2-07-3720/21 - Muud - Muud hagiasjad - Tartu Maakohus Valga kohtumaja - lahend.ee

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 11.10.2006.a. toimus V maakonnas x vallas liiklusõnnetus, kus põrkasid kokku H. F. juhtitud sõiduauto V registreerimismärgiga xxx xxx ja L. T. juhtud sõiduauto V registreerimismärgiga xxx xxx Hageja nõue Hageja jääb kohtuistungil oma nõude ja õiguslike põhistuste juurde ning palub hagi rahuldada. Hageja vähendab kahjusummat 7640.50 kroonini, sest kostja tasus pärast hagi esitamist 6106.50 krooni. / tl. 40 /. Hageja kinnitab, et L.T liikus x maja ees oma sõidukiga nii aeglaselt, et hageja järeldas, et L.T soovib peatuda, mistõttu alustas L.T juhitud sõidukist möödumist. Ootamatult tegi aga L.T vasakpöörde ja hagejal ei õnnestunud kokkupõrget vältida. Sündmuskohale saabusid ka politseiametnikud, kes võtsid õnnetuses osalejatelt esmased seletused. L.T tunnistas, et ei andnud suunamärguannet, ei veendunud enne manöövri alustamist selle ohutuses ning ei märganud mööduvat sõidukit. Kuna V-i juht tunnistas oma süüd, siis väärteomenetlust ei algatatud ja juhid pöördusid kindlustusandja poole. 14.11.2006.a. saatis kostja hagejale teate otsusest, mille kohaselt ei hüvitata talle tekitatud kahju. Hageja kostja otsusega ei nõustunud ja pöördus kaebusega MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fondi Kindlustuse vaidluskomisjoni ning 19.01.2007.a. otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning süüdi liiklusõnnetuses tunnistati mõlemad juhid. Hageja ka selle otsusega ei nõustu, kuna ei ole määratletud, milles seisnes hageja süü - milliseid LE sätteid ta eiras ja kas sellise võimaliku käitumise ja tagajärje vahel on põhjuslik seos. Hageja tugineb VÕS § 521 lg. 1, LKS § 44 lg. 2 sätestatule ning palub kostjalt välja mõista 7640.50 krooni ja kohtukulud. Kostja vastuväited Kostja ei tunnista hagi ja palub see jätta rahuldamata. 01.02.2007.a. on makstud hagejale vaidluskomisjoni otsuse alusel 6106.50 krooni. Väljamakstavat summat on vähendatud kostja poolt 1534.- krooni võrra, kuna kostja leidis, et nii vanale sõidukile ei ole otstarbekas remondi käigus paigaldada A-grupi varuosa, vaid piisab B-grupi varuosast. Hageja väited süü puudumise kohta on paljasõnalised ja vastuolus asja tehioludega – vaidluskomisjon leidis, et mõlemad juhid vastutavad võrdselt. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud jätta hageja kanda. Kolmanda isiku kostja poolel seisukoht Kolmas isik kostja poolel kohtuistungitele ei ilmunud, kuid on saatnud kohtule kirjaliku seisukoha 19.02.2007.a. / tl. 29-34 /. Oma seisukohas ei ole ta hagiga nõus ja palub see jätta rahuldamata.

