kohtukantselei kaudu tehti avalikult teatavaks: 28.septembril 2007otsuse resolutsioon 12.10.2007 kohtuotsus täies ulatuses
Tsiviilasja number Tsiviilasi
2-04-943 Eesti Vabariigi hagi OÜ M vastu 18 869 035,30 krooni väljamõistmiseks OÜ M vastuhagi lepingujärgse tasu maksmise tähtaja muutmise tunnistamiseks, 4.märtsi 1996.a. erastamise ostu-müügilepingu p 13.1 tühisuse tunnustamiseks ning kahju hüvitamiseks.
Hagid vaadatud läbi avalikul kohtuistungil Menetlusosalised ja nende esindajad
30.08.2007 Hageja/vastuhagi kostja: Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu; Suur-Ameerika 1 16006 Tallinn; e-post: [email protected]), esindajad E Vija ja K Sõgel ; Kostja/vastuhagi esitaja: OÜ M (registrikood xxx asukoht xxx, Kostja esindaja adv Raini Nõu (OÜ AB Jaak Oja, Tõnismägi 3A – 7, 10119 Tallinn; e-post: [email protected])
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada põhihagi ja mõista OÜ M (registrikood XXX) välja Eesti Vabariigi kasuks 18 869 035, 30 krooni (kaheksateist miljonit kaheksasada kuuskümmend üheksa tuhat kolmkümmend viis krooni ja 30 senti).
2.Vastuhagi jätta täies ulatuses rahuldamata.
3.Mõista OÜ M Eesti Vabariigi kasuks välja kohtukulud riigilõivu näol summas 678 872,30 krooni (kuussada seitsekümmend kaheksa tuhat kaheksasada seitsekümmend kaks krooni ja 30 senti).
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem, kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle läbivaatamist kohtuistungil.
HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
30.juulil 2004. a. esitas Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu) Tallinna Linnakohtule hagi OÜ M vastu võla tasumise nõudes.
4.märtsil 1996.a. sõlmisid hageja õiguseellane Eesti Erastamisagentuur ja kostja erastamise ostu-müügilepingu, mille kohaselt müüdi kostjale tehasele I renditud varad hinnaga 9 100 000 krooni. Müügihinnast pool, s.o. 4 550 000 krooni pidi kostja tasuma rahas, teise poole rahas või erastamisväärtpaberites (lepingu p 3.1.). Pooled leppisid kokku, et erastamisväärtpaberites saab müügihinda tasuda vaid maksetega, mis laekuvad hageja arvele enne 31. detsembrit 1998. a. (lepingu p 3.1). Sissemaksuks tuli tasuda 1 820 000 krooni 30 päeva jooksul, sellest 910 000 krooni tuli tasuda rahas ja 910 000 krooni erastamisväärtpaberites. Intressimääraks lepiti kokku 10 % tasumata jäänud müügihinnast aastas koos järelmaksusummadega (lepingu p 3.3.1). Kohustustega viivitamise korral pidi kostja tasuma viivist 0,1 % tasumisega hilinenud summadelt iga viivitatud päeva eest (lepingu p 3.3.2). Poolte kokkuleppe kohaselt toimus kohustuste täitmine järjekorras: viivis, intress, põhisumma (lepingu p 3.3.3). Kõik summad pidid olema tasutud hiljemalt 1.märtsiks 2001. a. Lepingut on pooled muutnud kolmel korral: 28. mail 1997. a. ja 13. novembril 1997.a muudeti osamaksete kuupäevi lõpptähtaega muutmata, 16. novembri 2000. a. lepingu muudatusega pikendati tagasimaksmise lõpptähtaega 1. märtsini 2006.a.
19.veebruaril 1997. a. sõlmisid hageja õiguseellane Eesti Erastamisagentuur ja kostja riigi vara ostu-müügilepingu nr 20-04/97, mille kohaselt müüdi kostjale tehasele I tootmishoone juurdeehitus hinnaga 300 000 eesti krooni ja 300 000 erastamisväärtpaberi krooni, kusjuures pooled kinnitasid, et 50 % müügihinnast ehk 150 000 eesti krooni ja 150 000 erastamisväärtpaberi krooni oli ostja müüjale enne lepingu sõlmimist ära tasunud. Pooled leppisid ka kokku, et ülejäänud 50 % müügihinnast pidi ostja tasuma müüjale 3 aasta jooksul lepingu lisaks oleva maksegraafiku alusel. Intressimääraks lepiti kokku 10% aastas, intressi pidi arvutatama võla jääksummalt jooksvalt ja see kuulus tasumisele koos järelmaksuga (lepingu p 3.3). Kohustustega viivitamise korral pidi ostja tasuma viivist 0,1% tasumisega hilinenud summadelt iga viivitatud päeva eest (lepingu p 3.4). Poolte kokkuleppe kohaselt toimus kohustuste täitmine järjekorras: viivis, intress, põhisumma (lepingu p 3.4). 28. mail 1997.a. sõlmiti lepingu täiendus, milles muudeti lepingu punkti 2.2 ja 3.2. ning viimase muudatuse kohaselt kinnitasid pooled et ostja on müüjale kogu vara müügihinna enne lepingu täienduse sõlmimist ära tasunud. Hagiavalduse esitamise ajaks oli kostja 4. märtsi 1996. a. erastamislepingu järgi hagejale tasunud 2 219 000 eesti krooni. Erastamisväärtpaberites teostas kostja vaid ühe makse summas 5000 EVP krooni 29. augustil 1996. a.. Sellest tulenevalt nõudis hageja kostjalt kohtule esitatud hagis 15 796 351 krooni tasumist, mis koosnes 5 430 000 kroonist põhivõlast, 4 936 531 kroonist intressivõlast ja 5 430 000 kroonist viivisevõlast. Kohtumenetluse käigus hageja korrigeeris nõuet, seisuga 20. märts 2006. a. oli hageja nõutav põhivõlg 6 680 000 krooni, viivised 6 680 000 krooni ja intressivõlg 5 509 035,30 krooni, kokku
kostja võlgnevus hageja ees 18 869 035,40 krooni. Alates 2006.a. aprillist kostja poolt teostatud tagasimaksed, seisuga 17.08.2007 kokku summas 595 000 krooni, on hageja arvestanud viiviste katteks. Kuna lepingu järgi arvestatud tegelik viivisesumma on oluliselt suurem, kui hagis reaalselt nõutavad viivised põhivõlgnevuse ulatuses, siis hageja jäi oma nõude juurde ja palus kostjalt välja mõista 6 680 000 krooni põhivõlga, 6 680 000 krooni viivist ja 5 509 035,30 krooni intressivõlga, kokku 18 869 035,40 krooni. Kuna vaidlusalune tehing - erastamise ostu-müügileping - sõlmiti 4. märtsil 1996.a, on tegemist tehinguga, millele vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse §-dele 2 ja 11 tuleb kohaldada enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seadust – tsiviilkoodeksit. TsK § 173 lg. 1 järgi tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks. Kohustus loetakse nõuetekohaselt täidetuks juhul, kui see on täidetud vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Lepingust tulenevate kohustuste ühepoolne täitmisest keeldumine ning lepingutingimuste ühepoolne muutmine on vastuolus TsK § 174.
