M.K. (isikukood:XXXXX, elukoht: XXXXX) ja E.K. (isikukood: XXXXXX elukoht: XXXXXXX) hagi V.T. e (isikukood: XXXXXX, elukoht: XXXXXX) vastu H.H. i notariaalse testamendi tühiseks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 07.05.2007. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M.K. ja E.K. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
25. september 2007. a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellandid M.K. ja E.K. , esindaja Maia Ploom Vastustaja V.T. , esindaja Rando Antsmäe
RESOLUTSIOON
Muuta
Tartu
Maakohtu
07.05.2007
otsust
menetluskulude väljamõistmmise osas ja teha selles osas uus otsus, millega mõista välja õigusabikulude katteks M.K. lt 12 500 (kaksteist tuhat viissada) krooni ja E.K. lt 12 500 (kaksteist tuhat viissada) krooni V.T. e kasuks.
2.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Menetluskulude jaotus
Mõista ringkonnakohtus kantud õigusabikulude katteks
M.K. lt 2500 (kaks tuhat viissada) krooni ja E.K. lt 2500 (kaks tuhat viissada) krooni V.T. e kasuks. Ülejäänud
osas
jätta
ringkonnakohtus
kantud
menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.H.H. suri 23.03.2005, olles teinud 27.09.1991 notariaalse testamendi, millega määras kogu oma vara pärijateks oma õe tütre pojad M.K. ja E.K. , ning 11.02.2003 notariaalse testamendi, millega määras kogu oma vara pärijaks oma õe teise tütre V.T. e. Hagejad palusid tunnistada H.H. poolt 11.02.2003 allkirjastatud testament tühiseks. Hagiavalduse kohaselt ei olnud H. H, tulenevalt oma tervislikust seisundist, testamendi allkirjastamise ajal otsusevõimeline. H.H. tervis halvenes järsult pärast 2000 aprillis läbipõetud ajuinfarkti. Tal tekkisid püsivad mäluhäired ja hakkas süvenema dementsus. Ajuinfarkti tagajärjel tekkis parema kehapoole halvatus, käsi ei liikunud ning kõndida sai ainult kõrvalabiga. Kostja kasutas oma huvides ära H.H. kõrget iga ja tervislikku seisundit. Uue testamendi tegemine ei olnud H.H. soov ja tahe, ta ei saanud oma tegude tähendusest aru ja ei olnud võimeline oma tegusid juhtima, olles seega otsusevõimetu. Testamendis on märge, et H.H. on sellele isiklikult alla kirjutanud, kuid tema käsi ei liikunud ning ta ei suutnud kirjutada.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hagejad ei ole esitanud nõuet testamendi kehtetuks tunnistamiseks PärS § 94 mõttes, vaid taotlevad testamendi tühistamist. Sellise nõude rahuldamiseks puudub nii seadusest tulenev võimalus kui ka alus. H.H. väidetav otsusevõimetus testamendi allkirjastamise päeval on tõendamata. Hagejad ei tea sellest midagi, sest ei tundnud oma vanatädi hooldamise vastu praktiliselt mingit huvi. Kostja ei ole kallutanud H.H. t tegema enda kasuks testamenti. Testamendi tõestanud notar E. Grünberg on olnud veendunud, et testaator oli 11.02.2003 teo- ja otsusevõimeline: ta kuulis, sa kuuldust aru, luges kirjalikku teksti ning vastas testamendi koostamise ajal esitatud küsimustele selgelt ja ühemõtteliselt. Kostja hooldas ise või korraldas H.H. hooldamist alates ajuinfarkti põdemisest, olles vallavalitsuse poolt määratud H.H. hooldajaks. Vaatamata kostja abipalvetele ei olnud kostjat nõus abistama ei hagejad ega hagejate ema. Seetõttu tuli kostjal paluda abi võõrastelt. H.H. vaimne tervis oli normaalne kuni 2003. a lõpuni, ta oli võimeline
