KR (endine perekonnanimi A) kohustustest vabastamise menetlus
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.10.2016.a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Danske Bank A/S Eesti filiaali ja Swedbank AS määruskaebused
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Võlgnik: KR (endine perekonnanimi A, isikukood
XXXXXXXXXXX)
Usaldusisik: MR (isikukood XXXXXXXXXXX) Võlausaldaja I (määruskaebuse esitaja I): Swedbank AS (registrikood 10060701), tehinguline esindaja Gertu Pillenberg Võlausaldaja II (määruskaebuse esitaja II): Danske Bank A/S Eesti filiaal (registrikood 11488826), tehinguline esindaja Annely Paaps Võlausaldaja III: AS MiniCredit (pankrotis, registrikood 11551909) pankrotihaldur Martin Krupp Võlausaldaja IV: Credit Invest OÜ (registrikood 11344270), seaduslik esindaja juhatuse liige Fred Häling Võlausaldaja V: OÜ Kagu Invest (registrikood 11285129), seaduslik esindaja juhatuse liige Robert Paal Võlausaldaja VI: AS SEB Pank (registrikood 10004252), tehinguline esindaja Piret Kangur
1(10)
Tsiviilasi nr 2-10-11879 Võlausaldaja VII: Bigbank AS (registrikood 10183757), tehinguline esindaja Keiu Pettai Menetluse liik
Tühistada Harju Maakohtu 12.10.2016.a määrus osas, millega maakohus vabastas KR pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ja teha selle asemel uus määrus, millega jäetakse KR pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata.
2.Määruse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
2.4.Avaldada teade võlgniku KR pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata jätmise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.
3.Rahuldada Swedbank AS-i ja Danske Bank A/S Eesti filiaali määruskaebused.
4.Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud võlgniku KR kanda.
5.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.Harju Maakohtu 30.04.2010.a määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot ja pankrotihalduriks määrati Oliver Ennok. 13.05.2011.a määrusega lõpetas kohus võlgniku pankrotimenetluse selle raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist ning algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, nimetades usaldusisikuks MR.
2.Võlgnik esitas kohtule taotluse kohustustest vabastamiseks ja kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks. Taotluse põhjenduste kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetlus kestnud viis aastat. Võlgnik on täitnud ja järginud menetluse jooksul kõiki kohustusi ja palub end vabastada täitmata jäänud kohustustest.
3.Usaldusisik esitas pankrotiseaduse (PankrS) § 174 lg-st 4 tulenevalt kohtule usaldusisiku aruande, mille kohaselt ei ole võlgnik usaldusisikule PankrS § 173 lõigetes 3 ja 6 nimetatud väljamakseid teinud, mistõttu ei ole usaldusisik teinud ka väljamakseid võlgniku võlausaldajatele. Usaldusisiku aruande kohaselt töötas võlgnik ajavahemikul 01.02.2011.a – 01.05.2013.a L OÜ-s (LPS), kuid tema sissetulekud ei võimaldanud usaldusisikule raha üle anda, sest need ei ületanud töötasu alammäära. Ajavahemikul 01.05.2013.a – 01.12.2014.a viibis võlgnik rasedus- ja sünnituspuhkusel ning lapsehoolduspuhkusel, tema sissetulekud ei ületanud töötasu alammäära. Ajavahemikul 01.12.2014.a – 03.03.2016.a töötas võlgnik R OÜs. Arvestades võlgniku töötasu suurust ning asjaolu, et võlgniku ülalpidamisel on kaks alaealist last, ei olnud võimalik võlausaldajatele väljamakseid teha. Alates 03.03.2016.a jäi võlgnik rasedus- ja sünnituspuhkusele ning tema sissetulekud ei ole ületanud seadusega sätestatud igakuist piirsummat. Seega pole võlausaldajatele võimalik olnud väljamakseid teha.
4.Võlausaldaja VI leidis, et võlgnik ei ole teinud kogu menetluse jooksul pingutusi, et leida mõistlikult tulutoovat tegevust, võlgnik pole teinud väljamakseid. Võlausaldaja leidis, et võlgniku kohustustest vabastamisest tuleks keelduda.
2(10)
Tsiviilasi nr 2-10-11879
5.Võlausaldaja II leidis, et võlgniku kohustustest vabastamine on põhjendamatu. Võlgnik ei ole viie aasta jooksul teinud võlausaldajatele mitte ühtki väljamakset. Võlgnik on küll tööl käinud, kuid on rahuldunud minimaalse sissetulekuga ega ole teinud mingeid pingutusi oma sissetulekute suurendamiseks, et võlausaldajate nõudeid täita. Ei ole tõendeid, et võlgnik oleks menetluse kestel tasuvamat tööd otsinud. Mõistlik tegevus ei ole see, kui võlgnik asub tööle tema abikaasale kuuluvas äriühingus juhiabina töötasuga 390 eurot kuus.
