Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Hageja sõlmis 17.12.2002 kostjaga lepingu, mille alusel laenas kostjale 170 000 krooni tagastamise tähtajaga 15. mai 2003. Kostja võlga ei tasunud. Tartu Maakohtu 11.10.2005 kohtuotsusega on võlg kostjalt välja mõistetud. Laenulepingu punkt 2.2. kohaselt kohustus kostja tasuma intressi 2,94 % ehk 5000 krooni kuus. Hageja on arvutanud intressi 18. detsembrist 2002 kuni 18. maini 2006 kokku 205 000 krooni. Kostja on tasunud intressi perioodil 3. detsember 2002 kuni 16. mai 2003 kokku 26 500 krooni. Laenulepingu punktis 2.5. on pooled kokku leppinud sanktsioonina 0,1 % suuruses viivises viivitatud summalt päevas. Hageja on arvutanud viivist 16. maist 2003 kuni 18. maini 2006 summas 186 660 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista kokku 365 160 krooni.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

Kostja hagi ei tunnista. Hageja tühistas poolte vahel sõlmitud laenulepingu 03.01.2003 avaldusega. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ja tühise tehingu järgi saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Nimetatud põhjusel loeb kostja hagejale tasutud summad laenu tagastamiseks. Kostja on tasunud 26 500 krooni ja tagastamisele kuulub veel 143 500 krooni. Tulenevalt asjaolust, et laenuleping on tühistatud, on vale ka hageja intressi ja viivise arvestus. Intressi ei pea tasuma tühistatud laenulepingu tingimuste kohaselt. Lisaks on hageja nõue aegunud. Kuivõrd K.H. tühistas laenulepingu 03.01.2003, siis pidid tema poolt intressi ja viivise nõuded olema esitatud hiljemalt 03.01.2006.

VASTUHAGI

Kostja esitas 19.12.2006 kohtusse vastuhagi, mille kohaselt poolte vahel sõlmiti 09.09.2002 esindusleping. M.A. pidi K. H esindama abielu lahutamise ja ühisvara jagamise vaidluses. Esinduslepingu kohaselt kohustus K.H. maksma M.A. töötasuna 10 % ühisvara jagamisel kliendile laekunud summadest. Hageja saavutas kliendile 1 250 000 krooni laekumise, millest tulnuks tasuda hagejale 125 000 krooni. K.H. kandis 10.10.2002 M.A. üle 100 000 krooni, tasumata jäi 25 000 krooni. Nimetatud esindusleping tunnistati Tartu Maakohtu 11.10.2005 otsusega tühiseks TsÜS § 13 lg 1 alusel ja mõisteti M.A. välja K. H kasuks viimase poolt tasutud 100 000 krooni. Summa on K. H tagastatud. VÕS § 1034 lg 3 järgi peavad lepingupooled lepingu tühisuse korral nende poolt saadu välja andma või selle väärtuse hüvitama samaaegselt. Hageja ja kostja vahel on üle antud vaidlustamata kvaliteediga teenus (esindus), kuid tasu selle eest ei ole M.A. saanud. Esinduslepingu raames pidas M.A. K. H nimel läbirääkimisi ning koostas ja lasi allkirjastada kokkulepped ühisvara jagamiseks. Muuhulgas korraldas M.A. ühisvarasse kuuluva kinnitu müügi notariaalse vormistamise koostöös ostja esindajaga. M.A. korraldas K. H ja tema õe transpordi Valga notari juurde. Esinduslepingu raames korraldas M.A. K. H rahaasju, mis olid suunatud K. H poolt haiglase kulutamise vältimiseks, kokkuleppeid võlausaldajatega. K.H. ei ole vaidlustanud ka M.A. poolt lahutushagi vormistamist ja esitamist Tartu Maakohtusse. Asjaolu, et kinnistu ostja tasus kinnistu eest otse K.H. arvele Hansapangas, ei muuda olematuks esinduslepingu järgse asjaajamisteenuse osutamist. Vastuhagis hageja leiab, et esindusleping ei olnud silmatorkavalt ebaproportsionaalne. Riigikohus oma lahendis 3-2-1-47-06 on asunud seisukohale, et tulemustasu 50 % ulatuses kliendile laekunud hüvitistest ja kohtukuludest ei ole heade kommetega vastuolus. Hinnata on vaja tehingu sõlmimise asjaolusid kogumis. Vastuhagis hageja nõue tuleneb alusetult omandatud hageja töö ja teenuse kokkulepitud tasu väärtusest summas 125 000 krooni, millele lisanduvad alusetult põhjustatud kohtukulud teises tsiviilasjas (nr 2-999/03) summas 10 555 krooni. Vastuhagi ei ole aegunud, sest aegumise tähtaja kulg algas 11.10.2005 kohtuotsuse teatavaks tegemisest. Kuna seni oli M.A. nõue faktiliselt rahuldatud, siis ei saanudki temal olla nõuet K.H. vastu. Tehingu tühisus ja sellest tulenevad tagajärjed said tekkida alles kohtulahendi avaldamisest.

