Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

müügi notariaalse vormistamise koostöös ostja esindajaga. M.A. korraldas K.H. i ja tema õe transpordi Valga notari juurde. Esinduslepingu raames korraldas M.A. K.H. i rahaasju, mis olid suunatud K.H. i poolt haiglase kulutamise vältimiseks, kokkuleppeid võlausaldajatega. K.H. ei ole vaidlustanud ka M.A. i poolt lahutushagi vormistamist ja esitamist Tartu Maakohtusse. Asjaolu, et kinnistu ostja tasus kinnistu eest otse K.H. i arvele Hansapangas, ei muuda olematuks esinduslepingu järgse asjaajamisteenuse osutamist. Vastuhagi nõue tuleneb alusetult omandatud hageja töö ja teenuse kokkulepitud tasu väärtusest summas 125 000 krooni, millele lisanduvad alusetult põhjustatud kohtukulud teises tsiviilasjas (nr 2-999/03) summas 10 555 krooni. Vastuhagi ei ole aegunud, sest aegumise tähtaja kulg algas 11.10.2005 kohtuotsuse teatavaks tegemisest. Kuna seni oli M.A. i nõue faktiliselt rahuldatud, siis ei saanudki temal olla nõuet K.H. i vastu. Tehingu tühisus ja sellest tulenevad tagajärjed said tekkida alles kohtulahendi avaldamisest.

MAAKOHTU LAHEND

K.H. i 03.01.2003 allkirjastatud ja M.A. ile üle antud tahteavaldus ei ole selge, sest selles ei ole märgitud laenulepingu lõpetamise tahet. M.A. on maksnud 5000 krooni suurust intressi alates detsembrist 2002 kuni 16.05.2003. Kohus ei saanud käsitleda makstud summasid teisti kui intressina, sest laenu osade kaupa tagastamise kokkulepet ei olnud ning M.A. ei ole tõendanud, et ta tagastas laenu. Küll aga võib M.A. i tegudest välja lugeda laenulepingu kõrvalkohustuse täitmisest kinnipidamist, s.o igakuulise intressi maksmist. Ka K.H. i edaspidine käitumine ei väljenda tema väidetavat tahet laenulepingust taganemiseks. Tartu Maakohtusse esitatud hagis (kohtuotsus 11.10.2005 tsiviilasjas 2-999/2003) nõuab K.H. 17.12.2002 laenulepingu alusel laenatud 170 000 krooni tagastamist põhjendusega, et laenu tagastamise tähtaeg saabus laenulepingu järgi 15.05.2003. Tsiviilasjas 2-999/2003 ei ole M.A. esitanud vastuväidet hageja poolt laenulepingust taganemise kohta 03.01.2003 ja sellest tulenevalt laenulepingu varasema lõppemise kohta. Kohus rahuldas hageja viivisenõue osaliselt. Alates 16.05.2003 on kostja olnud viivituses, sest laen tuli tagastada 15.05.2003. Kostja ei ole toonud esile ühtegi mõjuvat põhjust, miks laen jäi tagastamata ja see tuli temalt välja mõista kohtu otsusega. Viivise määr on kokku lepitud laenulepingu punktis 2.5, s.o 0,1 % viivitatud summalt päevas. Kostja on taotlenud viivise vähendamist tulenevalt tema majanduslikust olukorrast. Kohus leidis, et esinevad alused viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja 162 lg 1 kohaselt. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hageja on esitanud viivise nõude veidi enam kui 3-aastase perioodi, s.o 1098 päeva eest. Kostja on esitanud aegumise vastuväite, mistõttu viivist saab arvestada ainult kuni 15.05.2006 k.a. Isegi selle aja eest arvutatud viivis on suurem kui põhivõlg, sest hageja on viivitanud viivise nõude esitamisega kolm aastat. M.A. on piiratud töövõimega, talle on määratud puue. Temale kuuluval kinnisvaral on hüpoteek, kohtulik hüpoteek ja käsutamise keelumärge. M.A. peab osalema kahe alaealise lapse ülalpidamisel. Kohus on andnud M.A. ile menetlusabi. Kohus oli seisukohal, et viivise tasumise kohustus ei tohi panna kohustatud isikut olukorda, kus ta ei ole võimeline täitma oma otseseid kohustusi, s.o alaealiste laste ülalpidamise kohustust. Samas ei ole põhjendatud ja mõistlik viivise vähendamine väga olulisel määral, sest M.A. ei võtnud kuni kohtuotsuse täitmiseni midagi ette hageja ees oleva võla kustutamiseks. Seetõttu vähendas kohus viivise määra 2/3 võrra. Viivise määraks jäi 0,033 %, viivis päevas on 56.10 krooni, viivitatud päevi on 1095, seega viivis kokku on 61 429.50 krooni. Kohtuotsusega on kostjalt välja mõistetud laenusumma, seega ei saa kohus enammakstud intressi laenusummast maha arvata. Kohus vähendas seetõttu tasumisele kuuluvat viivist enammakstud intressi, s.o 1823 krooni võrra, mõistes M.A. ilt K.H. i kasuks välja viivise katteks 59 606.50 krooni. Kohus rahuldas M.A. i vastuhagi osaliselt. Poolte vahel 09.09.2002 vormistatud esindusleping on käsundusleping VÕS § 619 mõttes: käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandjale) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Tartu Maakohtu 11.10.2005 otsusega on tuvastatud kirjaliku käsunduslepingu tühisus. Seega puudus poolte vahel kirjalik käsundusleping. Samas on kostja tõendanud, et ta ajas K.H. i asja. M.A. i väitel, mida K.H. ei ole ümber lükanud, ja vastavalt esitatud dokumentidele, on kostja osavõtul vormistatud 26.09.2002 abikaasade ühisvara jagamise kinnituskirjad ning M.A. on vormistanud ja esitanud kohtule hagiavalduse abielu lahutamiseks. T. H. ja M.A. K.H. i esindajana on vahetanud ekirju 26.09.2002. M.A. on teinud 2002. a septembris järelepärimised registritesse ühisvara koosseisu väljaselgitamiseks. VÕS § 1018 lg 1 p 2 kohaselt kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma, et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või

kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. VÕS § 1023 sätestab käsundita asjaajaja õigused kulutuste hüvitamise ja tasu nõudmisel. VÕS § 1023 lg 1 kohaselt käsundita asjaajaja võib nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused. Kulutused peavad olema mõistlikult vajalikud. M.A. ei ole kohtule tõendanud kulutuste tegemist, sest ta ei nõua hagejalt kulutuste hüvitamist, vaid nõuab tasu maksmist tehtud töö eest. VÕS § 1023 lg 2 kohaselt oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja võib nõuda soodustatult asjaajamise eest mõistlikku tasu. M.A. oli vaidlusalusel ajal registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana, tegevusaladeks juriidiline konsultatsioon ja õigusabi. Kohus tugines siin esitatud dokumentidele, s.o kirjalikus esinduslepingus märgitule ja M.A. i kirjablankettidele järelepärimistega registritele. Hageja esindaja ei ole vaidlustanud M.A. i tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana. Kuivõrd selline tegevus ei olnud litsentseeritav tegevus, siis ei oma asjas tähendust see, et M.A. il puudus 2002. a juriidiline kõrgharidus. Kohus oli seisukohal, et M.A. i poolt tasu nõudmiseks on olemas õiguslikud alused. K.H. soovis abielu lahutada ja ühisvara jagada, kohtule ei ole tõendatud vastupidist. K.H. i abikaasa T. H suhtles M.A. iga kui K.H. i esindajaga. M.A. osales ühisvara jagamise läbirääkimistel ning tegi järelepärimisi ühisvara koosseisu osas. Mõistlik ja põhjendatud tasu ei ole hageja poolt nõutav 100 000 krooni. Kohus oli seisukohal, et K.H. ile osutatud õigusabi tasu mõistlik ja põhjendatud suurus võib olla 9606.50 krooni. Kohus ei saanud esitada konkreetset esindajatasu arvestust, sest M.A. ei ole esitanud kulutatud töötundide arvestust. Kui vandeadvokaadi töötunni tasu võis 2002. a lõpus olla ca 1000 krooni tund, siis erihariduseta nõustaja tasu võis 2002. a lõpus olla 150 krooni tund. Selle arvestuse kohaselt katab 9606.50 krooni suurune tasu 64 töötunni ulatuses tehtud töö, mis peab olema piisav, et välja selgitada kliendi probleem(id), teha järelepärimised, pidada läbirääkimised, vormistada kokkulepped ja hagiavaldus, toimetada klient notari kontorisse jne. M.A. i vastuhagi ei ole aegunud 100 000 krooni ulatuses. Varem ei olnud tal põhjust K.H. i vastu nõuet esitada, sest tasu oli saadud. Nõudeõigus mõistlikus ulatuses tasu saamiseks tekkis momendist, mil M.A. tagastas 11.10.2005 kohtuotsuse alusel 100 000 krooni. Kohus nõustus K.H. i esindajaga selles, et 25 000 krooni ulatuses esindajatasu saamise nõue on aegunud. Tsiviilasjas 2-999/2003 on Tartu Maakohus tuvastanud, et M.A. sai tasu katteks 100 000 krooni 10.10.2002. Sellest kuupäevast alates teadis M.A. enda väidetava õiguse rikkumisest, st asjaolust, et tal on saamata veel 25 000 krooni. Kolmeaastane nõude aegumise tähtaeg lõppes 10.10.2005. Hagi on kohtusse esitatud 19.12.2006. Kohus jättis rahuldamata M.A. i nõude K.H. ilt väidetavalt põhjendamatu kohtuskäimisega põhjustatud kohtukulude 10 555 krooni väljamõistmiseks. Tartu Maakohtu 11.10.2005 otsusega rahuldati K.H. i nõuded osaliselt ja mõisteti M.A. ilt välja hageja kohtukuludest proportsionaalne osa. Hageja kohtukulude kostjalt välja mõistmine toimus seaduse alusel. M.A. i nõue tasutud kohtukulude väljamõistmiseks teises menetluses ei tugine seadusele. Kohus tasaarvestas vastastikused rahalised nõuded rahuldatud osas ning mõistis M.A. ilt K.H. i kasuks välja 50 000 krooni viivise katteks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

