Peterburi akadeemiasse sisseastumisest kuni traumatoloogina iseseisvalt töötamiseni ei möödunud 2 aastat, kuid Narva Haigla lubas kostjal iseseisvalt töötada erialal. Üldpraktika arstide registrisse kanti kostjat juunis 1998.a. Kostja teab, et õppimine Narva Haiglas on korraldatud nii plaaniliselt kui ka plaaniväliselt. Plaanilise õppimise raames 2004.a – 2006.a. võeti õppimisele üldkirurgia erialal, kuid see ei olnud õppimine traumatoloogidele. Tihtipeale traumatoloogia eriala õppimine toimus meditsiinilitse firmade toetusel. Vaatamata nende firmade olemasolule läbisid koolitust ainult teatud isikud. Ning kostja õppimisele ei pääsenud. Kostja kirjutas avaldusi ja taotlusi firmadele ja osakonna juhatajale. Firmad vastasid, et kostja saab minna koolitusele juhataja nõusolekul. Juhataja rääkis, et „oled noor, veel jõuad.” Õppimise ajal kostja töötas õppimisest vabal ajal nädalavahetustel. Operatsioonide arvu, mis on vajalik inimesele, kes omandab eriala, võttis kostja juurde ja teostas õppimise ajal, viibides SanktPeterburis. Aga kui lõpetas õppimist, siis teostas ainult erakorralisi operatsioone, aga neid on vähe. Pärast õppimise lõppemist hakkas kostja töötama samal kohal täites samad tööülesanded. See oli 10.09.2004.a käskkirja alusel.

6(15)

Tsiviilasi nr 2-06-12249

Kuni 03.09.2004.a täitis kostja tööd iseseisvalt, kuid kui tal tekkisid küsimused või probleemid pöördus ta traumatoloogia osakonna juhataja G poole. Ta oli kostja eest vastutav arst ja juhendaja. Ja pärast õppimist pöördus kostja samuti tema poole. Hetkel toimub samamoodi. Valvavad arstid pöörduvad traumatoloogia osakonna juhataja poole. Kui midagi juhtub, siis vastutab konkreetne arst. Kostja sai dokumente Peterburi meditsiinilisest akadeemiast, saatis neid Tervishoiuameti ja nende alusel kanti kostja erialaarstide registrisse 2004.a. sügisel. Kostja täitis iseseisvat tööd enne 06.10.2004.a., seetõttu kandis ka vastutuse selle eest. Tol ajal kostja oli ainuke traumatoloogia osakonna valvearst kuni töölt lahkumiseni. Teised arstid töötasid osakonnas täis töökohaga. Ning lisaks olid valves lisa töötasu eest. Kostja töötas ortopeedina täistöökohaga, aga teda ei rahuldanud töösisu, töömaht. Kostja kinnitas, et asendas valvavate traumatoloogia osakonna arste, ta ei nimetanud neid. Kostjal oli raske materiaalne olukord ja ta sai selle asendamise eest raha. Kostja ei saanud õppetoetust haiglast, tal maksti palka. Kuni 01.04.2000.a kostja sai palka. Haiglas oli vajadus spetsialistis kostja erialas. Kui kostja läks õppima siis haigla traumatoloogia osakonnas oli umbes 35 voodikohta, siis kui kostja lõpetas õppimist, oli peaaegu poole vähem. Kostja õppimise ajal üks traumatoloog läks pensionile. Kui kostja läks õppimisele, siis oli väga vaja traumatoloogi ja kui lõpetas õppimist siis nii suurt vajadust ei olnud. 2002.a toimus isiklike arstikoodide vahetus. Tunnistajana 23.11.2007 kohtuistungil ülekuulatud V.N andis ütlusi sellest, et ta on eriala kirurg 26 aastase tööstaažiga, töötab SA-s Narva Haigla kirurgiakliiniku juhatajana. Pärast ülikooli lõpetamist inimene saab arsti elukutse. See on üldpraktika arstiks saamine. Selle erialaga ei saa tulla tööle. Hetkel on perearstid ja eriarstid. Hetkel kuulub internatuur ülikooli õppesse, see on õppimine viimase poole aasta jooksul, enne ülikooli lõpetamist, varem oli internatuur esimene aasta pärast ülikooli lõpetamist. Selleks, et saada traumatoloogiks, peab läbima residentuuri. Residentuur kestab 5 aastat. Pärast residentuuri lõpetamist antakse tunnistus, mille alusel registreeritakse eriala arstina. Residentuuri õppimine kestab 5 aastat. 2 esimese aasta pärast residentuuris õppimise alustamist on lubatud töötada erialal kuraatori juhendamisel, seejuures kuraator kannab juriidilist vastustust, kuna residendil puudub eriala arsti tegevusluba. Antud juhul vastutas G. Residentuuri lõpetamisel inimese andmed kantakse registrisse ja algab iseseisev töö erialaarstina ja arst ise kannab vastutust oma tegevuste eest. Tunnistaja ei saa öelda, kuidas see toimus juriidiliselt tol ajal. Juriidiliselt kostjat ei saanud nimetada traumatoloogiks. Internatuuris ei lubatud töötada tol ajal mingil kitsal erialal. On võimalik, et olukord haiglas oli selline, et kostjat lasti tööle erialal, kuid kellegi juriidilise vastutuse all, see inimene, kes vastutas tema eest sai lisaraha. On olemas osutatava abi gradatsioon, mida saab osutada ja mida mitte. Kostjal oli ambulatoorne töö traumatoloogina. 7(15)

