Muud › Muud hagiasjad

Kuna vaidlusalune tehing - erastamise ostu-müügileping - sõlmiti 4. märtsil 1996.a on tegemist tehinguga, millele vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse §-dele 2 ja 11 tuleb kohaldada enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seadust – tsiviilkoodeksit. TsK § 173 lg. 1 järgi tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks. Kohustus loetakse nõuetekohaselt täidetuks juhul, kui see on täidetud vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Lepingust tulenevate kohustuste ühepoolne täitmisest keeldumine ning lepingutingimuste ühepoolne muutmine on vastuolus TsK § 174. Kostja vastuväited ja vastuhagi Kostja esitas hagile kahed alternatiivsed vastuväited : Tasumisele mineva erastamislepingujärgse põhisumma osas tuleb arvestada 19. veebruari 1997.a sõlmitud riigi vara ostu-müügilepingut nr. 20-04/07, mille punkti 1.2. järgi oli lepingu objektiks tehase Impulss tootmishoone juurdeehitus ning mille müügihinnaks oli 300.000 krooni ja 300.000 krooni erastamisväärtpaberites. Kuna 28. mai 1997.a lepingu täienduse järgi kinnitasid lepingupooled, et vara müügihind oli täielikult tasutud enne lepingu täienduse sõlmimist leiab OÜ Metel, et alates 29. mai 1997.a oli kõnealune erastamise põhisumma 600.000 ulatuses väiksem. Kui hageja leiab, et tal on õigus arvestada vastavalt intressi ja viivist, siis pidanuks ta vähemalt alates 29. maist 1997.a 600.000 ulatuses ka vähendama intressi ja viivise arvestamise lähtesummat. Seda ei ole hageja teinud, väljaarvatud 1. veebruari 2006. a. haginõude vähendamise raames märgitud intressi summa 419.013,70 krooni. Kui võtta aluseks hageja 1. veebruari 2006. a. haginõude vähendamine, iseäranis põhisumma osas summas 600.000 krooni, siis tuleb silmas pidada, et hageja lähtub oma intressi- ja viivisearvestustes ekslikult suuremast põhisumma jäägist ja võlguolevatest järelmaksu summadest, st et ta ei ole intressi ja viivise arvestamise lähtesummast maha arvestanud summat 600.000. Seega on hagejapoolsed intressi- ja viivisekalkulatsioonid vastavalt suuremad. Kui aga lähtuda vaid hageja esitatud võlgnevuse konstruktsioonist, siis peaks hageja enda versioonis olema 600.000 krooni puudutavalt intressi- ja viivisevõlgnevus väiksem. Intressi tuli arvestada põhisumma jäägilt 10 % aastas (erastamislepingu p 3.3.1). Kuivõrd liigne summa on 600.000, siis on täisaastate, so aastad 1998-2004, osas ülemäära arvestatud intressi summa aastas 60.000 krooni. 1997. a. osas lähtub kostja seitsmest täiskuust (juunidetsember), mis teeb 1997. a. osas liigintressi summaks 35.000 krooni (ühe kuu intress 5000 x seitse kuud). 2005. a. osas lähtub kostja kümnest täiskuust (jaanuar-oktoober), mis teeb 2005. a. osas liigintressi summaks 50.000 krooni (ühe kuu intress 5000 x kümme kuud). Kokku on liigselt intressi arvestatud summas 505.000 krooni (7 x 60 000 + 35 000 + 50 000). Intresside osas läheb maha arvestamisele hageja märgitud 419.013,70 krooni, seega on hageja liigselt arvestatud intressi summa seisuga 28. november 2005. a. 85 986,30 krooni (505 000 - 419 013,70). Tegemist on summaga, mida ei saa pidada kostja võlaks. Kui võtta arvestuste osas aluseks kohtuistungi daatum, so 21. märts 2006. a., siis arvestab kostja 2005. a. kui täisaasta osas liigseks intressiks 60.000 krooni ning 2006. a. osas lähtub 2,5 kuust ehk summast 12.500 krooni (ühe kuu intress 5000 x 2,5 kuud). 21. märtsi 2006. a. arvestusliku versiooni puhul on seega liialt arvestatud intressiks kokku 108 486,30 krooni (8 x 60 000 ehk aastad 1998-2005 + 35.000 ehk aasta 1997 + 12.500 ehk aasta 2006 - 419 013,70). Viivist sai arvestada võlguolevast järelmaksust määraga 0,1 % iga viivitatud päeva eest (erastamislepingu p 3.3.2). Ühe päeva viivise summa on 600.000 krooni osas 600 krooni (600 000 x 0,1 %). O Mkalkuleerib liigselt arvestatud viivist alates 2. märts 1998.a, kuna 13.novembri 1997. a. erastamislepingu lisa järgi pidi esimene suurem makse (1.025.000)