KOSTJA VASTUVÄITED JA VASTUHAGI
Kostja esitas hagile kahed alternatiivsed vastuväited: Tasumisele mineva erastamislepingujärgse põhisumma osas tuleb arvestada 19. veebruari 1997.a sõlmitud riigi vara ostu-müügilepingut nr. 20-04/07, mille punkti 1.2. järgi oli lepingu objektiks tehase I tootmishoone juurdeehitus ning mille müügihinnaks oli 300 000 krooni ja 300 000 krooni erastamisväärtpaberites. Kuna 28. mai 1997.a lepingu täienduse järgi kinnitasid lepingupooled, et vara müügihind oli täielikult tasutud enne lepingu täienduse sõlmimist, leiab OÜ M, et alates 29. mai 1997.a oli kõnealune erastamise põhisumma 600 000 krooni ulatuses väiksem. Kui hageja leiab, et tal on õigus arvestada vastavalt intressi ja viivist, siis pidanuks ta vähemalt alates 29. maist 1997.a 600 000 krooni ulatuses vähendama ka intressi ja viivise arvestamise lähtesummat. Seda ei ole hageja teinud, väljaarvatud 1.veebruari 2006. a. haginõude vähendamise raames märgitud intressi summa 419 013,70 krooni. Kui võtta aluseks hageja 1.veebruari 2006. a. haginõude vähendamine, iseäranis põhisumma osas summas 600 000 krooni, siis tuleb silmas pidada, et hageja lähtub oma intressi- ja viivisearvestustes ekslikult suuremast põhisumma jäägist ja võlguolevatest järelmaksu summadest, st ta ei ole intressi ja viivise arvestamise lähtesummast maha arvestanud summat 600 000 krooni. Seega on hagejapoolsed intressi- ja viivisekalkulatsioonid vastavalt suuremad. Kui aga lähtuda vaid hageja esitatud võlgnevuse konstruktsioonist, siis peaks hageja enda versioonis olema 600 000 krooni puudutavalt intressi- ja viivisevõlgnevus väiksem. Intressi tuli arvestada põhisumma jäägilt 10 % aastas (erastamislepingu p 3.3.1). Kuivõrd liigne summa on 600 000 krooni, siis on täisaastate, so aastad 1998-2004, osas ülemäära arvestatud intressi summa aastas 60 000 krooni. 1997. a. osas lähtub kostja seitsmest täiskuust (juuni-detsember), mis teeb 1997. a. osas liigintressi summaks 35 000 krooni (ühe kuu intress 5000 kr x seitse kuud). 2005. a. osas lähtub kostja kümnest täiskuust (jaanuar-oktoober), mis teeb 2005. a. osas liigintressi summaks 50 000 krooni (ühe kuu intress 5000 kr x kümme kuud). Kokku on liigselt intressi arvestatud summas 505 000 krooni (7 x 60 000 kr + 35 000 kr + 50 000 kr). Intresside osas läheb maha arvestamisele hageja märgitud 419 013,70 krooni, seega on hageja liigselt arvestatud intressi summa seisuga 28. november 2005. a. 85 986,30 krooni (505 000 kr – 419 013,70 kr). Tegemist on summaga, mida ei saa pidada kostja võlaks. Kui võtta arvestuste osas aluseks kohtuistungi daatum 21. märts 2006. a., siis arvestab kostja 2005. a. kui täisaasta osas liigseks intressiks 60 000 krooni ning 2006. a. osas lähtub 2,5 kuust ehk summast 12 500 krooni (ühe kuu intress 5000 kr x 2,5 kuud). 21. märtsi 2006. a. arvestusliku versiooni puhul on seega liialt arvestatud intressiks kokku 108 486,30 krooni (8 x 60 000 kr ehk aastad 1998-2005 + 35 000 kr ehk aasta 1997 + 12 500 kr ehk aasta 2006 – 419 013,70 kr).
Viivist sai arvestada võlguolevast järelmaksust määraga 0,1 % iga viivitatud päeva eest (erastamislepingu p 3.3.2). Ühe päeva viivise summa on 600 000 krooni osas 600 krooni (600 000 kr x 0,1 %). OÜ M kalkuleerib liigselt arvestatud viivist alates 2. märtsist 1998.a, kuna 13.novembri 1997. a. erastamislepingu lisa järgi pidi esimene suurem makse (1 025 000 kr) olema tasutud 1. märtsil 1998.a. 1998.a on viivist arvestatud ülemäära summas 183 000 krooni (600 kr x 305 päeva); 1999. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 219 000 krooni (600 kr x 365 päeva); 2000. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 219 600 krooni (600 kr x 366 päeva); 2001. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 219 000 krooni (600 kr x 365 päeva); 2002. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 219 000 krooni (600 kr x 365 päeva); 2003. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 219 000 krooni (600 kr x 365 päeva); 2004. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 219 000 krooni (600 kr x 366 päeva); 2005. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 199 200 krooni (600 kr x 332 päeva) – kokku 1 697 400 krooni. Tegemist on summaga, mida ei saa pidada kostja võlaks ega seetõttu temalt välja mõista isegi siis, kui kohus ei aktsepteeri OÜ M muid väiteid. Kostja 21. märts 2006. a. kuupäeva seisuga tehtud arvestuste järgi on 2005. a. viivist arvestatud ülemäära summas 219 000 krooni (600 x 365 päeva), ning 2006. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 48 000 krooni (600 x 80 päeva). 21. märtsi 2006. a. arvestusliku versiooni puhul on seega liialt arvestatud viivis kokku 1 765 200 krooni (1 697 400 + 19 800 (2005. a, täiendavad 33 päeva) + 48 000). Hagejapoolne lepingu rikkumine, s.t. lepinguobjekti õigeaegselt üleandmata jätmine, tõi endaga kaasa olukorra, kus kostjal ei olnud piisavalt raha, et lisaks Eesti kroonides tasutavale müügihinna osale osta veel erastamisväärtpabereid, tasumaks nendega 50 % ulatuses müügihinda. Võttes aluseks 1996-2000.a. keskmise EVP kursi Eesti krooni suhtes 0,30 EEK /1 EVP krooni, tulnuks kostjal lepingulise 3 635 000 EVP krooni omandamiseks kulutada kuni 2000.a. lõpuni, millise ajani võis vastavalt lepingu 16.11.2000 lisale EVP –des maksta, 1 090 500 Eesti krooni. Sellest tulenevalt kannaks kostja lepingulist põhisummat ainult Eesti kroonides tasudes, nagu on võlgnevust arvestanud hageja, kahju 2 544 500 krooni ulatuses. EVPdes tasumise võimaluse minetamine tähendaks lepingu objekti müügihinna olulist kasvu. Kostja leiab, et 2 544 500 krooni tuleb jätta võlana arvestamata ja kostjalt välja mõistmata. Vastuhagis OÜ M esitas kolm nõuet: 1) tunnistada, et 4. märtsi 1996. a. erastamise ostu-müügilepingu järgi kohustus ostja tasuma sissemakse 30 päeva jooksul alates 19. veebruaril 1997. a. ostu-müügilepingu nr. 2004/07 allakirjutamisest ja ülejäänud osa müügihinnast 4. märtsi 1996. a. erastamise ostumüügilepinguga kokkulepitud tähtpäevadest 352 päeva võrra hiljem. 2) tunnistada 4. märtsi 1996.a. erastamise ostu-müügilepingu punkti 13.1. tühisust osas, millega ostja aktsepteerib ja nõustub, et seoses lepingu järgi toimunud varade müügiga ei ole Eesti Erastamisagentuur vastutav saamata jäänud tulu eest. 3) Mõista Eesti Vabariigilt OÜ M kasuks välja kahjuhüvitis saamata jäänud tulu näol. Vastuhagi kohaselt Tehase I likvideerimiskomisjon (sisuliselt vastuhagi kostja) sõlmis 06.09.1996 AS M kõnealust juurdeehitust puudutavas osas üldpinnaga 124,9 m2 tähtajatu rendilepingu ja hakkas saama renti, mida tegelikult pidanuks saama OÜ M. OÜ M taotleb Eesti Vabariigilt välja mõista kahjuhüvitis perioodil 1996.a. september kuni 1997.a. veebruar kostjale laekunud rendisumma ulatuses. Menetluse käigus kostja täpsustas kahjuhüvitise suurust ja taotleb Eesti Vabariigilt välja mõista 27 569,38 krooni.