6.Võlausaldaja I palus jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Võlausaldaja leidis, et võlgnik ei ole ära teeninud uut võimalust, sest ta ei ole kogu kohustustest vabastamise menetluse kestel andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Võlausaldaja leiab, et kohustustest vabastamise menetluse raames ei ole aktsepteeritav võlgniku passiivne käitumine ning püsivalt miinimumtasu eest töötamine ning kõrgemalt tasutatava töö mitteotsimine. Selline võlgniku käitumine ja suhtumine on võlausaldajate huve kahjustav.
7.Võlausaldaja VII leidis, et võlgniku taotlus tema kohustustest vabastamiseks tuleks jätta rahuldamata, sest võlgnik on rikkunud enda kohustust tegeleda kohustustest vabastamise menetluse kestel mõistlikult tulutoova tegevusega või selle otsimisega ning on sellega kahjustanud võlausaldajate huve. Arvestades, et L puhul on tegemist Tallinnas asuva kinnisvara müügiga tegeleva ettevõttega, mille kodulehekülje kohaselt on võimalik ettevõtte töötajatel teenida vastavalt tulemustele mitmekordset Eesti keskmist töötasu, ei ole võlausaldaja jaoks usutav, et võlgnik teenis töötamise perioodil vaid minimaalset töötasu. R OÜ juhatuse liige ning ainuosanik on võlgniku abikaasa ja pankrotimenetluse usaldusisik. Arvestades, et töötades töötasu alammäära eest ei ole võimalik teha võlausaldajatele väljamakseid, ei saa antud tegevust pidada mõistlikult tulutoovaks tegevuseks. Võlgnik on teadlikult valinud vastava töökoha eesmärgiga rikkuda PankrS § 173 lg 1 sätestatud kohustust ega ole tegelenud töökoha otsimisega, mille töötasu arvelt oleks tekkinud võimalus ka võlausaldajate nõudeid tasuda.
8.06.09.2016.a toimunud ärakuulamisel selgitas võlgnik, et enne pankrotimenetlust oli võlgnikul bakalaureusekraad ärijuhtimises ning ta töötas juhiabina L-is. 2012.a sügisel tegi tööandja võlgnikule ettepaneku, et ta võib saada tööd juristina tingimusel, et lõpetab õigusteaduskonna. Võlgnik ja tööandja leppisid kokku, et tööandja tasub poole õpingutega seotud kuludest ning võlgniku palka tõstetakse, kui ta lõpetab ülikooli. Sama palgaga töötama motiveeris võlgniku sõnul perspektiiv saada hiljem tööd juristina. Pärast ülikooli lõpetamist 2015.a juunis soovis võlgnik L -is saada tööd juristina. Ettevõttes olid toimunud muudatused, juhatuse liikmed olid omavahel tülis ning juhatuse liiget, kes võlgnikuga kokkuleppe oli sõlminud, polnud enam firmas tööl. Võlgnikule juristi tööd ei pakutud ning tööleping temaga lõpetati. Võlgnik on otsinud erialast tööd, kuid pole leidnud. Võlgnikul on alaealised lapsed.
9.Harju Maakohus tegi 12.10.2016.a määruse, millega lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Kohus vabastas ka usaldusisiku ja määras väljaandes Ametlikud Teadaanded teate avaldamise. Põhjenduste kohaselt ei tuvastanud kohus võlgniku kohustustest vabastamise keeldumise aluseid. PankrS § 175 lg 2 eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust, samuti võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Kohus leidis, et olukorda, kus võlgnik on küll teinud tööd, kuid on nõustunud töötama minimaalse sissetulekuga, ei saa antud juhul käsitada kui võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust, mistõttu ei saa antud juhul võlgnikule ette heita võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Võlgnik on selgitanud, et ta sõlmis tööandjaga kokkuleppe, et tööandja võtab enda kanda 50% võlgniku õppekuludest ja võlgnik saab tööd juristina ning tema
3(10)
Tsiviilasi nr 2-10-11879 palka tõstetakse, kui võlgnik on lõpetanud õigusteaduskonna. Võlgnik on 29.09.2012.a sõlmitud kokkuleppe ka kohtule esitanud. Antud kokkulepe ning võimalus saada hiljem paremini tasustatud tööd juristina motiveeris võlgnikku miinimumpalgaga töötama. Asjaolu, et võlgnik siiski peale õigusteaduskonna lõpetamist 2015.a juunis juristina tööd ei saanud, ei tulenenud võlgnikust endast, vaid sellest, et olukord firmas oli vahepeal muutunud. Asjaolust, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel lõpetanud õigusteaduskonna, saab järeldada, et võlgnik on enese täiendamise läbi teinud pingutusi, et tõsta oma kvalifikatsiooni tööturul ning lootnud läbi selle täita suuremal määral oma kohustusi võlausaldajate ees. Võlgnik viibis ajavahemikul 01.05.2013.a – 01.12.2014.a rasedus- ja sünnituspuhkusel ning lapsehoolduspuhkusel. Alates 03.03.2016.a jäi võlgnik uuesti rasedus- ja sünnituspuhkusele ning käesoleval ajal viibib lapsehoolduspuhkusel. Kohtu hinnangul oli selge, et võlgniku võimalused lapseootuse ning lapsehoolduspuhkusel viibimise ajal tasuvamat tööd leida ei ole märkimisväärsed. Võlgnik ei ole küll kohustustest vabastamise menetluse käigus võlausaldajate nõudeid rahuldanud, kuid on seda põhjendanud ning tõendanud raske majandusliku olukorraga. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-60-13 asunud seisukohale, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske ning võlgniku majanduslik seisukord seda kohtu hinnangul on.