Kohtu põhjendused Kohus, hinnanud asjas kogutud tõendeid ja tuvastanud asjaolusid kogumis, leiab, et hageja nõue kahju hüvitamise nõudes on põhjendatud, piisavalt tõendatud ja hagi kuulub rahuldamisele. Kahju hüvitamine Tsiviilseadustiku üldosa seaduse ( edaspidi TsÜS ) §5 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja kohustused seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja –kohustuste tekke, samuti õigusvastastest tegudest. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et 11.10.2006.a toimus liiklusõnnetus V maakonnas x vallas , kus põrkasid kokku H. F. juhtitud sõiduauto V registreerimismärgiga xxx xxx ja L. T. juhtud sõiduauto V registreerimismärgiga xxx xxx. Liiklusõnnetuses tekitati hageja sõiduautole V tehnilisi vigastusi ja hageja on kandnud kulutusi seoses sõiduki remondiga summas 13747.- krooni ( tl. 10 ), mis on jäänud kostja poolt rohkem kui 50 % ulatuses hüvitamata. L. T. tsiviilvastutus oli kindlustatud kostja poolt liikluskindlustuse lepingu alusel, mille kohta oli välja antud poliis nr xxxxxxxxxx. H. F. tsiviilvastutus oli kindlustatud AS Salva Kindlustuse poolt liikluskindlustuse lepingu alusel, mille kohta oli välja antud poliis nr xxxxxxxxxxx. Poolte vahel on vaidlus selles, kas L. T. oli süüdi liiklusõnnetuses ja hagejale kahju tekkimises ning kas kostjal on kohustus selles tulenevalt hüvitada hagejale kahju. Vastavalt liikluskindlustuse seaduse § 26 lg 1 p 1 on liikluskindlustuse kindlustusjuhtum (liikluskahju) kindlustamisele kuuluva sõidukiga käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel kahju tekitamine. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on liikluskahjuga tegemist ainult siis, kui samal ajal esinevad järgmised tingimused: 1) teeliikluses on tekitatud kahju kindlustamisele kuuluva sõidukiga 2) kahju on tekitatud sõiduki liikumise ja paiknemise tagajärjel 3) esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel 4) sõiduki valdajal on tsiviilvastutus seoses kahju tekkimisega. Kindlustusandjal (AS X) liikluskahju hüvitamiskohustuse tekkimiseks peaks olema kolmas isik (L. T. ) tekkinud kahju eest vastutav. Asja materjalidest nähtub, et liiklusõnnetus toimus V maakonnas x vallas. Sõiduk V liikus mööda x tänavat maja nr. x poole. Sõiduk V liikus mööda V järel samuti mööda x tänavat maja nr. x suunas. Kokkupõrge toimus x maja ees. Eesliikunud V-il sai vigastada vasak tagumine stange nurk, tagaliikunud V aga esikapott, purunes esimene parempoolne latern, muljutud parem esimene poritiib ning parem esimene uks kiilus kinni / tl. 11-12 /. Liiklusseaduse § 2 lg 1 kohaselt peavad liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Liikluseeskirjaga (LE) on kehtestatud liikluskord Eesti teedel (§ 1). LE § 2 lg 48 kohaselt tee all mõistetakse vastavalt Teeseaduse §-le 2 maanteed, tänavat, jalgteed ja jalgrattateed või muud sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatavat rajatist koos seda moodustavate sõidu- ja kõnniteede, teepeenarde, haljasalade, eraldus- või haljasribadega ning muude teehoiurajatistega. Termin hõlmab ka teega külgnevale alale sissesõidu või sealt väljasõidu teed ning parklat ja puhkekohta /.../.

Kohus, uurides poolte poolt esitatud dokumente, eelkõige fototabeleid, jõuab järeldusele, et sündmuspaigale viivat teed tuleb käsitleda LE § 2 lg. 48 tähenduses, st teena ja mitte õuealana, kuna pole tähistatud vastava liiklusmärgiga ( õueala, õueala lõpp ). Seega toimus liiklusõnnetus teel. Asja materjalidest nähtub, et kostja on jätnud hagejale hüvitise maksmata põhjusel, et hageja rikkus LE § 91, 123 nõudeid / tl. 4-5 /, kohtulikes vaidlustes leiab, et ka lisaks LE § 129 nõudeid /tl. 103 pöördel /. Vaidluskomisjon leidis, et hagejale tuleb hüvitada pool tekkinud kahjust, kuna tegemist on segasüüga, sest mõlemad juhid rikkusid LE § 11 ja 91 nõudeid. Komisjon leidis, et hageja poolt LE § 123 rikkumine on tõendamata / tl. 6-9 /. LE § 91 sätestab, et enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. LE § 123 sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. LE § 129 kohaselt juht peab vastavalt kiirusele hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või peatunud sõidukile. Kohus kuulas üle ka tunnistajad E.A, K. Õ ja R.U. Tunnistaja K.R ütlustega kohus ei arvesta, kuna isik ei käinud sündmuskohal. Tunnistajate K.