oma elu adekvaatselt korraldama. Siis halvenes nii H.H. füüsiline kui vaimne tervis kiiresti ja ei paranenud enam kuni surmani.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 07.05.2007 otsusega hagi rahuldamata ning mõistis välja M.K. lt 23 023.80 krooni ja E.K. lt 23 023.80 krooni õigusabikulu katteks V.T. e kasuks. Otsuse kohaselt on vastavalt PärS § 93 testament tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel. TsÜS § 13 lg 1 kohaselt tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Hagejad on sõnastanud oma nõude testamendi tühiseks tunnistamisena, tegelikult taotletakse testamendi tühisuse tunnustamist. Hagejad taotlevad kohtult tuvastamist, et H.H. allkirjastas 11.02.2003 testamendi otsusevõimetuna, millest tulenevalt testamendil ei ole õiguslikke tagajärgi. Kohus leidis, et hagejad ei ole tõendanud, et H.H. oli testamendi allkirjastamise ajal otsusevõimetu. Seda ei saa tõendada postiljoni ütlustega ja pensioni kättesaamisel antud allkirjadega. Allkirjad notariaalsel testamendil ja pensioni kättesaamise lehtedel on erinevad, kuid ei tõenda allkirjad andnud isiku otsusevõimet või selle puudumist. Notar E. Grünberg on olnud seisukohal, et testaator oli 11.02.2003 otsusevõimeline. Eksperdid Tiina Agan, Lembit Mehilane ja Ülla Linnamägi on osalenud kõikide tunnistajate ja poolte poolt vande all antud seletuste ärakuulamises ning on 10.10.2006 koostatud kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktis nr 52 asunud seisukohale, et „toimikus sisalduvate vastuoluliste andmete põhjal pole võimalik kinnitada ega eitada, et H.H. oli notariaalse testamendi allakirjutamise ajal 11.02.2003 otsusevõimeline.“ H.H. tervisliku seisundi kohta 2003 veebruaris puuduvad igasugused objektiivsed andmed. Perearst Ülle Hanseni ütluste kohaselt, kus ta tugineb ambulatoorses kaardis märgitule, külastas ta H.H. t harva: 2001 novembris ja 2003 novembris, kui H.H. murdis reieluukaela. 19.01.2004 oli viimane visiit. Perearsti ütluse kohaselt oli enne 2004 jaanuari võimalik H.H. ga vestlust arendada, pärast enam mitte. H.H. suri 23.03.2005. Tunnistajate H.-H. P, V. K, E. M, L. V, I. P, M. M, V. V, K. P ja J. T ütlused on üldsõnalised ja sisult vastukäivad, mistõttu ekspertidel ei olnud võimalik anda kindlat arvamust nende ütlustele tuginedes. Näiteks perearst Ü. Hanseni ütluse kohaselt oli H.H. ga võimalik enne jaanuari 2004 vestlust arendada, V. V ütluse kohaselt „2003. a käisime ka seal, kuid kontakti oli võimatu saada.“ Probleemiks on ka see, et tunnistajad ei suuda aastatetaguseid vestlusi ajaliselt paika panna: kas H.H. ütles midagi või käitus kummaliselt 2002 sügisel või 2003 kevadel või sügisel, selles on asja sisulise otsustamise (ja eksperdi arvamuse andmise) jaoks oluline vahe. Kuid ajaline kaugus toimunust (kolm-neli aastat) muudab tunnistajate ütlused tahtmatult ebatäpseteks ja laialivalguvateks. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et täiendava(te) tunnistaja(te) ärakuulamine ei muuda olematuks seni ärakuulatud tunnistajate ütlustest ilmnenud vastuolusid ja umbmäärasust. Need ütlused ei kao kuhugi, neid ei saa kõrvale jätta ning ka täiendava või kordusekspertiisi tegemisel tuleb ekspertidel neid ütlusi arvesse võtta. Seega jääb alles tõendites olev ebamäärasus ja vastuolulisus.
