Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja
Määruse tegemise aeg ja koht
10. detsember 2007 Tartu
Tsiviilasja number
2-02-489
Tsiviilasi
A.R. avaldus pärandi hoiumeetmete rakendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 19. juuli 2007 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.R. määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
20. november 2007
Menetlusosalised ja nende
Avaldaja: A.R. , esindaja Mehis Adamson
esindajad
Puudutatud isik: V. B. a
Määruskaebus rahuldada osaliselt. Tühistada Tartu Maakohtu 19. juuli 2007 määrus osas, millega jäeti kindlaks määramata ja välja mõistmata pärandvara hooldaja tasu. Täiendada selles osas vaidlustatud määrust ning määrata Andrei B. i (surnud XXXX, surmaakt nr 486 14.05.2001) pärandvara hooldaja tasu suuruseks 700 (seitsesada krooni) ja mõista V. B. alt A.R. kasuks välja 700 (seitsesada krooni) pärandvara hooldaja tasu katteks. Muus osas jätta vaidlustatud määrus muutmata.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruskaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest.
Tartu Maakohtu 19.07.2002 määrusega rakendati Andrei B. i pärandvara suhtes pärandvara hoiumeetmeid. Hooldajaks määrati A.R. , keda kohustati iga kuue kalendrikuu järel esitama kohtule kirjaliku aruande vara valitsemisest. Viimane aruanne esitati kohtule 24.11.2004. Aruandes märgiti, et V. B. a on pärandvara vastu võtnud ning talle on väljastatud pärimisõiguse tunnistus, samuti, et V. B. a on koormanud korteriomandi isikliku kasutusõigusega ja sellejärgselt võõrandanud korteriomandi kolmandale isikule, kes omakorda seadis omapoolsete kohustuste katteks korteriomandile käsutamise keelumärke teise isiku kasuks. Samuti leiti, et need tehingud on seadusevastased ning taotleti kohtu seisukohta ja käitumisjuhendit pärandvara hooldajale. Tartu Maakohtu kirjaga 06.12.2004 vastati avaldajale, et kuna V. B. a võttis 19.02.2004 seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt A. B. i pärandvara vastu, on PärS § 111 lg 2 kohaselt hoiumeetmete rakendamise vajadus ära langenud. Seega tulnuks PärS § 112 lg 6 ja TsMS § 287 lg 3 (2004. a redaktsioon) alusel lõpetada pärandvara valitsemine ning vabastada hooldaja ametist. Kuna kohus soovis võtta seisukohta ka hooldaja tasu väljamõistmise osas, siis palus kohus esitada hiljemalt 24.12.2004 pärandi hooldamisega seotud kulude nimekiri koos põhjendustega nende kulutuste vajalikkuse kohta. Nimetatud kirjale mingit vastust ei saabunud ning pärast seda pole kohtule ühtegi hooldaja aruannet esitatud. Tartu Maakohus lõpetas 19. juuli 2007 määrusega Andrei B. i (surnud XXXXX, surmaakt nr 486 14.05.2001) pärandvara - korteri asukohaga XXXX Tartus - valitsemine ning vabastas A.R. pärandvara hooldaja ametist alates 1. juunist 2005. Määruse kohaselt ei ole alates viimase aruande esitamisest 24.11.2004 hooldaja ühtegi aruannet esitatud, samuti pole esitatud vastavalt kohtu soovile avaldust pärandvara valitsemise lõpetamiseks ja hooldaja ametist vabastamiseks, mistõttu tulenevalt varem kehtinud TsMS § 287 lg-st 3 ja praegu kehtiva TsMS § 590 lg-st 3 on kohtul õigus ise lõpetada pärandvara valitsemine ja pärandi hooldaja vabastamine ametist, kui pärandi hooldamise asjaolud on ära langenud. Teatavasti võttis V. B. a pärandi vastu ning talle väljastati ka pärimisõiguse tunnistus, mis tähendabki sisuliselt pärandvara hooldamise asjaolude äralangemist. Kuna viimane aruanne esitati kohtule 24.11.2004 ja järgmine pidi seega esitatama kuue pärast ehk siis mais 2005, siis alates juunist 2005.a oleks ka loogiline lugeda pärandavara valitsemine lõppenuks.
