Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

AV(edaspidi hageja) KOÜ (edaspidi kostja) juures kunstnikuna tööle. Hageja tööülesanneteks olid tellimuste alusel mööblile piltide maalimine, kostja tootmises nõustamine ning muud kostja poolt määratud tööülesanded, milledeks praktikas osutusid kohustused viibida kostja asukohas korraldatud koolitustel ja tootmisalastel nõupidamistel. Töölepingu alusel oli hagejal katseaeg 4 kuud ja tööülesannete täitmise asukoht hageja elukoht. Seega pidi hageja töötama kodus. Hageja põhibrutopalgaks määrati töölepingu sõlmimisel 3 000.00 krooni kuus ja alates 01.01.2007 tulenevalt alampalga tõusust 3 600.00 krooni kuus. Töölepingule lisaks sõlmisid hageja füüsilisest isikust ettevõtjana (edaspidi FIE-na) ja kostja 22.08.2006 kaheks aastaks ka töövõtulepingu, mille objektiks oli puitmööbli ja kujunduselementide maalimisteenus vastavalt etteantud šabloonidele. Nimetatud teenuse eest esitas hageja kostjale igakuiselt arveid. 24.01.2007 teatas kostja põhjendusi esitamata, et lõpetab ühepoolselt hagejaga sõlmitud töövõtulepingu. Samal päeval teatas kostja, et lõpetab alates 23.02.2007 ka hagejaga sõlmitud töölepingu TLS § 86 p 4 ja § 101 lg 1 alusel mittevastavuse tõttu kunstniku ametikohale. Kuni lepingute lõpetamiseni ei olnud aga kostja esitanud hagejale ühtegi kirjalikku etteheidet töövõtulepingu alusel osutatud maalingute mittesobivuse, nõuetele mittevastavuse või ebakvaliteetsuse kohta. Tulenevalt nimetatud teatest lõpetas kostja hagejaga sõlmitud töölepingu 23.03.2007. Seega alates 24.01.2007 toimusid poolte vahelised suhtes üksnes töölepingu alusel kui töösuhted. 24.03.2007 sai hageja postiga käskkirja, mille kohaselt määrati hagejale distsiplinaarkaristusena noomitus töölt puudumise ja kostja poolt nõutud seletuskirja tähtajaks esitamata jätmise tõttu. Hageja leiab, et nii töölepingu lõpetamine kui ka distsiplinaarkaristuse määramine olid ebaseaduslikud. Ühtegi seadusest tulenevat alust tööleping lõpetada ei ole kostja töölepingu lõpetamise teates fikseerinud ega ole ka tegelikult toimunud. Isegi kui kostja poolt ebakvaliteetseks nimetatud maalingud seda ka tegelikult oleksid ja isegi kui see oleks omistatav hagejale kui kostja töötajale, siis on töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 4 ja § 101 lg 1 alusel mittevastavuse tõttu kunstniku ametikohale kostja etteheidete pinnalt ilmselgelt ebaproportsionaalne ja põhjendamatu. Nimelt on hageja füüsilisest isikust ettevõtjana teostanud kostja tellimusel rohkem kui 1250 maalingut, mistõttu moodustavad väidetavalt ebakvaliteetsed maalingud nende kogumahust tühise osa. Distsiplinaarkaristuse alus ehk see, et hageja puudus töölt, on kostja poolt tõendamata. Nimelt kinnitab hageja, et ta viibis vastavatel päevadel töölepingu alusel tööülesannete täitmise kohas ehk oma kodus. Seletuskirja ei esitanud hageja kostjale aga seetõttu, et viibis sel ajal töövõimetuslehel. Samuti on hageja seisukohal, et poolte vahel oli töösuhe. Hageja oli allutatud kostja võimule ega olnud oma tööalastes valikutes vaba ning pidi täitma töösisekorraeeskirja. Kostja juhtimis- ja kontrollifunktsiooni olemasolu kinnitab üheselt ka hagejale määratud distsiplinaarkaristus ja selle sisu. Peale selle oli hagejale täidetud tööraamat ja hageja oli kohustatud esitama kostjale töölt puudutud aja eest haiguslehed. Maalimisteenuse osutamine töövõtulepingu alusel ei vabastanud hagejat töötaja kohustustest töölepingu alusel. Eeltoodu alusel palub hageja tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, mõista hageja kasuks välja töölepingu seaduse (TLS) § 117 lg 2 alusel hüvitis kuue kehtiva alampalgamäära ulatuses summas 21 600.00 krooni ja tühistada hagejale määratud distsiplinaarkaristus. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Vastuses kostja seisukohale lisab hageja, et eksitav on kostja püüd näidata, justkui oleks töölepingu sisu olnud üksnes mööblile piltide maalimine. Hageja osales ka koosolekute korraldamises ja tootmisalases nõustamises ning kohustuslikel koolitustel. Ebaõige on ka kostja väide, et hageja ei avaldanud kordagi soovi teha tööd töölepingu alusel. Samuti on hageja seisukohal, et töösuhte puudumise kinnituseks ei saa olla hageja kokkulepitud tööga kindlustamata jätmine ja kostjapoolsete vajalike korralduste andmata jätmine. Hageja on töölepingu algusest saadik tegutsenud teadmises, et sõlmitud tööleping on kehtiv. Hageja ei olnud teadlik kostja soovist sõlmida tööleping üksnes fiktiivselt. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud nõuete ja põhjenduste juurde. II Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista. Mõlemad poolte vahel sõlmitud lepingud olid sõlmitud sama töö