K.H. i hagi M.A. i vastu osaliselt ja mõista M.A. ilt K.H. i kasuks välja viivis 170 000 krooni; samuti tühistada otsus osas, millega M.A. i vastuhagi rahuldati ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta M.A. i vastuhagi K.H. i vastu rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on põhjendamatult vähendatud viivist alla põhivõla summa. K.H. i viivisenõue oli 186 660 krooni. Kohus vähendas viivist 2/3 võrra 61 429.50 kroonini. Viivise nõudmine põhivõlaga võrdses summas on proportsionaalne ning kohtupraktikas aktsepteeritud. Kostja ei ole esitanud selliseid asjaolusid, mis tingiksid viivise vähendamise alla 170 000 krooni. Hagejal oli samuti kohustus üleval pidada oma alaealisi lapsi. Hagejal on töövõime kaotus 80% ja ta ei ole võimeline endale tööga elatist teenima; 2) on ebaõigesti vähendatud tasumisele kuuluvat viivist enammakstud intressi 1823 krooni võrra, kuna kostja ei ole vastavat nõuet esitanud. Kohus rikkus TsMS §-s 439 sätestatut, mille kohaselt kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud; 3) kohus rahuldas vastuhagi käsundita asjaajamise sätete alusel, millele M.A. ei tuginenud. Kohus on ebaõigesti leidnud, et esinevad õiguslikud alused M.A. i poolt tasu nõudmiseks. Kohus ei ole tuvastanud, et M.A. i poolt asjaajamisele asumine oleks vastanud K.H. i huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 4) on jäetud arvestamata, et M.A. , esinedes juristina, lõi ebaõige ettekujutuse oma teadmistest ja oskustest õigusabi andmisel. Selline tegevus on vastuolus VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega. M.A. ei ole tõendanud, et asjaajamine oleks toimunud tema majandus- või kutsetegevuses. Kohtuotsusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes on tuvastatud kliendi probleemide väljaselgitamine, läbirääkimiste pidamine, hagiavalduse koostamine ja kliendi notari kontorisse toimetamine M.A. i poolt. Pealegi oli M.A. i poolne asjaajamine asjatundmatu ja mittevajalik. Isegi kui M.A. il oleks õigus tasu saada, siis 64 töötunni ulatuses ei ole ta teenust osutanud.