Kogutud tõendite põhjal tuleb kohtul asuda seisukohale, et H.H. otsusevõimetus testamendi allakirjutamise ajal 11.02.2003 ei ole tõendatud, seega on testament kehtiv. Vastavalt TsMSRS § 3 enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Vastavalt TsMS (kuni 01.01.2006 kehtinud) § 61 lg 1 p 2 tuleb hagejatelt hagi rahuldamata jätmise tõttu kostja kasuks välja mõista õigusabikulu 46 047.60 krooni. Nõutud suuruses õigusabi kulu on mõistlik ja põhjendatud, arvestades menetluse kestust (hagi on kohtusse esitatud 13.06.2005) ning mahukust (ekspertiisitaotlus, ekspertide osavõtul tunnistajate ärakuulamise kohtuistungid, ekspertiisiakti analüüs, kohtuistungite väliselt esitatud taotluste lahendamine jne).
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.M.K. ja E.K. taotlevad apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt on hagejad kõiki H.H. tervisliku seisundi asjaolusid arvestades veendunud, et H.H. ei olnud 2003 veebruaris uue testamendi allkirjastamise ajal enam otsustusvõimeline. Asja arutamise käigus esitasid hagejad kohtule taotluse kuulata täiendava tunnistajana üle meditsiinilise haridusega Hele Randver, kes oleks osanud anda selgitusi H.H. tervisliku seisundi kohta 2003. a alguses. Ta puutus sellel perioodil H.H. ga tihedasti kokku. Eksperdid oleks saanud esitada talle küsimusi, millele ilma meditsiinilise hariduseta inimene võib-olla ei oskaks vastata. Kohus jättis selle taotluse rahuldamata. Hagejad esitasid 11.04.2007 ekspertidele küsimuse, kas täiendava tunnistaja ülekuulamine ja/või juba kogutud tõendite täiendav uurimine võiks võimaldada uuesti hinnata neid vastuolulisi seisukohti, mille tõttu ei olnud võimalik esialgse ekspertiisi käigus anda hinnangut H.H. otsustusvõimele, ning lõplikult välja selgitada H.H. otsustusvõime olemasolu või puudumine testamendi koostamise ajal. 23.05.2007 saabunud vastusest nähtub, et ekspert oli olnud kohtunikuga kirjavahetuses ning kohtunik oli esialgu samuti nagu ekspertki seisukohal, et täiendava tunnistaja ülekuulamine on vajalik. Ekspert märgib oma kirjas: „Kinnitan jätkuvalt vajadust aktis märgitud vastuolude selgitamiseks kuulata meditsiinilise eriharidusega tunnistajate ütlusi“. Ekspert viitab veel vajadusele välja selgitada notari kutsumise asjaolud ning selgitab asjaolusid, mis võiks anda ekspertidele võimaluse anda hinnang H.H. otsustusvõime olemasolu või puudumise kohta. Kohtuistungil kordasid hagejad tunnistaja ülekuulamise taotlust, mis jäeti rahuldamata. Kuna hagejatel ei olnud veel ekspertide vastust, ei saanud taotlust põhjalikumalt motiveerida. Vastuses hagejate järelpärimisele põhjendab ekspert, miks on tunnistaja ülekuulamine vajalik. Samuti põhjendab ekspert, miks on vajalik tunnistaja V. K veelkordne ülekuulamine. Kuna tunnistajaid kuulati üle mitmel erineval istungil, ei saanud ekspert neile kõiki vajalikke küsimusi esitada. Võimalik, et tekib vajadus ka teiste tunnistajate korduvaks ülekuulamiseks. Ekspert märgib: „Kokkuvõttes meie kohtupsühhiaatria akt on koostatud teadvalt vastukäivate ütluste rõhutamisega, eeldusel, et tuleb täiendav kohtuistung täiendavate tunnistajate ärakuulamisega nii nagu kohtunik Lea Aavastik oma eelpool märgitud kirjas oli maininud.“ Seega jääb eksperdi kirjadest mulje, et juhul, kui kuulatakse üle täiendav tunnistaja ja uuritakse veelkord kogutud tõendeid, on võimalik ka anda ekspertarvamus otsustusvõime
olemasolu või puudumise kohta. Kohus muutis protsessi käigus oma seisukohta tunnistaja ülekuulamise osas ning eksperdid ei saanud oma tööd lõpule viia. Välja on selgitamata ka notari väljakutsumisega seotud asjaolud. Tunnistajate ütlused ei pruugi olla kooskõlas dokumentaalsete tõenditega. Eeltoodust lähtuvalt on vaja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks selleks, et selgitada välja notari kojukutsumise asjaolud, kuulata üle täiendav tunnistaja ning anda ekspertidele võimalus anda oma lõplik arvamus H.H. otsustusvõime olemasolu või puudumise kohta vaidlusaluse testamendi allkirjastamise ajal. Väljamõistetud kohtukulu on ülemäära suur ning apellandid paluvad kohtukulu vähendada. Asja arutamine on kestnud küll hagejatest mittesõltuvatel põhjustel mitu aastat, kuid asjas on peetud ainult üks eelistung, kaks istungit, kus kuulati üle tunnistajad, ning viimane istung, kus pooled kordasid veelkord üle oma seisukohad.