Tsiviilasi nr 2-06-12249

Enne residentuuri lõpetamist tehtud töö ei kuulu erialase töö hulka, sest juriidilist vastutust kandis teine inimene. Pärast residentuuri lõpetamist algas tema töö erialaarstina arvestamine. Temal tõesti toimus töömahu vähendamine, kuid ühe aasta pärast iseseisva töö alustamist. Tunnistajal on teada seda statistika andmete alusel, kuna tunnistaja oli tol ajal juba kirurgiakliiniku juhataja. Traumatoloogia kuulus kirurgiakliiniku koosseisu. Suhted muutusid just tol ajal, kuna kostja suhtumine töösse muutus, ta hakkas õppima soome keelt. Statistika alusel, tema töötatud 2004.a jooksul oli tal 101 operatsiooni ja 152 patsienti. Olukord on alati erinev. Traumatoloogidel on üks ametijuhend. Võib töötada nii päeval kui õhtul. A astus residentuuri Peterburisse, kuna siin 2 aastat järjest teda ei võetud residentuuri õppima. Tunnistaja isiklikult hääletas selle poolt, et haigla toetaks tema õppimist. A pöördus palvega, et ta saaks õppida Peterburis, ise ta maksta ei saanud. Ta ei olnud esimene, kes niimoodi tegi. Pöördus linna poole, linn keeldus aitamast, aga S ja terve kirurgiaplokk toetas A palvet Peterburis õppimiseks. Haigla oli huvitatud temas, siiamaani on huvitatud, Haiglas on ortopeede vaja. Nendel kohtadel töötavad inimesed üle 20 aastat, neid tuleb varsti asendada. Töömaht on alati erinev – mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Küsimus ei ole voodikohtade arves. Küsimus on selles, et kostjast ei tuleks ortopeedi kui tema eest ei makstud raha. Kostja poolt töötatud 1,5 aastat ei piisa selleks, et katta kostjale kulutatud raha. 1,5 aastat ei ole piisav tähtaeg, et teha mingeid otsuseid töö kohta. Kostjale oli pakutud töötada päeval, kui osakonda jäi üks arst. Kuid ta keeldus. 2000-2001.a statistika andmetel A ei töötanud. Statistikas kajastub 1 kord 2001.aastal , kui ta töötas, 2000.aastal ei näita midagi. Tunnistaja ei tea midagi sellest, et A asendas arste suulisel kokkuleppel. Seda ei saanud olla, kuna arstid annavad valve edasi. Selle kohta on koostatud graafik. Valvearst annab valve üle osakonnajuhatajale või ravijuhile. Kui juhatus tegi otsuse saata A Peterburi akadeemiasse, oli otsustatud A-le stipendiumi andmisest. Talle ei piisanud õppetoetusest ja ta palus anda temale valve, et saada lisaraha. Kui Haigla saatis teda õpingutele, siis oli kokku lepitud, et ta peab töötama ortopeedina 5 aastat pärast õppimise lõpetamist. Selle otsuse tegemisel A ei osalenud. Kui tunnistaja sai kliiniku juhatajaks ta ei arutanud seda küsimust A-ga. Sellest, et A ei kavatse töötada ortopeedina, tegid järeldust kolleegid. Kui A andis avalduse töölepingu lõpetamisest, kliiniku juhatus ütles talle, et ta ei ole töötanud 5 aastat pärast õppimise lõpetamist. Tema reaktsioon sellele oli rahulik, tema tegi otsuse, arvas, et see on õigusjärgne. A töötas erialal, ta töötas valvava ortopeedina, haiglas on üks ametijuhend kõigile. Tunnistaja arvab, et teda ei rahuldanud töökoht, kuna ta tahtis töötada statsionaaris, siis kui toimub plaanitöö päevasel ajal. Traumatoloogias on 80% erakorralist tööd. Tema soovis teha rohkem operatiivset tööd. Tol ajal oli lisaks A-le valves vähemalt 4 arsti. A õppis 5 aastat. Siis esimeste töötamise aastate eest ei vaja erilisi koolitusi. A töötas haiglas 1,5 aastat, tema töökoht määras kindlaks ka tema töömahtu. Mingeid piiranguid koolitusele esimese 1,5 aasta jooksul ei ole. Kuid inimene, kes sai õppimist kvalifitseeritud õppeasutuses ei vaja seda, kuid keegi ei keela meie arstil saada 60 tundi Eesti sisest koolitust aasta jooksul vastavalt Sotsiaalministeeriumi määrusele.