47.350.10 krooni. Kohus on mõistnud kostjalt välja seadusest tuleneva viivisemäärast 33 % kõrgema viivise, mis vastab mõistlikule suurusele. Arvestades asjas esitatud tõendeid, on kohus teinud diskretsiooniotsuse põhjendatult ning õiglaselt. Väide, et hageja pidi/peab ülal pidama oma alaealisi lapsi, on vale, kuna ta on ise laste (ja tema pensionärist ema) ülalpidamisel ning tema lapsed ei ole alaealised; 3) ei ole kohus ületanud hagi piire (TsMS § 439), kuna luges enammakstud summad viivisenõude tasumiseks, mille arvelt vähendas väljamõistetava viivise summat vastavalt kostja viivise vähendamise taotlusele; 4) on apellant ebaõigesti tõlgendanud TsMS § 438 lg 1. Kohus ei ole seotud poolte õiguslike põhistustega. Kostja esitas vastuhagis oma tegevust kajastavad dokumendid, mis kajastavad hageja tahet lahutada abielu ja jagada poolte ühisvara. Sellest väljendub selge, käsundi täitmise ajal kehtinud, esinduslepingu järgse hageja tahte täitmine. Asjaolu, et kohus kolm aastat hiljem esinduslepingu tühistas, ei muuda olematuks asjaolu, et käsund selle täitmise ajal seaduslikult kehtis. Apellant ei ole tõendanud menetluses ega vaidlustanud ka hiljem käsundi täitmise kvaliteeti, mistõttu puudus kostjal alus hakata tõendama teistsuguse K.H. i tahte esinemist kui kostjale esinduslepingu kehtivuse ajal eksisteeris. Nii käesolevas menetluses kui ka varasemas tsiviilasjas (2-999/03) on esitatud esindusleping, mis selgelt viitab kostja kutsetegevusele ning hageja poolt antud käsundile. Kohus on kostja vastuhagi põhinõude õiguslikult kvalifitseerinud teisiti, kuid selleks on alus TsMS § 438 lg 1 põhjal olemas; 5) on apellant jätnud tähelepanuta, et nimetatud esinduslepingu sõlmimise ajaks oli vastustajal 4-aastane kohtupraktika kogemus. Apellandi esindaja ei ole tõendanud, milles seisnes ebaõige ettekujutus, mis sai ehk tekkida K.H. il esinduslepingu sõlmimisel. TsMS § 230 lg 1 alusel peaks pool tõendama oma väiteid. TsMS ei keelanud 2002/2003. a kostjal füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist nõustajana ja lepingulise esindajana kohtus; 6) on apellatsioonkaebuse vastuväide vastuhagi rahuldatud osale ainetu, seadusvastane ning heade kommetega vastuolus. Kohus on vastuhagi rahuldanud osaliselt, diskretsiooni alusel. Kostja töötas hageja käsundi alusel ning koostas dokumente, pidas läbirääkimisi, teostas muid asjaajamisi. Vastustaja nõustub kohtu määratud tunnihinnaga 150 krooni, kuigi see on oluliselt madalam tegelikust kostja tunnihinnast. Kohtu määratud töömaht (64 h) jääb oluliselt alla tegelikule asjaajamisele kulunud ajale (kostja kinnitusel kolm kuud). Kostja poolt teenuste osutamine on tõendatud tsiviilasjas 2-999/03 jõustunud kohtulahendiga, nimetatud asjas antud V. S tunnistusega, hageja enese käitumisega (pole senini vaidlustatud teenuse kvaliteeti), hageja poolt tasu maksmisega töö eest ja hageja poolt soovitud ühisvara jagamise järgse lahendi alusel raha laekumisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

nõuete tasaarvestamise tulemusena tuleb M.A. il tasuda K.H. ile 54 803.25 krooni. Ühtlasi tuleb muuta M.A. i vastuhagi osalise rahuldamise põhjendusi.

aktsepteeritavad. Ükski apellandi väidetest ei anna põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks ning viivise väljamõistmiseks suuremas ulatuses, kui seda tegi maakohus. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et viivise nõudmine põhivõlaga võrdses summas on alati proportsionaalne ning õigustatud. Käesoleval juhul on maakohus pidanud põhjendatuks viivise väljamõistmist summas 61 429.50 krooni. Nimetatud viivise määr on suurem kui seaduses sätestatud viivise määr (47 350.10 krooni). Nimetatud asjaolu ei ole apellant vaidlustanud. Vastustaja kinnitas, et viivise väljamõistmine põhivõlaga võrdses summas ei ole proportsionaalne, kuna apellant ei ole seoses kohustuse rikkumisega kahju saanud. Apellant ei ole tõendanud, et ta oleks saanud kahju seoses vastustaja poolse kohustuse rikkumisega. Nimetatud asjaolu on maakohus viivise vähendamisel õigesti arvesse võtnud. Vastustaja on olnud viivituses alates 16.05.2003, apellant esitas hagi viiviste väljamõistmiseks maakohtusse 10.05.2006. Kui apellant oleks esitanud viivisenõude varem (näiteks koos põhihagiga), oleks viivisenõue olnud väiksem. Asjaolu, et apellandil on töövõime kaotus 80 %, ei ole iseenesest aluseks viivise väljamõistmiseks põhivõlaga võrdses summas. Maakohus on arvestanud ka seda, et vastustaja on samuti puudega isik ning tema töövõime kaotus on 70 %. Kohus ei rikkunud TsMS § 439 sätteid, kui vähendas vastustajalt väljamõistetavat viivist vastustaja poolt enammakstud intressi 1823 krooni võrra. Kostja esitas maakohtus vastuväite, et ta on tasunud võlgnevusest 26 500 krooni ning kohus oli kohustatud sellele hinnangu andma. Maakohtu otsustus menetluskulude jaotuse kohta tuleb jätta muutmata.

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.