VASTUHAGIS KOSTJA VASTUVÄITED

K.H. ei tunnista vastuhagis toodud nõuet. Nõue on aegunud. Ebaõige on hageja väide, et tema saavutas abikaasade ühisvara olulise osa jagamisest 1 250 000 krooni laekumise. Abikaasade ühisvaraks olnud kinnistu müüdi abikaasade kokkuleppel ning saadud raha jagati võrdselt. Ostja tasus poole kinnistu hinnast K.H. pangakontole. Vastuhagis hageja ja kostja vahel ei ole olemas kokkulepet tasuda 125 000 krooni hageja väidetava töö ja teenuse eest, kostja ei ole hageja arvel alusetult rikastunud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus on seisukohal, et hagi ja vastuhagi kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Tartu Maakohtu 11.10.2005 kohtuotsuse resolutsiooni kohaselt on M.A. välja mõistetud laen 170 000 krooni. Kohtuotsuse motiveeriva osa kohaselt mõisteti nimetatud summa välja, tuginedes laenulepingule. TsMS § 457 lg 1 kohaselt jõustunud kohtuotsus on kohustuslik menetlusosaliste osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue, kui seadusest ei tulene teisti. Kohus on seisukohal, et M.A. vastuväited selle kohta, et tegemist on tühistatud laenulepinguga, tuleb eelnimetatud seadusesättele tuginedes jätta tähelepanuta. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud laenulepingu olemasolu poolte vahel: hageja on esitanud nõude laenulepingu alusel, see on samal alusel rahuldatud ning kostja ei ole saavutanud kohtuotsuse muutmist. Hageja esindaja on seisukohal, et 03.01.2003 hageja poolt allkirjastatud ja kostjale üle antud Volikirja tühistamine (tl 33) ei tähenda oma sisult ka laenulepingust taganemist, millest tulenevalt võiks kohus lugeda laenulepingu tähtaja saabunuks 03.01.2003 ja sellest omakorda tulenevalt hageja nõuded aegunuteks. Võlaõigusseadus I Kommenteeritud väljaande lk 623 toodu kohaselt „... ei ole nõutav, et taganemisavalduses oleks avaldatud taganemise põhjus, piisav on vaid tahe leping lõpetada. Väljendatud ei pea ka olema soov lepingujärgseks tagasitäitmiseks. Tahteavaldus peab olema selge ja väljendama tõepoolest tahet leping lõpetada.“ Kohus on seisukohal, et K.H. 03.01.2003 allkirjastatud ja M.A. üle antud tahteavaldus ei ole selge, sest selles ei ole märgitud laenulepingu lõpetamise tahet. M.A. on maksnud 5000 krooni suurust intressi alates detsembrist 2002 kuni 16. maini 2003. Kohus ei saa käsitleda makstud summasid teisti kui intressina, sest laenu osade kaupa tagastamise kokkulepet ei olnud ning M.A. ei ole tõendanud, et ta tagastas laenu. Küll aga võib M.A. tegudest välja lugeda laenulepingu kõrvalkohustuse täitmisest kinnipidamist, so igakuulise intressi maksmist. Ka K.H. edaspidine käitumine ei väljenda tema väidetavat tahet laenulepingust taganemiseks. Tartu Maakohtusse esitatud hagis (kohtuotsus 11.10.2005 tsiviilasjas 2-999/2003 tl-del 6-12) nõuab K.H. 17.12.2002 laenulepingu alusel laenatud 170 000 krooni tagastamist põhjendusega, et laenu tagastamise tähtaeg saabus laenulepingu järgi 15.05.2003. Tsiviilasjas 2-999/2003 ei ole M.A. esitanud vastuväidet hageja poolt laenulepingust taganemise kohta 03.01.2003 ja sellest tulenevalt laenulepingu varasema lõppemise kohta. VÕS § 94 sätestab intressi maksmise kohustuse, kui see on määratud seadusega või on kokku lepitud lepingus. Intress võib olla tasu raha kasutamise eest, so kasutusintress või õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest, so viivitusintress. Kohus on seisukohal, et kasutusintressi raha kasutamise eest saab hageja nõuda laenulepingu punkti 2.2. alusel laenulepingu kehtivuse ajal, so alates 18. detsembrist 2002 kuni 15. mai 2003. VÕS § 397 lg 3 kohaselt intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul. Kui laen tuleb tagastada enne kalendriaasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal.