10.24.10.2016.a esitas võlausaldaja I maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jäetakse võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks rahuldamata. Võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse aja jooksul tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega, kuivõrd viie aasta jooksul ei ole võlgnik suutnud mitte midagi võlausaldajate nõuete katteks tasuda, sest otsustas teadlikult kogu kohustustest vabastamise menetluse perioodi piirduda (vähemalt näiliselt) miinimumtasu teenimisega, kuigi võlgniku varasemat töökogemust, sissetuleku suurust ning haridustaset arvestades, oleks võlgnik ilmselgelt soovi korral teeninud märgatavalt enam ning olnud võimeline rahuldama ka võlausaldajate nõudeid. Võlgnik ei ole viie aasta jooksul ette võtnud midagi selleks, et võlausaldajate nõudeid rahuldada ja on seega teadlikult rikkunud pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi. Kohustustest vabastamise menetluse ajal võlgniku ja viimase tööandja vahel sõlmitud kokkulepe on võlausaldajate huve kahjustav, sest võlgnik loobus teadlikult suurema sissetuleku teenimise võimalusest lootuses saada samas ettevõttes aastate pärast tööd juristina. Sellise tegevuse puhul jättis võlgnik arvestamata võlausaldajate õigused ja huvid ning asjaolu, et käimas on tema kohustustest vabastamise menetlus. Arvestades asjaolu, et juba enne pankrotimenetlust oli võlgnik omandanud bakalaureuse kraadi ärijuhtimises ning teeninud üle 10 000 krooni kuus, otsustas võlgnik kohustustest vabastamise menetluse ajal siduda end miinimumtasuga, olles teadlik, et sellisel juhul puudub võlausaldajatel õigus ja võimalus saada rahuldust oma nõuete katteks. Arvestades võlgniku haridustaset, varasemat töökogemust ja teenitud sissetulekut, on tõenäoline, et soovi korral oleks võlgnik võinud asuda tööle miinimumtasust märgatavalt kõrgema töötasu eest, olles seejuures suuteline tasuma ka nii õppemaksu kui ka rahuldama vähemalt osaliselt võlausaldajate nõudeid. Ei ole eluliselt usutav, et kohustustest vabastamise menetluse väliselt oleks võlgnik leppinud miinimumtasu eest töötama ja seda ka juhul kui talle oleks pakutud tööandja poolt 50%-list õppemaksu hüvitamist. Võlgniku käitumine on olnud ettekavatsetud ja eesmärgiga vältida võlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldaja seadis kahtluse alla võlgniku avaldatud info usaldusväärsuse ning leidis, et tegemist on olnud vara varjamisega. Võlgniku väidete usaldusväärsuse ja tema kavatsuste heausksuse seab kahtluse alla ka asjaolu, et kuigi võlgniku väidete kohaselt lõpetas L temaga töölepingu 2015.a, nähtub nimetatud ettevõtte kodulehel ka veel käesoleval ajal tööpakkumise kontaktisikuna võlgnik. Järelikult töötab võlgnik nimetatud ettevõttes käesoleva ajani ning varjab sealt saadavat töötasu.
