Pärimisõigus › Seadusjärgne pärimine

(kaaspärijad) esitasid notarile 26.04.2004 andmed hageja kohta, siis nendel õiguslikku vastutust ei lasu ja õigeks kostjaks on G.Me pärimisasja menetlenud notar. V.S ühines kaaskostjate vastuväidetega ning asus seisukohale, et A.Mel oli õigus pärandvaraks olevat korterit 10.05.2005 müüa, kuna kinnistusraamatusse kantud kohtulik käsutamise keelumärge oli selleks ajaks kustutatud ja A.M oli alates 2004. a. augustist temale võlgu. Kostja V.S võttis omaks, et ta oli teadlik pärijate vahelisest vaidlusest pärandvara suhtes, kuid leidis, et hageja on kaotanud õiguse pärandvarale, kuna lasi mööda pärandi vastuvõtmise tähtaja. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi 13.06.2006 otsusega ning ennistas V.Me pärandi vastuvõtmise tähtaja, luges tema esitatud avalduse pärandi vastuvõtmiseks 05.08.2004 tähtaegsena esitatuks ja tunnustas V.Me omandiõigust korteriomandile asukohaga x, milline on kantud Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna korteriomandi kinnistusregistri registriossa nr xxxxxx. Samuti tunnistas Harju Maakohus Vassili (Vasyl) Solomko ja L.S kohustust anda nõusolek kinnisasja asukohaga x kande muutmiseks ja luges selle korteri omanikuks pärandaja G.Me, surnud 16.03.2004. Pooltel puudub vaidlus asjaolu üle, et hageja on 16.03.2004 surnud G.Me poeg ning G.Me pärandvaraks on korteriomand asukohaga x, mis on käesoleval ajal kostja Vassili (Vasyl) Solomko omandis seoses asjaoluga, et antud tsiviilasja menetluse ajal 10.05.2005 võõrandasid kostjad A.M, A.K ja L.S korteriomandi V.Sle. Asjas puudub vaidlus selle üle, et pärimine toimub seaduse järgi, kuna pärandaja G.M oma vara suhtes ei jätnud kehtivat testamenti ega ka pärimislepingut. Hageja V.M on G.Me poeg, seega PärS § 13 lg 1 mõttes pärandaja alaneja sugulane ning esimese järjekorra pärija. Sama seaduse § 14 lg-s 1 sätestatu kohaselt on teise järjekorra seadusjärgsed pärijad pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased. Seega tulenevalt pärimisseadusest on A.M, A.K ja L.S teise järjekorra pärijad. PärS § 12 lg 2 kohaselt pärivad teise järjekorra pärijad siis, kui pärandajal esimese järjekorra pärijaid ei ole. Kostjatele oli teada, et pärandajal on alaneja sugulasena täiskasvanud poeg ning sellest asjaolust teatasid nad ka notarile pärandi vastuvõtmise avalduse esitamisel. Pärimistoimikus asuvas A.Me, A.K ja L.S pärimisavalduses, milline on koostatud Tallinna notari Aigi Kivioja büroos 26.04.2004, on 16.03.2004 surnud G.Me järelt pärima õigustatud isikuna märgitud pärandaja laps V.M. Notar on avaldajatele teatavaks teinud, et V.Me elukoha aadress on vastavalt rahvastikuregistri andmetele y. Pärimistoimiku kohaselt on Tallinna notar Aigi Kivioja saatnud V.Mele tema registrijärgsel aadressil y teate pärandi vastuvõtmise avalduse esitamise kohta. Nimetatud aadress on märgitud ka notari kirjas hagejale (pärimistoimiku lk 26), kuid pärimistoimikus oleva kirjaümbriku ja tähtkirja kviitungi nr 697008 kohaselt on tähtkiri saadetud hagejale aadressil y, milliselt aadressilt on tähtkiri 04.06.2004 notaribüroole tagastatud hoiutähtaja möödumisel (pärimistoimiku lk 27-28). Muid kirjalikke teateid notarilt hageja aadressil pärimistoimikust ei nähtu. Tunnistajana ülekuulatud N.B kinnitas oma ütlustes kohtule, et ta on hageja ema ja elas asuvas korteris alates 1983. a. kuni 2005. a. ning samal aadressil oli sisse kirjutatud ka tema poeg V.M. Sellel aadressil tuli pojale kogu tema post ning tunnistaja edastas kõik saabunud kirjad ja muud saadetised talle ning edastas pojale ka muu saabunud informatsiooni. Tunnistaja N.B ütluste kohaselt sai ta oma endise abikaasa G.Me surmast 3(10)

