2-05-995/11 - Muud - Muud hagiasjad - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

29.märtsil 2005. a. esitas Maie Padar Tallinna Linnakohtusse hagi Urmas Randma vastu 160.000 krooni väljamõistmiseks. xx. juulil xxxx. a. suri J.V ning tema 15. aprilli 2003. a. testamendi kohaselt on J.V pärandvara 15. jaanuari 2004. a. pärimisõiguse tunnistuse alusel üle läinud hagejale. Pärandi vastuvõtmisega läksid hagejale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused. Hageja, tutvudes J.V arhiivi ja pangakontoga, sai teada, et J.V on kandnud kostjale üle järgmised summad: 4. oktoobril 2002. a. – 50.000 krooni; 4. detsembril 2002. a. – 80.000 krooni; 24. detsembril 2002. a. – 25.000 krooni; 24. jaanuaril 2003. a. – 45.000 krooni; 7. märtsil 2003. a. – 15.000 krooni; 4. juunil 2003. a. – 100.000 krooni ning 8. juulil 2003. a. – 30.000 krooni. Kokku on J.V poolt kostja pangakontole kantud 345.000 krooni. Hageja on korduvalt pöördunud kostja poole, et viimane annaks talle selgitusi ja tagastaks saadud raha. Telefoni teel on kostja hagejale teatanud, et ta ei kavatse saadut tagastada. Hageja palub kostjalt alusetult saadud 160.000 krooni välja mõista. Vastuseks kostja vastuväidetele selgitas hageja, et 19. oktoobril 2004. a. esitas ta kostja vastu hagi 92.000 krooni saamiseks, mida menetleti teises menetluses. Nõue tulenes J.V ja kostja ning Eimo-Märt Kanguri vahelisest 16. mail 2002. a. sõlmitud laenulepingust summale 220.000 krooni ja 26. märtsil 2002. a. sõlmitud laenulepingust summas 69.000 krooni. Seega moodustas laenulepingutest tulenev võlgnevus 289.000 krooni. Kuivõrd 220.000 krooni oli laenulepingu kohaselt võetud nii kostja kui Eimo-Märt Kanguri poolt solidaarselt, siis kostja võlgnevuseks nimetatud laenulepingu järgi arvestas hageja 110.000 krooni, millele lisandus teise laenulepingu järgi 69.000 krooni. Pangakonto väljavõtete järgi oli kostja J.Vle üle kandnud 87.000 krooni ja hageja nõudeks kujunes 92.000 krooni. Kohtuvaidluse lahendamiseks sõlmisid pooled kokkuleppe, mille kohaselt kostja kandis hagejale üle 71.000 krooni. Pärast seda loobus hageja hagist ja tsiviilasja menetlus lõpetati. Kostja võlgnevuseks hagejale jäi kõiki temale tehtud ülekandeid arvestades 366.000 krooni, millest hageja hageb riigilõivust lähtuvalt vaid 160.000 krooni. Kostja väited, nagu oleksid tagasimaksed tehtud sularahas, ei ole leidnud tõendamist. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu. Kõik temale J.V pangakontolt tehtud ülekanded ei ole J.V poolt kostjale väljastatud laenud. Kõik J.V käest saadud summad on täies ulatuses tagastatud. Kostja ja J.V olid tuttavad, kelle tutvus sai alguse läbi spordiringkondade. Samas oli maletamise kõrval J.V lisategevuseks ka kõrge intressiga lühiajaliste laenude andmine. 2002. aastal vajas kostja käibevahendeid oma äri alustamiseks. Kuna kostjal puudus tagatis, siis ei olnud võimalik pöörduda laenu saamiseks panga poole. Kostjale oli nõus laenu andma hageja, kelle jaoks ei olnud tagatise puudumine probleemiks. J.V oli nõus laenu andma mõnekuulisteks perioodideks. Esimese laenu võttis kostja J.Vlt 26. märtsil 2002. a. summas 60.000 krooni. Saadud laenu kohta andis kostja J.Vle võlakirja, lubades laenu tagastada 24. aprillil 2002. a. summas 69.000 krooni. Laenu kohta koostati võlakiri. Eelnimetatud summa tasus kostja J.Vle sularahas. Laenu tagastamisel lubas J.V võlakirja hävitada. Järgmise laenu väljastas J.V kostjale ja tema äripartnerile Eimo-Märt Kangurile 16. mail 2002. a. Laenusumma 200.000 krooni kandis J.V kostja arvelduskontole. Laenu kohta koostati võlakiri, millele kirjutasid alla kostja ja Eimo-Märt Kangur. Võlakirja kohaselt oli laenu tähtajaks kaks kuud ning laenu intressimääraks oli 5 protsenti kuus. Nimetatud laenu tagastamine toimus järgnevalt: 19. juulil 2002. a. on tehtud J.V arvelduskontole OÜ Matabela (kostja ja Eimo-Märt Kanguri ühise osalusega osaühing) pangaarvelt ülekanne summas 60.000 krooni. 2002. a. maksis Eimo-Märt Kangur J.V pangaarvele 75.000 krooni. Ülejäänud raha maksis kostja hagejale sularahas juulis 2002. a. Võlakirja kohta väitis J.V hiljem kostjale, et on selle hävitanud.

