Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

lepingu nr 77-01-01, mille alusel omandas sama nõude hageja. Summa 76 047, 23 krooni koosnes laenusumma jäägist summas 75 037, 49 krooni, maksegraafiku järgi tasumata intressidest 859, 02 krooni ja viivistest summas 150, 72 krooni. AS M.S.I. Grupp saatis 18.01.2001 hagejale teate nõude loovutamise kohta. Kostja ei ole tasunud ühtegi graafikujärgset makset. Hageja saatis kostjale 13.12.2002 kirja nr 102/83, millega tuletas kostjale meelde võla tasumise kohustust. 10.02.2003, 28.08.2003 ja 24.09.2004 saatis hageja kostjale korduvaid samasisulisi meeldetuletusi. Seisuga 23.09.2004 moodustas kostja võlgnevus 219 163, 54 krooni, millest võla põhiosa on 75 037, 49 krooni, maksegraafiku järgne intressivõlgnevus 18 917, 25 krooni ja viivis 125 210, 79 krooni. Hageja palus eelnimetatud summa kostjalt välja mõista. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja sõlmis 04.07.1997 krediidilepingu 100 000 krooni saamiseks, millisisest summast 53 402 krooni tagastas ta 11.07.1997 AS-le ERA Pank (arveldusarvele, millelt väljastati ka laen). Asjaolu, et nimetatud summa kanti hagi aluseks oleva krediidilepingu järgi saadud laenu osaliseks tagastamiseks kinnitab fakt, et kostjal ei olnud panga ees teisi kohustusi. Seda kinnitab ka asjaolu, et lepingus ettenähtud vallaspandi seadmise leping jäi sõlmimata. Laenu tagastamine ja pandilepingu sõlmimata jäämine toimus panga filiaali juhataja Raivo Link ́i nõusolekul. Laenuosakond väljastas kostjale uue maksegraafiku, mille kohaselt oli tasumata laenu jäägiks 46 598 krooni ning laenu tagastamise tähtajaks 09.04.2001. Nimetatud graafiku alusel on kostja ka laenu tagastanud. Kostja teostas viimase tagasimakse (koos intressiga) 1213, 28 krooni 09.12.2000. Järgmine makse tuli teostada 09.01.2001, mida kostja aga ei teinud. Kokku jäi tal tasumata neli makset kokku 4264, 30 krooni. Seoses võla osalise tagastamisega pidi kostja uue maksegraafiku järgi maksma intressi vähem kui ta tegelikult maksis, millega seoses tasus kostja seisuga detsember 2000 intressi rohkem 16 722, 49 krooni. Nimetatud summa tuleks lugeda tasumata laenu katteks. Peale nõude loovutamist hagejale puudus kostjal informatsioon, kellele ja millises summas laenujääk tasuda. Kostja sai esimese teate nõude loovutamise kohta alles 13.12.2002. Kuna kostja võlgnevuse suurusega ei nõustunud, püüdis kostja hageja esindajalt saada selgitust, kuid ühisele seiskohale ei jõutud. 31.10.2006 istungil nõustus kostja hagiga põhilaenu võlgnevuse osas summas 4199, 51 krooni ja intressi osas summas 64, 38 krooni, s.o kokku summas 4264, 30 krooni. Harju Maakohtu otsus ja selle põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt välja põhivõlgnevuse koos intressiga summas 4264, 30 krooni ning viivise 45 186, 93 krooni. Maakohus leidis, et kuna puuduvad andmed selle kohta, et kostjal oli seisuga 11.07.1997 AS ERA Pank ees mistahes muid kohustusi peale 04.07.1997 sõlmitud krediidilepingust tulenevate kohustuste ning et kostja poolt 11.07.007 pangale tasutud 53 402 krooni oleks tasutud mõne muu kohustuse katteks, siis tulenevalt toimingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 64 lg-st 3 tuleb kahtluse korral tõlgendada tehingut kohustatud isiku kasuks. Muude kohustuste puudumist kinnitas ka tunnistaja R.L, kelle mäletamist mööda tagastas kostja suhteliselt kiirest üle poole võetud laenust. Kehtinud TsK § 275 kohaselt oli laenajal õigus täita ja laenutaja kohustus täitmine vastu võtta ka enne tähtaega. Seetõttu tuleb lugeda kostja poolt 11.07.1997 tasutud 53 402 krooni 04.07.1997 krediidilepingut tulenevate kohustuste täitmiseks. Kohus käsitles vaidlusaluse krediidilepingu järgse krediidi tagastamise ja intressi tasumise graafikuna kostja esitatud maksegraafikust. Kuna poolte vahel puudus vaidlus, et kostja täitis krediidilepingut graafikujärgselt kuni 09.12.2001 ning kostja võttis õigeks, et tal on tasumata nelja kuu makse kokku summas 4264, 30 krooni, siis mõistis kohus selle summa kostjalt välja.

