Pärnu Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Toomas Talviste
Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht
23. november 2007.a Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja kantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-07-10804
Tsiviilasi
H.P. hagi H. E-P E OÜ vastu palga maksmisega viivitamise eest viivise ja lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga nõudes kogusummas 15 212.40 krooni Hageja H.P, isikukood xxxxxxxxxx, eluk. xxxx xx-xx, xxxxx linn Kostja H. E-P EOÜ, registrikood xxxxxxxxxx, asuk. xxx xx, Haapsalu linn, lepinguline esindaja advokaat V.P.
Menetlusosalised ja nende esindajad Asja lahendamise viis
Kohtukulude jaotus Edasikaebamise kord
Kirjalikus menetluses Rahuldada H.P.hagi osaliselt. Välja mõista H. E-P E OÜ-lt viivis palga maksmisega viivitamise eest summas 135 (ükssada kolmkümmend viis) krooni ning keskmine palk lõpparve kinnipidamise eest summas 13 317 (kolmteist tuhat kolmsada seitseteist) krooni ja 4 (neli senti) H.P. kasuks. Jaotada menetluskulud poolte vahel võrdeliselt vastavalt hagi rahuldatud osale. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asja sisu kirjeldus, esitatud nõuded ja väited, vastuväited ja tõendid Lääne– ja Hiiumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni menetluses oli H.P.avaldus H. E-P E OÜ vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ning hüvitise nõudes palga ja lõpparve väljamaksmise eest. Töövaidluskomisjoni 14.02.2007.a otsusega töövaidlusasjas nr 9.05-02/368/07 (tl 10) tunnistati H.P.tööleping H. E-P E OÜ-ga lõppenuks 19. novembril 2006.a töötaja algatusel ning mõisteti H E-P E OÜ-lt välja H.Pi kasuks viivis summas 415.70 krooni palga maksmisega viivitamise eest ja keskmine palk summas 14 796.70 krooni lõpparve kinnipidamise eest.
Tsiviilasi nr 2-07-10804 H E-P E OÜ on esitanud (individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg 1 ja lg 4 alusel, millisel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool) Pärnu Maakohtule 23.03.2007.a avalduse (tl 7-8), milles palub vaadata hagimenetluse korras läbi H..P 05.02.2007 Lääne- ja Hiiumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile esitatud avaldus osas, millega mõisteti H E-P E OÜ-lt välja viivis palga maksmisega viivitamise eest ja keskmine palk lõpparve kinnipidamise eest. Avaldaja ei nõustu töövaidluskomisjoni eelnimetatud otsusega osas, millega mõisteti välja viivis ja keskmine palk. Töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud osas, milles tunnistati tööleping lõppenuks töötaja algatusel 19.11.2006.a ehk sisuliselt tunnistati töölepingu lõpetamine distsiplinaarkorras tööandja poolt ebaseaduslikuks. Hageja nõuded, väited ja tõendid Hageja H. P. poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse (töövaidluskomisjoni (TVK) toimik tl 2-3) kohaselt sõlmiti poolte vahel tööleping (TVK tl 6-8) 21.07.2006.a katseajaga 4 kuud. 01.11.2006.a väljastas perearst T. L. hagejale töövõimetuslehe, mis lõppes 13.11.2006.a. Samal päeval esitas hageja tööandjale H. E-P E OÜ-le (edaspidi kostja) avalduse (TVK tl 5), milles palus lõpetada tööleping ning vabastada hageja töölt alates 14. novembrist 2006.a. Avalduse esitamise päeval saatis hageja kostjale ka haiguslehe ülaltoodud perioodi eest. Kostja ei nõustunud hageja