Muud › Muud hagiasjad

krooni. 2003. a E liikluskindlustuse tavalepingu poliisis nr XXX on määratud kindlustusmakse 1 951 krooni 6 kuu eest. 2004. a saatis EAS teate nr XXX, millel on näha tohutut hinnatõusu (3 kuud kindlustust maksab 1 441 krooni) Teates on lisatud, et alates 01.05.2004. a annab tavapoliis liikluskindlustuse kindlustuskatte kõigis Euroopa Liidu ja rohelise kaardi konventsiooni liikmesriikides. Kuid tehniliselt ei ole hageja sihtotstarbelisel hooldussõidukil – talveteenistusmasinal pakutava teenuse kasutamise võimalust ega vajadust. Hageja nõuab kostjalt oma talveteenistusmasina kindlustusmakse vähendamist 1 951 kroonile (6 kuud kindlustust) ja enamtasutud kindlustusmakse 1 872 krooni tagastamist. Kostja vastus Kohtule 22.05.2007. a esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Hageja nõuab kindlustusmakse tagastamist liikluskindlustuse lepingu kehtivuse aja eest, mille eest on juba kantud kindlustusvastutust (leping nr XXX, poliis nr XXX kehtivus 02.11.2006. a kuni 04.05.2007. a). Hageja nõustus selle lepinguga, kui tasus kindlustusmakse summas 3 823 krooni. Seega ei oma tähtsust asjaolu, kas ta allkirjastas talle edastatud lepingu eksemplari või ei. Tegemist oli hooajaliselt kasutatava sõidukiga, mille suhtes sõlmis hageja iga aasta lepingu vaid poolaastaks. See, millises kindlustusseltsis kindlustusleping sõlmida, oli hageja otsustada. Kindlustusmakse aluseks olevad tariifid koostab iga kindlustusandja iseseisvalt nn vabakonkurentsi põhimõtteid järgides. Tariif on aluseks kindlustusmakse suuruse leidmiseks kindlustusvõtjale. Tariifid koostab kindlustusandja lähtudes liikluskindlustuse statistikast. Tariifid leitakse tariifiklasside kaupa. Tariifiklassideks jaotamisel võidakse arvestada sõiduki liiki, tema kasutamise otstarvet, sõiduki peamist kasutamise piirkonda, sõiduki mootori võimsust või registrimassi, kindlustusvõtja vanust ja sugu ning muid tegureid. Tariif sõltub tariifiklassi kuuluvate sõidukite ja isikute riskist ning perioodi pikkusest. Tariif sisaldab katet kindlustusandja vajalikele tegevuskuludele. Suurema võimsuse ja registrimassiga sõidukite tariifid on kõrgemad, kui väiksematel sõiduautodel, sest nende tekitatud kahjud on ulatuslikumad. Kindlustusandjad on liikluskindlustuse statistikale tuginedes leidnud, et muuhulgas hagejale kuuluva sõiduki riskisus on suur. Ebaõige on hageja väide nagu oleks talle kuuluvat sõidukit ebaõigesti tarifitseeritud seoses sellega, et hageja arvates on jäetud arvestamata, et tegemist on sihtotstarbelise sõidukiga. Sõiduki tehnilisest passist nähtub, et tegemist on veoautode kategooriasse kuuluva sõidukiga, mida kasutatakse hooldussõidukina. Sellised sõidukid kvalifitseeritaksegi veoautodeks, mida ei kasutata vedelkütte ja ohtlike veoste vedamiseks. Kohtuistung Kohtuistungil 07.11.2007. a. jääb hageja esitatud hagiavalduse juurde. Kostja esindaja seletuse kohaselt, juhul kui masinat kasutatakse hooajaliselt, siis riskikoefitsient ei vähene. Aastas peab masin kindlustatud olema vähemalt 182 päeva, siis alles riskikoefitsient väheneb. Tariif on õige. Kindlustusandjad võivad ise kujundada hinna. Hind on kõigile üks. Kui teenust on kasutatud, siis tuleb ka selle eest maksta. Hageja leiab, et tegelikult ei pea see olema mitte 182 päeva, vaid 180 päeva. Asi on selles, et veebruar on lühem kuu, seetõttu ei tule päevade arv täis. Kindlustus on kuue kuu peale,