4(10)
Tsiviilasi nr 2-10-11879 L majandusaasta aruannetest, mis on kättesaadavad Äriregistrist, nähtub, et 2011.a aastal töötas nimetatud ettevõttes majandusaasta aruannete kohaselt 2 töötajat keskmise brutotöötasuga 369 eurot, 2012.a aastal neli töötajat keskmise brutotöötasuga 544 eurot ning 2012.a aastal kaks töötajat brutotöötasuga 844 eurot. Eesti Statistikaameti kodulehelt nähtuva Eesti keskmise brutopalga statistika kohaselt oli 2011.a keskmine brutotöötasu ca 831 eurot, 2012.a keskmine brutotöötasu 880 eurot ning 2013.a 947 eurot. Arvestades, et L reklaamib kodulehel mitmekordse Eesti keskmise töötasu teenimise võimalust, siis võiks eeldada, et ettevõttes on töötanud ja töötab ka käesoleval ajal töötajaid, kes sellist töötasu teenivad, kuid arusaamatult vastav info ei ole kooskõlas võlgniku poolt saadud töötasuga ega majandusaasta aruannetes kajastuvaga palgakulu osas. Usaldusisiku aruandest nähtub, et võlgnik asus alates 01.12.2014.a tööle R OÜ-s juhiabi ametikohale töötasuga 390 eurot kuus. 06.09.2016.a ärakuulamisel avaldas võlgnik, et töösuhe L -is lõpetati temaga 2015.a. Järelikult töötas võlgnik teatud perioodil kahes ettevõttes korraga ja sai eelduslikult mõlemast ettevõttest ka töötasu. Eeltoodu kinnitab võlausaldaja kahtlusi selles, et võlgnik on varjanud saadud tulusid (sh mitteametliku töötasu teenimine, mitmes ettevõttes korraga töötamine) ning töötab jätkuvalt L -is kuivõrd tema kontaktid on tänaseni nimetatud ettevõtte kodulehel avaldatud ettevõtte kontaktandmetena. Võlgnik on teinud teadlikud valikud töötada erinevates ettevõtetes erinevatel ametikohtadel ametlikult miinimumtasu eest ja varjata saadavat tulu, eesmärgiga vältida võlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldaja hinnangul on võlgniku tegevus olnud ette kavatsetud ja suunatud võlausaldajate huvide kahjustamisele, mistõttu on võlgniku kohustustest vabastamine vastuolus kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiga ning kahjustab oluliselt kõigi võlausaldajate õigusi ja huve.
11.02.11.2016.a esitas võlausaldaja II maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ja jätta võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks rahuldamata ja lõpetada kohustustest vabastamise menetlus. Võlausaldaja leidis, et võlgniku õppekuludest 50% tööandja poolt tasumine on käsitletav töövõi teenistussuhtest saadud tuluna, mis tuleb lugeda loovutatuks usaldusisikule ning mille arvelt tulnuks rahuldada võlausaldajate nõudeid. Maakohus ei ole 29.09.2012.a sõlmitud kokkulepet sellest aspektist hinnanud. Teiseks ei nõustu võlausaldaja maakohtu 29.09.2012.a kokkuleppele antud hinnanguga osas, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jooksul kolme aasta vältel miinimumtasu eest töötamine on õigustatud lootuses saada tulevikus suuremat palka. Võlgniku poolt sellise kokkuleppe sõlmimine on juba iseenesest lubamatu ning võlausaldajate huve kahjustav. Võlausaldajate kanda ei tohiks jätta riski, et võlgnik pärast kolme aasta möödumist talle lubatud kõrgemalt tasustatud tööd siiski ei saa, kuid vabaneb samal ajal kohustustest võlausaldajate ees. Kui võlgnik ajal, mil tal lasub kohustus teha endast kõik, et rahuldada võimalikult suures ulatuses võlausaldajate nõudeid, ennast selliste lepingutega seob, peavad tema kanda olema ka tagajärjed juhul, kui kokkulepitu ei pea. Selline tulust loobumine ja võlausaldajatele maksete tegemise edasi lükkamine ei saa toimuda võlausaldajate arvel. Proportsionaalne oleks, et sellisel juhul pikeneks menetlusaeg sama aja võrra, mil lükati edasi makseid võlausaldajatele. Lisaks ei nähtu vaidlustatavast määrusest, et kohus oleks kontrollinud, et L kokkulepet omalt poolt täitis. Kui kohus tugineb võlgniku PankrS § 173 lg 1 tulenevate kohustuste täitmise rikkumise vabandatavusele viidates 29.09.2012.a sõlmitud kokkuleppele, tulnuks kontrollida, kas seda üldse täideti või on tegemist näiliku tehinguga. Kui L kokkulepet ei täitnud, ei saa sellele tuginedes õigustada võlgniku motiive minimaalse tasu eest töötama. Olukorras, kus võlgnik on abielus, tuleb hinnata kogu leibkonna majanduslikku olukorda ja toimetulekuvõimet ning piirduda ei saa üksnes võlgniku esitatud andmetega tema majandusliku olukorra kohta. Kinnistusraamatu andmetel on võlgniku abikaasa, kes on ühtlasi ka usaldusisik, omandanud 11.01.2016.a kinnistu Leppneeme külas, Viimsi vallas.