Õ ja R.U ütlused langevad kokku asja materjalides nähtuvate sõidukite vigastustega, sündmuse tehioludega, aga ka hageja seletustega ning L.T poolt sündmuskohal fikseeritud seletusega. E.A ütlused sündmuse toimumise asjaolude kohta lahknevad muudest kohtule esitatud tõenditest. E.A ütluste kohaselt keerasid nad V maanteelt ära, “S” poest mööda, L.T sõitis suhteliselt aeglaselt, keerates kohe parklasse ja sõitis piki parkalat edasi. Ärapööramisel käis plõks. Tunnistaja ütluste kohaselt L.T ei sõitnud mööda teed, vaid piki parklat. Tunnistaja ütluste kohaselt, märkas L.T taga sõitvat V juba “S” poe juures / tl. 86-87/ . Tunnistaja joonistas ka skeemi / tl. 82 /. Kohus, analüüsides tunnistaja E.A ütlusi teiste asjas leiduvate tõenditega ja eelkõige fototabelitel nähtuvate sõidukite paiknemise ja nende vigastuste kohta, jõuab järeldusele, et tunnistaja kirjeldatud viisil liikudes, ei saanud sõidukid kokkupõrke järel paikneda kuidagi fotodel jäädvustatud viisil ning sõidukite vigastused ei saaks samuti olla sellised, nagu nad fikseeritud on. Tunnistaja R.U ütluste ja tema poolt joonistatud skeemi kohaselt / tl. 101, 12 pöördel-13 /nägi ta, kuidas L.T sõitis aeglaselt V ees maja äärt pidi ning tema järel sõitis V L.T hakkas keerama parkimisplatsile ja siis sõitis G-i tagumise nurga otsa. Vasakult oli täiesti võimalik mööda sõita. Tunnistaja ei näinud ega märganud, et V-i juht oleks suunatulega manöövrist märku andnud, kuid ta ei vaadanud konkreetselt. Kui tunnistaja autosid märkas teise maja juures, oli autode vahe 2 autopikkust, x maja juures oli V juba V-i kõrvale jõudnud ja V-i juht kohe keeras ja toimus kokkupõrge. Tunnistaja R.U poolt kirjeldatud liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid kinnitavad ka sündmuskohale saabunud tunnistaja politseiametniku K.Õ ütlused / tl. 85-86 / selle kohta, et mäletab sündmuskohal nähtust seda, et valgel V oli vasak suunatuli sisse lülitatud, oli V-i kõrval, G oli alustanud enne möödasõitu, kui L.T hakkas parklasse keerama. Sõidukite asendite ja ka kildude paiknemise kohta joonistas tunnistaja ka skeemi / tl. 81 / Kattuvad on ka tunnistajate U ja Õ poolt joonistatud skeemid sõidukite paiknemise kohta. Asjas leiduvatest materjalidest ja esitatud fototabelitest nähtub, et eesliikunud V-il sai vigastada vasak tagumine stange nurk, tagaliikunud V aga esikapott, purunes esimene parempoolne latern, muljutud parem esimene poritiib. Uurides fototabelitel sõidukite paiknemist, tee peal olevaid kilde ( killud asuvad Vi esimese parempoolse nurga juures maas asfaldil ) ja sõidukite vigastusi, siis on ainuvõimalik, et

liiklusõnnetus toimus tunnistajate U ja Õ poolt kirjeldatud viisil – V oli asunud möödasõidule aeglaselt eesliikuvast sõidukist. Vigastuste, kildude ja sõidukite paiknemine annab tunnistust sellest, et V oli kokkupõrke hetkel jõudnud V-i tagumise otsa kõrvale, mis aga annab tunnistust sellest, et V oli alustanud manöövrit varem. Juhul, kui V oleks liikunud V-i taga, oleks kokkupõrkel vigastada saanud V esiosa keskmine osa ( enam-vähem registreerimismärgi kohal asuv piirkond ) või vasak nurk, kuid mitte kindlasti V kõrvalistuja poolne parem esimene nurk. Seega on täiesti asjakohatu väita, et hageja on rikkunud ülaltsiteeritud LE nõudeid - § 91, 123 ja 129. Hageja oli alustanud manöövrit – eessõitja liikus väga aeglaselt, tunnistajate ( aga ka L.T esialgsest seletusest nähtub ) ütlustest nähtub, et eessõitja ei andnud manöövri sooritamiseks vajalikku märguannet, küll on seda tunnistajate väitel teinud hageja ). Kohus leiab, et hageja tegi endast sõltuvalt kõik veendumaks manöövri ohutuses ning ta alustaski seda vastavalt liikluseeskirjas sätestatud nõuetele. Seetõttu on täiesti asjakohatu ka kostja viide LE §-le 129 ( pikivahe hoidmine ) – hageja oli jõudnud manöövri sooritamisel V-i tagumise osa kõrvale ja nad liikusid paralleelselt. Kohus leiab, et hagejat ei saa süüdistada ka LE § 123 