2-07-9740/10 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Hageja esitas 30. aprillil 2007 Tartu Maakohtusse hagi kostjaga sõlmitud töölepingu alusel. Hageja sõlmis kostjaga 03.04.2006 määramata ajaks töölepingu nr 18, mille järgi hageja võeti tööle täistööajaga automüüja ametikohale põhipalgaga 4 000,00 krooni kuus. Katseaja pikkus oli 3 kuud, mille hageja edukalt läbis. Hageja väitel kutsus kostja ta 27.11.2006 enda juurde ning palus hagejal kirjutada lahkumisavalduse, kuna tema teeneid enam ei vajata ning alates 01.12.2006 enam mitte tööle ilmuda. Hageja keeldus sellest ning 29.11.2006 jäi hageja lapse haigestumise tõttu lapse hoolduslehele. Peale hoolduslehe lõppemist oli hageja asemele võetud tööle uus töötaja. Kostja nõudis hageja lahkumisavaldust, millest hageja keeldus. Põhjenduseks tõi kostja, et hageja tegevuse peale on esitatud kaebus. Kostja lõpetas 18.12.2006 töölepingu Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 86 p 4 alusel, kuna hagejal puudus töö tegemiseks vastav suhtlemisoskus. Lisaks ei riietunud hageja ametijuhendist tulenevalt ametikohale sobivalt ning ei käitunud klientidega viisakalt. Hageja pöördus 08.01.2007 avaldusega töövaidluskomisjoni poole. Hageja nõudis töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ning hüvisena nelja kuu keskmise töötasu maksmise summas 16 000,00 krooni. Tööle ennistamist hageja ei nõudnud. Töövaidluskomisjon 01.02.2007 otsusega töövaidlusasjas nr 9.11-02/69-2007 rahuldas hageja avalduse, lugedes töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks ning kuna hageja ei soovinud ennistamist, siis lugeda hageja lahkunuks omal algatusel alates 18.12.2006. Samuti otsustas töövaidluskomisjon kostjalt välja mõista 4 kuu keskmine töötasu summas 16 000,00 krooni. Töövaidluskomisjon leidis, et tõendatud ei olnud hageja kutseoskuste puudumine ja ebapiisav suhtlemisoskus, mis on töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 4 aluseks, kuna ei olnud esitatud konkreetseid fakte hageja väidetavade ebakorrektse riietumise ja suhtlemisoskuste puudumise osas. Samuti oli hageja läbinud müügiesindaja kahekuulised kursused. Hageja leiab, et töölepingu rikkumine ei ole tõendatud. Kostjal oli võimalus alustada distsiplinaarmenetlust hageja vastu rikkumise korral, kuid kostja ei kasutanud seda ning selle mittekasutamise põhjuseks sai olla rikkumise mitte asetleidmine. Samuti ei tõenda rikkumist tunnistaja ütlused. Ebaadekvaatne on kostja väide hageja riietumise kohta, kuna hageja kandis tööl olles riideid, mis olid talle kostja poolt tööriietuseks ostetud. Tõele ei vasta klientide ebaviisakalt kohtlemine ning hageja leiab, et sellest tingituna ei avalda kostja kliendi nime, keda väidetavalt hageja ebaviisakalt kohtles. Sellist klienti lihtsalt ei eksisteeri. Hageja leiab, et ei ole tõendatud kutseoskuste ebapiisavus, kuna ta on läbinud erialase koolituse edukalt. Hageja palub tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ning kostjalt välja mõista nelja kuu keskmine hüvis 16 000,00 krooni. Kohtukulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja nõuab töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ning hüvisena nelja kuu keskmise töötasu väljamõistmist kostjalt. TLS § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. TLS § 33 lg 1 kohaselt on katseaeg ette nähtud töölepingus kokkulepitud tööde tegemiseks tööajal vajaliku tervise, võimete, suhtlemisalase sobivuse ja kutseoskuste kindlakstegemiseks. Seega on katseaja eesmärgiks välja selgitada töötaja sobivus ametikohale. Hageja katseaeg kestis töölepingu nr 18 (tl 6–12) järgi kuni 02.07.2006, seega 3 kuud. TLS § 86 p 4 kohaselt võib tööandja lõpetada määramata ajaks sõlmitud töölepingu töötaja mittevastavusel oma ametikohale või tehtavale tööle tööoskuse või tervise tõttu. Vastavalt TLS § 101 lg 1 p-le 2 on tööandjal õigus lõpetada tööleping § 86 p 4 ettenähtud alusel ka siis, kui töötaja ei vasta oma tööle või ametikohale ebapiisava keele- või suhtlemisoskuse tõttu. TLS § 87 lg 1 p 4 