tegemiseks ja alates 22.08.2006 maalis hageja pilte mööblile ainult võlaõigusliku lepingu alusel, esitades iga maalingu eest kostjale arve. Hageja ei maalinud ühtegi pilti töölepingu alusel ega nõustanud kostjat tootmise alal ega avaldanud kordagi soovi teha tööd töölepingu alusel. Kostja on hagejale eelnevalt selgitanud ja hageja on olnud teadlik sellest, et poolte poolt sõlmitud tööleping sõlmiti lisaks võlaõiguslikule alltöövõtulepingule eesmärgiga tagada hagejale töösuhtest tulenevad sotsiaalsed garantiid. Töölepingu sõlmimine oli üksnes kostja poolt hea tahte väljendus hageja suhtes. Seega, kuna töölepingu alusel kostja hagejale tööd ei andnud ning hageja töölepingu alusel tööd ei teinud ja seda kostjalt ka ei nõudnud, tuleb poolte vahel sõlmitud tööleping lugeda TsÜS § 84 lg 1 alusel tühiseks, millel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Lähtuvalt sellest on ka hagejale määratud distsiplinaarkaristus tühine. Asjaolu, et kostja lõpetas poolte vahel sõlmitud töölepingu TLS § 84 p 4 alusel ei muuda nimetatud töölepingut kehtivaks, mille alusel saaks hageja hüvitist nõuda. Töölepingulist suhet ei muuda kehtivaks ka asjaolud, millele hageja hagis on viidanud. Samas võib ka töövõtulepingu alusel teenust osutav isik tellija nõudel seletuskirja kirjutada. Nimetatud seletuskirjade nõuetes käsitleti töövõtulepingu alusel maalitud ebakvaliteetseid maalinguid. Hageja väide tema tegutsemisvabaduse piiramise ja tööalaste valikute vabaduse kohta on aga alusetu. Kostja leiab, et hageja käitub kostja suhtes pahatahtlikult. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Täiendavalt lisas kostja, et hageja aktsepteeris olukorda, kus ta teenust osutas võlaõigusliku lepingu alusel ja lisaks sellele sai töölepingu alusel makstavat palga alammäära juhuks, kui võlaõigusliku lepingu alusel tellimuste arv on väike. Kostja ei ole kunagi palunud, soovinud ega nõudnud, et hageja nõustaks kostjat tootmisalaselt, veel vähem korraldaks koosolekuid. Koolitused, kus hageja osales, toimusid aga töövõtulepingu alusel tehtavate maalingute raames. Töösisekorraeeskirja hageja täitma ei pidanud ja teenust võis hageja osutada enda jaoks sobivas kohas. Juhul, kui kohus peaks siiski leidma, et vaatamata kostja selgitusele eksisteeris poolte vahel ka töölepinguline suhe, siis palub kostja jätta hageja nõuded, eelkõige rahalise nõude, rahuldamata võttes arvesse asjaolu, et hageja ei ole töölepingu alusel kostjale tööd teinud. Sisulisel kohtuistungil jäid kostja esindajad esitatud seisukohtade juurde. III Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära poolte esindajate selgitused ja tunnistaja AT ütlused ning uurinud ja hinnanud kogumis kogutud tõendeid, sealhulgas Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa inspektsiooni töövaidluskomisjoni toimikus nr 9.01-02-915/07 (edaspidi TVK t) asuvaid, leiab, et hagi on põhjendatud ja tõendatud töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja distsiplinaarkaristuse tühistamise nõuetes ning osaliselt tõendatud ja põhjendatud ebaseadusliku töölepingu lõpetamise alusel hüvitise saamise nõudes.