5(10)
Tsiviilasi nr 2-10-11879 12.01.2016.a teatati Ehitisregistrile kinnistule elamu ehitamise alustamisest. Sealjuures on märkimisväärne, et kinnistut ei koorma hüpoteegid ehk leibkond on võimeline kahe väikse lapse kõrvalt soetama omavahenditest kinnistu ning ehitama sellele elamu. Võlgniku abikaasa poolt soetatud kinnistu koosseisus on elamumaa katastriüksus pindalaga 2519 m2 ja maatulundusmaa katastriüksus pindalaga 8688 m2. Võlausaldaja hinnangul ei oma tähtsust asjaolu, et abikaasade vahel kehtib varalahususe varasuhe. Tegemist on leibkonnaga, kelle majanduslik olukord ületab Eesti keskmist. Pole võimalik väita, et ühe abikaasa majanduslik olukord on eriti raske kui teine abikaasadest on samal ajal võimeline omavahenditest soetama Eesti kalleimas piirkonnas kinnistu ning ehitama sellele ka elamu. Arvestatava perioodi menetluse ajast töötas võlgnik oma abikaasale kuuluvas äriühingus minimaalse palga eest, mis ei võimaldanud tal teha väljamakseid võlausaldajatele. Vaadates kogumis võlgniku poolt esitatud informatsiooni ning avalikest registritest kättesaadavaid andmeid, on võlausaldaja veendunud, et maakohus on eksinud hinnates võlgniku majandusliku olukorra eriti rakseks.
12.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
13.Võlgnik vaidles määruskaebustele vastu, palus jätta maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud määruskaebuste esitajate kanda. Võlausaldaja III palus määruskaebused rahuldada.
14.Tallinna Ringkonnakohus palus usaldusisikul esitada enda seisukoht võlgniku kohustustest vabastamise kohta. Usaldusisik kinnitas võlgniku seisukohti ning leidis, et võlgnik ei ole rikkunud enda kohustusi.
15.Tallinna Ringkonnakohus andis võlgnikule võimaluse selgitada ning esitada tõendeid asjaolu kohta, kas võlgnik on rikkunud enda kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või tegevust otsida. Võlgniku seisukoha kohaselt on ta tegelenud tulutoova tegevusega, töötades sekretäri/juhiabi ametikohal alates 2004.a. Seega on võlgnik töötanud oma erialal aastaid ning väide, et ta ei ole otsinud erialast tööd, ei ole õige. Võlgnik asus L -is tööle sekretärina 01.02.2011.a. Kuna võlgnik vallandati eelmisest töökohast võlgade ning alustatud pankrotimenetluse tõttu, asus võlgnik tööle L -is, sest neid ei häirinud tema käimasolev pankrotimenetlus. Tööd alustas võlgnik miinimumpalgaga sekretäri ametikohal, kuid perspektiiviga areneda firmasiseselt edasi – haldusjuhtimine, personaliosakond jms. Aasta hiljem (2012.a) tegi L võlgnikule ettepaneku minna õppima õigusteadust, kuna nad nägid võlgnikus perspektiivi juristi ametikohale nende ettevõttes. Kuna seda tööd ei saa teha ilma vastava hariduseta, otsustas tööandja tasuda võlgniku koolikulud. Tegemist ei olnud fiktiivse kokkuleppega. Ükski tööandja ei soovi maksta koolituskulusid ilma, et ta ei näe selle töötajaga pikemaajalise töösuhte perspektiivi. Koolituskokkuleppe kohaselt pidi võlgnik käima kolm aastat koolis ning saama L juristiks ning tema töötasu pidi suurenema. Kuna L maksis võlgniku koolikulud, pidi ta nende ettevõttes veel töötama 3 aastat pärast kooli lõpetamist. Koolis viibis võlgnik 2012.a septembrist 2015.a juunini. Selleks ajaks kui kool oli lõpetatud, olid L ettevõttes toimunud muudatused ning GT, kes võlgnikuga vastava koolituskokkuleppe sõlmis, ei tegutsenud enam L juhatuse liikmena. Kuna juhatus ja kogu firma struktuur muutus, ei olnud neil võlgnikule pakkuda lubatud tööd ning see on ka põhjus, miks võlgnik juristi ametikohale tööle ei saanud. Tööandja pakkus võlgnikule vaid maakleri ametikohta, kuid võlgnik vajas püsivat töötasu, mistõttu maakleri tööd ta vastu ei võtnud. Maakleritöö on võlaõigusliku lepinguga ning kindlat sissetulekut ei ole, samuti ei ole ravikindlustust. Samuti on vajalik oma auto olemasolu (mida võlgnikul ei ole) ning tööaeg on varieeruv – hilisõhtud ja ka nädalavahetused, mis ei sobi kui peres on väikesed lapsed. Lisaks põhipalgale L ettevõttes (mis
6(10)