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamisel § 86 p 4 alusel ette teatama kirjalikult mitte vähem kui üks kuu. Kostja etteteatamistähtaega järginud ei ole. Tl 42 nähtub, et kostja on tasunud § 87 lg-s 2 ettenähtud hüvitist keskmise päevapalga ulatuses iga tööpäeva eest, tasudes hagejale tema kuupalga. TLS § 101 lg 4 kohaselt võib tööandja lõpetada töölepingu § 86 p 4 alusel, kui töötajale ei ole võimalik pakkuda teist tööd või kui töötaja on keeldunud pakutud tööst. Kohtuistungil on kostja seletusest selgunud, et kostjal ei olnud pakkuda hagejale teist tööd, kuna tegemist oli müügitööga. Muud tööd on autopesu, installatsioon, simulatsioonide paigaldamine, raamatupidamine. Nimetatud tööd eeldavad eriteadmisi ning ei seondu hageja tööga. Seega ei ole kostja kohustatud pakkuma hagejale teist tööd, kuna see ei ole võimalik.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-46-99 asunud seisukohale, et tööandja määrab asjaolud, mis näitavad, kas töötaja vastab või ei vasta tema poolt tehtavale tööle. TLS § 101 lg 3 kohaselt hindab tööandja töötaja kutseoskuse vastavust täidetavale ametikohale või tehtavale tööle. Riigikohus on asunud tsiviilasjas nr 3-2-1-12-98 seisukohale, et töölepingu lõpetamine töötaja mittevastavusel tehtavale tööle on ebaseaduslik, kui tööandja hinnang töötaja tööoskustele põhineb oletuslikel asjaoludel. Käesolevas asjas ei ole kostja tõendanud oma väiteid töötaja mittevastavuse kohta ning seega on kohus seisukohal, et kostja väited põhinevad oletuslikel asjaoludel. Ei kostja ega tema poolt taotletud ja ülekuulatud tunnistaja ei ole suutnud kohtule nimetada ühegi kliendi nime, kes oleks avaldanud rahulolematust hageja suhtlemisalase oskuse kohta. Ülekuulatud tunnistaja on kohtule seletanud, et katseajal oli Sirle väga tubli, püüdis kõiki asju omandada ja õppida. Peale katseaja lõppu aga muutus Sirle hoiak kardinaalselt ja ka töösse suhtumine muutus, mis ei olnud enam positiivne. Ta ei tahtnud klientidega vestelda, ei soovinud kõikidele küsimustele vastuseid lõpuni leida, ei suutnud klientidega ühel lainel olla, ei suutnud kõikidele asjadele ise adekvaatselt lahendusi leida. Kaebusi oli 2-3 tükki, neid ei olnud massiliselt. Samas on tunnistaja öelnud, et S V müügitulemused olid võib-olla vähe väiksemad kui teistel müügiinimestel. Müügiga ta tegeles, tööd ta tegi. Seega leiab kohus, et tõendamist ei ole leidnud kostja väide hageja mittevastavusele tehtavale tööle. 2-3 kaebust perioodil katseaja lõpust 02.07-2006 kuni novembrikuuni 2006, mis võisid ka olla, ei ole selline arvestatav kogus tänapäeva küllaltki närvilise müügitöö juures, mis annaksid kostjale põhjuse hageja vabastamiseks mittevastavusega tehtavale tööle. Müügitöö tulemused, mis ei olnud oluliselt alla teiste müügiinimeste tulemusi, näitavad siiski, et S.V. sai hakkama oma tööga. Ka riietuse osas avaldas tunnistaja, et riietuse sai hageja täielikult tööandja poolt ja kandis seda tööl ja peale selle saamist hageja riietumisstiil paranes aga nabapluusid jmt jäid. Samas on tunnistaja öelnud, et kui väljas on 30 kraadi kuuma, siis pikkade pükstega on raske olla. Kohus leiab, et ka see rikkumine ei ole selline, mis annaks aluse töötajaga töölepingu lõpetamiseks mittevastavusega tehtavale tööle. Lisaks taotleb hageja, et kostja maksaks talle hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest TLS § 117 lg 1 alusel nelja kuu keskmise palga ulatuses. TLS § 117 lg 1 kohaselt on töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. TLS § 117 lg 2 alusel on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses, juhul kui töötaja loobub tööle ennistamisest. Hageja ei soovi tööle ennistamist. Kohus leiab, et arvestades hageja S.V. töötamise aega kostja juures, mis kujunes lühemaks kui aasta on põhjendatud hüvituse suuruseks 2 kuu keskmise palga maksmine. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda. Kohus leiab, et käesolevas asjas on õiglane jagada kohtukulud poolte vahel võrdselt ja jätta kummagi poole kohtuvälised kulud tema enda kanda.