Hagi intressi väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et laenulepingu alusel maksmisele kuuluv intress on tasutud. Laenulepingu punkti 2.2. kohaselt oli intressi suuruseks 5000 krooni kuus. Seega tuli intressi tasuda detsembrikuu eest (5000:31x14) 2258 krooni, 1. jaanuarist kuni 30. aprillini 5000 krooni kuus ja maikuu eest (5000:31x15) 2419 krooni, kokku 24 677 krooni. Kostja on (intresside katteks) tasunud 26 500 krooni, mille üle vaidlust ei ole. Enammakstud summa on 1823 krooni. Hageja viivisenõue tuleb rahuldada osaliselt. Alates 16.05.2003 on kostja olnud viivituses, sest laen tuli tagastada 15. maiks 2003. Kostja ei ole toonud esile ühtegi mõjuvat põhjust, miks laen jäi tagastamata ja see tuli temalt välja mõista kohtu otsusega. Viivise määr on kokku lepitud laenulepingu punktis 2.5., so 0,1 % viivitatud summalt päevas. Kostja esindaja on taotlenud viivise vähendamist, tulenevalt kostja majanduslikust olukorrast. Kohus on seisukohal, et on alused viivise vähendamiseks VÕS §-de 113 lg 8 ja 162 lg 1 kohaselt. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hageja on esitanud viivise nõude veidi enam kui kolmeaastase perioodi, so 1098 päeva eest. Kostja on esitanud aegumise vastuväite, mistõttu viivist saab arvestada ainult kuni 15. mai 2006 kaasa arvatult. Isegi selle aja eest arvutatud viivis on suurem kui põhivõlg, sest hageja on viivitanud viivise nõude esitamisega kolm aastat. M.A. on piiratud töövõimega, talle on määratud puue. Temale kuuluval kinnisvaral on hüpoteek, kohtulik hüpoteek ja käsutamise keelumärge. M.A. peab osalema kahe alaealise lapse ülalpidamisel. Kohus on andnud M.A. menetlusabi. Kohus on seisukohal, et viivise tasumise kohustus ei tohi panna kohustatud isikut olukorda, kus ta ei ole võimeline täitma oma otseseid kohustusi, see on alaealiste laste ülalpidamise kohustus. Samas ei ole põhjendatud ja mõistlik viivise vähendamine väga olulisel määral, sest M.A. ei võtnud kuni kohtuotsuse täitmiseni midagi ette hageja ees oleva võla kustutamiseks, st kohustuse vabatahtliku täitmise ulatus on null. Eeltoodust tulenevalt vähendab kohus viivise määra 2/3 võrra. Viivise määraks jääb 0,033 %, viivis päevas on 56.10 krooni, viivitatud päevi on 1095, seega viivis kokku on 61429.50 krooni. Kohtuotsusega on kostjalt välja mõistetud laenusumma, seega ei saa kohus enammakstud intressi laenusummast maha arvata. Kohus vähendab seetõttu tasumisele kuuluvat viivist enammakstud intressi, so 1823 krooni võrra, mõistes M.A. K.H. kasuks välja viivise katteks 59606.50 krooni. M.A. vastuhagi tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel 09.09.2002 vormistatud esindusleping (tl 71) on käsundusleping VÕS § 619 mõtte kohaselt: käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Tartu Maakohtu 11.10.2005 otsusega on tuvastatud kirjaliku käsunduslepingu tühisus. Seega puudus poolte vahel kirjalik käsundusleping. Samas on kostja tõendanud, et ta ajas K.H. asja. M.A. väitel, mida K.H. ei ole ümber lükanud, ja vastavalt esitatud dokumentidele, on kostja osavõtul vormistatud 26.09.2002 abikaasade ühisvara jagamise kinnituskirjad ning M.A. on vormistanud ja esitanud kohtule hagiavalduse abielu lahutamiseks. T.H. ja M.A. K.H. esindajana on vahetanud e-kirju 26.09.2002. M.A. on teinud 2002 a septembris järelepärimised registritesse ühisvara koosseisu väljaselgitamiseks. VÕS § 1018 lg 1 punkt 2 kohaselt kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma, et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. VÕS § 1023 sätestab