lahkumisavaldusega, vaid lõpetas lepingu distsiplinaarkorras ning lubas hageja palgast kinni pidada tema kui töötaja poolt tekitatud kahju. Kostja saatis hagejale töölepingu lõpetamise lisa koos teadaandega (TVK tl 4 ja 10), mille kohaselt tööleping on lõpetatud alates 23. novembrist 2006.a ning et lõpparvest on kinni peetud tekitatud kahju summas 10 422 krooni. Paar nädalat hiljem saatis tööandja järgmise töölepingu lisa (TVK tl 9), mille kohaselt on töötajale makstud puhkusekompensatsiooni summas 10 422 krooni. Lõpparve on hagejale välja makstud 30. novembril 2006.a. Hageja oma seisukohas (tl 35-36) nõustub Lääne- ja Hiiumaa Töövaidluskomisjoni otsusega
2 (6)
Tsiviilasi nr 2-07-10804 valdusleping (tl xx-xx) ning sõiduki Volkswagen Passat xxx xxx registreerimistunnistus (tl xx-xx)) bensiini ostude finantseerimiseks ning hageja esitab ostusid tõendavad kviitungid kostjale hiljemalt järgnevaks palgapäevaks. 07.08.2006 kandis kostja hageja pangakontole 256.26 EUR ehk 4009.59 krooni tööriistade ostmiseks, mida tõendab Nordea panga kostja konto väljatrükk (tl xx, xx). Tööriistade ostmist tõendavaid kviitungeid ei ole hageja tänaseni kostjale esitanud ning kahest ostetud ketassaest Makita 5640R andis hageja kostjale üle vaid ühe. Asjaolu, et hageja ostis kostja nimel tööriistu, mh kaks ketassaagi Makita 5640R (kumbki saag ostuhinnaga 1890 krooni), tõendab AS-i V. poolt väljastatud raamatupidamisregistri väljavõte (tl 30). Ajavahemikul 11.08.2006-01.09.2006 kandis kostja hageja pangakontole 836.64 EUR ehk 13 090.57 krooni sõiduauto bensiini ostmiseks, mida tõendavad Nordea panga kostja konto väljatrükid (tl 32-33). Hageja on esitanud kostjale vaid kaks bensiini ostu kviitungit summas kokku 181.01 EUR ehk 2832.19 krooni (tl 66-69). Ülejäänud summa, s.o 10 258.38 krooni, sihtotstarbelise kasutamise kohta pole hageja kostjale tõendeid tänaseni esitanud. Ajavahemikul 05.09.2006-07.10.2006 kandis kostja hageja pangakontole 220 EUR ehk 3442.25 krooni laevapiletite ostmiseks. Hageja on esitanud kostjale vaid kaks kviitungit kollektiivselt ostetud (11.09.2006 ja 01.10.2006) laevapiletite kohta summas kokku 3860 krooni (tl 69), millest hageja osa on 1227.50 krooni (582.50 + 300 + 345 = 1227.50). Ülejäänud summa, s.o 2214.75 krooni sihtotstarbelise kasutamise kohta pole hageja samuti esitanud kostjale tõendeid tänaseni. Kostja leiab, et tema poolt hagejale üle antud rahasummad laevapiletite, bensiini ja tööriistade ostmiseks on õiguslikult hinnatavad avanssidena, mille sihtotstarbelise kasutamise kohta oli hageja kohustatud esitama kostjale aruandeid koos kulutusi tõendavate dokumentidega. Tegemist on hageja võlgadega kostja ees. Hageja ei nõustu, et neid summasid oleks saanud tema palgast või lõpparvest kinni pidada. Hageja väitel on teiste temaga koos kostja juures töötanud isikute analoogsed kviitungid kostjale edastatud, need on aktsepteeritud ja kostja ei saa väita, et avansiks antud summade kulutamine oleks tõendamata. Arvestades asjaolu, et hageja palgapäevaks (s.t 10.11.2006) oli kostjale tagastamata avansi summa kokku 14.363.13 krooni (1890 + 10 258.38 + 2214.75 = 14 363.13) ning hagejale väljamaksmisele kuulnud palk 2006.aasta 43. ja 44. töönädala eest oli 590 EUR ehk 9231.49 krooni, pidas kostja tagastamata avansi kinni hageja palgast. Kuivõrd