HAGEJA VASTUVÄITED
Erastamislepingus on üheselt mõistetavalt pooled kokku lepitud EVP kroonides tasumise tingimused ja korra. Lepingu kohaselt võis kostja EVP kroonides tasuda 31. detsembrini 1998.a. (lepingu p 3.1). Järelikult kõik hilisemad maksed sai teostada üksnes Eesti kroonides. Seega pole põhjendatud kostja vastuväide, et olemasolev võlgnevus tuleks teatud osas ümber arvestada EVP kroonidesse, kuna kostjal puudus võimalus õigeaegselt EVP kroonides tasuda ning EVP krooni väärtuse suurenemine tõi endaga kaasa materiaalse kahju. Kostja kasutas hageja poolt antud alternatiivse kohustuse täitmise võimalust vaid ühel korral, s.o 29. augustil 1996.a, tasudes
hagejale 5000 EVP krooni. Seega kostja enese poolt langetatud otsus mitte tasuda rohkem kui 5000 EVP krooni lepingujärgse kohustuse katteks, oli tema valik. Võlanõude vähendamine EVP krooni kursiväärtuse tõusust tingitud vahe ulatuses ei ole põhjendatud ega kooskõlas pooltevahelise lepinguga. Kostja poolt väidetavalt saamata jäänud tulu seoses inventariseerimata juurdeehitusega põhineb üksnes tõendamata oletustel. Esiteks oli kostja juba lepingueelselt igakülgselt erastatavat objekti uurinud ning teadis, et vaidlusalune objekt antakse üle inventariseerimata ehk teisisõnu puudus tootmiskorpusel vajalik dokumentatsioon, mille kordaajamine oli erastaja ülesanne. Teiseks andis kostja XXXosaliselt rendile juba enne vara üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamist. AS Hansapank renditi vara alates 30. aprillist 1996. a. Samuti renditi varasid tehasele I. Alusetu on väide äriidee realiseerimise takistamisest, kuna erastamislepingule lisatud äriideest ei nähtu, et kostja põhieesmärk vaidlusaluse vara erastamisel oleks olnud selle rendile andmine ja renditulu teenimine. Erastaja soovis oma emaettevõtte plaanide realiseerimiseks soetada lisaks Kadaka tee 74 b renditud pinnale hoopis tootmispinna, et laiendada emaettevõtte tootmistegevust (uue tooteliigi – alumiiniumprofiilidest soojustatud akna-, ukse- ja fassaadielementide ning garaažiuste tootmise käivitamiseks). Otsingutel valiti mitme erineva tootmishoone seast sobivaim, milleks osutus oma suuruse ja asukoha poolest tehase I hoonete kompleks. Omandatava tootmispinna kasutusse võtmist planeeriti mitmeetapilisena. Käibe arvestamisel lähtuti osalisest rentimisest laekuvatest summadest (erastamislepingu lisa D – äriplaan). Lisaks eeltoodule vaidleb kostja võlakalkulatsiooni üle ja leiab, et kõik seni ülekantud summad tuleks arvestada põhisummavõla katteks. Hageja sellise arvamusega ei nõustu. Pooltevahelise lepingu p 3.3.3 järgi kustutab hageja võlgnevuse järjekorras: viivis, intress, põhisumma. Hagiavaldusele lisatud võlakalkulatsiooni kohaselt tasus kostja kaks esimest tagasimakset 29. augustil 1996. a. ja 30. augustil 1996. a. Viivitus tekkis aastast 1997, mil kostja ei teostanud ühtegi makset. Ka edasised maksed olid oluliselt väiksemad graafikus märgitust. Tekkis olukord, kus põhisummavõlg pidevalt kasvas, lisandusid graafikujärgsed intressid, rakendus kokkulepitud viivis. Kostja seevastu tasus sümboolseid summasid, millest ei jätkunud peale viivise teiste võlgnevuste kustutamiseks erastamislepingu p 3.3.3 järgi. Vastuhagi kostjana Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi kaudu ei nõustu vastuhagis esitatud seisukohtadega ega tunnista esitatud vastuhagi. Põhjendamatu on hageja nõue, millega palub tagasiulatuvalt muuta maksekohustuse tingimusi seoses 19. veebruaril 1997. a. sõlmitud erastamislepinguga. Hageja (OÜ M) ei ole põhjendanud, kuidas mõjutab tema poolt viidatud 19. veebruari 1997. a. erastamise ostu-müügileping esialgse erastamise ostu-müügilepingujärgset tagasimaksegraafikut. 4. märtsi 1996. a. erastamislepingu objektiks olnud vara eest tuli igal juhul tasuda kokkulepitud hinda kokkulepitud järelmaksugraafiku alusel. Hilisemad tehingud ei saanud mõjutada osamaksete tähtaegu. Hoolimata 4. märtsi 1996. a. erastamislepingus fikseeritud tagasimaksmise tähtaegadest, on kostja hagejale mitmeid kordi vastu tulnud ja nõustunud esialgselt kokkulepitud tähtaegasid muutma. Kogu müügihinna tasumise tähtaega pikendati näiteks viie aasta võrra (1. märtsi 2001. a. asemel 1. märts 2006.a .). Niisamuti lükati edasi osamaksete tasumise tähtaegasid.
4.märtsi 1996. a. erastamiselepingu p. 13.1 ei piira kostja põhiseaduslikku õigust nõuda kahju hüvitamist ega ole vastuolus TsK § 222. TsK § 222 järgi on võlgnik kohustatud hüvitama kreeditorile tekitatud kahjud, kui ta ei täida kohustust või ei täida seda nõuetekohaselt. Seevastu erastamislepingu p 13.1 mõte seisnes selles, et erastamise korraldaja ei saa enda peale võtta kogu erastatava varaga kaasnevat riski. Erastamise korraldaja ülesandeks oli varustada potentsiaalset erastajat vajaliku dokumentatsiooniga ja võimaldada varaga kohapeal tutvuda. Erastamislepingu p 9.1.3 sätestab: Ostja on hoolikalt uurinud varasid, nendega seotud finantsilisi, majanduslikke
ja juriidilisi asjaolusid, tutvunud informatsiooniga, mis on saadud EEA-lt, uurinud kehtivat seadusandlust ning sellega seotud õiguslikke tingimusi. Ostja sõlmib Lepingu tuginedes üksnes oma uuringutele, mitte lootes ainult EEA-lt saadud informatsiooni täpsusele või täielikkusele. OÜ M oli teadlik XXXhoonete kompleksi juriidilisest staatusest, teisisõnu sellest, et hooned olid inventariseerimata. Segadus seoses juurdeehitusega tekkis hiljem ega mõjutanud esialgse erastamislepingu eelselt edastatud informatsiooni ega erastamislepingus kokkulepitud tingimusi. Kolmas vastuhagis esitatud nõue on osaliselt seotud põhihagile esitatud vastuväitega. Nimelt soovib hageja, et kostja hüvitaks talle tekitatud kahju, mis on põhjustatud vaidlusaluse juurdeehitise üle andmata jätmisega ja piisava renditasu saamata jäämisega. Omandiõigus tehasele I renditud varadele, mille lou oli toodud erastamislepingu lisas B, läks hagejale üle 9. aprillil 1996.a. Vara, sealhulgas juurdeehitus, anti hagejale üle 22. augustil 1996. a. varade üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Hageja tegeles vara rendile andmisega juba enne varade üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamist, s.o. AS-le Hansapank renditi vara alates 30. aprillist 1996, samuti renditi varasid tehasele I. Hageja väited erastatud vara kasutamise võimatuse kohta seoses juurdeehituse õigusliku staatuse problemaatikaga ei vasta tegelikkusele. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et hageja tegeles vara rendile andmisega ning teenis sellelt tulu, mistõttu ei ole kostja tekitanud hagejale materiaalset kahju. Hageja teadis, et erastamislepingu sõlmimisel XXXhoon kasutusluba puudus. Vajalike kasutuslubade hankimine oli hageja ülesandeks. Hageja ei ole seni põhjendanud, millele tuginedes ta väidab, et mainitud informatsioon ei olnud talle teada ja erastamislepingu sõlmimisel arvestas ta kasutuslubade olemasoluga.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL
Hageja jäi kohtuistungil oma varem esitatud kirjalike seisukohtade juurde ja palus kostjalt välja mõista võlgnevuse vastavalt 20.03.2006 nõude korrigeerimise avaldusele: 6 680 000 krooni põhivõlga, 6 680 000 krooni viivist ja 5 509 035,30 krooni intressivõlga, kokku 18 869 035,40 krooni. Hageja selgitas, et kostja poolt alates 20.03.2006 tasutud summa 595 000 krooni on arvestatud vastavalt lepingu punktile 3.3.3. viiviste katteks. Hageja nõuab viiviseid põhivõla ulatuses. Seisuga 17.08.2007 oleks lepingu punkti 3.3.2. järgi arvestatud tegelik viiviste summa 12 131 820 krooni, mistõttu 595 000 krooni tasumine ei mõjuta hageja viiviste nõude suurust. Hageja palus hagi rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata. Kostja jäi kohtuistungil oma kirjalike vastuväidete ja vastuhagi juurde. Kostja leiab, et poolte vahel oli kaks iseseisvat lepingut: esimene oli riigivara erastamise leping tehase I renditud varade müümiseks, teine leping oli iseseisev riigivara ostu-müügileping, sellega müüdi tootmishoone juurdeehitus. Kostja leiab, et 14.03.1996 leping on siiani täitmata, sest juurdeehitust ei ole selle lepingu alusel üle antud. Samas kostja kinnitas, et 1997.a. lepingu alusel anti juurdeehitus üle ning tänaseks on kostja selle edasi müünud. Kostja tunnistas osaliselt erastamislepingust tulenevat põhivõlgnevuse olemasolu. Võlgnevuse suuruse kindlaksmääramisel kostja taotles võtta arvesse EVP keskmist kurssi Eesti krooni suhtes perioodil 1996.a. – 2000.a. ja vastavalt arvestada ümber pool lepingujärgsest müügihinnast, mida kostjal oleks olnud võimalik tasuda EVP kroonides, kuid milline võimalus jäi kasutamata hagejapoolse lepingurikkumise tõttu. Põhivõla vähendamine mõjutab intresside ja viiviste arvestust. Kostja leidis kohtuistungil, et viiviste tasumise kohustust ei peaks kostjal olema. Kostja palus hagi täielikult mitte rahuldada ja vastuhagi rahuldada täies ulatuses.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
1.Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajad, uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asub seisukohale, et põhihagi tuleb rahuldada täies ulatuses ja vastuhagi jätta rahuldamata.