teada pojalt 2004. a. juulikuus. Tunnistaja I. P ütluste kohaselt tuli tema juurde 2004. a. kevadel L.S, soovides teada saada, kuidas kontakteeruda hagejaga. Tunnistaja I.P ei teadnud ka ise hageja täpset elukohta, kuid tal oli hageja mobiiltelefoninumber. Sama number oli tunnistaja ütluste kohaselt ka L.Sl. I. P andis L.Sle veel hageja ema telefoninumbri. Tunnistajate N.B ja I. P ütlustest tegi kohus järelduse, et kostjatele oli teada hageja ema telefoninumber ning notarilt said nad teada ka hageja elukoha aadressi Tallinnas y, kuhu hageja oli sisse kirjutatud. Seega soovi korral saanuksid kostjad hagejat tema isa surmast teavitada ka notari poolt määratud tähtaja jooksul, kuna neile oli teatavaks saanud nii hageja elukoha aadress kui ka kontakteerumiseks vajalik telefoninumber. Kohtu arvates on asjas ilmne ja leidnud veenvat tõendamist asjaolu, et mingeid teateid hageja oma isa surma kohta ei saanud kostjatelt ega ka notarilt kuni 15.07.2004, kuna pärimistoimikus olevatest dokumentaalsetest tõenditest (tlk 26-28) nähtub, et tähtkiri hagejale teatega tema isa surmast ja hageja õigusest pärida oma isast järele jäänud vara PärS § 13 järgi on saadetud aadressil y ning see on tagastatud postiasutuse poolt notaribüroole hoiutähtaja möödumisel. Kostjad ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja oli merel ajavahemikus 07.03.2004 kuni 07.07.2004. Eeltoodust nähtuvalt ei olnud hagejal võimalik teada saada oma isa surmast ka teadaandest, mis avaldati notari poolt väljaandes Ametlikud Teadaanded 30.04.2004. Ülaltoodust järelduvalt on kohtu hinnangul tõendatud, et hageja ei olnud teadlik oma õigusest esitada hiljemalt 15.07.2004 notarile avaldus 16.03.2004 surnud G.Mest jäänud vara pärimiseks, mistõttu hageja on pärandi vastuvõtmise tähtaja mööda lasknud mõjuvatel põhjustel ning tema poolt 05.08.2004 esitatud avaldus pärandi vastuvõtmiseks on esitatud tähtaegselt. Antud asjaolule tuginedes on kohtu arvates seaduslik ja õiguspärane ka hageja nõue tunnustada tema omandiõigust pärandvaraks olevale korteriomandile asukohaga x. 10.05.2005 võõrandasid kostjad A.M, A.K ja L.S tähendatud korteriomandi V.Sle. Seejuures teavitas notar tehingu pooli korteriomandi suhtes toimuvast kohtuvaidlusest ja Tallinna Linnakohtu 27.04.2005 hagi tagamise määruse alusel kinnistusraamatusse sissekantavast vastuväitest hageja kasuks. V.S on korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu punktis 2.2.3 ostjana avaldanud ja kinnitanud, et ta on teadlik lepingu eseme suhtes toimuvast kohtuvaidlusest ja sissekantavast vastuväitest. Ta saab aru notari selgitusest, et vastuväide välistab lepingu eseme heauskse omandamise, kuid soovib omandada lepingu eseme toodud tingimustel. Vastavalt AÕS § 561 lg-le 1, kui isik tehinguga omandab kinnisomandi või piiratud asjaõiguse kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes, loetakse kinnistusraamatusse kantud andmed tema suhtes õigeks, välja arvatud juhul, kui kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse vastu on kinnistusraamatusse kantud vastuväide või kui omandaja teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatusse kantud andmed on ebaõiged. Tallinna Linnakohtu 27.04.2005 määrusega oli seatud kinnistusregistriossa nr xxxxxx hageja kasuks vastuväide A.Me, A.K ja L.S omandiõigusele korteriomandi asukohaga x suhtes, millest tulenevalt V.S poolt korteriomandi heauskne omandamine oli AÕS § 561 lg 1 kohaselt välistatud. Kuivõrd A.M, A.K ja L.S võtsid pärandvara vastu ja omandasid ilma õigusliku aluseta, siis on kinnistusraamatu kanne AÕS § 57 lg 1 mõttes ebaõige ning V.S ei saanud kaaskostjatelt korteriomandit omandada heauskselt. Asjas tuvastatud asjaolusid aluseks võttes leidis kohus, et kostjate vastuväited hagile ei tugine seadusel ning need tuleb kui alusetud jätta täies ulatuses tähelepanuta. Põhjendamatu on kostjate seisukoht ka selles, et nemad ei ole asjas õiged kostjad ning 4(10)

selleks peab olema hoopis notar. Notar on kostjatele pärimistunnistust väljastades ilmselt eksinud, põhjustades sellega hagejale tarbetu kohtuskäimise ja sellega seonduvad kulutused. Kohus jõudis järeldusele, et kõigi kostjate käitumine asja menetlemise kestel on olnud vastuolus hea usu põhimõtetega ja hageja suhtes pahatahtlik. A.M, A.K ja L.S võõrandasid vaieldavatel asjaoludel omandatud pärandvara V.Sle, kuigi kõik tehingu osapooled olid teadlikud käimasolevast kohtuvaidlusest ning olid notari poolt teavitatud kinnistusregistrisse hageja kasuks kantavast vastuväitest ja sellega seonduvatest õiguslikest tagajärgedest. AÕS § 64 lg 4 kohaselt kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav nende isikute nõusolek, kelle kinnistusraamatusse kantud õigust kande tegemine, muutmine või kustutamine kahjustaks. Seega on hageja õigustatud nõudma kostja V.S kohustuse tunnistamist anda nõusolek x asuva korteriomandi omaniku kande muutmiseks. Kohtule teadaolevalt on L.S V.S abikaasa, seega on vaidlusalune korteriomand abielu kestel omandatud vara ning antud hageja nõue on suunatud ka L.S kui ühisomaniku vastu perekonnaseaduse § 14 lg 1 mõttes. A.Me, A.K ja L.S apellatsioonkaebused Kostjad A.M, A.K ja L.S esitasid identse sisuga apellatsioonkaebused, milles paluvad tühistada Harju Maakohtu 13.06.2006 otsuse täies ulatuses ning saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebuste põhjenduste kohaselt rikkus esimese astme kohus menetlusõiguse norme. Kohus ei teavitanud kostjaid 07.03.2005 ja 27.04.2005 hagi tagamise abinõude kohaldamisest ega saatnud kostjatele määruste ärakirju. Kostjate arvates hindas kohus tõendeid ebaõigesti, millega rikkus TsMS § 230 lg-s 1 ja § 232 lg-s 1 sätestatut. Koopia hageja passist ei tõenda hageja viibimist merel alates 07.03.2004 kuni 07.07.2004 ja kuna passikoopia ei ole käsitletav tõendina, siis ei saanud kostjad kohtuistungil sellele vastu vaielda. Tõendiks hageja viibimise kohta nimetatud ajavahemikul väljaspool Eesti Vabariiki oleks tööandja vastav õiend, millest nähtuks laeva asukoht alates 16.03.2004 (G.Me surma päev) kuni laeva naasmiseni Eestisse. Asjaolu, et kostjad hageja viibimist merel ei vaidlustanud, ei tähenda, et hageja ei peaks tõendama seda, et tal ei olnud võimalust isa surmast teada saada. Maakohus jättis täielikult tähelepanuta hageja väite kohtuistungil, et tal olid merel viibimise ajal olemas kõik sidevahendid, sealhulgas satelliitside. Eeltoodust teevad kostjad järelduse, et hageja võis teada saada G.Me pärandi avanemisest Ametlikes Teadaannetes 30.04.2004 avaldatud notari teadaandest. TsMS § 235 kohaselt ei saa usutavaks lugeda hageja väidet, et tal ei olnud kuni 15.07.2004 võimalust teada saada isa surmast. Asjaolu, et notar saatis teate pärandi vastuvõtmise avalduse esitamise kohta hagejale ebaõigel aadressil, ilmnes alles 10.05.2006 kohtuistungil. Kohus ei andnud kostjatele aega antud asjaolu suhtes seisukoha kujundamiseks ning jätkas asja sisulise arutamisega, määrates kohtuvaidluse ettevalmistamiseks vaheaja viisteist minutit. Kohus ei võtnud arvesse, et kostja A.M ja kostjate esindaja olid kohtuistungi ajal haiged. Apellantide hinnangul rikkus kohus eeltooduga TsMS § 330 lg 1, § 333, § 351 lg 2, 3 ja § 401 lg 3. A.M täpsustab apellatsioonkaebuses, et 10.05.2006 kohtuistung kestis umbes kella 14.00-st kuni 18.00-ni ja menetlusosalised olid kõrges emotsionaalses ülepinges, mistõttu A.M ei saanud alates kella 16.00-st enam istungil toimuvast aru. Kostjate esindaja taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks jättis kohus alusetult rahuldamata. Seetõttu ei saanud A.M 5(10)

kasutada TsMS §-s 199 sätestatud menetlusõigusi, s. o õigust anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tõusetunud küsimuste kohta, vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele jne. Kohtuvaidluse ettevalmistamiseks tehtud vaheaja jooksul halvenes A.Me tervislik seisund veelgi, mistõttu ta oli sunnitud koos tütre A.Kga istungilt lahkuma arstiabi saamiseks. A.M teatas oma haigestumisest kohtule kirjalikult ja taotles menetluse uuendamist, missugune taotlus jäi jällegi rahuldamata. Kostjate arvates on esimese astme kohus hagi rahuldamisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Notar Aigi Kivioja tegi PärS § 118 lg-s 1 ettenähtud toimingud ja andis hagejale pärandi vastuvõtmiseks tähtaja kuni 15.07.2004, saates selle kohta kirjaliku teate ja avaldades teadaande ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Temast sõltumatul põhjusel ei saanud hageja V.M kirjalikku teadet kätte, kuna tähtkiri saadeti ekslikult y korteri nr 14 asemel korterisse nr 15. Seda, et hageja väidetavalt ei tutvunud Ametlikes Teadaannetes 30.04.2004 avaldatud teadaandega, ei saa panna pärandi vastuvõtnud pärijate või notari süüks. Kostjad leiavad, et hagejal puudusid takistused Ametlike Teadaannetega tutvumiseks ja samuti võis hageja esitada pärandi vastuvõtmise avaldust 15.07.2004 kuni 03.08.2004. Seega ei ole hageja esitanud mõjuvaid põhjusi pärandi vastuvõtmise tähtaja möödalaskmiseks, nagu ebaõigesti leidis kohus. Kuna kohus on tuvastanud, et notar on kostjatele pärimistunnistust väljastades ilmselt eksinud, siis peab nimelt notar hageja nõuete osas vastutama. Kohus otsustas tunnistada V.S ja L.S kohustust anda nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks. Kuivõrd hageja oli selle nõude suunanud kõigi kostjate vastu, siis jääb apellantidele arusaamatuks, missuguse seaduse alusel on kohus muutnud kostjate arvu selles nõudes ja millisel moel on kohus tuvastanud, et L.S on V.S abikaasa, kuna nad elavad juba ammu lahus ja nendel on erinevad elukoha aadressid. V.S apellatsioonkaebus Kostja V.S palub tühistada Harju Maakohtu 13.06.2006 otsuse täies ulatuses ning saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus V.S ebaõigesti kostjana menetlusse kaasanud, kuna apellant ei ole kuidagi seotud G.Me pärandi vastuvõtmise vaidlusega. Seoses vaidlusaluse korteri omandamisega A.Melt 10.05.2005 oleks tulnud V.S