rikkumises – ebasobiva sõidukiiruse valimises, mistõttu ei suutnud etteaimatava takistuse puhul peatuda – sõidukid liikusid niigi tunduvamalt aeglasemalt lubatust ( kuna õueala ja muid kiirust piiravaid märke ei ole, siis asulasisesel teeliikluses on lubatud 50 km/h ), eesliikuja suunamuutusest märku ei andnud, tõendeid pole kohtule esitatud selle kohta, et L.T ei sooritanud ka eelnevalt mingi ebamäärase või ohtliku manöövri vms, mistõttu kohus leiab, et hageja ( aga ka kõrvaline mõistlik inimene ) ei saanud kuidagi ette aimata eesliikuja ootamatut käitumist – pööret vasakule tee osaks olevasse parklasse. Küll oleks võinud seda aimata juhul, kui L.T oleks koheselt maja juurde jõudes liikunud nö parkla alale ja liikunud piki mööda seda, nagu väitiski tunnistaja E.A Sellisel juhul võinuks öelda, et V-i juhi käitumisest oleks võinud aimata soovi parkida auto parklasse. Antud juhul võis hageja äärmisel juhul eeldada, et V-i juht soovib auto peatada maja trepikoja ees, aga mitte V-i juhi soovi pöörata parklasse. Eeltoodu alusel kohus leiab, et puudub põhjuslik seos hageja sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel. Küll on aga L.T käitumise ja saabunud tagajärje vahel põhjuslik seos. L.T alustas manöövrit veendumata enne selle ohutuses. Samuti rikkus ta ühtlasi ka LE § 82 - suunamärguanne tuleb vastavalt liiklusolukorrale anda õigel ajal, kuid mitte hiljem kui 3 sekundit enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist. Suunatulemärguanne peab jätkuma manöövri ajal ja tuleb lõpetada kohe pärast manöövrit. Juhul, kui L.T oleks enne manöövri alustamist veendunud selle ohutuses – vaadanud tahavaate- või külgvaatepeeglist, kuhu jäi tema taga pikalt sõitnud valge G, millest ta tunnistaja E.A juba „S“ poe juures mainis, andnud suunamärguande vähemalt 3 sekundit enne manöövri alustamist, et ka tagasõitnud juhil oleks olnud võimalik aru saada V-i juhi kavatsustest – ei oleks kokkupõrget toimunud. Et aga L.T eiras kõiki eelnimetatud tingimusi, siis kahju on tekitatud just L.T juhitud sõiduki liikumise ja paiknemise tagajärjel ning esineb põhjuslik seos L.T poolt juhitud sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel. Kindlustusandjal ( AS X ) liikluskahju hüvitamiskohustuse tekkimiseks peab olema kolmas isik ( L. T. ) tekkinud kahju eest vastutav. Kuna kohus tuvastas, et liiklusõnnetuse põhjustaski sõiduki V juht, tema poolt LE § 82 ja 91 rikkumine on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga ning hageja käitumises liikluseeskirja nõuete rikkumist ei esinenud, siis ongi L.T kindlustusandjal tekkinud liikluskahju hüvitamiskohustus.

Hageja on kandnud kulusid summas 13747.- krooni / tl. 10 /, millest kostja on hüvitanud 6106.50 krooni / tl. 21 /. Kostja hinnangul on hageja kasutanud 1993.a. sõiduki remontimiseks A-osasid B-varuosade asemel, mis on ebaproportsionaalne. Kohus sellega ei nõustu ja juhib kostja tähelepanu, et hageja on remondi käigus lasknud paigaldada Avaruosasid ( 4 tk ), kuid millest kolm olid kasutatud ja üksnes üks neljast oli uus. Hagejal oli vajadus sõiduk korda saada, et liiklemist jätkata, kostja aga samal ajal keeldus kahju hüvitamisest. Kostja ei ole esitanud kohtule ka tõendeid selle kohta, et ta oleks hagejale liiklusõnnetuse järel pakkunud välja remonditöökoda, kus oleks töid teostatud kostja huve arvestades. Kohus leiab, et V remondile kulunud summas on mõistlikus määras ning kostjal tuleb see hüvitada. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista liikluskahju hüvitis summas 7640 krooni ja 50 senti. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ( edaspidi TsMS ) § 162 lg. 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg. 1 sätestab, et asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning lõike 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lg. 1 ja 2 sätestavad, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Kuna kohus rahuldas hageja nõude täielikult, siis tuleb kõik asjas kujunevad hageja menetluskulud jätta kostja kanda ning kulude väljamõistmise lahendab määrusega asja lahendanud maakohus pärast asjas tehtud lahendi jõustumist.