käsundita asjaajaja õigused kulutuste hüvitamise ja tasu nõudmisel. VÕS § 1023 lg 1 kohaselt käsundita asjaajaja võib nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused...Kulutused peavad olema mõistlikult vajalikud. M.A. ei ole kohtule tõendanud kulutuste tegemist, sest ta ei nõua hagejalt kulutuste hüvitamist, vaid nõuab tasu maksmist tehtud töö eest. VÕS § 1023 lg 2 kohaselt oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja võib nõuda soodustatult asjaajamise eest mõistlikku tasu. M.A. oli vaidlusalusel ajal registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana, tegevusaladeks juriidiline konsultatsioon ja õigusabi. Kohus tugineb siin esitatud dokumentidele, so kirjalikus esinduslepingus märgitule ja M.A. kirjablankettidele järelepärimistega registritele. Hageja esindaja ei ole vaidlustanud M.A. tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana. Kuivõrd selline tegevus ei olnud litsentseeritav tegevus, siis ei oma asjas tähendust see, et M. A puudus 2002. aastal juriidiline kõrgharidus. Kohus on seisukohal, et on olemas õiguslikud alused M.A. poolt tasu nõudmiseks. K.H. soovis abielu lahutada ja ühisvara jagada, kohtule ei ole tõendatud vastupidist. K.H. abikaasa T. H suhtles M. A kui K.H. esindajaga. M.A. osales ühisvara jagamise läbirääkimistel ning tegi järelepärimisi ühisvara koosseisu osas. Mõistlik ja põhjendatud tasu ei ole hageja poolt nõutav 100 000 krooni. Kohus on seisukohal, et K. H osutatud õigusabi tasu mõistlik ja põhjendatud suurus võib olla 9606.50 krooni. Kohus ei saa esitada konkreetset esindajatasu arvestust, sest M.A. ei ole esitanud kulutatud töötundide arvestust. Kui vandeadvokaadi töötunni tasu võis 2002 a lõpus olla ca 1000 krooni tund, siis erihariduseta nõustaja tasu võis 2002 a lõpus olla 150 krooni tund. Selle arvestuse kohaselt katab 9606.50 krooni suurune tasu 64 töötunni ulatuses tehtud töö, mis peab olema piisav, et välja selgitada kliendi probleem(id), teha järelepärimised, pidada läbirääkimised, vormistada kokkulepped ja hagiavaldus, toimetada klient notari kontorisse jne. M.A. vastuhagi ei ole aegunud 100 000 krooni ulatuses. Varem ei olnud tal põhjust K.H. vastu nõuet esitada, sest tasu oli saadud. Nõudeõigus mõistlikus ulatuses tasu saamiseks tekkis momendist, mil M.A. tagastas 11.10.2005 kohtuotsuse alusel 100 000 krooni. Kohus nõustub K.H. esindajaga selles, et 25 000 krooni ulatuses esindajatasu saamise nõue on aegunud. Tsiviilasjas 2-999/2003 on Tartu Maakohus tuvastanud, et M.A. sai tasu katteks 100 000 krooni 10. oktoobril 2002. Sellest kuupäevast alates teadis M.A. enda väidetava õiguse rikkumisest, st asjaolust, et tal on saamata veel 25 000 krooni. Kolmeaastane nõude aegumise tähtaeg lõppes 10. oktoobril 2005. Hagi on kohtusse esitatud 19.12.2006. Rahuldamata tuleb jätta M.A. nõue K. H väidetavalt põhjendamatu kohtuskäimisega põhjustatud kohtukulude 10 555 krooni väljamõistmiseks. Tartu Maakohtu 11.10.2005 otsusega rahuldati K.H. nõuded osaliselt ja mõisteti M.A. välja hageja kohtukuludest proportsionaalne osa. Hageja kohtukulude kostjalt välja mõistmine toimus seaduse alusel. M.A. nõue tasutud kohtukulude väljamõistmiseks teises menetluses ei tugine seadusele. Kohus tasaarvestab vastastikused rahalised nõuded rahuldatud osas ning mõistab M A K.H. kasuks välja 50 000 krooni viivise katteks. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 3 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

Kohus on seisukohal, et nii hagi kui ka vastuhagi osalise rahuldamise tõttu tuleb jätta poolte kantud õigusabi ja menetluskulud nende endi kanda.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.