kaasata menetlusse kolmanda isikuna. Apellandi arvates rikkus maakohus V.S kolmanda isikuna kaasamata jätmisega TsMS § 212 lg 1, kuna V.S oli menetluses sunnitud kasutama kostja õigusi ja jäi ilma TsMS § 212 lg-s 1 sätestatud õigusest esitada kuni asja sisulise arutamise lõppemiseni maakohtus samas menetluses hagi kummagi poole vastu. Ülejäänud menetlusõiguse normide rikkumise osas ühineb V.S kaaskostjate A.Me, A.K ja L.S apellatsioonkaebusega. Kaaskostjatega samadel põhjendustel leiab V.S, et hageja ei ole esile toonud mõjuvaid põhjusi pärandi vastuvõtmise tähtaja möödalaskmiseks. Apellant V.S ei nõustu kaevatava kohtuotsuse seisukohaga, et tema on vaidlusaluse kinnisasja pahauskne omandaja AÕS § 561 lg 1 mõttes. Kinnisasja omandamise asjaõiguslepingu sõlmimise kuupäeval 10.05.2005 ei olnud kinnistusraamatusse kantud vastuväiteid vaidlusaluse korteriomandi suhtes, mida apellant tõendab kinnistusraamatu väljavõttega 10.05.2005. Vastuväide kanti kinnistusraamatusse 23.05.2005. Vastuväide kinnistusraamatus ei tähenda, et sissekantud andmed omaniku kohta on valed. Lisaks sellele ei tähenda pärijate vahelise vaidluse lahendamine kohtus, et pärijate hulka mittekuuluv isik on sel juhul pahauskne omandaja. 15.04.2005 tühistas Tallinna Ringkonnakohus korteri võõrandamiskeelu, lubades seega 6(10)

tehingute tegemise korteriga. Korter Tallinnas x müüdi pärandaja võlgade katteks, mida kinnitab A.Me kirjutatud võlakiri, mille V.S lisab apellatsioonkaebusele. Apellant palub ringkonnakohut võtta tõenditena vastu apellatsioonkaebusele lisatud dokumendid. Kohtu järeldust järgides on A.M pahauskne müüja, kuid antud asjaolu ei lähe vastuollu AÕS § 95 lg-te 1 ja 2 tähendusega. Seoses kinnistusraamatu kande muutmiseks kostjate nõusoleku andmise kohustuse tuvastamise hagiga jääb apellandile arusaamatuks, missuguse seaduse alusel on kohus muutnud kostjate arvu selles nõudes ja tuvastanud üksnes V.S ja L.S kohustuse anda nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks. Hageja oli selle nõude suunanud kõigi kostjate vastu. Apellant märgib, et tema ja L.S abielu on tõenditega kinnitamata, kuna isikud elavad juba ammu lahus ja nendel on erinevad elukoha aadressid. Vastus apellatsioonkaebustele Hageja V.M vaidleb kostjate apellatsioonkaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu istung Ringkonnakohtu istungil palusid apellandid apellatsioonkaebused rahuldada, vastustaja esindaja - rahuldamata jätta. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused. Ringkonnakohus leidis, et kaebuste rahuldamiseks puudub alus. Samas tuleb olenemata apellatsioonkaebuste põhjendustest parandada maakohtu ebatäpsused materiaalõigusnormidele viitamisel ja osaliselt muuta otsuse resolutsiooni. Maakohus on otsuses viidanud kohati ebaõigesti materiaalõigusnormide sätetele. Otsus on ebaõigesti formuleeritud nõusoleku andmise kohustamise osas kinnistusraamatu kande muutmiseks. Maakohtu viited AÕS §-dele 57 lg.1 ja 64 lg.1on ekslikud, sest alates 01.07.2003 on nimetatud paragrahvid kehtetud. Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud maakohus 10.05.2006 istungil menetlusnorme sellega, et jätkas kohtuistungit (kohtuvaidlustega) pärast seda, kui kostjad A.K ja A.M olid ilma kohtu loata istungilt lahkunud (väidetavalt A. K haigestumise tõttu), kuivõrd neil oli olemas ja viibis kohtuistungil esindaja, õigusteadmistega isik, ning enne istungilt lahkumist andsid nad seletusi asja kohta. Seega ei saa väita, et nad ei saanud kasutada oma õigust saada ära kuulatud ja kasutada muid menetlusõigusi. Maakohus on põhjendatult leidud, et hagejale tuleb ennistada pärandi vastuvõtmise tähtaeg PärS § 118 lg.2 (1) p.1 alusel. Menetluse kestel ei vaidlustanud kostjad hageja esitatud faktilist asjaolu, et hageja viibis merel ajavahemikul 07.03.2004 kuni 07.07.2004. Tegemist on TsMS § 231 lg.4 kohaselt faktilise asjaolu omaksvõtuga. Ebaõiged on väited, mille kohaselt saaks hageja viibimist väljaspool Eestit tähendatud ajavahemikus tõendada vaid tööandja õiend. 7(10)

Merel viibimise ajal ei saanud hageja esitada avaldust pärandi vastuvõtmiseks ja, nagu kohus esitatud tõendite põhjal õigesti tuvastas, sai ta oma isa surmast teada alles 15.07.2004. Kuigi laeval viibides oli hagejal väidetavalt võimalus kasutada internetiühendust, ei saa mõislikult eeldada, et isik, kel pole aimu isa surmast, jälgib jooksvalt Ametlikke Teadaandeid eesmärgiga selgitada, kas selles on notari teateid pärandi avanemisest ja pärandi vastuvõtmise tähtaja määramisest. Avalduse notarile pärandi vastuvõtmiseks esitas hageja 05.08.2004. Nimetatud ajavahemiku (isa surmast teadasaamisest kuni pärandi vastuvõtmise avalduse esitamiseni) möödumine ei anna alust järeldada, et hageja viivitas põhjendamatult pärandi vastuvõtmise avalduse esitamisega; notari vastuvõtule tuleb eelnevalt registreerida, kusjuures eelnevalt on vajalik saada kätte asjakohased dokumendid. Seega on maakohus õigesti leidnud, et hageja laskis pärandi vastuvõtmise tähtaja mööda mõjuvatel põhjustel. See, et notar Aigi Kivioja saatis teate pärandi vastuvõtmise tähtaja määramiseks ebaõigel aadressil üksnes kinnitab, et hageja ei teadnud isa surmast ja pärandi vastuvõtmise tähtaja määramisest. Notar Aigi Kivioja poolt välja antud pärimisõiguse tunnistuse alusel kanti A.M, L.S ja A.K 01.09.2004 sisse pärandajast jäänud pärandvara – korteriomand aadressil x kaasomanikena. Hagejale kui esimese ringi pärijale pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamisega langes nimetatud kostjatel kui teise ringi pärijatel pärandvara mõtteliste osade omandamise õiguslik alus ära. Kui nad ei oleks korteriomandit võõrandanud V.Sle, oleks tulnud kinnistusraamatu kanne muuta AÕS § 65 lg.1 alusel. Kostjad müüsid oma mõttelised osad ja andsid korteriomandi omandi üle 10.05.2005 sõlmitud notariaalse korteriomandi müügilepingu ja asjaõigusleping alusel; V.S kanti omanikuna kinnistusraamatusse sisse 24.05.2005 kandega. Nagu maakohus õigesti tuvastas, olid kostjad, sealhulgas V.S, korteriomandi üleandmisel V.Sle pahausksed, sest nad kõik teadsid hageja esitatud hagist pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks ja omandiõiguse tunnustamiseks. V.S võttis õigeks, et ta oli teadlik esitatud hagist ja ka notariaalse müügilepingu ning asjaõiguslepingu sõlmimisel on ta avaldanud, et on teadlik lepingu eseme suhtes toimuvast kohtuvaidlusest ja sissekantavast vastuväitest. 