Muud › Muud hagiasjad

HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

OÜ W. esitas 30. juunil 2005 hagi L.S. vastu 500 000 krooni nõudes. Võlg oli väidetavalt tekkinud 13.06.2001 laenulepingu alusel ja nõue loovutatud senise võlausaldaja E.V.poolt 17. juunil 2005 OÜ-le W. . 20. juunil 2005 toimetati kostjani senise võlausaldaja teade nõude loovutamise kohta ja uue võlausaldaja pretensioon, kus paluti tasuda hiljemalt 29. juuniks 2005 põhivõlgnevuse katteks 500 000 krooni, intressi katteks 240 000 krooni ja viiviste katteks 500 000 krooni, kokku 1 240 000 krooni uue võlausaldaja arveldusarvele. Kostja ei ole võlga tasunud ei eelmisele ega praegusele võlausaldajale.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja leiab, et hagi on aegunud. Kostja arvates võlgniku suhtes nõude loovutamist ei toimunud. Õigustatud isik lähtuvalt laenulepingust oli E.S., kes ei ole tehingust tulenevaid nõudeid kunagi esitanud – teate nõude loovutamise kohta saatis E.V.. Tulenevalt nimetatud lepingust muutus nõue sissenõutavaks 5. juulil 2001, mil oleks pidanud toimuma esimene tagasimakse. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja panna kõik kohtu ja asjaajamisega seotud kulud hageja kanda.

KOHTUISTUNG

Istungil osalesid OÜ W. Paabumetsaga.

esindajad E.V. ja Hannes Olli ning L.S. koos esindaja adv Marko

Hageja esindaja E.V. väitis, et raha üleandmine lepingu alusel toimus juunis 2001 Wilde kohvikus sularahas. Kostjal oli laenusaamisega kiire. Hageja esindaja E.V andis laenu hoolimata sellest, et eelmine laen oli tagasi maksmata, sest kostja väitis, et kui ta saab ärisse raha juurde, siis on tagasimaksmine kindlam. Hageja märkis, et kostja on küll mõningaid summasid tagasi maksnud, kuid see on arvestatud viivise katteks. Järelikult tuleb nõue rahuldada täies ulatuses. Kostja väljendas istungil seisukohta, et 2001. aastal tehtud tehing on näilik tehing varjamaks 1998. aastal AS X poolt tehtud tehingut. Kostja juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et E.V. puudusid 1999—2001 sissetulekud ja et tema ainukesed rahalised vahendid olid Hansapangas arveldusarved, kus puudusid laenuandmise hetkel sellised rahalised vahendid; hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et raha oleks olemas olnud.

KOHTU PÕHJENDUSED

OÜ W. nõuab L.S. 13. juunil 2001 sõlmitud laenulepingu alusel üle antud 500 000 krooni tagastamist koos intressi ja viivisega. Asjas on 17. oktoobril 2006 tehtud vaheotsus aegumise kohta, milles kohus leidis, et hagi ei ole aegunud, ning jättis vastuhagi aegumise tõttu rahuldamata. Vaheotsus kaevati edasi ringkonnakohtusse, kes jättis L.S. vastuhagis aegumise rahatuse alusel kohaldamata ja muus osas maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus ei võtnud kassatsioonkaebust menetlusse. Vaheotsus on seega 03.05.2007 jõustunud ja jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolusid kohus käesolevas otsuses uuesti ei käsitle. Laenuleping on sõlmitud 2001. aastal. Laenu tagasimaksmine pidi algama 5. juulist 2001 ja toimuma igakuiselt kolme aasta vältel maksegraafiku alusel. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 11 alusel

kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. VÕSRS § 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Lõige 2 kohaselt ei välista ega piira käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. TsK § 272 lg 1 kohaselt annab laenulepingu järgi üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse või operatiivsesse haldusesse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Lõige 2 järgi loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. TsK § 276 lg 1 sätestab, et laenajal on õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Lõige 2 alusel ei ole neil juhtudel, kui laenuleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis (§ 273), selle vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud, välja arvatud kriminaalkorras karistatavad teod. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja väidab, et laenuleping oli rahatu, st et ta ei saanud hagejalt raha, mis lepingu alusel tulnuks üle anda. Laenulepingu rahatust peab tõendama kostja, nii on leidnud ka Riigikohus oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-147-05 (p 12). Sama otsuse p-s 13 on Riigikohus kinnitanud kostja väidet, et laenaja üheks võimaluseks laenulepingu rahatuse tõendamisel on ka asjaolu tõendamine, et laenuandjal puudus laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka selle üleandmine laenajale. Kostja on püüdnud tõendada, et laenu andjal (E. V) ei olnud laenulepingu sõlmimise ajal summat suurusega 500 000 krooni, mida laenuks anda. Selleks on kohus kostja taotluse alusel nõudnud välja AS-ilt Hansapank E.V. pangakontode väljavõtted mai 2000 ja juuni 2001 kohta ning Maksu- ja Tolliametilt E.V. 1999. a, 2000. a ja 2001. a tuludeklaratsioonid. Maksu- ja Tolliamet on kohtule vastanud (II kd tl 35), et E. V ei ole esitanud 1999., 2000. ja 2001. a tuludeklaratsioone. Maksu- ja Tolliameti andmetel on OÜ W. teinud E. V väljamakseid 2001. a 19 200 krooni; 1999.—2000. a isikule väljamakseid tehtud ei ole. AS Hansapank on esitanud teate (II kd tl 36), millest nähtuvalt E. V olid 2000.—2001. aastal Hansapangas kaks arvelduskontot, kolm hoiukontot ja üks väärtpaberikonto. Kontode väljavõtetelt nähtub, et nende omanik ei ole mais 2000 ega juunis 2001 saanud, üle kandnud ega sularahas välja võtnud summat suurusega 500 000 krooni ega ligilähedase suurusega. Kostja on vastuhagis (I kd tl 80) ise tunnistanud, et E. V on saanud OÜ L. käest kokku 1 330 314,30 krooni. Seega on väide, et E. V puudus 500 000 krooni suurune summa laenu andmiseks, asjakohatu. Et kostja taotluse alusel on välja nõutud üksnes Hansapanga kontode väljavõtteid, ei ole ta tõendanud, et E.V. puudus laenamiseks raha. Asjaolu, et isik ei ole esitanud Eestis tuludeklaratsioone või et isikul puudub vajalik rahasumma ühes pangas paiknevatel kontodel, ei ole piisav selle tõendamiseks, arvestades, et isikul võis olla raha muudes pankades või sularahas hoiul. Seega ei vasta tõele kostja väide, et hageja ainukesed rahalised vahendid olid Hansapangas arveldusarvel. Tähtsust ei oma ka kostja viide, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et raha oleks olemas olnud. Nagu kohus eespool märkis, peab lepingu rahatust tõendama kostja. Kostja on veel leidnud, et lepingu rahatust võiks tõendada asjaolu, et laenusuhet ei ole kajastatud OÜ L. raamatupidamises. Väide on asjakohatu, sest laenu ei ole antud mitte OÜ-le L. , vaid L.S

Muid tõendeid lepingu rahatuse kohta ei ole kostja esitanud. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et laenulepingu rahatus ei ole tõendatud ja seega on leping kehtiv. Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole õigust vaidlusalust nõuet esitada, sest tema ei ole võlausaldaja – nõude loovutamine ei ole kostja arvates kehtiv. Kohus on juba vaheotsuses tuvastanud, et kostja kui võlgnik ei saa vaidlustada nõude loovutamise lepingu kehtivust. Nõude loovutamine on VÕS § 170 alusel tema suhtes toimunud – sama on kinnitanud ka ringkonnakohus. Arvestades ülaltoodut rahuldab kohus põhinõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 500 000 krooni. Lisaks põhinõudele nõuab hageja kostjalt ka tasumata intressi summas 97 857,58 krooni. Lepingujärgne intressi suurus on 12 % aastas. Intressisumma sellises suuruses on pooled kokku leppinud ka laenulepingus (I kd tl 15). On tõsi, et TsK § 182 kohaselt ei ole protsentide võtmine rahaliste ja muude kohustiste järgi lubatud, välja arvatud krediidiasutuste operatsioonid, kohustised väliskaubanduses ja teised seadusega ettenähtud juhud. TsK § 274 sätestab lisaks, et protsentide võtmine rahalise laenu puhul on lubatud ainult seadusandlusega kindlaksmääratud juhtudel, samuti ühiskondlike vastastikuse abistamise kassade ja linnade pandimajade laenuoperatsioonide järgi. Samas on Riigikohus korduvalt väljendanud seisukohta, et kuivõrd PS § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning PS § 11 alusel saab õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, kusjuures piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, siis ei ole põhiseadusega kooskõlas rakendada piiranguid laenulepingu järgi intressi võtmisel TsK § 274 alusel ja kitsendada sellega mõne subjekti õigusi teistega võrreldes (vt nt Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-116-97). Seega ei ole intressikokkulepe lepingus seadusevastane. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressi summas 97 857,58 krooni. Hageja nõuab kostjalt ka viivist 0,5 % päevas tähtaegselt tasumata summalt iga viivituses oldud kalendripäeva eest. TsK § 191 lg 1 järgi loetakse leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvestades kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja on arvestanud viivist alates 05.07.2004 kuni 23.05.2006. Viivisesumma päevas on 0,5 % * 597 857,58 = 2 989,28 krooni ja nimetatud perioodi jooksul kogunes viivisesummaks 1 799 128,32 krooni. Hageja on vähendanud viivisesummat tasumata summani, s.o 597 857,58 kroonini. Kostja ei ole viivise nõudele vastu vaielnud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 597 857,58 krooni. Kokku mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 500 000 + 97 857,58 + 597 857,58 = 1 195 715,16 krooni.