hageja nimetatud palgast ei jätkunud tagastamata avansi nõude rahuldamiseks, pidas kostja tagastamata avansi ülejäänud osa kinni hageja lõpparvest. Hageja esitas keskmise palga väljamõistmise nõude, samuti nagu ka viivise nõude, vastunõudena kostja nõudele varalise kahju hüvitamiseks ja avansi tagastamiseks. Kostja arvates on hageja keskmise päevapalga nõue iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud päeva eest ebaõiglane eelkõige seetõttu, et hageja ise töötajana ei käitunud heas usus. Kostja oleks nii või teisiti lõpetanud hagejaga tööõigussuhte katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu, kui hageja poleks lahkumisavaldust varem esitanud. Kostja kaotas usalduse hageja vastu eelkõige järgmistel põhjusel: - 31.10.2006 enne kella 12.00 lahkus hageja omavoliliselt töökohalt (ehitusobjektilt Soomes), sõitis samal päeval Eestisse ega naasnudki töökohta tagasi. Töödejuhatajat ega ühtegi teist ülemust hageja oma äraminekust ei teavitanud. Hageja ei võtnud vastu ka mobiiltelefoni, kui kostja seaduslik esindaja talle korduvalt mitme järjestikusel päeval helistas, et selgitada välja töökohalt lahkumise põhjus; - Hageja põhjustas kostja vara riisumise summas 1890 krooni, kuivõrd jättis kostjale üle andmata kahest ostetud ketassaest ühe;
3 (6)
Tsiviilasi nr 2-07-10804 Hageja põhjustas ka kostja sõiduauto rikkumise 31.10.2006, sest kui hageja poleks talle kostja poolt usaldatud autot ja selle võtmeid järelevalveta jätnud, poleks kolmas isik omavoliliselt ja ebakainelt autoga sõitma minnes liiklusõnnetust põhjustatud. Kostja arvates on hageja keskmise päevapalga (s.o 1479.66 krooni) väljamõistmise nõue iga lõpparvega viivitatud päeva eest ka ebaproportsionaalselt suur. Kui eeldada, et kostja viivitaski 8 päeva (s.o 20.11.2006 - 28.11.2006), siis arvestades hageja keskmist päevapalka 1479.66 krooni oleks võimalikuks väljamõistetavaks suumaks 11 837.28 krooni. Kostja leiab, et hageja keskmise palga nõue ei või kujuneda hageja rikastumise vahendiks kostja arvel. Mis puudutab hageja palga ja lõpparve väljamaksmisse 29.11.2006, siis kostja selgitab, et maksis selle välja vastutulelikkusest hageja perekonnale, kes kostja arvates ei peaks kannatama hageja tegude tõttu. Palga ja lõpparve väljamaksmisega kostja teadvustas tagastamata avansi hilisema väljanõudmise keerukust ja ajakulu. Lisaks märgib kostja, et Tartu tööpiirkonna kohtutäitur on Ivi Kalmet on saatnud kostjale rahalise nõude arestimise akti, millega arestiti hageja rahalised nõuded summas 7987 krooni ning kohustatakse kostjat sama summa hagejale mitte välja maksma. Hageja viimane tööpäev oli 31.10.2006. Alates 01.11.2006 kuni 13.11.2006 (k.a) oli hageja töövõimetuslehel. Hageja kirjutas lahkumisavalduse 13.11.2006 ning palus töölepingu lõpetada alates 14.11.2006. Lahkumisavalduse sai tööandja posti teel kätte 15.11.2006. Hageja ei arvestanud kolme päevase etteteatamistähtajaga ning alates 14.11.2006 hageja enam tööl ei käinud. Kuna hageja lahkus töölt omavoliliselt enne etteteatamistähtaja möödumist, siis oli kostjal õigus saada hagejalt hüvitist kolm keskmist päevapalka, so 4439.01 krooni (3 x 1479.67). Seega töölepingu lõpetamise päevaks 19.11.2006 oli hoopis hageja see, kes oli kostjale võlgu 3864.71 krooni (4439.01 – 574.30). Keskmise päevapalga