Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Viru Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.
I Hagiavalduse sisu
1.Viru Maakohtu menetluses on A. Š. ja I. R. hagi OÜ Aclar vastu töötasu, viivise ja lõpparve kinnipidamise eest hüvituse nõudes.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hagejad 19.07.2006. a kostjaga töölepingud, mille järgi hagejad asusid tööle 19.07.2006. a abitöölistena Tallinnas ja Maardus asuvatele ehitusobjektidele (Tallinna Tööstushariduskeskuse, Maardu linnas asuva trükikoja hoone ja Vene Draamateatri remonttööd), tööleping oli tähtajaline, kuni 24.08.2006. a, töötasus lepiti kokku 50 krooni/tund, palga maksmine pidi toimuma iga kuu 1-l kuupäeval, tööaja kestus 8 tundi päevas. Hagejad töötasid tööandja juures ajavahemikul 19.07.2006 kuni 24.08.2006. a, kumbki hageja töötas kokku 27 päeva (juulis 9 tööpäeva ja augustis 18 tööpäeva). Tööandja (kostja) hagejatega kirjalike töölepinguid ei sõlminud. Hagejad viitavad õiguslikes põhjendustes töölepinguseaduse (TLS) §§ 28 lg 2, 29).
3.Kostja jättis täitmata oma töölepingujärgsed kohustused, kuna ei maksnud töötasu ettenähtud ajal ja suuruses (TLS § 49 p 2). Alates 19.07-24.08.2006. a töötasid hagejad kumbki 216 töötundi, mille eest tööandja oli kohustatud arvestama ja välja maksma töötasu kummalegi hagejale 10 800 krooni (216 töötundi x 50 krooni).
4.Peale töölepingu tähtaja lõppemist andis tööandja hagejatele kirjaliku allkirja selle kohta, et maksab kummalegi hagejale hiljemalt 02. septembriks 2006. a 10 000 krooni. Kuid kostja seda kohustust ei täitnud.
5.Kostja viivitas töötasu maksmisega summas 3 600 krooni 24 päeva võrra (19.07.2006 kuni 31.08.2006. a, 9 tööpäeva x 8 töötundi x 50 krooni), mistõttu peab tulenevalt palgaseaduse (PaS) § 35 tasuma viivist 432 krooni (3 600 krooni x 0,5% x 24 päeva).
6.Kostja peab tulenevalt TLS § 119 lg 2 tasuma lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 8 000 krooni (keskmine palk, 160 tundi x 50 krooni).
7.Hagejad taotlevad kostjalt välja mõista: maksmata jäänud töötasu 10 800 krooni, hüvitus lõpparve kinnipidamise eest 8 000 krooni, viivis töötasu väljamaksmisega viivitamise eest 423 krooni.
II Kostja vastus
8.Kostja oma kirjalikus vastuses (tl 12) hagi ei tunnistanud. Kostja esitas kaks vastuväidet: (1) Kostja on mõlemale hagejale raha maksnud; (2) Hagi on aegunud, lõpparve kinnipidamise eest hüvituse nõudes on hagi esitamise tähtaeg 4 (neli) kuud arvates lõpparve kinnipidamisest, mistõttu menetlus tuleks lõpetada. Kostja oli nõus kirjaliku menetlusega.
III Menetluse käik
9.Kohus saatis 28.09.2007. a menetlusosalistele ettepaneku asja menetlemiseks kirjalikus menetluses ning teatas, et nõustumise korral määrab kohus avalduste ja tõendite esitamise tähtajaks 15. oktoobri 2007. a ning teeb kohtuotsuse teatavaks 30. oktoobril 2007. a.
10.Kostja teatas 09.10.2007. a kohtule, et pooldab jätkuvalt asja lahendamist kirjalikus menetluses. Lisaks kirjalikus vastuses toodud vastuväidetele teatas kostja, et OÜ Aclar ei oma ega ole kunagi ka omanud ühtegi lepingulist suhet hagejatega.
11.Hagejad teatasid 12.10.2007. a kohtule kirjaliku menetlusega nõustumisest.
12.Kohus saatis 16.10.2007. a menetlusosalistele teate kirjaliku menetluse kohta. Kohtuotsuse teatavaks tegemise ajaks määras kohus 30. oktoobri 2007. a.
13.Kostja teatas 21.10.2007. a kohtule, et esitab tõendid hiljemalt 30.10.2007. a.
IV Kohtu põhjendused
14.Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
15.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et tööandja OÜ Aclar (kostja) juhatuse ainus liige on J. G. (tl 4). Hagejad esitasid kohtule juhatuse liikme poolt 25. augustil 2006. a allkirjastatud dokumendi (tl 19), milles tööandja esindaja kinnitab ja kohustub maksma raha A. Š. ja I. R. 10 000 krooni kummalegi 02. septembriks 2006. a.