KOHTUKULUDE JAOTUS

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) (kuni 01.01.2006.a kehtinud redaktsioon) § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Sama seadustiku § 46 sätestab kohtukuludena riigilõivu, asja läbivaatamiskulud ja kassatsioonikautsjoni. § 52 p 4 ja p 7 järgi on asja läbivaatamiskulud muuhulgas õigusabikulud. Pooled kohtule taotlust vajalike ja põhjendatud kohtukulude väljamõistmiseks esitanud ei ole. Hageja on palunud hagiavalduses kostjalt välja mõista hageja kantud kohtukulud, s.h. tasutud riigilõiv. Hageja on tasunud hagi esitamisel 18.07.2005.a. riigilõivu summas 26 000 krooni (I kd tl 5) ja 28.08.2006.a. täiendavalt 10 250 krooni (I kd tl 151), seega kokku 36 250 krooni, mis tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks. Kohtul tuleb lahendada ka Tartu Ringkonnakohtu poolt 12.veebruar 2007.a. kohtuotsuses p 11 märgitud riigilõivu väljamõistmine Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud maakohtu otsusega jäeti hagi suhtes aegumine kohaldamata ning vastuhagi jäeti rahuldamata aegumise tõttu. Seega oli maakohtu otsus hagi suhtes aegumise kohaldamata jätmise kohta vaheotsuse tähendusega ning vastuhagi rahuldamata jätmise kohta lõppotsuse tähendusega. Apellant vaidlustas maakohtu otsuse nii hagi kui vastuhagi osas. Ringkonnakohus leiab, et vaheotsuse puhul ei ole tegemist lõppotsusega ning selle vaidlustamisel tuleb tasuda riigilõivu kui mittevaralise nõude vaidlustamisel. TsMS § 132 lg 1 kohaselt on mittevaralise nõude vaidlustamisel riigilõivu suuruseks 1000 krooni, mille on apellant kaebuse esitamisel tasunud. Vastuhagi rahuldamata jätmise vaidlustamisel tulnuks apellandil TsMS § 124 lg 1 kohaselt tasuda riigilõivu 22750 krooni. TsMS § 137 lg 2 kohaselt kui pool on edasi kaevanud otsuse nii hagi kui vastuhagi osas, liidetakse kaevatava otsusega lahendatud hagi hind ja vastuhagi hind kaebuse esitamisel, kui haginõuded teineteist ei välista. Kui haginõuded teineteist välistavad, lähtutakse suurema hinnaga hagist. Käesolevas asjas välistavad haginõuded teineteist ning lähtuda tuleb suurema hinnaga hagist. Seega tuleb lähtuda 500 000 nõudest, millelt on riigilõiv 22 750 krooni. Kuna apellant on tasunud riigilõivu 1000 krooni, siis on käesolevas asjas tasumata riigilõivu suuruseks 21 750 krooni. Kuna antud asjas jätkatakse menetlust maakohtus, siis otsustab maakohus asja sisulise läbivaatamise käigus, kummalt poolt tuleb riigilõiv summas 21750 krooni välja mõista. TsMS § 179 lg 1 kohaselt tasumata või vähem tasutud riigilõivu ja muude menetluskulude, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, riigile tasumist võib kohtumääruse alusel nõuda ka tagantjärele. Kohus on seisukohal, et tasumata riigilõiv tuleb välja mõista kostjalt L.S

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.