hüvitisena sissenõudmisest töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud aja eest teatas kostja hagejale 15.11.2006 kirjaliku teadaandega, mis on hinnatav tasaarvestuse avaldusena. Eeltoodut arvestades leiab kostja, et ta 29.11.2006 maksis ta hagejale 15 167.02 krooni välja alusetult. Kui kohus mingil põhjusel leiab, et lõpparve väljamaksmisega siiski viivitati, siis on kostja seisukohal, et hageja keskmise palga nõue summas 14 796.70 krooni on ebaproportsionaalselt suur võrreldes selle summaga, mis tegelikult oleks kuulunud hagejale väljamaksmisele, s.o 574.30 krooni. Kostjal ei olnud võimalik töölepingu lõppemise päevaks välja arvutada lõpparve suurust, kuna hageja ei olnud tähtajaks kostjale esitanud avansi sihipärast kasutamist tõendavaid dokumente. Teabe hageja poolt tööriistade ostmise ja maksumuse kohta sai kostja alles 04.12.2006 AS-i V. raamatupidamisregistri väljavõttest, kuigi tegelikult oli hagejal töölepingust tulenev otsene kohustus esitada tööandjale töölepingu lõppemise päeval kõik kuludokumendid ja tagastada tööriistad ja -vahendid. Poolte vahel sõlmitud töölepingu p 10.1 kolmanda taande kohaselt oli töötaja kohustatud töölepingu lõpetamisel sõltumata lõpetamise alusest tööandjale tagastama kõik temale tööandja poolt usaldatud dokumendid ja materiaalsed väärtused hiljemalt töölepingujärgse viimase tööpäeva alguseks. Eeltoodut arvestades leiab kostja, et lõpparve väljamaksmisega viivitati kaalukal põhjusel, kuivõrd viivitus toimus hagejast endast tulenevatel asjaoludel. -
Kohaldatavad õigusnormid, kohtu põhjendused ja tuvastatud asjaolud Antud asjas puudub vaidlus selles, et kostja pidi hagejale 2006.aasta 43. ja 44. nädala palga maksma 10.11.2006.a, et palgasummaks oli 590 EUR ehk 9231.49 krooni ning et nimetatud summat nimetatud ajal ei makstud. Vastavalt TLS § 74 lg 2 ja palgaseaduse (PalS) § 32 lg 1 on tööandja kohustatud maksma töötajale töölepingu lõpetamise päeval kõik saadaolevad summad ehk lõpparve. Seega viivitas kostja palga maksmisega 9 päeva (11.-19.11.2006) ning peaks PalS § 35 kohaselt maksma viivist 0,5% maksmata summast iga viivitatud päeva eest. Edasise aja eest ei saa aga hageja enam viivist nõuda, sest tööleping lõppes 19.11.2006 (mis ei 4 (6)
Tsiviilasi nr 2-07-10804 ole asjas vaidlusalune, sest on tuvastatud sama töövaidluse lahendamise käigus töövaidluskomisjoni otsusega). Töölepingu lõppemisel muutus saamata jäänud palk juba lõpparve osaks (lisaks ka kasutamata puhkuse hüvitis 379.35 EUR ehk 5 935.53 krooni, millises summas samuti vaidlus puudub). Lõpparve kinnipidamisele rakenduvad aga juba teised sanktsioonid ja nimelt TLS § 119 lg 2, mille kohaselt on tööandjal kohustus keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud päeva eest. Paralleelset palga maksmise viivist ning lõpparve kinnipidamisel saadava hüvituse maksmise kohustust tööandjal ei ole. Hageja seda ka ei nõua, nõustudes oma 06.06.2007.a menetlusdokumendis (tl 35-36) töövaidluskomisjoni otsusega täielikult, millisel juhul loeb kohus tema nõuded muutunuks (vähenenuks) lähtuvalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 5 p 2 ja vastavaks töövaidluskomisjoni otsuses sätestatule. Kostja tugineb oma vastuväidetes sellele, et hagejale oli makstud avanssidena teatud summad, milliste osas olid suulised kokkulepped