2.Nõude aluseks olev leping sõlmiti 04.03.1996.a., mistõttu võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse (VÕS RS) §-dest 2 ja 11 tulenevalt tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel materiaalõigusliku alusena kohaldada enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustis täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu säte. TsK § 174 järgi on ühepoolne kohustise täitmisest keeldumine ja kohustise tingimuste muutmine lubamatu. Vastavalt TsK § 242 lg-le 1 on ostu-müügilepingu järgseks müüja kohustuseks vara üle anda ostja omandusse; ostja kohustus on vara vastu võtta ja selle ees kindlaksmääratud summa maksta.
3.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Eesti Erastamisagentuur (EEA) ja AS M (OÜ M õiguseellane) sõlmisid 4.märtsil 1996.a. erastamise ostu-müügilepingu (I kd lk 9 – 24), millega kostja ostis erastamise käigus tehase I renditud varad 9.100.000.- krooni eest, kusjuures 1⁄2 ostuhinnast tuli ostjal tasuda eesti kroonides ja teine 1⁄2 kas eesti kroonides või erastamisväärtpaberi kroonides (edaspidi EVP-des), EVP-sid sai ostja kasutada kuni 31.12.1998.a. Pooled leppisid lepingus kokku ka intressi suuruse 10 % tasumata makst aastas ning viivise suuruse 0,1 % päevas tähtajaks tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Pooled leppisid lepingus ka kokku, et võlgnevuste kustutamise järjekord on järgmine: kõigepealt viivised, siis intress ja lõpuks järelmaksu põhivõlg. Vastavalt lepingule tuli kogu müügihind tasuda 1. märtsiks 2001.a.
4.Vaidlust ei ole ka selle üle, et 04.03.1996.a.lepingut muudeti kolmel korral: - 28. mail 1997.a. lepinguga (I kd lk 25) muudeti esialgse lepingu punktis 3.2. sätestatud maksetähtaegu, lepingus sätestatud ostusummat ega selle tasumise lõpptähtaega ei muudetud. - 13.novembri 1997.a. muutmise lepinguga (I kd lk 26) muudeti esialgse lepingu punktis 3.2. sätestatud osamaksete suurusi, 28.05.1997 muutmise lepinguga määratud maksetähtaegu ei muudetud. - 16.novembri 2000.a. lepinguga (I kd lk 27) muudeti 04.03.1996.a. lepingu punkti 3.2. selliselt, et ostuhinna tasumise lõplikuks tähtajaks määrati 01.03.2006.a. Samuti muudeti osamaksete suurusi ja tulenevalt makseaja üldisest pikenemisest määrati kindlaks täiendavad tähtpäevad osamaksete tasumiseks.
5.Poolte vahel on vaidlus selle üle, milline vara reaalselt kostjale 04.03.1996.a. lepingu alusel üle anti, kas hageja täitis oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt või mitte ja kas sellest tulenevalt võib kostjapoolne kohustuste rikkumine olla vabandatav. Nii hageja kui kostja olid kohtuistungil üksmeelel selles, et 1996.a. erastamislepingu eesmärk oli erastada tootmishoone koos juurdeehitusega. Hageja leiab, et leping täideti, kuid juurdeehituse seaduspärasusega seotud arusaamatuste tõttu vormistati 19.02.1997.a. formaalne müügileping. Kostja leiab samuti, et 1996.a. erastamislepinguga erastati talle ka juurdeehitus, kuid seadustamata omavolilise ehitisena jäi juurdeehitus õiguslikult müümata ja üleandmata.
6.Uurinud kõiki tõendeid ja hinnanud neid kogumis, kohus leiab, et 04.03.1996.a. erastamislepinguga erastati kostjale XXX tootmishoone koos juurdeehitusega.
7.Erastamislepingu (t.l. 9 – 18a) punkti 2.1. kohaselt EEA müüs ja andis ostjale üle varad, mille lou on lepingu lahutamatus lisas B. Nimetatud lisast B nähtuvalt on tegemist sama varaga, mille Rahandusministeerium andis üle EEA-le 29.02.1996.a. aktiga nr 160. L ou punktis 1 on nimetatud tootmiskorpus 2240 m2 (lisa nr 3, lisa nr 4). Vara lous viidatud nimekirja lisadel 3 ja 4 asuvatele ehitise plaanidele on kantud tingmärgi seletus „rekonstrueerimistööde käigus väljaehitatud konstruktsioonid“. Eelnevast järelduvalt kuulus juurdeehitus renditud vara koosseisu ja erastamislepingus peeti silmas tootmishoonet koos juurdeehitusega.
8.Lisaks tõendavad juurdeehituse erastamist koos tootmishoonega 04.03.1996.a. lepinguga järgmised asjas kogutud tõendi.
- Enne 04.03.1996.a. lepingu sõlmimist on AS M teinud EEA-le märgukirja (I kd lk 63), milles väljendab kahtlusi EEA õiguste ja volituste paikapidavuses. Nimelt on EEA kinnitanud, et erastamise objekti suhtes ei ole seisuga 31.12.1995.a. kolmandatel isikutel õigusi, s.h. omandiõigust, õigust valdamiseks, kasutamiseks ega käsutamiseks ega seadusest või kokkulepetest tulenevat õigust selliste õiguste teostamiseks kuid AS I on esitanud Tallinna Linnaplaneerimisametile kinnitamiseks juurdeehituse projekti ning 09.02.1996.a. projekteerimisloas on AS I nimetatud valdajaks. AS M palus EEA-l kahtluste hajutamiseks kuni lepingu sõlmimiseni peatada kõik kolmandate isikute taotlusel tehtavad XXXaadressil paikneva krundiga ja krundil asuvate ehitistega seotud toimingud. EEA on kostja esindaja eelpool refereeritud kirjale vastuseks teatanud, et EEA ei ole andnud ühtegi kooskõlastust muudatuste tegemiseks tehase „I“ renditud varade koosseisus(I kd lk 64). Linnaplaneerimisamet keeldus AS I esitatud projekti kinnitamast, märkides, et õigus projekti kinnitamiseks esitada on ehitised 04.03.1996.a. omandanud AS-l M (I kd lk 79). 05.07.1996.a. - Tallinna Hooneregistri 05.07.1996.a. teatise nr XXX (I kd lk 117) järgi XXX Tallinnas asuvaid hooneid – tootmishoone ja viilhall-ladu – kasutab omandiõiguse alusel AS M, olles selle omandanud 04.03.1996.a. erastamise ostu-müügilepinguga. Teatisele on lisatud märkus: Riikliku Ehitusregistri õiendi järgselt seadustada omavolilised juurdeehitused. Eeltoodust nähtuvalt erastati kostjale vaidlusalune tootmishoone koos ebaseadusliku juurdeehitusega, vallasasjana omandatud ehitiste omandiõigus registreeriti vastavalt kehtinud korrale Hooneregistris. - Erastamislepingu punkti 10.2. kohaselt pooled nõustuvad kõigi varadega seotud kommunaalteenuste lepingute üleminemisega ostjale alates üleandmise päevast. Kohtule on esitatud likvideerimiskomisjoni 21.08.1996.a. koosoleku protokolli väljavõte (I kd lk 210a – 211), kus komisjon otsustas aktsepteerida AS M poolt likvideerimiskomisjonile 1996.a. aprillist – juulini tarbitud kommunaalteenuste eest esitatud arveid vee- ja kanalisatsiooni, elektrienergia ja prügiveo tasude osas. Kostja kinnitusel kasutasid likvideerimiskomisjon ja AS M juurdeehituses asuvaid ruume. Seega likvideerimiskomisjon (sisuliselt Eesti Vabariik) aktsepteeris 1996.a. augustis kostja õigust nõuda kommunaalteenuste eest tasu. Kui oleks õige, et juurdeehitust kostjale 04.03.1996.a. lepinguga ei erastatud, ei oleks kostjale saanud üle minna ka kommunaalteenuste lepinguid juurdeehituse osas. - Tehase I likvideerimiskomisjon teatas AS M 22.08.1996.a. kirjaga (I kd lk 81), et likvideerimiskomisjon leidis 21.08.1996.a. koosolekul, et AS I ja tehase „I“ vahel 17.12.1993.a. sõlmitud kokkulepe nr 02/AS XXX asuva tootmiskorpuse juurdeehituse kuuluvuse osas on õigustühine ning juurdeehitus kuulub likvideeritava tehase „I“ vara koosseisu.