Tsiviilasi nr 2-10-11879 oli miinimumpalk), oli võlgnikul võimalus teeninda ka tulemustasusid, kuid tulemit kahjuks ei olnud. Pikaajalise töökoha kaotus andis võlgnikule selge signaali, et tema olukorras head ja tasuvat tööd leida on äärmiselt keerukas. Pankrotis eraisik ei ole väga hea CV-s näitamiseks, vaatamata haridusele. Enamik kõrgemapalgalisi töökohti eeldavad materiaalset vastutust, kuid pankrotis eraisiku puhul ei pea enamik tööandjaid seda võimalikuks, kuna arvavad, et pankrotistunud eraisik on vastutusvõimetu ja pahatahtlik. Võlgnikul oli soov ja tahe ennast arendada ning leida tasuvam töö, kui seda oli sekretäri töö. Võlgnik andis endast parima ja tegi kõik, et likvideerida võlgasid ehk alustada makseid võlausaldajatele. Võlgnik ei ole süüliselt pankrotiseadust rikkunud, sest ei tulenenud temast, et L -il ei olnud talle kokkulepitud ajal lubatud tööd pakkuda. Vastava koolituskokkuleppega oli tal pärast kooli lõpetamist ootamas uus ametikoht ning kõrgem palk. Kuna L maksis kooli arved, ei tõstetud võlgniku palka enne, kui kool läbi saab. Seetõttu ta ka kogu aja töötas edasi miinimumpalgaga (LPS-il kaasnesid koolile üsna suured kulud – 1100 eurot aastas, kolme aasta vältel). Seega võlgnik omalt poolt täitis kõik eeldused ja tingimused, et saada parem ametikoht ning kõrgem töötasu. R OÜ-s töötas võlgnik miinimumpalgaga, sest töötas 1,5 aastase lapse kõrvalt 1⁄2 ametikohaga kodust. Kodus ja poole kohaga töötamise eest on miinimumpalk õigustatud ning rohkem nõuda polnud alust. Seaduse järgi oleks võlgnik võinud olla veel edasi lapsehoolduspuhkusel, kuid talle oli oluline igakuine kindel sissetulek. Määruse põhjendused
16.Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et vaidlustatud maakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega kohus vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ja teha uus määrus, millega jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Määruskaebused tuleb seega rahuldada.
17.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ebaõigesti asjas esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt leidnud, et ei ole alust keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajatega ning leiab, et võlgnik ei ole kohtu ette toonud asjaolusid ega tõendanud, et ta on täitnud enda kohustusi ja tegelenud võlgadest vabastamise menetluse ajal mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsinud (PankrS § 175 lg 2 p 2). Võlgnik peab tema kohustustest vabastamise menetluses tooma kohtu ette asjaolud ja tõendama, et ta on täitnud enda kohustusi. Juhul kui võlgnik seda teinud pole, peab ta tooma kohtu ette asjaolud ja tõendama, et ta pole rikkunud kohustusi süüliselt või sellega pole kahjustatud võlausaldajate huve. Käesoleval juhul on võlgnik kinnitanud, et tal on bakalaureusekraad ärijuhtimises ning enne pankrotimenetlust töötas võlgnik turundusspetsialisti ametikohal, teenides keskmiselt 10 000 krooni (ümardatult 650 eurot) kuus (II kd, tl 123). Maakohus tuvastas, et võlgnik teenis kohustustest vabastamise menetluse ajal töötasu alammäära lähedast töötasu, mis ei võimaldanud võlausaldajatele teha väljamakseid. Selles osas vaidlus puudub. Eeltoodud asjaolude pinnalt on ringkonnakohtu hinnangul maakohus teinud ebaõige järelduse, et võlgnik on tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega. Töötades kohustustest vabastamise menetluse ajal sellise töötasuga, mis ei võimalda võlausaldajatele teha väljamakseid, ei ole mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemine olukorras, kus võlgnikul on bakalaureusekraad ärijuhtimises ning võlgnik on varasemalt teeninud enam kui kaks korda rohkem. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga ka selles, et asjaolu, et võlgnik sõlmis tööandjaga kokkuleppe, et ta saab kolme aasta pärast tasuvamale tööle, juhul kui lõpetab õigusteaduse õpingud, on piisav, et lugeda miinimumtöötasuga töötamist piisavaks. Kohustustest vabastamise menetlus kestab üldjuhul viis aastat. Seega tööandjaga kokkuleppe sõlmimine, mille kohaselt võlgnik seob end kolmeks aastaks miinimumtöötasuga, saades teatud tingimuste täitmisel tasuvamale tööle, tõstab küll võlgniku kvalifikatsiooni ja pikemas perspektiivis tõenäoliselt võimalusi tööturul, kuid ei teeni võlausaldajate huvisid kohustustest vabastamise menetluse ajal. Võlgnikul oli juba varasemalt
7(10)