8(15)

Tsiviilasi nr 2-06-12249

Narva Haigla ei olnud Sankt-Peterburi meditsiinilise akadeemia õppebaas. Oleme kõik õppinud eesti keelt, omame vastavat kategooriat. Kuid kostja poolt töösse suhtumine muutus, ja seda oli kollektiivis tunda. Kostja ei saanud olla valves nädalavahetustel kellegi eest valvest aru andmata, sest oli kindel graafik. See on uskumatu, et keegi, keda graafikus pole tuleb tööle ja hakkab valvama. Kliinikus ei olnud valvava traumatoloogi ametikohta, oli ortopeedi koht. Kostja oli ortopeed, kelle ametiülesannetesse kuulus ka valves olemine, kostjat saaks saata traumapunktisse, suunata mis iganes kohta kliiniku sees. Tunnistaja ei viibinud kostjaga töölepingu lisakokkuleppe sõlmimisel, ei ole seda lugenud. Haiglas on olemas õppeplaan, mida saadab Tartu Ülikool ja igaüks valib endale Eesti sisest õpet 60 tunni ulatuses. Inimesed, kes olid 20 aastat töötanud, registreerusid kitsaeriala kursustele, mis toimuvad välismaal, aga kostja õppis akadeemias. Järgmisel aastal oleks kostja ka sinna sattunud. Mingeid takistusi õpingute osas kostjale ei tehtud. Kuid osakonda ei saanud jääda mitte ühtegi arsti.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud ja kuulub seega rahuldamisele täies ulatuses. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus on tuvastanud poolte vahel 01.08.1997 sõlmitud töölepinguga nr 16/97 (I köide tl 9-12), et kostja J. A oli võetud SA-sse Narva Haigla tööle 01.08.1997 internatuuri läbimiseks arst-internina (noorema arstina) statsionaariüldosakonda määratud ajaks 01. augustist 1997 kuni 31. juulini 1998. Kostja töö sisuks oli internatuuri läbimine statsionaariosakondades ja polikliinikutes vastavalt graafikule. 31.07.1998 käskkirjaga nr 343 muudeti lepingu p. 1.3 ja töölepingu pikendati alates 01.08.1998 kuni 31.08.1998 (I köide tl 12) seoses residentuuri astumise otsustamisega või arstide töörakendumisega. 28.08.1998 muudeti lepingu p 2.1 ning lepingu pikendati alates 01.09.1998 kuni 31.06.1999 ametiga I terapeudiosakonna valvearst. 12.10.1998 muudeti lepingu p 2.1 ning alates 15.10.1998 kuni 31.07.1999 loeti kostja töötatuks ametil, mis koosnes I terapeudiosakonna valvearsti 0,5 määrast ja arst-traumatoloogi (üldpraktika arsti) 0,5 määrast polikliiniku traumapunktis. 20.07.1999 muudeti lepingu p 2.1 ning loeti kostja alates 01.08.1999 kuni 31.08.1999 töötatuks 0,5 määral üldpraktika arsti (traumatoloogi) ametil polikliiniku traumapunktis. 31.08.1999 muudeti p 2.1, lugedes kostja alates 01.09.1999 töötatuks 0,5 määral üldpraktika arsti traumatoloogi ametil polikliiniku traumapunktis (tema õppimise või edasise töörakenduse otsustamiseni). Kohus tuvastas 01.08.1997 töölepingu nr 16/97 lisa (I köide tl 122) p-ga 2, et alates 01.01.2002 alustas TL kehtivust ja kostja lubati tööle valvearstina traumatoloogiaosakonnas palga maksmisega faktiliselt töötatud aja eest, kuid mitte 1,0 valvearsti ametikohaga. Järgmine kanne: „Alates 10.06.2002 lugeda töötavaks stats.-ambulatoorses traumatol. osakonnas valve arsttraumatoloogina“. Need kanded tehti kostja J. A 27.12.2001 avalduse alusel (I köide tl 123, 124). 9(15)