9.Hageja esindaja on 04.03.1996.a. lepinguga juurdeehituse erastamist eitanud pärast seda, kui kostja oma 26.08.1996.a. kirjas viitab hagejapoolse lepingu rikkumistele, sest kostja ei saa täies ulatuses kasutada erastatud varasid. Hageja 21.09.1999.a. kirjast (I kd lk 101-102) nähtuvalt ei saa juurdeehitust lugeda erastatava vara hulka põhjusel, et erastati tehasele I renditud vara, kuid juurdeehitus ei olnud Rahandusministeeriumi kui rendileandja poolt riigivarana arvele võetud, vaid oli eraõigusliku AS I bilansis; EEA-l ei olnud dokumentide põhjal alust pidada juurdeehitust riigi omandiks ega olnud seega õigust selle erastamiseks. Kohtumenetluses hageja ei ole sellele väitele tuginenud, vaid on tunnistanud, et ebaseadusliku juurdeehituse erastamise vormistamisega oli teatud segadus. Erastamisseaduse § 14 lg 2 kohaselt korraldas erastamise nimekirja kantud ettevõtte likvideerimist erastamise korraldaja, seega EEA. Likvideerimiskomisjon võttis enne varade 22.08.1996.a. kostjale üleandmist vastu otsuse, et juurdeehituse andmine AS I bilanssi on õigustühine ning juurdeehitus kuulub erastatava vara koosseisu. Eeltoodu alusel kohus ei arvesta viidatud hageja kirju käesolevas asjas tõenditena erastatud vara koosseisu tõendamise osas. Lisaks kohus leiab, et seadustamata omavolilise ehitise riigivarana arvele võtmata jätmine ei tõenda, et omavoliline juurdeehitus ei olnud erastamise objektiks koos seadusliku põhiehitisega. Samuti ei tõenda ehitise osa eraõigusliku juriidilise isiku bilansis arvele võtmine iseenesest, et vara kuulus sellele juriidilisele isikule ja vara erastamine oli võimatu. Kõike eeltoodut kogumis hinnates kohus leiab, et on tõendamist leidnud, et 03.04.1996.a. erastamislepinguga erastati hagejale ka ebaseadusliku ehitisena juurdeehitus.
10.Kogutud tõendite alusel kohus leiab, et erastatud vara (s.h. juurdeehitus) omandiõigus läks kostjale üle 09.04.1996.a. ja kogu erastatud vara anti hagejalt kostjale üle 22.08.1996.a. aktiga (t.l.66 – 67). 04.03.1996.a. lepingu punktist 2.2. tulenevalt erastatud varade omandiõiguse üleminek pidi toimuma pärast sissemaksu laekumist kokkulepitud pangaarve ja täitmisgarantii esitamist (üleandmise päev). Lepingu punkti 2.3. kohaselt varade üleandmine EEA-lt ostjale pidi vormistatama pärast üleandmise päeva üleandmis-vastuvõtu aktiga. EEA 10.04.1996.a. AS-le M saadetud kirjas (I kd lk 65, ärakiri saadetud Majandusministeeriumile) teatas, et erastamiselepingu lisas B nimetatud tehase I renditud varade omandiõigus läks AS-le M üle 09.aprillil 1996.a (üleandmise päev). 22.08.1996.a., s.o. vastavalt erastamislepingu punktile 2.3. pärast üleandmise päeva, on pooled vormistanud varade üleandmise- vastuvõtmise akti nr 4 (I kd lik 66-67), millega muu hulgas on kostjale üle antud XXX tootmiskorpus 2240 m2.
11.OÜ M tellimusel OÜ Ehitusekspert poolt 27.08.2002 koostatud ekspertiisiaktis (I kd lk 68 78) annab ekspert arvamuse, et Tallinnas aadressil XXX 04.03.1996.a. paiknenud põhivara – tehase „I“ tootmishoone ja 1998 – 1991.a. ehitatud juurdeehitus on tootmishoone korpusega plokistatud ja sellega tehnoloogiliselt seotud. Juurdeehitisel puudub eraldi sissepääs. Eelnevast kohus järeldab samuti, et tegelikkuses ei oleks olnud mõeldav juurdeehituse kasutamine iseseisva ehitisena, tootmishoonest eraldi. See omakorda tõendab, et põhikorpusega tehtud tehingud laienesid ka juurdeehitusele.
12.Kostja väidab, et juurdeehitus anti kostjale üle alles pärast 19.02.1997.a. lepingu sõlmimist ja 04.03.1996.a. leping on juurdeehituse üleandmise osas siiani täitmata. Asjas kogutud tõenditega ja kostja enda vastuhagiga on ümber lükatud kostja väide, et 22.08.1996.a. aktiga juurdeehitust kostjale üle ei antud. Kostja poolt esile toodud asjaolud ega esitatud tõendid ei lükka ümber hageja väiteid, et 19.02.1997.a. riigivara ostu-müügileping ja selle alusel 28.05.1997.a. vormistatud üleandmise-vastuvõtmise akt (I kd lk 228) olid formaalsed, et nende alusel reaalselt juurdeehitust üle ei antud ning tegelikult hõlmasid 1996.a. erastamisleping ja 22.08.1996.a. akt ka juurdeehituse müümist ja üleandmist. Seda seisukohta tõendab ka laenukomitee 05.09.2003 protokoll (I kd lk 232), milles laenukomitee otsustas lugeda OÜ M ja EEA vahel 19.02.1997.a. riigivara ostu-müügilepingu nr 20-04/97 tühiseks ja sõlmida lisa erastamislepingule, millega vähendada vastavalt erastamislepingu järgset põhisummat, intresse ja viiviseid. Kuivõrd laenukomitee otsusel ei ole väljapoole ulatuvat jõudu, ei toonud laenukomitee otsus automaatselt kaasa 1997.a. lepingu tühisust, kuid näitab siiski riigipoolset tõlgendust tehingule: riik vara erastajana luges juurdeehituse sisuliselt erastatuks 1996.a. erastamislepinguga. Kostja vastuhagi kohaselt 1996.a. erastamise lepinguga müüdud vara koosseisus oli ka ebaseaduslik juurdeehitus, mis tulnuks kostjale üle anda, kuid pärast lepingu sõlmimist EEA keeldus juurdeehitust kostjale üle andmast. Kostja väide, et EEA keeldus juurdeehitust üle andmast, on paljasõnaline ja tõendamata. Kostja kirjalikest seisukohtadest nähtuvalt põhineb kostja väide sellel, et terminit „ebaseaduslik juurdeehitus“ ei ole 22.08.1996.a. aktis nimetatud. 22.08.1996.a. vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga antakse üle täpselt sama vara, mis on loetletud 04.03.1996.a. lepingu lisas B. Kostja poolt vastuhagile lisatud 28.05.1997.a. akti kohaselt andis tehase „I“ tootmishoone juurdeehituse AS-le M üle tehase „I“ likvideerimiskomisjon. Aktis selle lisana märgitud vara iseloomustavaid dokumente kohtule ei ole esitatud. Aktis on üleantav objekt nimetatud üldsõnaliselt, üleantavat vara ja selle mahtu täpsemalt konkretiseerimata. 29.02.1996 vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 160 (I kd lk 59) on Rahandusministeerium andnud tehase „I“ varad aadressiga XXXTallinnas ja XXX Pärnus üle EEA-le. Aktile on lisatud üleantavate varade nimekiri seisuga 01.01.1996.a. Sama akt koos varade nimekirjaga on 04.03.1996.a. erastamislepingu lisaks B, mis sisaldab lepinguga erastatavate varade lou. Kostja poolt vastuhagile lisatud OÜ Ehitusekspert ekspertiisiaktist (I kd lk 212 – 222) nähtuvalt ehitati ebaseaduslik juurdeehitus aastatel 1988 – 1991. Seega oli juurdeehitus tehase I varade EEA-le üleandmise hetkel olemas. Võttes samuti arvesse käeoleva eksperdi arvamust, et juurdeehitus on tootmiskorpusega tehnoloogiliselt üks terviklik ehitis, asub
kohus seisukohale, et juurdeehitus pidi antama ja antigi EEA-le üle koos tehase „I“ muu varaga. Vastupidist asjas tõendatud ei ole. Asjas ei ole mingeid tõendeid, millest nähtuks, et peale varade EEA-le üleandmist jäi juurdeehitus likvideeritava tehase „I“ bilanssi. Vastupidi, EEA on 19.10.1999.a. kirjas (I kd lk 101) OÜ-le M väitnud, et juurdeehitus on eraõigusliku juriidilise isiku AS I bilansis, mistõttu ei olnud alust pidada juurdeehitust riigi omandiks. Seega ei olnud 28.05.1997.a. tehasel „I“ juurdeehitust, mida tehase likvideerimiskomisjon saanuks AS-le M üle anda. Eeltoodut arvesse võttes kohus loeb veenvalt tõendatuks, et 19.02.1997.a. riigivara ostumüügileping XXXasuva tootmishoone juurdeehituse Eesti Erastamisagentuuri poolt kostjale müümise kohta oli formaalne ja tegelikult selle lepingu järgi vara üleandmist ei toimunud, lepingu sõlmimise ajaks oli juurdeehitus kostjale üle antud. Kogutud tõenditest ja menetlusosaliste seletustest nähtuvalt vormistati ilmselt selguse huvides täiendav riigivara ostumüügileping, sest omavolilist juurdeehitust ei olnud 04.03.1996.a. lepinguga erastatava vara lous sõnaselgelt nimetatud.