Krediidilepingu p 7.1 kohaselt olid pooled kokku leppinud viivise tasumise kohustuses. Nelja makse tasumisega viivitamise eest arvestas kohus viivist 45 186, 93 krooni. Kostja oli 09.01.2001 makse tasumisega käesolevaks ajaks viivituses 2154 päeva, 09.02.2001 makse tasumisega 2123 päeva, 09.03.2001 makse tasumisega 2095 päeva ja 09.04.2001 makse tasumisega 2092 päeva. Kohus lähtus kolmest 1213, 28 kroonisest kuumaksest ja neljandast, aprillis 2001 tasumisele kuulunud 624, 46 kroonisest maksest, arvestades tasumisega viivitamise eest viivist tasumisele kuulunud summast 0,5% päeva (1213, 28 krooniselt makselt 6,0664 krooni päevas ning 624, 46 krooniselt makselt 3,1223 krooni päevas). Kohus ei pidanud kostja vastuväiteid viivise osas põhjendatuks, sest ka juhul, kui kostja ei teadnud nõude loovutamisest, ei olnud tal õigust lepingujärgsete maksete tasumisega viivitada, sest sel juhul pidanuks kostja tasuma makseid esialgsele võlausaldajale. Hageja apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning mõista kostjalt välja 219 163, 54 krooni. Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti ning jättis mõned tõendid põhjendamatult tähelepanuta. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et kuna puuduvad andmed selle kohta, et kostjal oli seisuga 11.07.1997 AS ERA Pank ees mistahes muid kohustusi peale 04.07.1997 sõlmitud krediidilepingust tulenevate kohustuste ning et kostja poolt 11.07.1997 tasutud 53 402 krooni oleks tasutud mõne muu kohustuse katteks, tuleb lugeda tagastatud summa vaidlusaluse krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. AS ERA Pank (pankrotis) pankrotihaldur Jaak Annuse 18.09.2006 vastuse punktis 6 (tl 170) toodud asjaolu: „Puuduvad andmed, mis viitaksid sellele, et pank oleks arvestanud 53 402 krooni 11.07.1997 laekumist 04.07.1997 krediidilepingu kohase Allan Grembergi kohustuse täitmisena“ hindamisel on kohus teinud ebaõige järelduse, et 53 402 krooni näol oli tegemist laenu osa tagasimaksega. Ei saa pidada võimalikuks, et ülejärgmisel päeval peale laenu saamist tagastab võlgnik 53% saadud laenust, kuid pank jätab selle lihtsalt arvestamata. Seda enam, et Allan Gremberg oli panga töötaja. Kostja vastuapellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega kostjalt mõisteti välja viivis summas 45 186, 93 krooni ning jaotati menetluskulud (kaebuse p 1.1 ja 1.2). Kaebuse punktis 3.1 on hageja aga väljendanud soovi kogu hagi rahuldava otsuse tühistamiseks ning esitanud alternatiivse nõude viivise osas selle väljamõistmiseks põhivõlgnevuse ulatuses, s.o 4264, 30 krooni (kaebus lk 2 ja 8). Apellant on seiskohal, et kohus on viivise väljamõistmisel rikkunud menetlusõiguse normi ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi ja kehtivat kohtupraktikat. Apellant ei jätnud laenujääki summas 4264, 30 krooni tasumata oma süül. TsK § 227 kohaselt isik, kes ei täitnud kohustist või täitis selle mittenõuetekohaselt, kannab varalist vastutust ainult süü (tahtluse või ettevaatamatuse) olemasolul, välja arvatud seaduse või lepinguga ettenähtud juhud. Nii TsK § 230 lg 3 ja § 232 ning kehtiva VÕS § 113 lg 4 kohaselt ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuste täitmisest. Vastavalt maakohtus tuvastatule sai kostja esimese teate OÜ-lt