5.V.T. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja leiab, et apellatsioonkaebus ei vasta TsMS §-dest 631 lg 1, 2; 633 lg 3 p 1 tulenevatele sisu nõuetele, kuna kaebuses ei ole selgitatud, millise materiaalõiguse või menetlusõiguse normi ebaõigele kohaldamisele või kohaldamata jätmisele kaebuses tuginetakse. Samuti ei ole märgitud, milliste apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Eelnevast tingituna on vastustajal raskendatud kaebusele vastuväidete esitamine. Tuginedes TsMS § 637 lg 2 on apellatsioonkaebus ebaõigesti menetlusse võetud ja vastustaja palub jätta see TsMS § 643 lg 1 alusel läbi vaatamata. Vastuväited apellatsioonkaebusele: 1) Maakohus ei ole rikkunud protsessiõigusnorme. Määrava tähtsusega on asjaolu, et eksperdid ei ole esitanud kohtule taotlust täiendavate andmete kogumiseks ega taotlust võimaldada ekspertidel esitada juba ülekuulatud tunnistajatele täiendavaid küsimusi. Sellised seisukohad on ekspert L. Mehilane avaldanud alles pärast maakohtu otsuse tegemist vastuseks hagejate esindaja suunavatele kirjadele. Eksperdid ei ole kasutanud võimalust TsMS § 302 lg 2 alusel küsida kohtult täiendavaid andmeid. Kohus on õigesti leidnud, et täiendava(te) tunnistaja(te) ärakuulamine ei muuda olematuks seni ärakuulatud tunnistajate ütlustes ilmnenud vastuolusid ja umbmäärasust. Apellatsioonkaebusele lisatud ekspert L. Mehilase kirjad on asjassepuutumatud. Hagejad on sisuliselt püüdnud mõjutada eksperte hindama eksperdiarvamuses kasutatud tõendeid senisest teistmoodi ning muutma antud eksperdiarvamust hagejatele soodsas suunas. Ekspertidel oli võimalik kasutada meditsiinilise haridusega tunnistaja Ü. Hanseni ütlusi, kes oli H.H. perearst, ja eelduslikult oskab anda H.H. tervise kohta kõige täpsemaid ütlusi. Ü. Hanseni tunnistajana ülekuulamise juures 29.08.2006 kohtuistungil viibisid ja esitasid küsimusi ka eksperdid L. Mehilane, T. Agan ja Ü. Linnamägi. Eksperdiarvamus on koostatud 10.10.2006. Kohtunik L. Aavastik on saatnud ekspertidele ja protsessiosaliste esindajatele välja ekspert L. Mehilase kirjades mainitud elektronkirja aga 06.12.2006, st ligi kaks kuud pärast eksperdiarvamuse valmimist. Seega ei saanud eksperdid 10.10.2006 ekspertiisiakti koostada „teadvalt vastukäivate ütluste rõhutamisega, eeldusel, et tuleb täiendav kohtuistung täiendavate tunnistajate ärakuulamisega nii nagu kohtunik Lea
Aavastik oma eelpool mainitud kirjas oli maininud”, nagu on selgitanud ekspert L. Mehilane oma 04.06.2007 kirjas hagejate esindajale. Kohus jättis 19.04.2007 õigesti rahuldamata hagejate taotluse täiendava tunnistaja H. Randveri ülekuulamiseks. Kohus põhjendas seda piisavalt, selgitades, et tunnistaja ütlustega ei saa ümber lükata juba kogutud tõendeid, sh tunnistajate ütlusi, ja et hagejate esindaja ei ole põhjendanud, miks seda tunnistajat ei nimetatud õigeaegselt. Lähtudes eeltoodust jäävad arusaamatuks ekspert L. Mehilase poolt pärast kohtuotsuse tegemist vastuoluliste selgituste andmise põhjused, mis annavad põhjust kahelda ekspert L. Mehilase erapooletuses. Täiendava tunnistaja H. R ülekuulamine ei ole lubatav ega vajalik. Maakohus andis pooltele tähtaja (30.12.2005) tõendite esitamiseks ning taotluste