13.Asjaolu, et juurdeehituse näol on tegemist omavolilise ehitisega ning ehitise seadustamine on ostja kohustus, oli kostjale teada enne erastamislepingu sõlmimist. 1996.a. erastamislepingu punktis 9.1.3. kostja kinnitab, et on hoolikalt uurinud erastamise objektiks olevaid varasid, nendega seotud finantsilisi, majanduslikke ja juriidilisi asjaolusid, tutvunud EEA-lt saadud informatsiooniga. Kogu tootmiskompleks koos juurdeehitusega seadustati pärast 19.02.1997.a. ostu-müügilepingut, 15.07.1997.a. väljastati kogu ehitisele kasutusluba. Samas ei ole kostja esile toonud ega tõendanud asjaolusid, et juurdeehituse seadustamine ilma 19.02.1997.a. lepingut sõlmimata oleks olnud takistatud. EEA on kostjale 10.04.1996 kirjalikult teatanud, et erastatud vara omandiõigus on 09.04.1996.a. kostjale üle läinud. Tallinna linn on kostja omandiõigust tunnustanud, keeldudes AS I esitatud ehitusprojekti kinnitamisest ja osundades otse AS M õigusele esitada ehitusprojekt kinnitamiseks. Nähtuvalt Hooneregistri 05.07.1996.a. teatisest nr XXX (I kd lk 117) on kostja omandiõigus nõuetekohaselt registreeritud ühes viitega kohustusele seadustada omavolilised juurdeehitused, tõend on antud esitamiseks Tallinna Linnaplaneerimise Ametile. Eeldatavalt vajas kostja Hooneregistri õiendit just ehitise seadustamiseks. Eelnevast järeldub, et kostja asus koheselt pärast omandiõiguse 09.04.1996.a. talle üleminekut (ning juba enne 22.08.1996.a. aktiga vara üleandmise vormistamist) korraldama omavolilise ehitise seadustamist. Kostja ei ole tõendanud, et ehitise seadustamine alles 1997.a. juulis oli seotud juurdeehituse üleandmise vormistamisega või hageja tegevuse või tegevusetusega. Kostja väide, et ehitise seadustamisega oli võimalik alustada alles pärast 1997.a. tehingut, on paljasõnaline ja tõendamata.
14.Kohus leiab, et hageja on tehingute tegemise ajal kehtinud TsK § 242 lg-st 1 tuleneva müüja kohustuse anda vara üle ostja omandusse täitnud. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 kohaselt omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kostjale ei antud üle juurdeehituse otsest valdust, sest juurdeehituses asuvaid kontoriruume kasutasid tehase I likvideerimiskomisjon ja AS M . Samas ei ole kostja seda asjaolu hageja kohustuse rikkumisena esile toonud. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei oleks sellist rikkumist võimalik käsitleda ka lepingu olulise rikkumisena hageja poolt, mis annaks kostjale õigustuse omapoolsete kohustuste täitmata jätmiseks. Kostja ise on tuginenud asjaolule, et vastavalt erastamisel esitatud äriplaanile soovis erastatavaid ruume osaliselt välja rentida ja saada sellest tulu. Seega erastatud vara üleandmise-vastuvõtmise ajal rentnike valduses olek ei saanud rikkuda kostja huve. Omaniku vahetuse korral pidid uuele omanikule üle minema ka kehtivad rendilepingud. Kogutud tõenditest nähtuvalt likvideerimiskomisjon ja AS M kasutasid juurdeehituses asuvaid ruume juba enne 1996.a. augustis vara kostjale üleandmist. Õige ei ole OÜ M väide, et OÜ M kasutas ruume tema nõusolekuta. Alates 1996.a. septembrist, s.o. pärast vara 22.08.2006.a. üleandmist, on kostja esitanud AS-le M kommunaalteenuste arveid (I kd lk 236 – 240), esimene arve on esitatud 1996.a. augustikuu eest, s.o. enne 06.09.1996.a. rendilepingu sõlmimist. Likvideerimiskomisjonile on kostja samuti esitanud arveid juba enne 22.08.1996.a. aktiga vara
üleandmist. Aktile alla kirjutades on kostja esindaja tõendanud vara vastuvõtmist, mingeid kostja märkusi või pretensioone aktile lisatud ei ole. Kostja sisuliselt aktsepteeris likvideerimiskomisjoni ja AS-i M rentnikena, see on kooskõlas ka kostja äriplaaniga saada ruumide osalisest väljarentimisest tulu erastamislepingu järgsete kohustuste täitmiseks. Likvideerimiskomisjoni ja AS M vahel rendilepingu sõlmimisega kostjale kahju tekitamise küsimust käsitleb kohus otsuses allpool. Eeltoodu alusel kohus leiab, et hageja ei ole rikkunud erastamislepingust tulenevat erastatava vara üleandmise kohustust.
15.Kostja leiab, et hageja tegevus ja tegevusetus on tekitanud kostjale kahju, sest juurdeehituse üleandmata jätmine takistas selle seadustamist, seadustamata juurdeehituse olemasolu takistas kogu ehitisele kastutusloa väljaandmist. Kasutusloa puudumine omakorda peletas eemale võimalikud rentnikud. Kohus on otsuses eespool kirjeldanud ja põhjendanud, et juurdeehituse seadustamist puudutavad kostja väited on alusetud. Õige võib olla kostja väide, et omavolilise juurdeehituse olemasolu takistas kogu tootmiskorpusele kasutusloa väljastamist, kuid puudub põhjuslik seos hageja tegevuse või tegevusetuse ning ehitisele kasutusloa väljastamise viibimise tõttu võimalike rendilepingute sõlmimata jäämisega OÜ-le M kahju tekkimise vahel. Kostja oli erastamislepingut sõlmides teadlik erastatava vara füüsilisest ja õiguslikust seisundist. Kostja on lepingus kinnitanud, et uuris põhjalikult varaga seotud finantsilisi, majanduslikke ja õiguslikke asjaolusid ning kehtivat seadusandlust. Samuti kinnitas kostja kohtuistungil, et oli erastamisel teadlik, et hooned on inventariseerimata. Seega pidi kostja olema teadlik omavolilise ehitise omandamisega ja ehitise seadustamisega seotud õiguslikest ja majanduslikest riskidest ning kannab sellega seotud võimalikud kahjud ise. Samuti pidi kostja hindama erastamislepingu järgsete kohustuste täitmise võimalikkust ja sellega seotud riske. OÜ M vastuhagist nähtub, et kasutusloa puudumisele vaatamata sõlmis kostja juba enne vara 22.08.1996 aktiga üleandmist rendilepingu AS-ga Hansapank, samuti ei takistanud kasutusloa puudumine rendilepingu sõlmimist AS-ga M . See, et kostjal ei õnnestunud teenida omandatud vara väljarentimisest tulu plaanitud suuruses, on kostja äririsk ja ei vabanda kohustuse täitmata jätmist.