Samuti puudub poolte vahel vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) hagejale maksti igakuiselt töötasu töölepingus kokkulepitud tingimustel ja suuruses; nimetatud asjaolu on tõendatud ka väljavõtetega hageja arvelduskontost ja kostja poolt koostatud makstud palga kokkuvõttega (TVK t lk 73-79, 86); 2) hageja poolt oli allkirjastatud 15.09.2006 kunstniku ametijuhend ja töösisekorra eeskirjad (t lk 68, 69-74); 3) hageja esitas detsembris (tagantjärgi) palgata puhkuse saamiseks novembris avalduse ja kostja aktsepteeris seda (t lk 65); 4) 24.01.2007 lõpetas kostja poolte vahel sõlmitud alltöövõtulepingu nr 6 22.08.2006 (TVK t lk 21); 5) 24.01.2007 tegi kostja hagejale teate töölepingu lõpetamise kohta alates 23.02.2007 TLS § 986 p 4 alusel (t lk 33-34); samal alusel lõpetas kostja töölepingu alates 23.03.2007, makstes välja kasutamata puhkuse 16 päeva eest kompensatsiooni ja hüvitise 1 kuu keskmise palga ulatuses (TVK t lk 35); 6) 14.02.2007 nõudis kostja hagejalt seletuskirja, miks ta ei ole ilmunud tööülesandeid täitma pärast töövõimetuslehe lõppemist (TVK t lk 36); 7) kostja käes oli hageja tööraamat ja tööandjana täitis hageja tööraamatus kanded nii tööle asumise kui töölepingu lõpetamise kohta; tõendatud ka väljavõttega hageja tööraamatust (TVK t lk 81, 90). Kohus on seisukohal, et nimetatud asjaoludega on tõendatud, et poolte vahel sõlmitud leping nr 22 vastas nii oma sisult kui vormilt TLS-i §-s 26 sätestatud töölepingu kohustuslikele tingimustele ja §-s 28 sätestatud vorminõudele. TLS § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja vaheline kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ja kindlustama talle poolte kokkuleppega ettenähtud töötingimused. TLS § 8 kohaselt loetakse vaidluse korral lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või ei ole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peavad mõlemad pooled oma väiteid ja vastuväiteid tõendama. Kohus, analüüsinud eelpool tõendamist leidnud asjaolusid, jõudis veendumusele, et kostja ei tõendanud kohtu jaoks veenvalt, et poolte vahel sõlmitud tööleping oli tõepoolest tühine algusest peale ega oma seega mingeid õiguslikke tagajärgi. Kostja ei toonud välja ega tõendanud muud võimalikku tühisuse alust kui näilikkus (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89). Nimetatud sätte kohaselt on näilik tehing, mille puhul on pooled kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Antud asjas on aga veenvalt eelpool nimetatud ja poolte poolt vaidlustamata faktiliste asjaoludega tõendatud, et mõlemad pooled asusid 22.08.2006 sõlmitud töölepingut ja tegelikkuses täitma (tööandja maksis igakuiselt töötajale töötasu, arvestas töötaja tööaega (vormistas palgata puhkusele, nõudis peale töövõimetuslehe lõppemist seletust tööülesannete mittetäitmise kohta, arvestas kasutamata puhkusepäevi), määras distsiplinaarkaristuse, lõpetas lepingu TLS-i sätetele tuginedes, täitis töötaja tööraamatut; töötaja võttis täitmiseks nii ametijuhendi kui töösisekorra eeskirjad, võttis ka töötasu vastu, esitas palgata puhkuse saamiseks avalduse, võttis vastu ka lõpparve ja tööandja poolt määratud hüvitise, vastas seletuskirja nõudele (TVK t lk 71)). Samuti leidis eelpool nimetatud tõendatud asjaoludega tõendamist, et ainus töölepingu punkt, mida ei täidetud, oli p 10.2, milles kostja tööandjana oli võtnud endale kooskõlas TLS § 49 p-ga 1 kohustuse kindlustada töötaja kokkulepitud töö ja vajalike töövahenditega ning andma selgelt