nende kulutuste tõendamise kohta dokumentide esitamiseks. Sisuliselt ei ole hageja neid väiteid vaidlustanud ja need tuleb lugeda omaksvõetuks TsMS § 231 lg 4 kohaselt. Mis puutub hageja väidetesse kaastöötajate esitatud täiendavate tõendite esitamisse kostjale avansisummade kasutamise kohta, siis need on jäänud paljasõnaliseks. Hageja ei ole ka taotlenud kohtult nimetatud võimalike tõendite väljanõudmist kostjalt ega esitanud selle kohta muid tõendeid (nt tunnistajate ütlused), seega leiab kohus, et tuvastatuks saab lugeda üksnes nende tõendite esitamise avansimaksete kulutamise kohta, millised kostja ise on esitanud. PalS § 36 lg 2 kohaselt võib tööandja töötaja palgast kinni pidada tööandjale tähtajaks tagastamata avansse. Kuna ülalpool on leidnud tuvastamist, et hagejale maksti kostja nimetatud summad (nende kohta on esitatud ka tõendid pangaväljavõtete näol) avanssidena ning et nende summade kohta esitati kuludokumente ainult osaliselt ehk kostja nimetatud suuruses, on kohus nõus kostja positsiooniga, et nimetatud summasid oli kostjal õigus hageja palgast kinni pidada. Samas ei saa õiguslikult põhjendatuks pidada kostjapoolset palgast kinnipidamist sellises ulatuses nagu see aset leidis – peeti kinni kogu saadaolev palk, ja seda nii 10.11.2006.a ehk palgapäeval kui 19.11.2006.e ehk lõpparve maksmise päeval. Palgast kinnipidamine on oma olemuselt tasaarvestus. Tasaarvestust reguleeriv võlaõigusseadus (VÕS), mis kohaldub läbi VÕS § 1 lg 1 ka töölepingutele, seab aga tasaarvestamisele piirangud. VÕS § 200 lg 1 p 2 ei luba tasaarvestada teise poole nõuet, millele seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata. PalS § 36 lg 3 sätestabki, et palgale sissenõude pööramise ulatuse sätestab täitemenetluse seadustik. Viimatinimetatud seadus aga piirab (§ 132 lg 1) sissetulekule sissenõude pööramise ühe miinimumpalgaga. Sel põhjusel leiab kohus, et kuigi kostjal oli õigus PalS § 36 lg 2 alusel kostjale 10.11.2006.a väljamaksmisele kuulunud palgast kinnipidamisi teha, sai seda teha selliselt, et miinimumpalga (2006.aastal 3000 krooni) ulatuses pidanuks kostja palka saama. Seega on kostja palga maksmisega viivitanud 9 päeva 3000-kroonise summaga ning hageja nõue maksmata palga viivise osas on põhjendatud osaliselt, summas 9x3000x0,005=135 krooni. Kui töötaja saadaolev palk, millest on maha arvatud täitemenetluse seadustiku kohaselt tema kätte jääma pidav summa, on väiksem kui tööandja nõue (nagu antud juhul), tulnuks seda nõuda eraldi menetluses, kuid selline olukord ei ole mingil juhul aluseks PalS § 36 lg 3 sätete rikkumisele ja palga täies ulatuses välja maksmata jätmisele. Lõpparvet pidas kostja kohtu hinnangul kinni samuti osaliselt alusetult ja seda kahe summa osas: 1) palga osas oleks juba ülalviidatud põhjendustel kostja pidanud välja maksma 3000 krooni, sest hagejal oli saamata palka üle 9000 krooni (isegi kui sellest lahutada 10.11.2006.a makstav 3000 krooni, jääb üle ikkagi suurem summa); 2) kasutamata puhkuse rahalise hüvitise (5935.53 krooni) kinnipidamiseks aga puudub seaduses sätestatud alus. Nimetatud summa näol ei ole tegemist palgaga PalS § 2 lg 1 mõttes, vaid see on rahaline hüvitis, mille maksmise aluseks on puhkuseseaduse § 25. Seega ei kohaldu PalS § 36 lg 2 kasutamata puhkuse rahalisele hüvitisele.