4.juulil 2003. a. 25.000 krooni. 8. juulil 2003. a. J.V poolt kostjale tehtud ülekande (15.000 krooni) näol on tegemist J.V poolt kostja käest võetud laenu tagasimaksmisega. Samuti on 8. juulil 2003. a. J.V poolt kostjale tehtud ülekande (30.000 krooni) näol tegemist J.V poolt kostja käest võetud laenu tagasimaksmisega. Kostja ja J.V vaheliste suhete hindamisel tuleb arvestada poolte vahel välja kujunenud praktikat, mille kohaselt iga laenu kohta vormistati J.V soovil võlakiri. Poolte vahel puudub vaidlus, et selline võlakiri väljastati 26. märtsil 2002. a. ja 16. mail 2002. a. J.V poolt väljastatud laenude kohta. Hageja ei ole kohtule esitanud ühegi teise ülekande kohta samasuguseid võlakirju. Hagejal ei ole võimalik neid võlakirju esitada, kuivõrd J.V tagastas need võlakirjad kostjale võlasumma tagasimaksel. Vastavate võladokumentide puudumisele on kostja arvates vaid üks seletus – kostja on laenuna saadud raha tagasi maksnud ning J.V on talle ka võlakirjad tagastanud. J.V poolt laenude väljastamine üksnes võlakirjade koostamisel oli J.V tavapärane käitumine ning J.V ei teinud sellest praktikast mitte ühelgi korral erandit. J.V tegi korduvalt kostjale ülekandeid. Kui kostja ei oleks tasunud eelnevalt võetud laene, siis ei oleks J.V selliseid ülekandeid teinud. Hageja ei ole tõendanud, et J.V on teinud kostjale pangaülekandeid õigusliku aluseta. J.V ja kostja vahel olid ärisuhted. Nende ärisuhete raames on J.V võtnud kostjalt vastu kohustuse täitmise. Seetõttu ei ole võimalik käsitleda J.V poolt ülekantud summasid kui alusetut rikastumist. J.V on ajavahemikul 4. oktoobrist 2002. a. kuni 8. juulini 2003. a. kandnud kostjale üle erinevate summadena kokku 345.000 krooni. Kõigi pangaülekannete selgitusse on märgitud “ülekanne”. Hageja poolt esitatud pangaülekannete väljavõtted ei tõenda iseenesest, et kostjal oleks olnud kohustus nimetatud summad J.Vle tagastada. Hageja poolt esitatud tõendite alusel ei ole välistatud, et J.V kandis raha kostjale üle J.V kohustuse täitmiseks kostja ees. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et kostjal on olnud rahalised kohustused J.V ees. Hageja poolt esitatud pangakonto väljavõte tõendab üksnes J.V poolt summade tasumist kostjale, aga mitte kostja kohustust need summad tagastada. Hageja väide, nagu oleks tegemist võlasuhtega J.V ja kostja vahel, ei ole mitte millegagi tõendatud. Esimese astme kohtu otsus

väidetega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 kohaselt peab isik käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Alusetu rikastumise instituudi eesmärgiks on kõrvaldada ebaõiglus, mis tekib juhul, kui üks isik teeb midagi teise isiku heaks, olemata selleks seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud. Kostja on tunnistanud, et tal oli J.Vga ärisuhe ning et J.V andis talle äritegevuseks võlakirja alusel mitmeid kordi laene. Kostja on tunnistanud, et laenuna on ta saanud ka hagiavalduses nimetatud summad. Seega oli J.V ja kostja vahel laenusuhe ja vaidlust ei saa lahendada alusetu rikastumise sätete alusel. Tunnistaja A. R ütluste kohaselt olid kostja ja J.V vahel tööalaselt rahalised suhted. Tunnistaja teab, et J.V tegeles raha laenamisega. Tunnistaja R. R tundis J.Vd hästi, kuna ta oli kostja sõber. Tunnistaja ei ole kuulnud, et J.V oleks kunagi väitnud, et kostja oleks talle võlgu. Tunnistaja T.M oli V-iga hea tuttav ja sõber peaaegu 25 aastat ning teab, et kostjal ja J.Vl olid ärilised suhted. Mõlemad andsid üksteisele raha – tunnistaja ei tea, mis asjaoludel. Kui kostja oleks Vle võlgu olnud, oleks V talle seda maininud. VÕS § 30 lg. 