kindlustusperioodis veebruar sees ja see on lühem kuu. See on talveteenistusmasin ja hageja kasutab seda siis, kui ilmaolud seda nõuavad. Kostja esindaja leiab, et hageja peaks tegema pikema perioodi peale kindlustuspoliisi, siis ta riskikoefitsient ka väheneks. Hagejale ei tule ka 180 päeva täis, vaid umbes 160. Hageja kindlustusperioodi pikkus pole olnud piisav, et ta koefitsient väheneks. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja esindaja ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele. Kohus on tuvastanud, et hagejale kuulub sihtotstarbeline hooldussõiduk XXX riikliku registrimärgiga XXX(tl 6). 02.11.2006. a väljastas hageja kostjale liikluskindlustuse tavalepingu nr XXX (tl 5) ning poliisi XXXkehtivusega kuni 04.05.2007. a. Kindlustusmakse perioodi 02.11.2006. a kuni 04.05.2007. a oli 3 823 krooni (tl 8). Hageja leiab, et kostja on alusetult suurendanud kindlustusmakset ning taotleb kindlustusmakse vähendamist. VÕS § 462 lg 1 kohaselt kindlustusvõtja võib nõuda kindlustusmakse vähendamist järgmisteks kindlustusperioodideks, kui suurem kindlustusmakse lepiti kokku kindlustusriski suurendava asjaolu tõttu ja see asjaolu on lepingu sõlmimise avalduse tegemise ja lepingu sõlmimise vahelisel ajal või pärast lepingu sõlmimist ära langenud või tähtsuse kaotanud või kui kindlustusrisk on sel ajal püsivalt vähenenud. Kohtule on esitatud liikluskindlustuse tavalepingu poliis XXX, millelt nähtub, et perioodil 22.10.2003. a kuni 21.04.2004. oli kindlustusmakse 1 951 krooni, mis hageja hinnangul ongi õige kindlustusmakse. Kostja vastuväite kohaselt kindlustusmakse suuruse arvestab kindlustusandja lähtudes tariifist ning kindlustusvõtja poolt esitatud ja tema kohta teadaolevatest andmetest, selle suurus oleneb kindlustusvõtjast ja tema omandis olevast sõidukist. Kindlustusmakse suurus on otseses sõltuvuses riskist, mida kindlustusandja lepinguliselt kannab konkreetse kindlustusvõtja ja tema omandis oleva sõiduki suhtes. Liikluskindlustus on Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 1 järgi kohustuslik kindlustus ning sama seaduse §-st 2 tulenevalt reeglina suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus. Kohus nõustub kostjaga selles, et liikluskindlustuse tavalepingu allkirjastamata jätmine ei anna alust järelduseks, et hageja ja kostja ei ole lepingut sõlminud. Hageja on tasunud kindlustusmakse ning kostja väljastas hagejale poliisi. LKindlS § 18 lg 3 kohaselt kindlustusandjal on kohustus poliis väljastada vaid perioodi kohta, mille eest on tasutud. Seega oli kindlustatud sõiduki suhtes perioodil 02.11.2006. a kuni 04.05.2007. a kindlustuskaitse. Kohus on seisukohal, et hageja ei saa nõuda kindlustusmakse tagastamist liikluskindlustuse lepingu kehtivuse aja eest, mille eest on juba kantud kindlustusvastutust. Kohtu hinnangul tuleneb see ka LKindlS § 20 lg-st 1, mille kohaselt kindlustusandja ja kindlustusvõtja ei saa kokku leppida, et liikluskindlustuse leping lõpeb tagasiulatuvalt. Kohtu hinnangul ei ole kostja kindlustusmakset alusetult suurendanud. Liikluskindlustuse seaduse § 50 kohaselt kindlustusandja koostab tariifid, arvestades liikluskindlustuse statistikat, sõidukiga eelmisel kindlustusperioodil teeliikluses põhjustatud liikluskahju, kindlustusmaksega kaetud perioodi pikkust ning muid tegureid. Tariif sisaldab ka kindlustusandja tegevuskulu, mis muu hulgas katab Garantiifondi liikmemaksu ning Finantsinspektsiooni järelevalvetasu. Hageja hinnangul on ta 35 juhistaažiga kutseline autojuht ning avariisid ei ole põhjustanud, omaniku riskikoefitsent on aga püsivalt 1,00. Kostja selgituse kohaselt, juhul kui masinat kasutatakse hooajaliselt, siis riskikoefitsient ei vähene. Kohtu hinnangul ei oma käesolevas vaidluses tähtsust

see, kas riskikoefitsiendi vähenemiseks peaks kindlustusperiood olema 180 või 182 päeva. Hageja sõiduki XXX suhtes arvestatakse riskikoefitsienti arvestusperioodi ajavahemiku 01.01. kuni 31.12. arvestuses. Hageja kasutab sõidukit hooajaliselt, seega ei olnud täidetud tingimus, et poliisi kehtivuspäevade arv oleks nimetatud perioodil ületanud 182 päeva (tl 38, 40, 48), vaid hageja sõiduki puhul oli see ligikaudu 160 päeva. Hageja on kohtumenetluses avaldanud, et osutab kohalikule omavalitsusele lumelükkamise teenust ning kindlustab sõiduki esimese lume saabudes. Kohtu hinnangul peab hageja kaaluma, kas kindlustuslepingu sõlmimise sidumine esimese lume tulekuga on majanduslikult kõige otstarbekam. Hagejal on võimalik sõlmida kindlustusleping ka konkreetseks perioodiks, mis tooks kaasa soodsama riskikoefitsiendi. Kohtu hinnangul ei ole kostja kasutanud hageja sõiduki tarifitseerimisel ebaõigeid andmeid. Hageja sõiduk on veoautode kategooriasse kuuluv hooldussõiduk ning kostja on selle kvalifitseerinud veoautoks, mida ei kasutata vedelkütte ja ohtlike veoste vedamiseks. Kohtu hinnangul kaasneb igasuguse klassifitseerimisega paratamatult teatav üldistusaste, ei saa eeldada, et iga konkreetse sõiduki jaoks on eraldi tariif. Tariifide koostamine on kostja seadusest tulenev õigus. Kohus on seisukohal, et hageja leiab ekslikult ning lähtub üksnes subjektiivsest kaalutlusest, et tema hooldusmasina riskisus on väike. Kostjal on õigus arvestada liikluskindlustuse statistikat. Statistika kohaselt on suurema võimsuse ja registermassiga sõidukite tekitatud kahjud ulatuslikumad, muuhulgas näitab statistika, et ka hageja sõidukiga sarnaste teehooldussõidukite riskisus on suur. Eeltoodu alusel jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.