5 (6)
Tsiviilasi nr 2-07-10804 Kostja on õigesti viidanud Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-138-00, kus öeldakse: „Lõpparve kinnipidamisega ei ole TLS § 119 lg 2 tähenduses tegemist siis, kui tööandja jätab lõpparve maksmata või viivitab selle maksmisega kaalukatel põhjustel. Kohus võib lugeda lõpparve kinnipidamise kaalukaks põhjuseks vaidluse lõpparve koosseisus väljamaksmisele kuuluvate summade aluse või suuruse üle, kui seaduse säte või töölepingu tingimus, millel see alus põhineb, on mitmeti tõlgendatav või vastuolus seaduse mõne teise sättega või töölepingu teiste tingimustega. Seega lõpparve koosseisu kuuluvate summade aluse või suuruse vaieldavus ainuüksi ei ole tööandja vastutuse kohaldamata jätmise aluseks.“ Seega võivad olemas olla sellised kaalukad põhjused, mis lubavad lõpparve kinnipidamist. Käesolevas asjas aga kohus sellised põhjuseid ei näe ega nõustu kostja sellekohaste väidetega. Mingite töölepingu sätete mitmetitõlgendatavuse ega seadusega vastuolus olemisega antud juhul tegemist ei ole. Kostja ise oli avansisummade ja nende kulutamise tõendamata osa suhtes selgel positsioonil ning mingit vaidlust selles osas poolte vahel ka ei olnud, kusjuures ülalviidatud lahendist on näha, et vaidlus üksi ei ole ka kaalukas põhjus. PalS § 36 lg 2 ja teisi käesolevas otsuses nimetatud sätteid appi võttes ei olnud kostjal mingeid takistusi hagejale lõpparve väljamaksmiseks õigel päeval ja ulatuses, mis vastab seadusega lubatule. Asjaolud, et pooled leppisid kokku avansisummade kasutamise korras ning et töölepingu p 10.1 kohaselt pidi hageja tagastama töölepingujärgseks viimaseks päevaks kõik materiaalsed väärtused ning et hageja neid kohustusi ei täitnud, ei saa kohtu arvates selliseks takistuseks olla. Kui hageja esitanuks avansimaksete kulutamist tõendavaid dokumente hiljem, saanuks kostja selles osas hagejale ka täiendavaid makseid teha. Hageja poolt väidetav kahju tekitamine, omavoliline töölt lahkumine vm kostja nimetatud põhjused võivad olla aluseks nõuetele hageja vastu, mitte aga kaalukaks põhjuseks lõpparve kinnipidamiseks. Tööseadusandluse mõttes on palga ja rahaliste hüvitiste nõuetekohase maksmise osas töötaja töösuhte nõrgem pool, kellele on tagatud nimetatud summade saamise õigus. Seega on hageja nõue lõpparve maksmisega viivitamise eest iga päeva osas keskmise palga saamiseks põhjendatud, ent mitte hageja (10) ega kostja (8) viidatud päevade eest, vaid 9 päeva eest ehk 9x1479.67=13 317.04 krooni (päevapalga suuruse osas vaidlus puudub), sest viivitus kestis 20.-28.11.2006.a. Kostja on juba töövaidluskomisjoni menetluses esitatud maksekorraldused (TVK tl 20-21), mis tõendavad lõpparve tasumist 29.11.2006.a, mitte 30.11.2006.a, nagu seda on nimetanud hageja. Mis puutub kostja väidetesse ebaproportsionaalsusest – lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest saadav summa on liiga suur võrreldes tasumata lõpparvega – siis need väited ei ole asjas kohased ega muuda ära tööandja kohustust lõpparve õigel päeval välja maksta. Kohus juhib tähelepanu sellele, et seadusandja on ebaproportsionaalsuse printsiibiga juba arvestanud, sest TLS § 119 lg 2 kohaselt ei saa lõpparve maksmisega viivitamisel sõltumata viivitamise ajast suuremat summat tööandjalt üldse välja mõista kui ühe kuu palk. Menetluskulud. Tulenevalt hagi osalisest rahuldamisest, ent silmas pidades hagi rahuldamist enamikus ulatuses, peab kohus õigeks TsMS § 163 lg 1 kohaselt jagada menetluskulud selliselt, et need jäävad poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
Toomas Talviste Kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.