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Tulenevalt VÕS § 30 lõikest 3 ei pea võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui see antakse jooksva arve alusel, samuti, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses. Kostja on tunnistanud, et tal oli J.Vga ärisuhe ning et J.V andis talle aeg-ajalt laene võlakirja alusel. Sama on tõendatud tunnistajate ütlustega. Asjaolu, et hageja ega kostja ei ole võlakirja esitanud, ei tähenda, et pooltevahelises suhtes ei eksisteeri võlatunnistust. Kuivõrd kostja on tunnistanud, et J.Vlt tema pangakontole kantud 345.000 krooni on saadud laenuna äritegevuses, tuleneb pooltevaheline võlasuhe võlatunnistusest. J.V ja kostja vahelist ärisuhet ning ärisuhte jooksul laenude saamist tõendavad ka tunnistajate ütlused. Hageja nõuab kostjalt 160.000 krooni tagastamist. Laenu saamist tõendavad maksekorraldused pangaülekannete kohta. Kuigi kostja viitab, et nimetatud raha saamisel oli ta teinud J.V jaoks võlakirjad ning tagasimaksmisel sai need endale, ei ole ta selle väite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Seega ei saa lugeda tõendatuks asjaolu, et kostja on J.Vle võlatunnistuse alusel saadu tagastanud. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Esitatud pangaväljavõtetest nähtub, et J.V on Urmas Randmale ajavahemikus 4. oktoobrist 2002. a. kuni 8. juulini 2003. a. erinevatel aegadel üle kandnud ligikaudu 345.000 krooni. Samas on ka apellant J. Vle kandnud üle 50.000 krooni. Ainuüksi pangaväljavõtete alusel hagi rahuldamine ei ole põhjendatud. Pangaväljavõtted tõendavad asjaolu, et J. V on apellandile raha üle kandnud, kuid ei tõenda seda, millise õigusliku suhte raames on rahaülekanded tehtud. Tegemist võis olla ka J. V poolt apellandi käest saadud laenu tagasimaksmisega. U. Randma ei ole kunagi omaks võtnud, et tegemist oli J. V poolt antud laenuga. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et J. V tegeles raha laenamisega ja vormistas alati sellekohase kirjaliku lepingu. Võlakirjade vormistamise eesmärgiks oli tõendada laenusuhte olemasolu ning teise poole kohustust laen tagastada. Samas arveldas J. V ka suures ulatuses sularahas, mida tõendab M. Padari ja Maleliidu vaheline kirjavahetus. J. V andis lühiajalisi laene ning küsis laenudelt intressi, laenude andmine oli J. V majandustegevus. Põhjendamatu on hagi rahuldamine VÕS-i laenulepingu sätete alusel, sest tõendatud ei ole, et vaidlusalused ülekanded oleks J.V teinud laenusuhtest tulenevalt. Kohtumenetluses ei ole kostja omaks võtnud, et tegemist oli laenuga. Kostja väitis, et sai J.Vlt küll laenu, kuid on