olema tasutud 1. märtsil 1998.a. 1998.a on viivist arvestatud ülemäära summas 183.000 krooni (600 x 305 päeva); 1999. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 219.000 krooni (600 x 365 päeva); 2000. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 219.600 krooni (600 x 366 päeva); 2001. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 219.000 krooni (600 x 365 päeva); 2002. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 219.000 krooni (600 x 365 päeva); 2003. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 219.000 krooni (600 x 365 päeva); 2004. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 219.600 krooni (600 x 366 päeva); 2005. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 199.200 krooni (600 x 332 päeva) – kokku 1.697.400 krooni. Tegemist on summaga, mida ei saa pidada kostja võlaks ega seetõttu temalt välja mõista isegi siis, kui kohus ei aktsepteeri O Mmuid väiteid. Kui võtta arvestuste osas aluseks kohtuistungi daatum, so 21. märts 2006. a., siis on 2005. a. viivist arvestatud ülemäära summas 219.000 krooni (600 x 365 päeva), ning 2006. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 48.000 krooni (600 x 80 päeva). 21. märtsi 2006. a. arvestusliku versiooni puhul on seega liialt arvestatud viivis kokku 1.765.200 krooni (1.697.400 + 19.800 (2005. a, täiendavad 33 päeva) + 48.000). Kuna kostja viivisevõlga ei tunnista ja peab õiglaseks intressi maksmise kohustust ainult algse maksegraafiku alusel summas 2.285.715 Eesti krooni), esitab ta teisalt alternatiivina järgmise kompromisslahenduse: - hageja kustutab O Mmakstud 3.428.000 Eesti krooniga algse maksegraafikujärgse intressivõlgnevuse summas 2.285.715 Eesti krooni. 3.428.000 krooni on erastamislepingulise sissemakse tasumise järgselt O Mtasutud kogusumma: 2.219.000 + 5000 + 600.000 + pärast