Tsiviilasi nr 2-06-12249

Kohus on nõus kostja esindaja väitega, et esialgselt määratud ajaks sõlmitud tööleping muutus määramatu ajaks sõlmitud töölepinguks kuna töölepingu punkti 1.3 ei muudetud peale teistkordse lepingu tähtaja saabumist ning töösuhted jätkusid. Vastavalt töölepingu seaduse (edaspidi TLS) §le 78 kui kumbki pooltest ei nõua määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamist §-s 77 ettenähtud korras või ei sõlmita uut töölepingut ja töösuhted jätkuvad ka pärast lepingutähtaja möödumist, muutub määratud ajaks sõlmitud tööleping määramata ajaks sõlmitud töölepinguks. Vastavalt töölepingu punktile 9 (I köide tl 12) ja 17.11.1999 käskkirjale nr 482k/a (I köide tl 15) töölepingu peatati alates 17.11.1999 kuni 17.11.2004 seoses kostja õppimisele asumisega Meditsiinilisse Akadeemiasse (Sankt-Peterburg) traumatoloogia erialale. Töölepingu punkt 2.1 (I köide tl 12) muudeti 20.03.2000 selliselt, et loeti kostja alates 01.04.2000 töötatuks traumatoloogia osakonna valvearstina. Samuti kohus tuvastas 15.11.1999 teenuste osutamise lepinguga (I köide tl-d 17-18, 19-20), et hageja kirjutas Sankt-Peterburi Diplomijärgse Hariduse Meditsiiniakadeemiaga alla lepingu kostja akadeemiasse õppima saatmisest kliinilisse ordinatuuri erialal “traumatoloogia ja ortopeedia”. Õppeaeg - 5aastat, alates 17.11.1999.a kuni 17.11.2004. a. Koolituse maksumus - 2000 USD aastas. 01.08.1997 töölepingu nr 16/97 17.11.1999 lisakokkuleppega (I köide tl 13, 14) on tõendamist leidnud, et hageja võttis endale kohustuse maksta kostjale igakuist toetust 1250 krooni töölepingu peatamise ajavahemikul 17.11.1999-17.11.2004, kanda kostja koolituskulud S-Peterburi akadeemia arvele, hageja kohustus võtta kostjat tööle täistöötasu alusel peatatud töölepingu tingimuste alusel kooskõlas omandatud erialaga. Kostja kohustus töötama töökohal vähemalt 5 aastat ning mitte töötama teiste tööandjate juures ning töösuhete jätkamisest keeldumise korral hüvitama hagejale kõik kostja koolitamisega seotud hageja kulud: õppemaks, koolitustoetus, muud koolitusega seotud kulud (17.11.1999 lisakokkuleppe punktid 1, 5, 7, 9). 02.09.2004 väljaantud tunnistusega (I köide tl 21, 22) on tõendatud, et J.A läbis professionaalse täiendõppe riiklikus haridusasutuses Sankt-Peterburgi Diplomijärgse Hariduse Meditsiiniakadeemia õppimise ajal alates 01.09.1999 kuni 01.09.2004 täieliku kliinilise ordinatuuri ettevalmistuse kursuse erialal traumatoloogia ja ortopeedia. Käesolev tunnistus annab õiguse kõigi saadud erialaga seotud tööde iseseisvaks tegemiseks. 10.09.2004 käskkirjaga nr 497-k (I köide tl 31) loeti J.A alates 03.09.2004 kirurgiakliiniku traumatoloogiaosakonna ortopeedi kohustusi täitma asunuks, tunnitasuga 50 krooni. 27.04.2006 käskkirjaga nr 243-k lõpetati J. A-ga tööleping 29.04.2006 TLS § 79 alusel (töötaja algatusel) (I köide tl 33, 34). Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas töölepingule 17.11.1999 lisakokkuleppe kohaselt kostja peaks töötama hageja juures 5 aastat peale Sankt-Peterburi Diplomijärgse Hariduse Meditsiiniakadeemia lõpetamist või see aeg hõlmab kostja töötamisaega hageja juures. Vastavalt Võlaõigusseaduse, Tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja Rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Seega antud vaidluse lahendamisel kohaldab kohus alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses (edaspidi TsÜS) ning võlaõigusseaduses (edaspidi VÕS) sätestatut.