16.Esmalt on kostja vastanud kohtule, et ta on hagejatele raha välja maksnud ning lõpparve kinnipidamise eest hüvituse nõue on aegunud, hiljem aga, et poolte vahel ei ole kunagi olnud lepingulisi suhteid. Nimetatud seisukohad on oma olemuselt erinevuse poolest teineteist välistavad ning vastuolus kostja juhatuse liikme poolt kirjutatud kirjaliku kohustusega, mida saab hinnata kui deklaratiivset võlatunnistust võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 järgi. Võlatunnistuse sisust tulenevalt on arusaadav, et kostja tunnistab kohustuse olemasolu (maksta hagejatele välja töötasuna võlgnetav summa). VÕS § 1 lg 1 tulenevalt on
võlaõigusseaduse üldsätted kohaldatavad ka töölepingule. Kostja tuginemine aegumisele lõpparve väljamaksmise eest nõutava hüvituse osas kinnitab seda, et poolte vahel olid töölepingust tulenevad õigussuhted.
17.Kostja ei ole hiljemalt 30.10.2007. a seisuga esitanud kohtule ühtegi tõendit, millega oleks tõendatud kostja vastuväited kohustuse täitmise või lepinguliste suhete puudumisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud, lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine nõude aegumise. Deklaratiivne võlatunnistus, tulenevalt selle eesmärgist, ei loo uut kohustust, vaid üksnes kinnitab olemasolevat kohustust. Seeläbi lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt selle kohta Riigikohtu 24.04.2006. a lahendit tsiviilasjas 3-2-1-21-06; arvutivõrgus kättesaadav: http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-21-06 ).
18.Kohus märgib, et tööandjal lasub kohustus ja vastutus (TLS § 28 lg 3) töölepingu vormistamisel. TLS § 28 lg 1 järgi võib töölepingu sõlmida suuliselt ainult töö tegemiseks, mille kestus ei ületa kaht nädalat. Tegelik tööle lubamine tööandja poolt on võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest. Nimetatud sätte eesmärk on kaitsta töösuhte nõrgemat poolt, töötajat.
19.Kostja väite kohaselt on kostja mõlemale hagejale raha maksnud (tl 12). Rahalise kohustuse täitmist (palga väljamaksmist) saab vaidluse korral tööandja tõendada kirjalike tõenditega (nt töötaja allkiri palga kättesaamise kohta sularahas, pangaülekanne palga ülekandmise kohta töötaja pangakontole). Selliseid tõendeid tööandja (kostja) kohtule esitanud ei ole. Kostja ei ole kohtule ka vastuväiteid hagiavalduses märgitud töölepingute tingimuste osas (töötamise kestus ja aeg, töö sisu, palga suurus ja palga väljamaksmise päev), ka väljamaksmata palga arvestuse ja suuruse osas.
20.Hagiavaldusest tulenevalt on kostja jätnud välja maksmata juulikuu palga (3 600 krooni) ning augustis väljateenitud palga (7 200 krooni), kokku 10 800 krooni.
21.Hagejate nõuded palga väljamaksmiseks on lisaks võlatunnistusele õiguslikult põhjendatud TLS §§ 1, 49 p 2 ja PaS §§ 31 lg 1 ja lg 1`, 34 tulenevalt.
22.Hagejad on esitanud viivise nõude PaS § 35 alusel töötasu 3 600 krooni (juulikuu palk) maksmisega viivitamise eest summas 423 krooni. Kohus märgib, et viivise arvestus ei ole õige. Hagiavalduses nõuavad hagejad viivist kuni 31. augustini 2006. a ning viivitamise perioodiks loevad 24 päeva (19.07-31.08.06). Kui lähtuda töölepingu tingimustest, et palga maksmise päev oli kuu 1. (esimene) päev, siis tulenevalt töölepingust ja PaS §-st 33 oli tööandja kohustus maksta juulis välja teenitud palk välja 29. juulil. Seega on tööandja viivituses juulikuu palga maksmata jätmisega alates 29-st juulis. 29-st juulist kuni 31. augustini on 32 kalendripäeva (3 600 x 0,5 x 32 = 576). Samas ei ole kohtul võimalik rahuldada nõuet suuremas osas, kui hageja taotleb (TsMS § 5). Hagejate viivisenõue on õiguslikult põhjendatud PaS § 35.
23.Hagejad on esitanud nõude lõpparve kinnipidamise eest hüvituse väljamõistmiseks TLS § 119 lg 2 alusel ühe kuu keskmise palga (8 000 krooni ulatuses). Kuna töölepingu tähtaja viimane päev oli 24. august 2006. a, pidi tööandja tulenevalt TLS § 32 lg 1, mille kohaselt tööandja on kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada
olevad summad. TLS § 119 lg 2 sätestab, et lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kostja on selle nõude osas esitanud taotluse aegumise kohaldamiseks. Kohus nõustub kostjaga, et hagejad ei ole järginud nõude esitamise tähtaega, mis tulenevalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 6 lg 1 kohaselt on 4 (neli) kuud. Hageja teadsid juba töölepingut sõlmides, et nende tööleping lõpeb
24.augustil 2006. a seoses tähtaja möödumisega, hagiavalduse kohaselt oli hagejate viimane tööpäev 24.08.2006. a. 24. augustil hagejatele lõpparvet välja ei makstud, 25. augustil andis kostja hagejatele võlatunnistuse raha maksmise kohta hiljemalt 02. septembriks 2006. a Hagejad pöördusid oma rikutud õiguste (lõpparve väljamaksmise eest hüvitise nõude osas) kaitseks kohtusse alles 22. märtsil 2007. a.
Menetluskulud
Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses /---/. Kooskõlas TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda /---/. Kohus rahuldas hagi osaliselt ning jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda.
Viljo Junolainen Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.