A.R. taotleb määruskaebuses Tartu Maakohtu 19.07.2007 määruse tühistamist. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on määrus vastuolus TsMS §-ga 7. Õigusemõistmisel tsiviilasjades on pooled ja muud isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed. Maakohus on asjas vastuolulisi ja mitteasjakohaseid määrusi tehes seadnud võlausaldajast pärandvara hooldaja olukorda, kus tal puuduvad seadusest tulenevad
võimalused oma õiguste realiseerimiseks (29.11.2002 määrus) ja tehakse võimatuks seaduslike õiguste kaitseks hagi esitamine (19.07.2007 määrus). Kaevatav määrus on tehtud 2,5 aastat määruses viidatud sündmustest hiljem, asjasse kaasatud pooli ära kuulamata ning kohtu tegevust avaldamata. Kohus ei oleks tohtinud lõpetada pärandvara hooldaja volitusi tagasiulatuvalt, vaid määruse tegemise aja seisuga. Kaevatav määrus rikub õigusrahu ning loob uusi aluseid teistmismenetluseks juba jõustunud tsiviilasjades ning võimaluse muuta tsiviilasja nr 2-06-7497 otsust olulisel määral; 2) on määrus vastuolus TsMS §-ga 587, mille kohaselt pärandvara hooldusel hoiumeetmete rakendamise kulud kantakse pärandvara arvel. Kohus on jätnud tähelepanuta 5 aastat kestnud menetluse kulude katteks esitatud arved summas 17 530 krooni ning ei ole kulude hüvitamise osas seisukohta võtnud. Ka TsMS varasemas redaktsioonis § 284 lg 1 märgiti, et pärandvara rakendamise kulud kaetakse pärandvarast. Kulude vajalikkus ilmneb käesoleva tsiviilasja toimikus esitatud aruannetest, kirjade vastustest ja kuludokumentidest.
Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud osaliselt. Vaidlustatud maakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega jäeti kindlaks määramata ja välja mõistmata pärandvara hooldaja tasu. Ringkonnakohus täiendab maakohtu määrust ning määrab A. B. i pärandvara hooldaja tasu suuruseks 700 krooni ning mõistab nimetatud summa välja V. B. alt A.R. kasuks. Muus osas tuleb maakohtu vaidlustatud määrus jätta muutmata. PärS § 113 kohaselt pärandvara hooldajal on õigus saada pärandvara valitsemise eest pärandvara arvel tasu. Hooldamise tasu suuruse määrab kohus. Nimetatud sättest tuleneb, et pärandi hooldamine on pärimisseaduse järgi tasuline tegevus ning pärandvara hooldaja ametist vabastamisel tulnuks maakohtul määrata A.R. le tasu. Kohus rakendas A. B. i pärandvara suhtes hoiumeetmeid ja määras pärandvara hooldajaks A.R. eelkõige seetõttu, et selgitada välja A. B. i võimalikud pärijad ning teha kindlaks pärandvara koosseis. A.R. pärandvara hooldajana oli kohustatud korraldama pärandvara heaperemeheliku valitsemise, tagama selle säilimise ning esitama iga kuue kalendrikuu järel kohtule kirjaliku aruande vara valitsemise kohta. Asja materjalidest nähtub, et A.R. on alates pärandvara hooldajaks määramisest oma esindaja kaudu teinud kirjaliku järelepärimise autoregistrikeskusele (t.l 76), kirjaliku järelepärimise Korteriühistule (t.l 78) ning J. A (t.l 101), et selgitada välja pärandvara koosseis ja võimalikud pärijad. Lisaks on A.R. oma esindaja kaudu esitanud maakohtule 5 aruannet pärandvara valitsemise kohta. Aruannetest nähtuvalt on pärandvara hooldaja lisaks eelmärgitud järelepärimistele kohtunud V. B. aga, kes valdas korterit XXXX. Määruskaebuse esitaja ei ole tõendanud, et ta oleks täitnud muid PärS §-s 112 lg 3 märgitud hooldaja kohustusi. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitaja taotlus määrata pärandvara hooldaja tasuks 17 530 krooni ei ole põhjendatud. Hooldaja tasu suurus sõltub PärS §-s 112 lg 3 sätestatud ülesannete reaalse täitmise ulatusest, samas peab see olema põhjendatud ja vajalik, arvestades täidetud ülesannete keerukust ja selleks kulutatud aega. Pärandvara hooldaja 23.11.2004 ettekandest (t.l 138) nähtub, et V. B. ale väljastati pärimisõiguse tunnistus 19.02.2004. 03.03.2004 on V. B. a koormanud korteriomandi isikliku kasutusõigusega ning seejärel võõrandanud L. T. Eelmärgitu kinnitab, et määruskaebuse esitaja ei täitnud oma
pärandvara hooldaja peamist kohustust, s.o tagada pärandvara säilimine, piisava hoolsusega ning ka seda asjaolu tuleb hooldajale tasu suuruse määramisel arvestada. Ringkonnakohus arvestab hooldajale tasu määramisel ka sellega, et A. B. i võimalike pärijate väljaselgitamisel (kas J. A soovib pärandvara vastu võtta või mitte) oli oluline just maakohtu tegevus. Toimikulehtedel 126-128 olevad arved ei tõenda hooldaja poolt PärS §-s 112 lg 3 märgitud kohustuste täitmist. Ka määruskaebuses ei ole põhjendatud nimetatud arvetel märgitud kulutuste seost hooldaja ülesannete täitmisega. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et hooldaja tasuks tuleb määrata 700 krooni. Nimetatud tasu suurus hõlmab hooldaja poolt tõendatud kulutusi ja aega nende kulutuste tegemiseks ning on asjaolusid arvestades õiglane. Kuivõrd V. B. a on pärandvara vastu võtnud, siis on ta kohustatud hüvitama pärandvara hooldaja tasu. PärS § 112 lg 6 kohaselt kohus lõpetab pärandvara valitsemise, kui on ära langenud käesoleva seaduse §-s 111 sätestatud hoiumeetmete rakendamise alused. TsMS § 590 lg 3 sätestab, et kui pärandi hooldamise alused on ära langenud, lõpetab kohus määrusega pärandvara valitsemise ja vabastab pärandi hooldaja ametist. A.R. kohtule esitatud avaldusest nähtuvalt palus ta kohaldada hoiumeetmeid ja määrata end A. B. i pärandi hooldajaks, et selgitada välja võimalikud pärijad ning pärandvara koosseis. 19.02.2004 väljastatud pärimisõiguse tunnistusest (t.l 144) nähtub, et A. B. i vara pärijaks on tema ema V. B. a, kes oli pärandvara (XXXXX asuv korteriomand) ka senini vallanud. Määruskaebuse esitaja ei ole tõendanud, et ta oleks pärast 01.06.2005 täitnud mõnda PärS §-s 112 lg 3 sätestatud hooldaja kohustust või esineksid mingid pärS §-s 111 lg 2 sätestatud asjaolud, millised tingiksid hoiumeetmete rakendamise vajaduse pärast 01.06.2005. Seetõttu ei ole seadusega kooskõlas määruskaebuse esitaja väide, et kohus oleks pidanud lõpetama hooldaja volitused vaidlustatud määruse tegemise aja seisuga. TsMS § 477 lg 2 kohaselt kohus võib hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku 57. peatüki sätetest ei tulene kohtule kohtuistungi korraldamise kohustust pärandvara valitsemise lõpetamise otsustamiseks. Kui pärandi hooldamise alused olid ära langenud, siis oli ka kohtul õigus lõpetada pärandvara valitsemine ja vabastada hooldaja ametist. Määruskaebuse esitaja viide TsMS § 656 lg 1 p 1 nõude rikkumisele ei ole eeltoodut arvestades põhjendatud. Määruskaebuse esitaja on jätnud tähelepanuta ka selle, et ta ei vastanud kohtu 06.12.2004 kirjale ning jättis kohtule esitamata pärandi hooldamisega seotud kulude nimekirja koos põhjendustega nende vajalikkuse kohta. Määruskaebuse esitaja menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 1 kohaselt jätta tema kanda.
Andra Pärsimägi
Egon Konsand
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.