7.märtsil summas 15.000 krooni, 4. juunil summas 100.000 krooni ja 8. juulil summas 30.000 krooni. Vaidlust ei ole sellegi üle, et hageja on J.V õigusjärglane. Maakohus on rahuldanud hagi VÕS § 30 lõigete 1 ja 3 alusel, leides, et kuna kostja on tunnistanud, et J.V andis talle aeg-ajalt laene võlakirja alusel, siis tuleneb pooltevaheline võlasuhe võlatunnistusest. Kolleegium leiab, et maakohus on materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ja VÕS § 30 lõiked 1 ja 3 ei anna alust hagi rahuldamiseks. VÕS § 30 lg. 1 kohaselt on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, ja lg. 3 kohaselt ei pea võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui see antakse jooksva arve alusel, samuti, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses. Maakohtu otsusest ei nähtu, mida pidas maakohus lepinguks, millega lubati kohustuse täitmist osundatud paragrahvi lg. 1 mõttes. Mingile niisugusele lepingule ei ole hageja oma nõude alusena viidanud ning ka kostja ei ole niisuguse lepingu olemasolule tuginenud. Kohtumenetluses on kostja tunnistanud küll asjaolu, et J.V ja tema vahel on olnud laenusuhe, kuid kostja ei ole kunagi tunnistanud võla olemasolu. Vastupidi, kogu menetluse vältel on kostja hagile vastu vaielnud, väites, et kogu J.Vlt laenuks saadud raha on ta nimetatule tagastanud, aga samuti, et kõikide J.V tehtud maksete näol ei ole tegemist olnud raha laenuks andmisega. Niimoodi on kostja vastuväiteid hagile kajastanud ka maakohus ise oma otsuse kirjeldavas osas. Niisugustel asjaoludel on aga üldse asjakohatu rääkida võla tunnistamisest, mis on VÕS § 30 kohaldamise eelduseks. Maakohtu otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud ega vasta seega TsMS § 436 lõikele 1. Kostja pool on kinnitanud, sealhulgas apellatsioonikohtu istungil, et 2002. a.

väitel tegeles J.V kõrge intressiga lühiajaliste laenude andmisega ja kostja pöördus 2002. a. tema poole laenu saamiseks, kuna vajas raha oma äri alustamiseks ega saanud tagatise puudumise tõttu laenata raha pangast. Hageja ei ole esile toonud mingeid faktiväiteid, mis kostja poolt esiletoodu ümber lükkaks: hageja väitel ei tea ta oma õiguseellase J.V poolt kostjale rahaülekannete tegemise asjaolusid ja õiguslikku alust. Niisugustel asjaoludel tuleb lugeda tõendatuks, et eespoolosundatud maksed on tehtud laenusuhte alusel. VÕS § 396 lg. 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Sellest tulenes kostja kohustus laenuna saadud raha J.Vle (või tema õigusjärglasele) tagastada. Kostja väitel on ta kõik vaidlusalused summad J.Vle tagastanud, kandes 3. ja 4. juulil 2003. a. pangaülekannetega tema arvele kokku 50.000 krooni ning tagastades ülejäänud laenud laenuandja soovil sularahas. Kostja poolt esiletoodu kohaselt koostati J.V soovil iga laenu kohta võlakiri, mille J.V talle vaidlusaluse laenu tagastamisel tagastas. Vaidluse lahendamiseks tuleb tuvastada, kas kostja on oma laenuks saadud raha tagastamise kohustuse täitnud. VÕS § 96 lg. 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu tõendava dokumendi (võladokument), võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. Kui võlausaldaja võladokumenti ei tagasta, võib võlgnik nõuda võlausaldajalt kohustuse lõppemise kohta kirjalikku tunnistust. Sama paragrahvi lõikes 3 sätestatu kohaselt, kui võladokument on võlgnikule tagastatud, siis eeldatakse, et kohustus on täidetud. Seega, kui laenu andmise kohta koostati võladokument (võlakiri) ning J.V selle kostjale tagastas, siis on kostja laenu tagastamise kohustuse eelduslikult täitnud, kuid hagejal on võimalik tõendada, et