10(15)

Tsiviilasi nr 2-06-12249

Vastavalt VÕS § 1 lg 1 käesoleva seaduse üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele käesolevas seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, muu hulgas töölepingule, ja muudele mitmepoolsetele tehingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus, samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. Tulenevalt VÕS § 29 lg-st 1 lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 p-de 1-6 järgi lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada: lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja eesmärki; vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Sama paragrahvi lg 6 sätestab, et lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 7 kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga ning sama paragrahvi lg 8 kohaselt lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Nii kostja kui ka tunnistaja V. N vande all antud ütlustega on tõendamist leidnud, et SA Narva Haigla vajas arsti ortopeedi erialal. Selleks saadetigi J. A õppimiseks Sankt-Peterburi Diplomijärgse Hariduse Meditsiiniakadeemiasse erialal „traumatoloogia ja ortopeedia“ (I köide tl 19-20 ja selle tõlge I köide tl 17-18). 02.09.2004 väljaantud tunnistusega (I köide tl 21, 22) on tõendatud, et Jevgeni Aniskov läbis professionaalse täiendõppe riiklikus haridusasutuses Sankt-Peterburgi Diplomijärgse Hariduse Meditsiiniakadeemia õppimise ajal alates 01.09.1999 kuni 01.09.2004 täieliku kliinilise ordinatuuri ettevalmistuse kursuse erialal traumatoloogia ja ortopeedia. Käesolev tunnistus annab õiguse kõigi saadud erialaga seotud tööde iseseisvaks tegemiseks. 10.09.2004 käskkirjaga nr 497-k (I köide tl 31) on tõendamist leidnud, et J.A loeti alates 03.09.2004 kirurgiakliiniku traumatoloogiaosakonna ortopeedi kohustusi täitma asunuks, tunnitasuga 50 krooni. Vastavalt Sotsiaalministri 21.12.2001 määruse nr 147 „Tervishoiutöötajate registreerimise aluseks olevate kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide loetelu“ § 2 p-le 4 määruses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses: residentuur – kolme kuni viie aastane kutseõpe eriarsti kutse omandamiseks. Sama määruse § 3 lg 1 p-dest 1-3 tuleneb, et isik, kes taotleb enda kandmist tervishoiutöötajate riiklikku registrisse, esitab registreerimistaotluse ning järgmiste kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide koopiad: kutset tõendav dokument, eriala tõendav dokument, spetsialiseerumistunnistus. Tervishoiuameti registreerimistõendiga nr D01012 (I köide tl 125) on tõendamist leidnud, et 06.10.2004 J.A on kantud tervishoiutöötajate riiklikku registrisse arstina erialal ortopeedia. Alates 11.08.1993 kuni 16.06.2001 kehtinud Kultuuri- ja Haridusministeeriumi ning Sotsiaalministeeriumi 11.08.1993 määrusega nr 20/12 „Residentuuri ajutine põhimäärus“ p 1 alapunkti 1.1 kohaselt arstliku eriala omandamise põhiliseks vormiks on statsionaarne õppimine residentuuris. Alapunkt 1.2 sätestab, et residentuuri eesmärgiks on arstliku eriala omandamine tasemel, mis võimaldab residendil pärast õppeaja lõppu asuda omandatud erialal iseseisvalt tööle. Sama põhimääruse alapunktist 2.9 tulenevalt resident õpib praktiseerides arsti erialal juhendajate juhtimisel ja vastutusel.