Tsiviilasi nr 2-10-11879 olemas bakalaureusekraad ärijuhtimises. Eriala vahetamine ja juristiks õppima asumine on küll võlgniku vaba valik, kuid selliste otsuste vastuvõtmisel oleks võlgnik kohustuste vabastamise menetluse ajal pidanud hindama ka seda, kas ta täidab sellega enda kohustusi võlgadest vabastamise menetluses ning kas see on kooskõlas võlausaldajate huvidega saada rahuldust enda nõutele. Kohustuste täitmata jätmise riski kannab võlgnik. Isegi kui tööandja oleks pidanud enda kokkuleppest kinni, oleks võlgnik 5-aastase menetluse jooksul vähem kui ühe aasta saanud töötada eelduslikult tasuvamal juristi ametikohal (võlgnik lõpetas õigusteaduskonna bakalaureuseõppe 19.06.2015.a ja jäi uuele lapsehoolduspuhkusele 03.03.2016.a), selle asemel, et juba menetluse algusest otsida töökohta olemasoleva kvalifikatsiooniga, mis oleks tulusam ja mis võimaldaks võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kohustustest vabastamise hindamisel saab kohus arvestada võlgniku pingutusi menetluse ajal tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega, mitte mis võlgnik on teinud selleks, et pärast menetlust saada parem positsioon tööturul. Võlgnik loobus enda sõnade kohaselt ka kinnisvaramaakleri ametikohast, kuna see teda ei rahuldanud pärast õigusteaduskonna lõpetamist (II kd, tl 24 pöördel). See näitab samuti, et võlgniku huvid ei olnud suunatud tulutoova tegevusega tegelemisele ning võlgnik ei ole pingutanud selle nimel, et menetluse tulemusel saaksid võlausaldajad enda nõuetele rahuldust. Järeldust, et võlgnik ei tegelenud menetluse ajal mõistlikult tulutoova tegevusega ega selle otsimisega, kinnitab ka asjaolu, et võlgnik töötas ka pärast L -iga kokkuleppe mitterealiseerumist ja lapsehoolduspuhkust enda abikaasa ettevõttes poole kohaga juhiabina, kus talle tasuti samuti miinimumtöötasu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole väikese lapse kõrvalt täistööajaga töötamine iseenesest välistatud ning võlgnik ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, miks ta sai töötada üksnes poole kohaga. Asjaolu, et võlgnik oli osaliselt kohustustest vabastamise menetluse ajal lapsehoolduspuhkusel, ei tähenda, et puhkuse välisel ajal ei peaks võlgnik tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega. Seadus ei kohusta lapse ema lapsehoolduspuhkust täies ulatuses välja võtma, samuti ei ole välistatud teise vanema poolt (isiku, kelle suhtes ei ole käimas kohustustest vabastamise menetlust) lapsehoolduspuhkuse väljavõtmine. Seega ei oma tähtsust ka asjaolu, et seaduse kohaselt on lapsevanemal võimalik olla lapsehoolduspuhkusel kolm aastat.
18.Hoolimata sellest, kas võlgniku majanduslik olukord on eriti raske või mitte, ei ole kohustustest vabastamine võlgniku õigus, vaid selleks peab võlgnik andma endast parima, et ta saaks menetluse ajal tegeleda tulutoova tegevusega, sh töö otsimisel ning suutma seda hiljem ka kohtule põhistada. Võlgnik ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest saaks järeldada, et võlgnik oleks menetluse ajal otsinud tööd, mis vastaks võlgniku kvalifikatsioonile ja töökogemusele ning oleks eelduslikult tulusam. Asjaolu, et võlgnikul oli bakalaureusekraad ärijuhtimises ning võlgnik töötas enne pankrotimenetlust ametikohal, millel teenis kaks korda rohkem, kui hilisematel ametikohtadel, annab alust eelduseks, et võlgnikul oleks olnud võimalik leida tulusam töö. Isegi kui see ei oleks olnud võimalik, oleks võlgnik, arvestades, et ta teadis, et tema suhtes on käimas kohustustest vabastamise menetlus ning tal on kohustus sellel perioodil tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega, pidanud tegema pingutusi, et leida tasuvam töö. Selliseid asjaolusid aga võlgnik kohtu ette toonud ei ole. Võlgnik on üksnes paljasõnaliselt istungil märkinud, et ta otsis erialast tööd, kuid pole seda asjaoludega ega tõenditega põhistanud. Võlgnik pole toonud kohtu ette, mis tööpakkumisi ta vaatas, kuhu ta kandideeris ning kuhu teda ei võetud. Ringkonnakohus andis võlgnikule võimaluse põhistada, et ta on tegelenud mõistlikult tulutoova tegevuse otsimisega, kuid võlgnik leidis, et ta tegeles mõistlikult tulutoova tegevusega ega toonud otsimise osas kohtu ette täiendavaid asjaolusid ega tõendeid. Võlgnik on samuti märkinud, et kuivõrd ta vallandati võlgade tõttu, arvas võlgnik, et selliste võlgadega on raske tööd leida (II kd, tl 127). Võlgnik ei saa eeldada, et ta ei saa tasuvamat tööd. Kohustustest vabastamise menetluse ajal tuleb kohustustest vabastamiseks sellise töö puudumisel seda otsida. Juhul kui võlgnik seda ei tee, riskib võlgnik sellega, et kohus
8(10)
Tsiviilasi nr 2-10-11879 teda kohustustest ei vabasta. Isegi kui pärast töö kaotamist ei leidnud võlgnik koheselt tasuvamat tööd, oleks pidanud võlgnik jätkama otsingutega. Tööotsingutega on võimalik iseenesest tegeleda ka lapsehoolduspuhkusel. Asjaolusid, millest nähtuks, et võlgnik on otsinud tasuvamat tööd, võlgnik kohtu ette toonud ei ole.