kohustus on vaatamata võladokumendi tagastamisele täitmata. Seega tuleb tõendamiskoormise kindlaksmääramiseks tuvastada, kas kostja oli andnud laenukohustuste kohta välja võladokumendid ning kas J.V on need talle tagastanud. Esitatud tõendite põhjal peab kolleegium usutavaks kostja väidet, et eespoolosundatud laenusummade kohta koostas kostja võlakirjad. Nii on kohtule esitatud samade poolte vahelise laenusuhete kohta kaks võlakirja, mis küll ei puuduta vaidlusaluseid laenusummasid, kuid mis on vormistatud 2002. a. märtsis ja mais, seega vaidlusalusele ajavahemikule lähedasel ajal (tl. 143, 144). Need võlakirjad annavad alust järeldusele, et pooltevahelises suhtes oli võlakirjade vormistamine kombeks. Kuna 16. mai 2002. a. võlakirjas märgitud rahasumma on J.V samal päeval kandnud üle kostja pangaarvele (tl. 127), siis järeldub sellest, et raha andmise viisist võlakirja väljaandmine pooltevahelises suhtes ei olenenud. Ka tunnistaja T. M, kes oma ütluste kohaselt oli J.V sõber peaaegu 25 aastat, kinnitas, et laenas samuti J.Vlt 2002. a. raha ning andis nimetatule selle kohta võlakirja (tl. 164). Tunnistaja kinnitas ka, et J.V oli rahaasjades äärmiselt pedantne ja et kui ta laenas raha tuhandetes kroonides, siis vormistas alati võlakirja. Hageja pool ei ole esitanud tõendeid, millest võiks järeldada vastupidist. Kolleegium leiab, et tõendite kogumi põhjal saab tõendatuks lugeda ka kostja väite, et J.V on talle võlakirjad tagastanud. Eespooltoodust nähtub, et võladokumendid koostati. Samas ei ole hageja esitanud eespoolosundatud summade kohta ühtegi võlakirja. Arvestades asjaolu, et J.V tegeles laenude andmisega paljudele inimestele (seda on kinnitanud tunnistajad A. R (tl. 160) ja T. M (tl. 164) ning sellele on muuhulgas vihjanud ka hageja ise e-kirjavahetuses Eesti Maleliiduga – tl. 90) ja et ta oli rahaasjades pedantne (tunnistaja T.M ütlused – tl. 164), ei ole tõenäoline, et kõik vaidlusalused võlakirjad puuduvad tema dokumentide hulgast muul põhjusel. Kostja on esitanud kohtule 26. märtsi 2002. a. võlakirja, mille üle küll selles asjas vaidlust ei käi, kuid võlakirja olemasolu kostja käes näitab, et pooltevahelises suhtes võlakirju tagastati. Lõpuks on tunnistaja R. R kinnitanud, et nägi, kuidas J.V tema isale raha vastu

mingi dokumendi andis (tl. 162). Hageja omalt poolt ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis eespoolkirjeldatud tõendite kogumist tuleneva järelduse ümber lükkaks. Seega tuleb eeldada, et kostja on oma laenude tagastamise kohustuse J.Vle täitnud. Hageja ei ole esitanud mingeid tõendeid, millest võiks järeldada, et laenude tagastamise kohustus on kostja poolt täitmata. Pigem toetavad tsiviilasjas esitatud tõendid vastupidist järeldust. Et kostja kandis 3. ja 4. juulil 2003. a. J.V pangaarvele kokku 50.000 krooni, nähtub tema pangakonto väljavõttest (tl. 141), samuti on seda tunnistanud hageja nii oma kirjas kostjale (tl. 9) kui teises tsiviilasjas esitatud hagiavalduses (tl. 101). Kostja väitel tagastas ta ülejäänud laenusummad sularahas. Et nad on näinud J.V ja kostja vahelist sularahas arvlemist, on kinnitanud tunnistajad A. R (tl. 160), R. R (tl. 162) ja T. M (tl. 164). Viimane avaldas oma ütlustes muuhulgas, et oli J.V pikaajaline sõber ning nimetatu oli andnud