16.04.03.1996.a. erastamislepingu punktis 13.1. OÜ M ostjana aktsepteeris ja nõustus, et seoses lepingu järgi toimunud varade müügiga ei ole EEA vastutav saamata jäänud tulu eest. OÜ M vastuhagis taotleb tunnistada erastamislepingu punkti 13.1. tühisust, sest see on vastuolus põhiseaduse (PS) §-s 25 ja TsK §-s 222 sätestatuga, kuna välistab ostja õiguse nõuda sellel alusel kahju hüvitamist. Kohus OÜ M seisukohaga ei nõustu. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 08.07.1998.a. määrusega nr 155 kinnitatud „Eesti Erastamisagentuuri põhimääruse“ punktist 8 oli EEA erastamise korraldaja. Erastamislepingute sõlmimine ei olnud tavapärane tsiviilkäibes oleva varaga sõlmitud tehing, vaid riik otsustas omandisuhete reformimise käigus anda võimaluse erastada riigivara vastavate õigusaktidega reguleeritud ja konkreetsetes lepingutes kokkulepitud korras ja tingimustel. Kohus nõustub Eesti Vabariigi seisukohaga, et erastamislepingute sõlmimisel ei saanud riik võtta enda peale erastavate objektidega seotud kõiki riske. TsK ega praegu kehtiv võlaõigusseadus vastutust piiravaid kokkuleppeid ei keela. Lepingu punktis 13.1. piiratakse kahju hüvitamist ainult saamata jäänud tulu osas. Kostjal säilis TsK § 222 lg-2 loetletud reaalse kahju hüvitamise nõudeõigus. Eeltoodu alusel kohus leiab, et vastutuse piirang ei ole kostja viidatud sätetega vastuolus ega ole tühine. Eeltoodu alusel kohus jätab rahuldamata vastuhagi nõude tunnistada 04.03.1006.a. lepingu punkt 13.1. tühiseks .
17.OÜ M leiab, et 06.09.1996 likvideerimiskomisjoni ja AS M vahelise lepingu alusel Eesti Vabariigile makstud renditasu oleks pidanud laekuma talle kui vara omanikule. Kostja vastuhagis taotleb AS M poolt riigile tasutud rendisumma kahjuhüvitisena saamata jäänud tulu näol väljamõistmist hagejalt. Kuna kohus ei tuvastanud erastamislepingus sätestatud kahju hüvitamise piirangu tühisust, on pooltevahelisest 04.03.1996.a. erastamiselepingust tulenevalt välistatud kostja saamata jäänud tulu hüvitamise nõude rahuldamine. Lisaks kohus märgib, et OÜ-l M oli õigus likvideerimiskomisjoniga sõlmitud rendileping vaidlustada, OÜ M seda õigust ei kasutanud. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et OÜ M oleks AS-i M teavitanud, et likvideerimiskomisjonil ei olnud rendilepingu sõlmimiseks õigust ning et renti tuleb maksta ehitise omanikule OÜ-le M. OÜ M ei ole taotlenud 06.09.1996.a. rendilepingu
kehtetuks tunnistamist ega tühisuse tuvastamist. Ühtlasi tõendab OÜ M seisukoht, et 1996.a. septembris juurdeehituse osa kasutamiseks sõlmitud rendilepingu järgi makstav renditasu on OÜ M saamata jäänud tulu, seda, et tegelikult anti juurdeehitus kostjale üle 22.08.1996.a. aktiga.
18.Kostja tasus hagejale erastamise ostu-müügilepingus kokkulepitud sissemaksu 1 820 000 krooni ja järelmaksuna jäi tasuda 7 280 000 krooni. Sellest summast lahutas hageja 600 000 krooni 19.02.1997.a. lepingu alusel tasutud tehase I tootmishoone juurdeehituse müügihinna. Lõplikuks põhivõlaks 1996.a. erastamislepingu alusel hagejale jäi seega 6 680 000 krooni. Samuti on hageja põhivõla vähendamisest tulenevalt vastavalt vähendanud intressisummat 419 013,70 krooni võrra. Kostja arvestuste kohaselt on hageja eelnevale vaatamata arvestanud seisuga 21.03.2006 liigselt intressi kokku 108 486,30 krooni. Kostja arvestus ei ole õige. Hageja on arvestanud intresse ainult lepingu muudetud lõpptähtjana 01.03.2006.a. Põhisummalt 6 680 000 krooni 10 % intressi aastas moodustab 668 000 krooni, ühe kuu intressisumma on 55 666,67 krooni (680 000 : 12 = 55 666,67). Hageja poolt 30.08.2007 istungil esitatud OÜ M jooksvast maksete seisust 27.08.2007 seisuga nähtuvalt on kostja tasunud intressi ühel korral, 30.08.1996.a. summas 5000 krooni. Hagejal on õigus arvestada kostjale intressi kokku 9 aasta 11,5 kuu eest kokku summas 6 652 166,705 krooni. Arvestades kostja poolt tasutud 5000 krooni ja hageja poolt intresside vähendamist 419 013,70 krooni, oleks kohtu arvestuste kohaselt hagejal õigus nõuda intresse summas 6 228 153,005 krooni. Hageja nõuab intresse summas 5 509 035,30 krooni. Eeltoodu alusel kohus leiab, et hageja ei ole arvestanud kostjale liigselt intressi. Põhjendamata on kostja väide, et hageja oli õigustatud nõudma intressi ainult kuni lepingus esialgselt kokkulepitud maksete tasumise lõpptähtajani, s.o. kuni 01.03.2001.a. Kuna pooled on 1996.a. erastamislepingus kokku leppinud nii intressis, kui viivistes, siis kohus asub seisukohale, et lepingu punktis 3.3.1. sätestatud intress on tasu raha kasutamise eest. TsK § 274 kohaselt protsentide võtmine rahalise laenu puhul oli lubatud seadusandlusega ettenähtud juhtudel. Vabariigi Valitsuse 29.09.1993.a. määrusega nr 302 kehtestatud „Vara järelmaksuga erastamise tingimused ja kord“ 28.02.1996.a. jõustunud redaktsiooni punkti 4 alapunktis 4 nähti ette, et järelmaksuga tasumisel rakendatakse Vabariigi Valitsuse poolt rahandusministri ettepanekul kehtestatud aastaintressi. Intressi summa arvutatakse võla jääksummalt jooksvalt ja tasutakse rahas koos järelmaksuga. Vabariigi Valitsuse 21.02.1996.a. määruse nr 52 (jõustus 28.02.1996) „Vabariigi Valitsuse 29.septembri 1993.a. määruse nr 392 muutmine“ punktiga 2 kehtestati 1996.aastaks vara eest järelmaksuga tasumisel aastaintressiks 10 %. Eelneva alusel kohus leiab, et tasuna raha kasutamise eest on võlausaldajal õigus arvestada intressi kogu kokkulepitud võlaperioodi eest. Pooled on 1996.a. lepingus kokku lepitud järelmaksu perioodi 16.11.2000.a. erastamislepingu muutmise lepinguga pikendanud 5 aasta võrra, määrates kogu ostuhinna tasumise lõpptähtajaks 01.03.2006.a. Selle ajani on hagejal õigus arvestada ka intressi tasumata järelmaksusummalt.
19.Kostja tasus hagejale lepingus kokkulepitud järelmaksu tähtaegselt vaid 1.septembriks 1996.aastal. Alates sellest ajast on kostja jäänud järelmaksu tasumisel viivitusse. 1997.a.aastal, mil kostja pidi tasuma 20 000 krooni, ei tasunud kostja hagejale järelmaksu ühelgi korral, 1. septembriks 1998.aastal pidi kostja tasuma järelmaksu 2 050 000 krooni, kuid kostja tasus 1998.a. vaid ühel korral summas 330 000 krooni jne. Kohus leiab, et kuna pooled olid lepingus kokku leppinud, et viivise suuruses 0,1 % päevas tähtajaks tasumata summast iga viivitatud päeva eest ning võlgnevuste kustutamise järjekorras viivised, intress ja lõpuks järelmaksu põhivõlg, on põhjendatud, et hageja arvestab kogu kostja poolt tasutu viiviste katteks, sest kostja poolt hagejale tasutud summad ei kata ühelgi makseperioodil selleks ajaks kogunenud viiviseid. Viiviste väljamõistmist reguleeris kuni 01.07.2002.a. TsK § 191 lg 1 mis sätestas, et võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile viivist kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise puhul, eriti täitmisega viivitamise puhul. Kostja võlgneb hagejale kogu järelmaksusumma, mida hageja on vähendanud 600 000 krooni võrra, s.t. kostjal on tasumata hagejale kogu põhivõlg summas 6 680 000 krooni. Lepingus kokkulepitud suuruses viivisevõlgnevus on hageja arvestuste kohaselt 12 131 820 krooni. Hageja taotleb viiviste väljamõistmist põhivõla ulatuses,
s.o. ligi kaks korda väiksemas summas. Kohus on seisukohal, et hageja poolt kostjalt viivise nõudmine põhivõla ulatuses on mõistlik. Kuna tegelik viivis on nõutavast oluliselt suurem, ei mõjuta kostja poolt vahepeal tasutud ja viiviste katteks arvestatud 595 000 krooni hageja viivisenõude suurust.