19.Ringkonnakohtu hinnangul on kõiki asjaolusid arvestades oluline käesoleva asja lahendamisel lähtuda sellest, mida teeks heas usus tegutsev mõistlik inimene võlgniku olukorras, kui ta soov oleks kohustustest vabastamise menetluse ajal rahuldada võimalikult suures ulatuses võlausaldajate nõudeid. Arvestades võlgniku kvalifikatsiooni ja seda, et võlgnik sai enne pankrotimenetlust rohkem kui kaks korda suuremat töötasu, samuti seda, et võlgnik ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, miks ta ei olnud suuteline leidma tasuvamat tööd või miks ta seda ei otsinud, ning seda, et võlgnik peaks kohustustest vabastamise menetluse jooksul heas usus andma endast parima, et võlausaldajate nõuded saaksid võimalikult suures ulatuses rahuldatud, ei saa ringkonnakohus leida, et mõistlik inimene oleks leppinud võlgniku poolt saadud töötasuga ega oleks otsinud tasuvamat tööd. Enda käitumisega on võlgnik kahjustanud võlausaldajate huve. Kui võlgnik oleks otsinud tasuvamat tööd menetluse ajaks ja selle saanud, oleks võlausaldajatele olnud võimalik teha väljamakseid, mida käesoleval juhul ei tehtud. Kuna võlgnik ei tegelenud tasuvama töö otsimisega, rikkus võlgnik kohustust otsida mõistlikult tulutoovat tegevust. Võlgnik on kinnitanud, et teab enda kohustusi kohustustest vabastamise menetluses (I kd, tl 28 ja 158) ning seega jättis võlgnik kohustusi rikkudes käibes vajaliku hoole järgimata. Eeltoodust tulenevalt on tegemist süülise kohustuse rikkumisega (PankrS § 175 lg 2 p 2). Asjaolu, et võlgnik ise leiab, et ta tegeles mõistlikult tulutoova tegevusega, töötades miinimumtöötasuga, ei tähenda, et võlgnik ei ole rikkunud enda kohustust süüliselt. Maakohus on seega eeltoodud põhjendustel ebaõigesti tuvastanud, et võlgnik ei ole rikkunud enda kohustusi süüliselt. Ringkonnakohus saab teha uue määruse, millega jätab eeltoodud põhjendustel võlgniku kohustustest vabastamata.
20.Ringkonnakohus ei leia, et käesoleval juhul oleks alust pikendada menetlust PankrS § 175 lg 51 alusel. Menetluse pikendamine on kohtu diskretsiooniotsustus. Võlgnik on ise märkinud, et ta on lapsehoolduspuhkusel ning kuivõrd tal on kaks väikest last, ei ole tal tõenäoliselt võimalik leida lapsehoolduspuhkuse lõppemisel tööd. Seega ei ole võlgniku varasemat käitumist, sh kohustuste süülist rikkumist ja suhtumist arvestades tõenäoline, et menetlust pikendades saaks võlausaldajad enda nõuetele rahuldust.
21.PankrS § 175 lg 7 kohaselt avaldab kohus teate võlgniku kohustusest vabastamise või vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kuivõrd ringkonnakohus teeb uue määruse, millega jätab vastupidiselt maakohtule võlgniku kohustustest vabastamata, tuleb muuta ka selles osas määruse resolutsiooni ning avaldada Ametlikes Teadaannetes teade võlgniku kohustustest vabastamata jätmise kohta.
22.Menetluskulude jaotuse osas ei kohaldu käesoleval juhul TsMS § 171 lg 1, kuivõrd määruskaebused rahuldati. Arvestades, et võlgnik jäetakse võlgadest vabastamata ja arvestades, et võlgnik vaidles määruskaebustele vastu, tuleb TsMS § 172 lg 1 järgi jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud võlgniku kanda. Seega ei lahenda ringkonnakohus ka võlausaldaja I taotlust riigilõivu tagastamiseks (II kd, tl 115). Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud pärast lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras.
9(10)
Tsiviilasi nr 2-10-11879 Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.