Seega pole põhjendatud kostja vastuväide, et olemasolev võlgnevus tuleks teatud osas ümber arvestada EVP kroonidesse, kuna kostjal puudus võimalus õigeaegselt EVP kroonides tasuda ning EVP krooni väärtuse suurenemine tõi endaga kaasa materiaalse kahju. Kostja kasutas hageja poolt antud alternatiivse kohustuse täitmise võimalust vaid ühel korral, s.o 29. augustil 1996.a, tasudes hagejale 5000 EVP krooni. Seega kostja enese poolt langetatud otsus mitte tasuda rohkem kui 5000 EVP krooni lepingujärgse kohustuse katteks, oli tema valik. Võlanõude vähendamine EVP krooni kursiväärtuse tõusust tingitud vahe ulatuses ei ole põhjendatud ega kooskõlas pooltevahelise lepinguga. Kostja poolt väidetavalt saamata jäänud tulu seoses inventariseerimata juurdeehitusega põhineb üksnes tõendamata oletustel. Esiteks oli kostja juba lepingueelselt igakülgselt erastatavat objekti uurinud ning teadis, et vaidlusalune objekt antakse üle inventariseerimata ehk teisisõnu puudus tootmiskorpusel vajalik dokumentatsioon, mille kordaajamine oli erastaja ülesanne. Teiseks andis kostja osaliselt rendile juba enne vara üleandmisevastuvõtmise akti allkirjastamist. A H renditi vara alates 30. aprillist 1996. a. Samuti renditi varasid tehasele Impulss. Alusetu on väide äriidee realiseerimise takistamisest, kuna erastamislepingule lisatud äriideest ei nähtu, et kostja põhieesmärk vaidlusaluse vara erastamisel oleks olnud selle rendile andmine ja renditulu teenimine. Erastaja soovis oma emaettevõtte plaanide realiseerimiseks soetada lisaks Kadaka tee 74 b renditud pinnale hoopis tootmispinna, et laiendada emaettevõtte tootmistegevust (uue tooteliigi – alumiiniumprofiilidest soojustatud akna-, ukseja fassaadielementide ning garaažiuste tootmise käivitamiseks). Otsingutel valiti mitme erineva tootmishoone seast sobivaim, milleks osutus oma suuruse ja asukoha poolest tehase Impulss hoonete kompleks. Omandatava tootmispinna kasutusse võtmist planeeriti mitmeetapilisena. Käibe arvestamisel lähtuti osalisest rentimisest laekuvatest summadest (erastamislepingu lisa D – äriplaan). Lisaks eeltoodule vaidleb kostja võlakalkulatsiooni üle ja leiab, et kõik seni ülekantud summad tuleks arvestada põhisummavõla katteks. Hageja sellise arvamusega ei nõustu. Pooltevahelise lepingu p 3.3.3 järgi kustutab hageja võlgnevuse järjekorras: viivis, intress, põhisumma. Hagiavaldusele lisatud võlakalkulatsiooni kohaselt tasus kostja kaks esimest tagasimakset 29. augustil 1996. a. ja 30. augustil 1996. a. Viivitus tekkis aastast 1997, mil kostja ei teostanud ühtegi makset. Ka edasised maksed olid oluliselt väiksemad graafikus märgitust. Tekkis olukord, kus põhisummavõlg pidevalt kasvas, lisandusid graafikujärgsed intressid, rakendus kokkulepitud viivis. Kostja seevastu tasus sümboolseid summasid, millest ei jätkunud peale viivise teiste võlgnevuste kustutamiseks erastamislepingu p 3.3.3 järgi. Kostja Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi kaudu ei nõustu vastuhagis esitatud seisukohtadega ega tunnista esitatud vastuhagi. Põhjendamatu hageja nõue, millega palub tagasiulatuvalt muuta maksekohustuse tingimusi seoses 19. veebruaril 1997. a. sõlmitud erastamislepinguga. Hageja (O M) ei ole põhjendanud, kuidas mõjutab tema poolt viidatud 19. veebruari 1997. a. erastamise ostu-müügileping esialgse erastamise ostu-müügilepingujärgset tagasimaksegraafikut. 4. märtsi 1996. a. erastamislepingu objektiks olnud vara eest tuli igal juhul tasuda kokkulepitud hinda kokkulepitud järelmaksugraafiku alusel. Hilisemad tehingud ei saanud mõjutada osamaksete tähtaegu.

Hoolimata 4. märtsi 1996. a. erastamislepingus fikseeritud tagasimaksmise tähtaegadest, on kostja hagejale mitmeid kordi vastu tulnud ja nõustunud esialgselt kokkulepitud tähtaegasid muutma. Kogu müügihinna tasumise tähtaega pikendati näiteks viie aasta võrra (1. märtsi 2001. a. asemel 1. märts 2006.a .). Niisamuti lükati edasi osamaksete tasumise tähtaegasid.

keeldumine kohustiste täitmisest ei ole lubatud ning, et ostu-müügilepingu järgi on müüja kohustuseks vara ostjale tema omandusse üle anda ja ostja kohustus on vara vastu võtta ja selle ees kindlaksmääratud summa maksta. Eesti Erastamisagentuuri ja A M vahel sõlmitud erastamise ostu-müügileping 4.märtsist 1996.a. ja selle muutmise leping 28. maist 1997. a., 13.novembrist 1997. a. ja 16.novembriust 2000.a. tõendavad, et poolte vahel oli sõlmitud leping, mille kohaselt kostja ostis erastamise käigus tehase Impulss renditud varad 9.100.000 krooni eest, kusjuures 1⁄2 ostuhinnast tuli ostjal tasuda eesti kroonides ja teine 1⁄2 kas eesti kroonides või erastamisväärtpaberi kroonides (edaspidi EVP-des), kusjuures EVP-sid sai ostja kasutada kuni 31.detsembrini 1998. a. Pooled leppisid lepingus kokku ka intressi suuruse 10 % aastas tasumata maksetelt ning viivise suuruse 0,1 % päevas tähtajaks tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Esialgses lepingus kokkulepitu kohaselt pidi ostja tasuma müüjale kogu müügihinna 1. märtsiks 2001.a.