Oriost Invest alles 13.12.2002. Kuivõrd kostja võlgnevuse suurusega ei nõustunud, püüdis ta asja selgitada. Hageja esindaja võttis kostja selgituse teadmiseks ja lubas asjaolusid täpsustada. Kuna poolte vahel oli vaidlus võlgnetava summa suuruse üle ning kuna hageja oli kinnitanud, et enne kui võlgnetav summa on kindlaks tehtud, ei nõuta kostjalt nõude täitmist, siis ei olnus kostjal alust ka summat tasuda. Alusetu on kohtu seisukoht, et kostja pidanuks tasuma lepingujärgsed maksed esialgsele võlausaldajale. Kuivõrd pooled olid sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt pidi hageja võlasumma suuruse täpsustama, siis ei olnud alust tasuda laenujääki algsele võlausaldajale. Nii enne kohtumenetlust kui selle käigus on kostja avaldanud nõusolekut võlgnetava summa 4264, 30 krooni tasumiseks, kuid hageja ei olnud sellest huvitatud. Eelnimetatud kokkuleppe

täimata jätmist ja keeldumist laenu jäägi ülekandmiseks tuleb käsitada kreeditori viivitusena, mistõttu on viivise kostjalt väljamõistmine kogu mahus TsK § 230 lg 3 kohaselt põhjendamatu. Harju Maakohus ei ole neile asjaoludele hinnangut andnud ega põhjendanud, miks ta ei arvesta nimetatud kokkulepet ega kostja põhjendusi viiviste väljamõistmisel. Ka on apellandi arvates ebaõige periood, mille eest kohus viiviseid välja mõistis. Kohtul ei olnud alust lähtuda viiviste osas 09.01.2001 maksega viivitamisest, sest hageja arveldusarve sai kostja teda alles 13.12.2002 kirjaga. Seega oleks õige olnud lähtuda alates 14.12.2002. Maakohus on ebaõigesti arvestanud viiviseid tasumisele kuulunud intressilt. VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sama põhimõte kehtis ka tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal. Ka ei arvestanud kohus viivise väljamõistmisel kostja vastuväiteid selle liigse suuruse kohta. Apellandi arvates on kohtu poolt väljamõistetud viivis ebamõistlikult suur. TsK § 194 lg 1 kohaselt on kohtul õigus leppetrahvi (trahv, viivis) vähendada, kui see on ülemäära suur võrreldes kreeditori kahjudega. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et põhivõlast suuremat viivisenõuet peab põhjendama võlausaldaja. Vastused apellatsioonkaebustele Mõlemad pooled paluvad oma kirjalikus vastuses jätta vastaspoole apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus kaevatavas osas muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ning vähendada kostjalt väljamõistetud viivist 4264, 30 kroonini, ühtlasi jaotada ümber menetluskulud. Kuna hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud kohtuotsuse selles osas, millega jäeti tema nõue rahuldamata ning kostja vastuapellatsioonkaebuses sisuliselt vaid viivist käsitleva otsuse osa, siis tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 ei käsitle ringkonnakohus kohtuotsust osas, millega mõisteti kostjalt välja 4264, 30 krooni. Kolleegium ei nõustu hageja apellatsioonkaebuse väitega, et kohus hindas tõendeid ebaõigesti. Maakohtul ei olnud alust teha AS ERA Pank pankrotihalduri 18.09.2006 kirjast (vastus kohtu nõudekirjale – tl 169-170) apellandi soovitud järeldust. Nimetatud kirjast võib üheselt teha vaid järelduse, et kostja on tasunud 11.07.1997 AS ERA Pank arvele 53 402 krooni (samale pangakontole, millelt oli kaks päeva varem kantud tema