talle volituse raha tagasi nõuda neilt ühistelt tuttavatelt, kes ei olnud raha tagasi maksnud; kostja kohta ei avaldanud J.V kunagi, nagu oleks too talle võlgu; tunnistaja arvates oleks J.V talle seda kindlasti öelnud, kui kostja oleks võlgu olnud. Lõpuks, kuna hageja väidab, et ta J.V ja kostja vahelisest õigussuhtest ja kostja poolt raha tagastamisest midagi ei tea, siis ei ole ta esile toonud ka mingeid faktilisi vastuväiteid kostja väitele raha sularahas tagastamise kohta. Menetluse kestel on hageja esitanud üksnes kahtlustuse, et vaidlusalused summad sularahas tagastati. Kolleegium leiab, et vaidluse all olevad summad ei ole nii suured, et nendega sularahas arvlemine oleks ebatõenäoline. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et vaidlusalusel ajavahemikul on kostja arvel olnud laenu tagastamiseks piisavalt raha, samuti on kostja suuri sularahasummasid välja võtnud (tl. 131 – 142). Pealegi on hageja Maleliidult J.V poolt laenatud raha tagasisaamiseks H. O 6. septembril 2005. a. saadetud e-kirjas väitnud, et „... rahad käisid suures osas sularahana...“ (tl. 90). Seega on hageja selles kirjas ise kinnitanud, et J.V arvles oma laenusaajatega mitte üksnes pangaülekannete, vaid ka sularaha vahendusel. Samuti järeldub sellest, et hageja ei ole lõpuni siiras, kui väidab, et ta J.V poolt laenu andmisest ja selle tagasisaamisest ei tea: lisaks väitele sularahas arvlemise kohta on hageja samas e-kirjas muuhulgas viidanud J.V märkmikule, mis kirjas väljendatu kohaselt olevat „absoluutne tõde“ (tl. 90). Kohtumenetluses seevastu on hageja pool väitnud, et ei tea niisugusest märkmikust midagi (tl. 94). Mis 8. juuli 2003. a. 30.000 krooni suurust ülekannet puudutab, siis tagastas kostja väitel selle ülekandega J.V talle temalt saadud laenu. Kostja seletuse kohaselt olid nad J.Vga sõbrad, käisid koos kasiinos ja juhtus, et ka tema laenas J.Vle sularaha. Kostja väiteid sõbrasuhete ja hasartmängude mängimise kohta on kinnitanud tunnistajad A. R (tl. 160), R.R (tl. 162) ja T. M (tl. 164). Viimane on kinnitanud ka väidet, et J.V aeg-ajalt kostjalt raha laenas. Eespool on osundatud nimetatu ütlustele selle kohta, et suhtes kostjaga ei olnud J.Vl probleeme. Hageja väitel ei tea ta vaidlusaluse rahaülekande asjaolusid, kostja on neid aga kirjeldanud ja esitatud tõenditest tulenevalt ei ole kolleegiumil alust kostja poolt esiletoodu arvestamata jätta. Arvesse võtta tuleb ka hageja poolt erinevatele isikutele väidetu vastuolulisust, mida kolleegium on käsitlenud eespool. Eespooltoodust nähtub, et pooltel ei ole alusetust rikastumisest tulenevat võlasuhet, millele hageja on oma nõude materiaalõigusliku alusena tuginenud. Eespooltoodu annab piisava aluse järeldusele, et hageja õiguseelneja ja kostja vaheline laenusuhe on lõppenud täitmisega. Hagi rahuldamiseks ei ole alust. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-is sätestatut. Kooskõlas kuni 1. jaanuarini 2006. a. kehtinud TsMS § 60 lõigetega 1, 8 ja 11 tuleb hagejal kanda kostja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Sama TsMS § 61 lg. 1 p. 1 kohaselt on vastaspoolelt vajalike ja põhjendatud õigusabikulude väljamõistmise piirmääraks 5% hagi rahuldatud osast hagejale või rahuldamata jäetud osast kostjale. Kostja on taotlenud esimese