hageja nõude vähendamine summas 600.000 krooni, on kostjal tasumata hagejale kogu põhivõlg summas 6.680.000 krooni. Hageja poolt kostjalt viivise nõudmine põhivõla ulatuses ei ole ebamõistlik, eriti kui arvestada seda, et kostja viivisvõlg hagejale oli asja sisulise arutelu lõppemise aja seisuga tegelikult 8.904.820 krooni; - lepingus kokkulepitud intressi 10 % aastas kostja hagejale tasunud ei ole, sest kohus jõudis kohtuotsuse p-s 19.3 järeldusele, et kõik kostja poolt tasutud summad on hageja põhjendatult arvestanud viiviste katteks. Kuna pooled on kokku leppinud lepingus intressi suuruse ja kostja kordagi intressi maksnud ei ole, on hageja nõue välja mõista kostjalt intress summas 5.509.035,30 krooni põhjendatud. Kostja vastuväidet põhihagile selles nagu oleks hageja pidanud intressi ja viivist arvestama 600.000 krooni väiksemast summast, mille võrra hageja põhivõlga vähendas, ei pea kohus õigeks. Hageja vähendas hagi 600.000 krooni võrra tulenevalt asjaolust, et kostja pidi erastama tehase Impulss tootmishoone juurdeehituse nn „teistkordselt”. Teise erastamislepingu sõlmimine 19. veebruaril 1997. a. poolte vahel, millega erastati tootmishoone juurdeehitus, ei muuda esimese ostu-müügilepingu tingimusi ja ostuhinnaks esimese müügilepingu järgi jäi ikka 4. märtsi 1996. a. lepingus kokkulepitud summa, mida pooled kokkuleppel muutnud ei ole ning millisest lähtuvalt arvestatakse välja vastavalt lepingus sätestatule ka intress ja viivis. Vastuhagis esitatud kostja nõuet muuta tagasiulatuvalt 4. märtsi 1996. a. erastamislepingus kokkulepitud maksetingimusi tähtaegade osas alates 19. veebruaril 1997.a. lepingu allakirjutamisest, ei pea kohus põhjendatuks. Hageja on kostjale kolmel korral vastu tulnud ja nõustunud muutma järelmaksu osamaksete tagasimaksete tähtaegu ning pikendas lõplikku tähtaega viie aasta võrra. Poolte vahel sõlmitud teine leping ei saa muuta esimeses lepingus kokkulepitud maksetingimusi sõltumata sellest, et teise lepingu sõlmimisega erastas kostja tehase Impulss tootmishoonete juurdeehituse, mida ta ise peab nn teistkordseks vara erastamiseks. Poolte vahel sõlmiti 2 erinevat vara erastamise ostu-müügilepingut ning ühes lepingus kokkulepitu teise lepingu tingimusi muuta ei saa. Põhjendamatu on samuti vastuhagis esitatud hageja nõue tunnistada tühiseks 4. märtsil 1996. a. erastamise ostu-müügilepingu p 13.1., milles pooled on kokku leppinud, et ostja aktsepteerib ja nõustub, et seoses varade müügiga ei ole Erastamisagentuur vastutav ostja saamata jäänud tulude eest. O M nagu nimetatud lepingupunkt oleks vastuolus PS § 25 ja TsK § 222 sätestatuga ja välistaks tema õiguse nõuda sellel alusel kahju hüvitamist ning seetõttu tühine, ei ole õige. Erastamise ostumüügilepingute sõlmimisel Eesti Erastamisagentuuri kui erastamise korraldaja ja vara erastada soovivate isikute vahel ei olnud tegemist tavapärase tsiviilkäibes olnud varaga sõlmitud tehingutega, vaid riik otsustas omandisuhete reformimise käigus anda võimaluse erastada riigivara vastavate õigusaktidega reguleeritud ja konkreetsetes lepingutes kokkulepitud korras ja tingimustel. Erastamislepingute sõlmimisel ei saanud Eesti riik võtta endale kohustust ja riski hüvitada vara erastajale saamata jäänud tulu, mistõttu nimetatu lepingus kokku lepitud ongi ja selle tühiseks tunnistamiseks puudub alus. O M kahju hüvitamiseks 222.060 krooni väljamõistmiseks, mis hagejal väidetavalt tekkis saamata jäänud tulu näol, ei kuulu rahuldamisele kohtu arvates selle tõendamatuse tõttu. Hageja väidab vastuhagis, et tal jäi saamata tulu seetõttu, et kostja ei andnud talle üle tehase juurdeehitust ja hageja ei saanud seetõttu anda juurdeehitust rendile ja saada selle eest renti. Vastuhagi järgi hageja väide sellest, et ta ei saanud juurdeehituist rendile anda, on ümber lükatud tema enda vastusega põhihagile ( p 3.4.), milles ta kinnitab, et sõlmis 30. aprillil 1996.