kontole 100 000 krooni). Nimetatud summa tasumist kinnitab ka pangakonto väljavõte (tl 98, 171-172). Mis alusel või millise konkreetse kohustuse katteks on nimetatud summa tasutud, halduril andmeid ei ole. Hagejal tekkinud kahtlusi kostja tasutud raha olemuse ja makset tinginud asjaolude kohta ei ole võimalik käsitleda kaebuses märgitud viisil. Pankrotihalduri kirjas väljendatud arvamus, et kostja võlgnevuse arvutuse aluseks said olla vaid krediidilepingust tulenevate kohustuste ja laenusaaja poolt nende kohustuste tegeliku täitmise võrdlusandmed, ei võimalda järeldada panga andmete õigsust (fikseerida laenujäägi suurust). See, et pankrotihalduril puuduvad andmed, et AS ERA Pank oleks arvestanud 53 402 krooni laekumist 04.07.1997 krediidilepingu täimisena, ei tõenda, et makset ei tehtud nimetatud lepingust tuleneva laenu katteks. Maakohus ei saanud tugineda vaid sellele arvamusele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses reeglina kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuna pooled vaidlesid lepingust tuleneva võlajäägi suuruse üle, pidi kumbki pool oma sellekohast väidet tõendama. Kostja esitas kohtule tõendi 53 402 krooni pangale tasumise kohta, mida kohus ei saanud jätta arvestamata ka juhul, kui raha ülekandmise asjaolud näisid kaheldavad. Hageja ei vaielnud vastu selle summa tasumisele, kuigi ei nõustunud, et raha tasuti vaidlusaluse krediidilepingu täitmiseks. Tekkinud kahtluste põhjendamiseks ja oma seisukoha kinnitamiseks ei esitanud hageja kohtule ühtegi tõendit, millest oleks võinud järeldada kostja muid kohustusi panga ees ning mis oleks võimaldanud hinnata pangakonto väljavõtet kui tõendit teisiti.

Ka asjaolu, et kostja tasus laenumakseid samas suuruses, nagu seda nägi ette krediidilepingu lisaks olev graafik, s.o summas 1213, 28 krooni kuus, ei tõenda jooksva laenujäägi tegelikku suurust. AS ERA Pank pankrotimenetlus lõpetati Tartu Maakohtu 08.11.2004 määrusega ning anti dokumendid arhiivi. Raamatupidamise algdokumente 1997.a suve kohta arhiivis säilinud ei ole. Pankrotihalduri vastuse kohaselt ei ole juuli 1997 algdokumendid säilinud, sest finants- ja raamatupidamisalaseid ülddokumente säilitatakse seaduse kohaselt seitse aastat. Kuigi hageja omandas nõude kostja vastu juba jaanuaris 2001, pöördus ta hagiga kohtusse alles 2005.a. Mingeid täiendavaid tõendeid ei olnud ka seetõttu enam võimalik hankida. Kostja esitatud maksegraafiku („laenuanalüüs“ – tl 82-83) kohaselt jäi tal pärast viimast makset detsembris 2000 tasumata põhivõlga 4199, 51 krooni ja intressi 64, 38 krooni. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja on laenu tagastamisega viivitanud, ega nõustu kostja kaebuses sisalduva käsitlusega seda tinginud põhjustest. Kui kostjal oli osa laenust tagastamata, siis tuli temal kanda hoolt ja selgitada, kellele ja millises ulatuses peab ta makseid tasuma. Asjaolu, et kostja eitas nõude loovutamise teate saamist jaanuaris 2001, ei vabanda laenujäägi tasumata jätmist. See ei põhjenda tasumisega viivitamist vähemalt detsembrini 2002 (OÜ Oriost Invest 13.12.2002 kirja saamiseni). Maakohus märkis õigesti, et kui kostja ei olnud teadlik nõude loovutamisest, oleks ta pidanud pakkuma makseid algsele võlausaldajale. Kostja ei esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta enne detsembrit 2002 oleks astunud samme võla tasumiseks või olukorra selgitamiseks. Seetõttu oli kohtul alust krediidilepingus p-s 7.1 ettenähtud sanktsiooni kohaldamiseks. TsK § 191 lg 1 kohaselt on viivis kui leppetrahv seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Hageja arvestas viivist kuni 23.09.2004, mistõttu ei olnud kohtul alust viidata selles osas hilisemale ajale („... krooni maksmisega on kostja käesolevaks ajaks viivituses olnud ...“) ning arvestada viivist kuni kohtuotsuse teatavaks tegemiseni. Seetõttu on viivitatud päevade arvestus ebaõige. Samuti on ebaõige see, et maakohus ei arvestanud kostja tuginemist viivise ülemäärasele suurusele (kostja 30.10.2006 vastuväited hageja selgitusele – tl 183-190). Kuna kolleegium on seisukohal, et kostjalt väljamõistetavat viivist tuleb vähendada, ei oma konkreetne päevade arv asjas tähtsust. Tulenevalt TsK § 194 lg-st 1 on kohtul õigus leppetrahvi (viivist) vähendada, kui tasumisele kuuluv leppetrahv (viivis) on ülemäära suur. Viivise suurust tuleb võrrelda eelkõige kohustise rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjuga. Tekitatud kahju suurusele ei ole hageja oma nõude põhjendamisel tuginenud. Sellest nähtuvalt ei ole väljamõistetud viivis põhivõlaga võrreldes proportsionaalne. Ka kohtupraktika on üldjuhul seisukohal, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel ei tohiks viivis ületada põhivõlga. Lugedes mõistlikuks piirata viivist võlgnevuse suurusega, s.o 4264, 30 krooniga, oleks vastav summa kujunenud arvestuslikult vähemalt 31. oktoobriks 2001. Arvestades, et laenusummast oli tasumata 4199, 92 krooni, mis oleks tulnud täies mahus tasuda 09.04.2001, siis alates 10.04.2001 on sellelt summalt lepingujärgseks viiviseks ca 21 krooni päevas, seega kujuneks võimalik väljamõistetav viivisesumma 204 päeva jooksul (10.04.2001-30.10.2001). Seetõttu ei oma asjas tähendust ka kostja väited, et alates 2003.a püüdis ta laenuga seotud asjaolusid selgitada ning tal oli hagejaga kokkulepe tasumisega viivitamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse, hagi osalisel rahuldamisel mõistetakse kohtukulud välja võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusele või jäetakse kummagi poole kohtukulud tema enda kanda; lg 8 kohaselt jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kulud. Õigusabikulude väljamõistmisel arvestatakse TsMS § 61 lg 1 p-st 1 tulenevat 5% piirmäära.

Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning rahuldab osaliselt kostja vastuapellatsioonkaebuse, mille tulemusel rahuldatakse hagi osaliselt, siis vastavalt rahuldatud osale (8528, 60 krooni) peab kostja hageja tasutud riigilõivust 700 krooni hüvitama. Kostja taotles esimese astme kohtus õigusabikulude hüvitamist. Kostja tasus õigusabi eest 13 452 krooni (tl 181182). Kuna käesoleva otsuse tulemusel jäi hageja nõudest rahuldamata 210 634, 94 krooni, siis tuleb hagejal kostja õigusabikulud hüvitada summas 10 531, 75 krooni. Vastuapellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust peab vastustaja hüvitama apellandile 2500 krooni. Eeltoodust nähtuvalt tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu 12 331, 75 krooni.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.