11(15)

Tsiviilasi nr 2-06-12249

Tunnistja V. N ütlustega on tõendatud, et Sankt-Peterburi akadeemia kliinilises ordinatuuris (mis Eestis vastab residentuuris õppimisele) õppimise ajal töötas J. A Narva Haiglas, tehes lihtsaid operatsioone või assisteerides teistes operatsioonides. Kostjal oli juhataja, kes vastutas tema töö eest, J. A ei saanud enne õppimise lõpetamist töötada ortopeedina iseseisvalt. Vastavalt Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lg 2 tervishoiutöötaja võib osutada tervishoiuteenuseid omandatud eriala piires, mille kohta talle on väljastatud Tervishoiuameti tõend tervishoiutöötajana registreerimise kohta. Sama seaduse § 20 lg 1 järgi eriarstiabi on ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida osutavad eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt eriarstiabi erialade loetelu kehtestab sotsiaalminister. Alates 01.01.2002 kehtiva „Eriarstiabi erialade loetelu“ § 3 p 17 järgi eriarstide erialade hulka kuulub ka ortopeedia. Ka ajavahemikul 22.09.2000-31.12.2001 kehtinud „Arstide ja hambaarstide erialade nimetused“ § 6 p 17 eriarstlikud arstide eriala on ka ortopeedia. Ajavahemikul 24.06.1996 – 22.09.2000 kehtinud „Arstide erialanimistu“ järgi on eriala nimetus „traumatoloogia-ortopeedia“ ja ametinimetus „traumatoloog-ortopeed“. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 27 sätestab, et registreerimine annab tervishoiutöötajale õiguse osutada tervishoiuteenuseid kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis ja registreerimisel väljastatavas tõendis märgitud erialal. Vastavalt 01.08.1997.a töölepingu nr 16/97 17.11.1999 lisakokkuleppele (I köide tl 13, 14) see on koostatud tööandja – Narva Haigla ja töötaja – J. A alla seoses J. A õppimisega Meditsiiniakadeemias (S-Peterburg) vastavalt 15.11.1999.a lepingule viimase täitmiseks käesileva kokkuleppe täienduste sisseviimisest 01.08.1997.a töölepingusse nr 16/97. Kokkulepe punkti 7 kohaselt töötaja kuulub täistöötasu alusel töölevõtmisele peatatud töölepingu tingimuste alusel kooskõlas omandatud erialaga. Töötaja kohustub töötama töökohal vähemalt 5 aastat ning mitte töötama teiste tööandjate juures. Kohus leiab, et lähtudes ülalnimetatud seaduste ja määruste sätetest, kostja ja tunnistaja V. N ütlustest, viidatud dokumentaalsetest tõenditest, töölepingu kokkulepe olemusest ja eesmärkidest võib kokkuleppe punkti 7 tõlgendada ainult selliselt, et kostja – töötaja J. A – pidi töötama tööandja – SA Narva Haigla – juures vähemalt 5 aastat pärast Sankt-Peterburi Diplomijärgse Hariduse Meditsiiniakadeemia lõpetamist erialal „traumatoloogia ja ortopeedia“. J. A lõpetas õppimise 01.09.2004 (I köide tl 21, 22). Vastavalt 10.09.2004 käskkirjale nr 497-k (I köide tl 31) loeti J.A alates 03.09.2004 kirurgiakliiniku traumatoloogiaosakonna ortopeedi kohustusi täitma asunuks, tunnitasuga 50 krooni. Seega kohustuslik 5-aastane saadud erialal töötamise aeg hakkas J. A suhtes kulgema alates 03.09.2004 ja lõpeks 03.09.2009. Kuid 27.04.2006 käskkirjaga nr 243-k J. A-ga lõpetati töölepingu 29.04.2006 TLS § 79 alusel töötaja algatusel (I köide tl 33, 34). Kostja J. A võis enne õppimise lõpetamist töötada Narva Haiglas ükskõik millisel ametikohal, kuid peale Sankt-Peterburi Diplomijärgse Hariduse Meditsiiniakadeemia lõpetamist ja eriala „traumatoloog-ortopeed“ saamist peaks ta töötama ortopeedina 5 aastat, kuna teda saadeti õppimiseks just sellisel erialal, tasuti tema õppimise eest. 27.12.2001 kostja J. A esitas tööandjale avalduse (I köide tl 123, 124), kus palus lubada traumatoloogiaalaseid valveid alates 2002.aasta jaanuarist õppimisest vabal ajal. Tunnistaja V. N ütlustega on leidnud tõendamist, et peale 2-aastase õppimise internatuuril võib arst hakkama töötama saadaval erialal, kuid juhendaja juhendamisel ja tema juriidilisel vastutusel.