a. erastamise objekti osas viieks aastaks rendilepingu A H ning sai rentnikult renti vastavalt rendilepingus kokkulepitule. Samas märgib O M, et A H oli juba sel ajal niivõrd mastaapne äriühing, et teda kasutusloa puudumine ehitisele „ei häirinud”. Asjaolu, et erastatav vara on inventariseerimata, oli O M teada, mille kohta on tehtud märge poolte vahel sõlmitud vara üleandmise-vastuvõtmise akti 22. augustist 1996.a. ning mida on kinnitanud pooled oma allkirjadega. Dokumentaalse tõendina esitatud ja erastamislepingule lisatud O M koostatud Äriplaan ei tõenda äriühingu soovi vara erastamisel seda rendile anda. O Mapellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub O Mtühistada esimese astme kohtu otsus, jätta Eesti Vabariigi põhihagi rahuldamata ja rahuldada O Mvastuhagi ning mõista välja Eesti Vabariigilt kohtukulud O Mkasuks. Põhihagi vaidlustamisel võtab apellant aluseks esitatud kompromisslahenduse seisukohad: O M makstud 3.428.000 kroonist kaetakse algne maksegraafikujärgne intressivõlgnevus summas 2.285.715 krooni; makstud summa ülejäägiga, s.o summas 1.142.285 krooni (3.428.000 – 2.285.715), väheneb O põhivõlg, O Mvõlgneb Eesti Vabariigile (edaspidi Riik) kokku summa 6.137.715 krooni (7.280.000 - -1.142.285). Kokku maksaks O M4. märtsi 1996. a. erastamise ostu-müügilepingu alusel vara eest 11.385.715 krooni (1.820.000 + 2.285.715 + 1.142.285 + 6.137.715). Maakohus ei ole andnud hinnangut O Mväitele, et Riik ei müünud ega andnud nõuetekohaselt üle lepingu objekti. Eesti Erastamisagentuur keeldus esialgu tehase Impulss renditud vara aadressil Kadaka tee 84 A, Tallinnas asuva tootmiskorpuse koos omavolilise juurdeehitusega O M üleandmast. Vaatamata O M järelepärimistele, andis Eesti Erastamisagentuur korduvalt desinformatsiooni, väites, et juurdeehitus kuulub AS-ile Impulss, või et see kuulub Riigile. Erastamistehing tehti 1996. a. märtsis, kuid alles 3. septembril tunnistas lepingupool, et osa varast jäi üle andmata, st Eesti Erastamisagentuur ei täitnud kohustist nõuetekohaselt. Riigi tegevus või tegevusetus takistas O M äriplaani realiseerimist ja sealtkaudu lepingujärgsete kohustuste täitmist. Juurdeehituse lepingujärgne üleandmata jätmine takistas ehitise seadustamist, mis sai toimuda alles 16,5 kuud peale lepingu sõlmimist. Ebaseadusliku ehitise tõttu oli takistatud ehitisele kasutusloa saamine, mis tekitas erastatud vara väljarentimisel komplikatsioone. Paljudel eelkokkuleppelistel rentnikel jäi saamata tegevusluba, mis omakorda välistas rendilepingute sõlmimise, renditulu saamise, äriplaani realiseerimise jne. Maakohus ei ole analüüsinud, kuidas mõjustanuks O M maksevõimet lepingu täitmisel kooskõlastatud kavatsuste (hagivastuse lisa 37) tegelikkuses realiseerumine: kuu rendiks oleks esimesel aastal olnud 60.000 krooni, esimese aasta osas tähendanuks see 720.000 krooni ulatuses renditulu, mis Riigi käitumise tõttu jäi O M saamata, st tegemist on Riigi põhjustatud kahjuga. Kohus ei motiveerinud, miks ei ole õige O Mväide, et kuna juurdeehitus anti üle alles 1997. a., siis ei olnud võimalik seda välja rentida, saamaks vajalikku renti. Kohus ei ole sisuliselt põhjendanud, miks ta ei ole nõustunud hagiavalduse p. 3.9. märgitud O M vastuväidete ja kalkulatsioonidega. Kui arvestada lepingujärgset põhisummat müügihinnana ainult eesti kroonides, kannaks O Mkahju 2.544.500 krooni ulatuses ning et EVP-des tasumise võimaluse minetamine tähendab lepinguobjekti hinna olulist kasvu. Riigipoolne tegevusetus põhjustas O M asjaolude kogumis kahju TsK § 222 lg. 2 mõttes. Kohus ei argumenteerinud, miks tuleks EEA hagivastuses kirjeldatud ja EEA-le etteheidetavat