esitamiseks täiendavate tõendite kogumiseks (sh tunnistajate ülekuulamiseks). Hagejad eeltoodud võimalust ei kasutanud ning ei esitanud kohtule ka avaldust menetlustähtaja ennistamiseks. TsMS § 331 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist või TsMS §-des 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Hagejad ei ole esitanud ühtegi mõjuvat põhjendust, miks ei olnud H. R tunnistajana ülekuulamise taotluse tähtaegne esitamine võimalik. Samuti on H. R. tunnistajana ülekuulamine pigem segadust tekitav kui vastuolusid kõrvaldav. Kuivõrd teised tunnistajad on eelnevalt juba ülekuulatud ja nende ütlused ning ekspertiisiakt avaldatud, on H. R ütlused eelnimetatud informatsioonist mõjutatud ning seetõttu ebausaldusväärsed. Taotletud täiendavate tõendite kogumine ei ole asja lahendamise seisukohast tulemuslik, kuivõrd ka täiendavate tõenditega ei ole võimalik ümber lükata juba kogutud tõendite vastuolulisust ning sellest tulenevalt ei ole võimalik ega põhjendatud ka täiend- ega kordusekspertiisi teostamine. Peale selle on hagejad põhjendanud tunnistaja H. Randveri ülekuulamise vajadust just asjaoluga, et ta on meditsiinilise haridusega. Asjas on juba üks meditsiinilise haridusega tunnistaja – perearst Ü. Hansen – üle kuulatud. Tunnistaja H. R. ei ole hagejad ega ka teised tunnistajad protsessi käigus varem maininud. Kuivõrd H. R. tunnistajana ülekuulamine on tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt lubamatu, on asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks tagasisaatmine põhjendamatu ning tulemusetu. 2) Nõustuda ei saa apellantide väitega, mille kohaselt on vaja täiendavalt välja selgitada notari väljakutsumisega seotud asjaolud. Notari väljakutsumisega seotud asjaolude väljaselgitamine on tõendite kogumine ja esitamine, milleks hagejatel on olnud võimalus ja kohustus kohtumenetluses maakohtus (TsMS § 230 lg 1). Notari väljakutsumisega seonduvate asjaolude selgitamiseks on maakohtus küsitletud nii tunnistajaid kui ka vande all ütlusi andnud kostjat. Hagejad ei taotlenud pärast tunnistajate ja kostja vande all ülekuulamist täiendavate tõendite kogumist notari väljakutsumisega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Asjas omab tähtsust küsimus, kas testaator H.H. oli notariaalse testamendi koostamise ajal otsustusvõimeline või mitte. Notari väljakutsumise asjaolud ei tõenda H.H. otsustusvõime olemasolu või selle puudumist testamendi koostamise ajal. 3) Kohtumenetluses on tehtud palju aeganõudvaid menetlustoiminguid. Üks aeganõudvamaid toiminguid on olnud seoses hagejate taotlusel määratud ekspertiisiga suure hulga tunnistajate ülekuulamine. Arvestades kohtumenetluse kestust ja mahukust on kohus hagejatelt kohtukulud välja mõistnud põhjendatult ja õiglaselt ning vastavuses justiitsministri
23.08.1999 määruses nr 42 ettenähtud piirmääraga (hinnata hagi puhul on teiselt poolelt väljamõistetava advokaaditasu ülempiiriks 50 000 krooni).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks haginõude osas, kuid ringkonnakohus muudab väljamõistetud menetluskulude suurust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning ei korda neid käesolevas otsuses kooskõlas TsMS § 654 lg 6.