12(15)

Tsiviilasi nr 2-06-12249

Kohus nõustub kostja esindaja väidega, et TLS § 58 lg 1 ning § 20 lg 3 p 4 kohaselt peab tööandja vormistama töölepingu peatumise poolte kokkuleppel kauemaks kui kolmeks kuuks tööraamatus, hageja tööraamatusse kannet töölepingu peatumise kohta teinud ei ole. See on rikkumine hageja poolt, kuid sellele rikkumisele reageerimine kuulub Tööinspektsiooni pädevusse ja ei mõjuta töötaja ja tööandja vahelised suhet. Seda enam, et kostja ei esitanud mingit nõuet seoses tööandja poolse rikkumisega. Kuna kostja ei täitnud töölepingu lisakokkulepe punktis 7 sätestatud kohustuse, peab ta vaastavalt sama lisakokkulepe punkti 9 kohaselt hüvitama kõik tööandja poolt töötaja koolituseks tehtud kulud (tasu koolituse eest, õppetoetused, muud koolitusega seotud kulud.). Kohus ei nõustu kostja esindaja väidega, et 17.11.1999.a. lisakokkuleppe punktis 9 sätestatud kohustuse näol on tegemist töötajale ebamõistlikult kahjustava ning koormava tingimusega, mistõttu on vastav tingimus kehtetu, kuna TLS § 15 kohaselt on töölepingu tingimus, mis on töötaja jaoks halvem seaduses sätestatust kehtetu. Seadusest tulenevalt on aga töötajal õigus tööleping lõpetada teatud etteteatamistähtaegu järgides. Kohus leiab, et see kostja väide on asjakohatu, kuna omades õigust nõuda kõik kostja õppimisele kantud kulutused, hageja palub summast välja jätta kostja poolt saadud erialal töötatud aega, vähendades nõutud summad arvestades, et kostja töötas erialal 1 aasta ja 8 kuud (mitte täielikult). Võlaõigusseaduse üks kesksest põhimõttest on lepinguvabaduse põhimõte. Lepinguvabadus seisneb eelkõige sõlmimise vabaduses, sisu vabaduses ja vormi vabaduses. Vastavalt hageja poolt hagiavalduses esitatud arvestusele hageja kulutused kostja koolitusele moodustavad 289008,74 krooni:

Tsiviilasi nr 2-06-12249

meditsiinilise ja sotsiaalse kindlustuse Eesti Vabariigi territooriumil. Vastavalt kostja poolt esitatud tõendile (I köide tl 61) Eesti Haigekassa Viru osakonna andmetel on J. A-l olnud kehtiv ravikindlustus perioodil 01.09.1999 – 01.09.2004. Kindlustajaks oli Narva Haigla. Kohus ei nõustu kostja väidega, et talle ei maksti õppetoetust, vaid palka faktiliselt töötatud aja eest. Vastavalt J. A Hansapanka arvelduskontolt väljavõttele ajavahemikul 01.09.1999-01.10.2004 (I köide tl 62-75) on tõesti kõik Narva Haigla ülekanded tehtud selgitusega „palk“, kuid hageja esindaja seletas, et raamatupidamisprogramm, mida kasutati Narva Haiglas, ei lubanud kõik positsioonid välja kirjutada. Seletuse „palk“ all mõistetakse kõik väljamaksed, mis pidi tegema Narva Haigla kostjale. Oma sõnade tõendamiseks esitas hageja tõendi ülekandmisest panka J.A arvele (1999-2004) (I köide tl 113-116) ja töötajale väljastatud kirjalikud teated ajavahemikul jaanuar 2004 kuni detsember 2004 (I köide tl 117-119). Kohus ei nõustu kostja esindaja väidega, et need dokumendid on võltsitud, kuna kostja poolt seda ei ole tõendatud. Kostja poolt esitatud arvelduskonto väljavõttes (I köide tl 62-75) näidatud Narva Haigla ülekanded klappivad kokku hageja poolt esitatud arvestustega (I köide tl 113-115) ning tunnistaja V. N ütlustega. Tunnistaja V. N andsid ütlusi, et kostja ei töötanud Narva Haiglas 2000-2001.aastal. Arvelduskonto väljavõttest ja hageja arvestusest nähtub, et ajavahemikul 27.01.2000-28.12.2001 J. A-le kanti üle summad 1244 krooni ja 1296 krooni. Varem on juba tuvastatud, et vastavalt 01.08.1997 töölepingu nr 16/97 lisa (I köide tl 122) p 2: „Alates 01.01.2002 alustada TL kehtivust ja lubada töö valvearstina traumatoloogiaosakonnas palga maksmisega faktiliselt töötatud aja eest, kuid mitte 1,0 valvearsti ametikoha“. Järgmine kanne: „Alates 10.06.2002 lugeda töötavaks stats.ambulatoorses traumatol. osakonnas valve arst-traumatoloogina“. See töölepingu muutmine kohe kajastas ka J. A poolt saadud raha suuruses. 31.01.2002 ta sai juba 3844 krooni, 2002.a veebruaril kokku 6640 krooni jne. Kostja ütlused sellest, et ta tegi tööd Narva Haiglas ka ajavahemikul 2000-2001 on vastuolus teiste tõenditega, oma töötamist hageja juures ajavahemikul 2000-2001 kostja ei tõendanud, seega see kostja väite on paljasõnaline. Töösuhete olemasolu tunnused tulenevad töölepingu mõiste määrangust ning on järgmised: töötaja annab tööandja käsutusse oma tööjõu ja ta on kohustatud tööandjale kokkulepitud tööd tegema; lepingu esemeks on kokkulepitud töö tegemine tähtaega määramata või teatud aja jooksul; töötegemisel on töötaja tööandjaga alluvusvahekorras, töötaja kohustub alluma tööandja juhtimisele ja kontrollile; töölepingu alusel tehtav töö on tasuline; töötingimused lepitakse kokku töölepingu sõlmimisel. Kostja töölepingusse on tõesti tehtud kanne töölepingu punkti 2.1 muutmise kohta (I köide tl 12) selliselt, et loeti kostjat alates 01.04.2000 töötatuks traumatoloogia osakonna valvearstina, kuid faktilise töötamise kuni 01.01.2002 ei ole tõendatud. Kohus loeb asjakohatuks ja põhjendamatuks kostja väide sellest, et 28.02.2003 avaldus (I köide tl 96, 97), kus ta palub indekseerida õppestipendiumi, mida pole tehtud 2000.aastast ja millest tööandja poolt oli keeldutud, talle pakuti niimoodi kirjutada ja tal oli ükskõik mida ja kuidas kirjutada. See on vähetõenäoline, arvestades kostja hariduse tase. Kui õppemaks ei tasutud (nagu väitis kostja) mida tööandja peaks indekseerima? Kohus ei arvesta tunnistaja E.P 03.09.2007 kohtuistungil antud ütlusi, kuna ta kinnitas, et J. A töötas Narva Haiglas, kuid mil ajavahemikul tunnistaja täpselt ei mäleta. Kostja töötas töögraafiku 14(15)

Tsiviilasi nr 2-06-12249

järgi. Tunnistaja ei saanud ütelda, kas kostja töötas iga päev või mitte. Tunnistaja oli ka valves koos kostjaga, kostja oli valvearst. VÕS § 8 lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi lg-st 3 tuleneb, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Vastavalt VOS § 100 kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kõigest ülaltoodust lähtudes leidis kohus, et hageja nõuded on põhjendatud ja tõendatud, mistõttu hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses.

MENETLUSKULUD

Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulud antud tsiviilasjas kannab J.A, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus teeb kohtuotsuse eeltoodust tulenevalt ja juhindudes TsMS §-dest 441 lg 1, 442.

Tamara Šabarova Kohtunik

15(15)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.