ja õigeaegselt vajalikke korraldusi. Samuti ei nõudnud hageja töötajana töölepingu alusel tööülesannete saamist. Poolte käitumisega kuni jaanuarikuuni 2007 on tõendatud, et mõlemat rahuldas väljakujunenud tegelik olukord --- kunstnikutööd tegi hageja töövõtulepingu nr 6 alusel ja sai tehtud töö eest ka vastavalt esitatud arvetele tasu ning lisaks sai töölepingus kokkulepitud põhipalka VV poolt kehtestatud alammääras. Kohus on seisukohal, et selline olukord, kui see oli poolte tegelik tahe (vastupidist aga tõendatud ei ole), ei olnud vastuolus ei TLS-i ega muude õigusaktidega ega anna alust lugeda pooltevahelist töölepingut näilikuks või muul alusel tühiseks. Kehtiv seadusandlus ei keela samade poolte vahel samaaegselt nii töölepingu kui töövõtulepingu kehtivust. Tööandja võib vastava soovi korral maksta töötajale kokkulepitud töötasu ka temalt tööülesannete täitmist nõudmata. Selline olukord kehtis poolte vahel kuni 24.01.2007 töövõtulepingu lõpetamiseni tellija (kostja) poolt. Sealt edasi kuni 23.03.2007 reguleeris pooltevahelisi suhteid vaid tööleping.

lähtub kohus ITLS § 30 lg-s 2 sätestatust, s o töölepingu lõpetamise konkreetsetest asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust lepingu lõpetamisel. Kohus võtab arvesse, et pooltevaheline töösuhe kestis vaid 7 kuud, et töötasu sai hageja tööülesandeid täitmata ning et lepingu lõpetamisel maksis tööandja talle 1-kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise, on kohus seisukohal, et õiglaseks hüvituseks on antud juhul 2 kuu keskmine töötasu, kusjuures ühe kuu osa sellest on töötajal juba käes. Seega kuulub täiendavalt hüvitusena välja mõistmisele 1-kuu keskmine töötasu, milline vastavalt tööandja poolt esitatud andmetele on 3141.00 krooni (brutos, TVK t lk 86). Kohus ei nõustu hageja seisukohaga nagu tuleks hüvitise suuruse arvestamisel võtta aluseks töölepingu p-s 5.1 kokkulepitud põhipalga suurus (VV poolt kehtestatud töötasu alammäär). Nii TLS § 117 lg 2 kui ITLS § 30 lg 2 sätestavad hüvitise suuruse sõltuvusse töötaja kuue kuu keskmisest palgast, mitte töölepingus kokkulepitud põhipalgast.

ÄRAKIRI ÕIGE:

(I.Sidok)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.