7.Pooltel on vaidlus selle üle, kas H.H. oli 11.02.2003 otsusevõimeline või mitte. Apellandid on maakohtu otsuse vaidlustanud põhjusel, et maakohus on nende arvates rikkunud menetlusnorme, apellandid ei ole vaidlustanud maakohtu otsust materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohtu arvates on käesolevas asjas hagejate poolt esile toomata need asjaolud, millest nähtuks, et H.H. l puudus vaidlusaluse testamendi tegemise ajal võime õigesti hinnata seda, kuidas uus testament mõjutab tema huve. TsÜS § 13 lg 1 kohaselt tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Ringkonnakohus möönab, et keeruline on tuvastada testamendi kui ühepoolse ja pärast isiku surma õiguslikke tagajärgi kaasa toova tehingu seos testamendi tegija huvidega selle tegemise ajal. TsÜS § 13 lg 1 ja 2, millised rõhutavad otsusevõimetu isiku õigust tehing heaks kiita, viitavad ringkonnakohtu arvates käibekaitse vajadusele. Ringkonnakohtu arvates, kui asjas esitatud tõendid ei võimalda tõsikindlalt lugeda tõendatuks seda, et H.H. oli vaidlusaluse testamendi tegemise ajal otsusevõimetu, siis tuleb eeldada, et ta oli otsusevõimeline. Vastupidine olukord oleks üksnes siis, kui hagejad oleksid esitanud faktiväiteid, mille alusel oleks saanud järeldada, et vaidlusaluse testamendiga tegi H.H. endale ilmselt kahjuliku tehingu (TsÜS § 13 lg 3). Ringkonnakohus leiab, et notariaalselt tõestatud testamendile on õiguslikult põhjendatud tagada võimalikult laiaulatuslik kehtivuse eeldus, kuna testamendi teinud isiku kaitseõigus on objektiivsetel põhjustel piiratud.
8.Apellandid leiavad, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata nende taotlused tunnistaja H. R ülekuulamiseks ning ekspertide täiendavaks arvamuse andmiseks, samuti jättis maakohus väljaselgitamata ka notari väljakutsumisega seotud asjaolud. Ringkonnakohus ei nõustu apellantide väidetega. Ringkonnakohus mõistes, et maakohtu ja ringkonnakohtu poolt tõendite vastuvõtmisest keeldumine võib arvestades menetluse eesmärki – lahendada asi õigesti - esmapilgul tunduda formaalsena, esitab järgnevalt täiendavad põhjendused tõendite vastuvõtmisest keeldumise kohta. Ringkonnakohus leiab, et testamendi tühisuse tuvastamine on eraõiguslik vaidlus, milles puudub avalik huvi, seega oli väidete ja tõendite esitamise kohustus pooltel ning kohus ei olnud õigustatud omalt poolt tõendite kogumiseks.