käitumist pidada O Mosas heauskseks, mitte aga antud olukorrast ja lepingust tulenevalt vastuvõetamatu hea usu põhimõttel. Riik ei täitnud olulises ulatuses oma peamist lepingujärgset kohustust, põhjustades sellega O Merinevaid probleeme. O Mkohustuste täitmine osutus väga raskeks Riigi enda tegevusetuse tõttu. Maakohtu otsusest ei nähtu, miks ei oleks mõistlik intressi tasumine O Mpoolt summas 2.285.715 krooni. Samuti jääb selgusetuks, miks võis Riik vähendada lepingujärgset põhivõlgnevust 600.000 krooni ulatuses, samas kui intressi ja viiviste arvestust ümber ei vaadata. Kohus ei ole võtnud seisukohta lepingujärgse O Minvesteerimiskohustuse korrektset täitmist vaatamata finantsilistele raskustele. EEA kinnitas 21. veebruaril 2000. a., et O Mtegi kolmel tegevusaastal investeeringuid kokku 2.809.554 krooni ulatuses, lugedes O Minvesteerimiskohustuse täidetuks. Ka tulnuks kohtul hinnata tõika, et O Mvõttis laenu A Hlt, teadmata laenulepingu sõlmimisel, millised ebameeldivad üllatused teda ees ootavad. Kohus ei analüüsinud, kuidas mõjutas panga ees laenulepinguliste kohustuste täimine lepingu täitmist Riigiga. Kohus ei vastanud O Mväitele, et tehase Impulss likvideerimiskomisjon (sisuliselt Riik) sõlmis 6. septembril 1996. a. A M kõnealust juurdeehitust puudutavas osas üldpinnaga 124,9 m2 tähtajatu rendilepingu ja hakkas saama renti, mida tegelikult pidanuks saama O M. Sellise lepingu sõlmimine oli vastuolus lepingu p. 2.1 ja likvideerimiskomisjoni tehtud tehingu tõttu jäi O Msaamata vastav renditulu. Kohus ei võtnud seisukohta O M vastuhagis märgitu osas, et juurdeehituse müümata ja üleandmata jätmisega rikkus Riik lepingu p. 2.1 ehk ei täitnud kohustist nõuetekohaselt. Sellega rikkus Riik O Mõigust nõuda, et tema suhtes kohustatud isik teostaks O Mkasuks kokkulepitud teod. O M oleks õigus nõuda, et tema lepingujärgne tasumiskohustus nihkub vastavalt edasi, nt 352 päeva võrra, kuna just selline oli 4. märtsi 1996. a. erastamistehingu ja

tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi rahuldamisele kuulub. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Nimetatud nõuetele kaevatav otsus ei vasta. Põhjendatud on kaebuses toodud väide, mille kohaselt ei nähtu maakohtu otsusest, milline objekt, millise mahuga ja millise hinnaga faktiliselt hageja poolt kostjale erastati 04.03.1996 lepingu alusel. Maakohus ei ole andnud hinnangut kostja väidetele, mille kohaselt ei antud hageja poolt talle üle kogu vara, mis tuli erastamise ostu-müügilepingu alusel üle anda ja sellega rikkus hageja nimetatud lepingut. Kostja väidete kohaselt tuli esialgse lepingu alusel üle anda kostjale lisaks põhihoonetele ka vaidlusalune juurdeehitus. Esitatud lepingutele pole hinnangut antud. Kas üle antud hoonetel oli kasutusluba või mitte, see pole peamine, kuna kostja oli teadlik erastamise objekti seisukorrast ja on seda ka lepingus kinnitanud. Oluline on tuvastada asjas esitatud tõendite alusel kas hageja ise täitis 04.03.1996 lepingut nõuetekohaselt ja andis kostjale üle kogu vara ja mis asjaolud tingisid pooli 19.02 1997 uut lepingut sõlmima. Hageja ise on kinnitanud maakohtus kui ka vastuses apellatsioonkaebusele, et 1997 lepingu sõlmimine oli tingitud arusaamatustest juurdeehituse seaduspärasuse osas ja kinnitab, et teistkordne erastamine olnud formaalne ja et juurdeehitise eest tasutu läks arvestuslikult tootmiskorpuse kui terviku ostuhinna katteks. Maakohtul tulnuks anda hinnang kõigile asjaoludele, mida pooled esile on toonud. Alles siis on võimalik anda hinnang, kes pooltest lepinguid on rikkunud ja millal ja kui kostjale esialgselt kogu objekti üle ei antud, siis millal ja millises summas tekkis tal kohustus lepingute alusel tasuda. Eeltoodut tuvastamata ei ole võimalik hinnata ka seda, kas vastuhagi rahuldamisele kuulub või mitte. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et toimikumaterjalide kohaselt hageja vähendas põhivõlga just seoses segadusega erastamise objektis (juurdeehituses osas). Maakohus leidis paljasõnaliselt, et põhivõla vähendamine ei mõjuta viiviste ja intresside tasumist. Kuna maakohus ei tuvastanud asjas esitatud tõendite alusel, milline objekt ja millise hinnaga erastati kostjale 04.03.1996 erastamise ostu-müügilepingu alusel ja milline vara ja millise maksumusega erastati kostjale 19.02.1997 erastamise ostu-müügilepingu alusel (t.l.84) ja milline on nende omavaheline seos, siis pole võimalik ka otsustada, kui suures ulatuses hagi rahuldamisele kuulub. Poolte seletused on vastuolulised selles osas, aga vastavatele kirjalikele tõenditele pole kohus hinnangut andnud. Eeltoodut arvestades ei nähtu ka otsusest, miks kohus ei pea õigeks põhivõla vähendamisel ka intresside ja viivise vähendamist. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et laiaulatusliku tõendite kogumise ja hindamise ja uute asjaolude tuvastamise juures peab olema pooltele tagatud põhiseaduse §-ga 24 lg 5 ja TsMS § 657 lg 1 p 3 antud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Kuna tsiviilasi saadetakse uueks arutamiseks esimese astme kohtule, siis lahendatakse seal ka taotlused kohtukulude hüvitamiseks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

R. Allikvere

G. Kivinurm

V. Lips

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.