20.Lisaks võtab kohus viiviste ja intresside nõude rahuldamisel arvesse, et hageja on kostja poolt 19.02. 1997.a. juurdeehituse ostu-müügilepingu järgi tasutud summasid lisaks 1996.a. erastamislepingu järgse ostusumma vähendamisele arvestanud ka kostja investeeringute kohustuse täitmisena. 04.03.1996.a. erastamislepingu punkti 5.1. järgi kostja kohustus tagama investeeringud erastatavasse varasse kolme aasta jooksul pärast üleandmise päeva summas 2 200 000 krooni. Kostja poolt kohtule kirjaliku vastuse lisana esitatud investeeringute koondtabelis (I kd lk 156 -158) on punktis 1 nimetatud investeeringuna XXXpõhihoone külge ebaseaduslikult püstitatud juurdeehituse omandamine riigi vara ostu-müügilepinguga nr 2004/97.a. Eesti Erastamisagentuur 11.10.1996.a. ja 21.02.2000.a. (I kd lk 154 – 155) luges kostja investeerimiskohustuse nõuetekohaselt täidetuks. Seega on hageja arvestanud juurdeehituse järgi tasutut kostja kasuks kahel korral, kostja kahe erineva kohustuse – ostuhinna tasumise ja varadesse investeerimise kohustuse - täitmise katteks.
21.Kostja on tasunud hagejale EVP kroonides järelmaksu vaid ühel korral 5000 krooni 29.08.1996.a. Kohus on seisukohal, et kuna lepingus leppisid pooled kokku, et 1⁄2 müügihinnast peab ostja tasuma eesti kroonides ja 1⁄2 kas EVP kroonides või eesti kroonides, kuid seda vaid kuni 31.12.1998.a., minetas kostja õiguse pärast nimetatud kuupäeva tasuda järelmaksu hagejale EVP kroonides. Kuna kohus tuvastas, et ehitise kasutusloa puudumise tõttu rendilepingute sõlmimise ebaõnnestumine ei olnud seotud hageja tegevuse või tegevusetusega erastamislepingu täitmisel, siis ei ole hageja vastutav ka kostja plaanitud ulatuses renditulu saamata jäämisest tingitud makseraskuste tekkimise eest. Eeltoodu alusel ei vastuta hageja ka selle eest, kostjal väidetavalt ei olnud piisavalt vahendeid, et omandada EVP-sid erastamishinna pooles ulatuses tasumiseks. Võimalus tasuda EVP-des kuni 31.12.1998.a. oli kostja õigus. Kostja ei ole tõendanud, et ta seda õigust üldse kasutada soovis. Tuvastatud asjaoludest tulenevalt sai kostja võimalike makseraskuste põhjuseks olla majanduslike ja õiguslike riskide ebaõige hindamine kostja enda poolt, see ei anna aga alust lepingus Eesti kroonides kokku lepitud ostuhinna osaliselt ümberarvutamiseks EVP-de keskmise kursi alusel. Põhjendatud ei ole kostja väide, et EVP-des ei saanud tasuda ka seetõttu, et EVP-des tasumist arvestati vaid juhul, kui samas summas laekus raha põhisumma katteks, kuid kõik kostja poolt tasutud summad arvestas hageja viivise katteks. Tulenevalt erastamisseadusest ja Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud erastamise korrast sai viiviseid ja intresse tasuda ainult rahas. Maksete seisu väljavõttest nähtub ning ka hageja kohtuistungil kinnitas, et EVP-des tasutut ei arvestatud intresside ega viiviste katteks, vaid kostja poolt tasutud 5000 EVP-d jäid nn ootele, kuni laekub vastavas suuruses põhivõla makse. Põhivõla makse laekumise järel arvestatakse tasutud EVP-d põhivõla katteks. Hageja kustutas kostja kohustusi lepingus kokkulepitud järjekorras: viivised, intress, põhivõlg, kostja tasus perioodiliselt väiksemaid summasid, mis ei ületanud selleks hetkeks kogunenud viiviseid. Seega oli kostjal reaalne võimalus EVP-des ostuhinna tasumiseks, tehes viiviste asemel makseid EVP-des.
22.Vastuhagis esitatud kostja nõuet muuta tagasiulatuvalt 04.03.1996.a. erastamislepingus kokkulepitud maksetingimusi tähtaegade osas alates 19.02.1997.a. lepingu allakirjutamisest, ei pea kohus põhjendatuks. Kohus nõustub hageja vastuväitega, et hageja on kostjale kolmel korral vastu tulnud ja nõustunud muutma järelmaksu osamaksete tagasimaksete tähtaegu ning pikendas lõplikku tähtaega viie aasta võrra. Seejuures on kolmas täiendus tehtud 2000.a, s.o. pärast 19.02.1997.a. lepingu sõlmimist. Kostja on lepingu täiendusele alla kirjutanud, sellega kostja on aktsepteerinud lepingu lisaga muudetud maksetähtaegu. Kohus on seisukohal, et poolte vahel 19.02.1997.a. sõlmitud leping ei muutnud 04.03.1996.a. erastamislepingus kokkulepitud maksetingimusi, sõltumata sellest, et 1997.a. lepinguga erastas kostja tehase I tootmishoonete juurdeehituse, mis oli ka 1996.a. erastamislepinguga erastatava vara osaks. Kohus on tuvastanud, et 1997.a. leping oli formaalne ning tegelikult anti kogu erastatud vara (s.h. juurdeehitus) kostjale üle 1996.a lepingu alusel 22.08.1996.a. Vastavalt
1996.a. lepingus kokkulepitule oli erastatud vara omandiõigus kostjale üle läinud 09.04.1996.a., s.o. juba enne vara aktiga üleandmist. Samuti kostja asus vara kasutama ja käsutama enne 22.08.1996.a. aktiga üleandmist, m.h. sõlmis rendilepingu AS-ga Hansapank, vahendas kommunaalteenuste osutamist juurdeehitust kasutavale likvideerimiskomisjonile ja AS-le M . Hageja on 1997.a. riigivara ostu-müügilepingu järgi tasutu võrra vähendanud 1996.a. erastamislepingu järgi maksmisele kuuluvat põhivõlga, viivist ja intressi. Arvestades juurdeehituse suhteliselt väikest mahtu kogu XXXasuva tootmiskompleksi suhtes, kohus leiab, et isegi juhul, kui juurdeehitus oleks üle antud alles 1997.a. mais ja kohus oleks tuvastanud erastamislepingu hagejapoolse rikkumise, ei oleks põhjendatud kostja nõue tunnistada, et 04.03.1996.a. erastamise ostu - müügilepingu järgi kohustus ostja tasuma sissemakse 30 päeva jooksul alates 19.02.1997.a. ostu-müügilepingu nr 20-04/1997 allakirjutamisest ja ülejäänud osa müügihinnast 352 päeva võrra 04.03.1996.a. lepingus kokku lepitud tähtpäevadest hiljem.
23.Menetluskulude jaotus Eesti Vabariik taotleb OÜ-lt M välja mõista kohtukulud summas 678 872,30 krooni, mis on hageja poolt hagi esitamisel ja suurendamisel riigituludesse tasutud riigilõiv (22.07.2004.a. 552 287,30 kr (I kd lk 7) + 05.12.2005.a. 126 000 kr (I kd lk 284). Kostja menetluskulud palus hageja jätta kostja enda kanda. OÜ M palus Eesti Vabariigilt välja mõista kohtukuluna vastuhagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu kokku 196 339,80 kr ja õigusabikulu kokku summas 59 295 kr. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 alusel kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna kohus rahuldas hagi täies ulatuses ja jättis vastuhagi rahuldamata, tuleb Eesti Vabariigi kohtukulud riigilõivu näol OÜ-lt M välja mõista. OÜ M kohtukulud jäävad tema enda kanda.
Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.