Hagi esitati maakohtule 13.06.2005 ning hagejad taotlesid nelja tunnistaja (V V, H P, K P ja I P) ülekuulamist. Nimetatud tunnistajad kuulati kohtumenetluse käigus üle. Samuti rahuldas kohus 06.12.2005 kohtuistungil hagejate taotluse meditsiiniliste dokumentide väljanõudmiseks OÜ-st Ülle Hansen, SA-st TÜ Kliinikum Traumatoloogia ja Ortopeedia Kliinikum ja Elva Haiglast (tl 53). 29.12.2005 esitas hageja taotluse üle kuulata tunnistaja V K ja määrata kohtupsühhiaatria ekspertiis H.H. otsusevõime väljaselgitamiseks testamendi tegemise ajal 11.02.2003.a.(tl 69). 15.02.2006 määrusega rahuldas maakohus kohtupsühhiaatrilise kompleksekspertiisi määramise osas. 19.05.2006 taotlesid hagejad täiendavalt üle kuulata tunnistajana Ülle Hansen. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kõik hagejate poolt esitatud tunnistajad kuulati 29.08.2006 ja 22.09.2006 toimunud kohtuistungitel üle, ülekuulamisel osalesid ka eksperdid L. Mehilane, T. Agan ja Ü. Linnamägi. Kohtuistungi protokollide kohaselt ei soovinud menetlusosalised esitada täiendusi ega taotlusi. Asja materjalidest nähtub, et ka eksperdid ei pidanud vajalikuks kasutada oma õigust küsida täiendavaid andmeid kooskõlas TsMS § 302 lg 2, samuti ei keeldunud eksperdid TsMS § 302 lg 4 alusel eksperdiarvamuse andmisest. Maakohus kohustas eksperte akti esitama 10.10.2006 ja määras pooltele tähtaja küsimuste ja taotluste esitamiseks 24.10.2006 (tl 155). 24.10.2006 taotles hageja küsimuste esitamise tähtaja pikendamist kuni 31.10.2006. Hagejad ei esitanud maakohtule täiendusi ega taotlusi ka pikendatud tähtaja jooksul. Hageja esitas taotluse üle kuulata H R ja hageja M.K. ning määrata täiendav kohtupsühhiaatria ekspertiis pärast tähtaja möödumist 02.11.2006 (tl 175). Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult hilinemisega esitatud taotluse rahuldamata. Käesolevas tsiviilasjas oli pooltel piisavalt aega tõendite õigeaegseks esitamiseks, samuti saab ringkonnakohtu arvates kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktist, mille kohaselt eksperdid ei kinnita ega eita H.H. otsusevõimelisust 11.02.2003, järeldada vaid seda, et isik oli otsusevõimeline, kuna vastupidist eksperdid ei tuvastanud. Ringkonnakohus leiab, et surnud isiku konkreetsel ajahetkel - notariaalse toimingu tegemise ajal - otsusevõime olemasolu või selle puudumise tuvastamiseks veel täiendavate tunnistajate, kes ei olnud vaidlusalusel ajahetkel toimingu tegemise juures, ülekuulamine ei olnud põhjendatud TsMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt põhjusel, et selle asjaolu kohta oli kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Apellantide taotlus notari väljakutsumisega seotud asjaolude täiendavaks selgitamiseks tõendite esitamiseks võimaluse andmine ei olnud samuti põhjendatud, kuna apellandid ei selgitanud ka ringkonnakohtule, millist konkreetset asjas tähtsust omavat faktilist asjaolu peaks tõendite täiendav kogumine tõendama. Ringkonnakohtu täpsustavale küsimusele vastates selgitas apellantide esindaja, et ei soovita notari ülekuulamist, vaid soovitakse tunnistajate ütluste abil selgitada, miks notar kutsuti testamenti tõestama.
9.Apellandid vaidlustavad maakohtu otsusega väljamõistetud menetluskulude 46 047.60 kr suuruse põhjendatuse ning leiavad, et põhjendatud õigusabi kulu suuruseks kogu menetluse peale oleks 20 000 kr. Vastustaja taotleb apellatsioonimenetluses kantud kulude väljamõistmist apellantidelt kokku summas 18 590.80 kr. Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude väljamõistmise osas kuulub kohaldamisele enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1, millest tulenevalt on käesolevas vaidluses õigusabikulude piirmääraks 50 000 kr. Ringkonnakohus arvestab õigusabikulu suuruse põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel järgmiste asjaoludega: pooltel ei ole vaidlust materiaalõigusnormi kohaldamise üle, vaid kogu vaidlus ka maakohtus põhines menetluslikel küsimustel, eelkõige tõendamisega seonduval,
seega ei olnud tegemist õiguslikult keeruka vaidlusega; asja arutamine kestis maakohtus pikka aega ja korduvad täiendavate tõendite esitamised hagejate poolt tõid kaasa kostjal seisukohtade kujundamise vajaduse. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks õigusabikulu suuruseks maakohtus on 25 000 kr ja apellatsiooniastmes 5000 kr, kokku 30 000 kr, milline summa tuleb võrdsetes osades välja mõista hagejatelt.
Egon Konsand
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.