01.05.2004 kehtiva AÕS § 56 (1) lg.1 ja 2 sätestab, et kui isik tehinguga omandab kinnisasja kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes, loetakse kinnistusraamatusse kantud andmed tema suhtes õigeks, välja arvatud juhul, kui omandaja teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatusse kantud andmed on ebaõiged. Kui isiku kinnistusraamatusse kantud õigust on kindla isiku kasuks piiratud, on piirang omandaja suhtes kehtiv vaid juhul, kui see on kantud kinnistusraamatusse või kui omandaja on kasutuspiirangu olemasolust teadlik või peab sellest teadlik olema. Tallinna Linnakohtu 27.04.2005 määrusega kohustati kinnistusametit kandma kinnistusraamatusse sisse vastuväide hageja kasuks. Nimetatud määruse olemasolust oli V.S kinnistu omandamisel teadlik, sest seda selgitas talle notar korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimisel. Kuivõrd V.S teadis, et on esitatud hagi omandatavale korteriomandile omandiõiguse tunnustamiseks ja kinnistusraamatu kande parandamiseks ning on tehtud kohtumäärus vastuväite sissekandmiseks kinnistusraamatusse, siis tuleb järeldada, et ta pidi teadma kinnistusraamatu kande ebaõigusest (arvestama võimalusega, et müüjatel puudus korteriomandi käsutamise õigus). Seega oli ta pahauskne omandaja. Hageja ei ole korteriomandi üleandmise asjaõiguslepingut vaidlustanud. Riigikohus on 8(10)

oma 01.09.2004 otsuses nr. 90 selgitanud, et omandamise kehtivuse eelduseks ei ole mitte igasugune formaalselt kehtiv tehing, vaid asjaõigusleping. Võõrandajaks saab olla vaid isik, kellel on õigus kinnisomandit võõrandada, seega käsutamiseks õigustatud isik. Seega võib asjaõigusleping küll kehtida, kuid kui see ei ole sõlmitud käsutamiseks õigustatud isiku poolt, ei ole sellel kehtiva käsutuse tagajärgi ja asjaõiguslepingu alusel tehtud kanne on ikkagi ebaõige. Kande ebaõigus saabki olla aluseks nõudele kinnistusraamatu kande parandamisele, mille saab rahuldada ka siis, kui kohus on leidnud, et asjaõigusleping kehtib. Kanne ei ole ebaõige ja omandaja saab ka siis, kui asjaõigusleping sõlmiti käsutamiseks õigustamata isiku poolt, kinnisomandi omanikuks, kui ta omandab selle kinnistusraamatu kandele tuginedes heauskselt. Seega, vaatamata sellele, et asjaõigusleping formaalselt kehtib, on maakohus õigesti järeldanud, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige, sest hagejale pärandi vastuvõtmise tähtajaga ennistamisega tuvastas kohus tagasiulatuvalt, et A.M, A.K ja L.S ei olnud õigustatud korteriomandit omandama ja võõrandama ning et V.S omandas korteriomandi pahauskselt. Kinnistusraamatuseaduse § 34 (1) lg.1 sätestab, et kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa antud õigust kanne kahjustaks. Sama paragrahvi lg. 7 järgi puudutatud isiku nõusolek ei ole nõutav, kui kande tegemist taotletakse jõustunud kohtuotsuse alusel. TsÜS § 68 lg.5 kohaselt, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. L.S ja V.S on abielus (nende abielu ei ole lahutatud). PerS § 14 lg.1 sätestab üldise eelduse, et abielu kestel omandatud vara on abikaasade ühisvara. Seega ei ole väär maakohtu järeldus, et L.S on kinnistusraamatu kande parandamise suhtes puudutatud isik, kes on samuti kohustatud andma nõusoleku kande muutmiseks. Maakohus on aga ebaõigesti leidnud, et korteriomandi omanikuks tuleb „lugeda“ pärandaja G.M. Tunnistanud hageja omandiõigust nimetatud korteriomandile ja seda, et kinnistusraamatu registriossa tehtud kanne V.S omandi kohta on ebaõige, pidanuks kohus tegema otsuse, millega kantaks omanikuna sisse hageja. Otsuse resolutsioon tuleb selles osas muuta, kohustades puudutatud isikuid andma nõusoleku senise omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse omanikuna sisse hageja. Ülaltoodud põhjendustega on kolleegium vastanud apellantide väidetele, sealhulgas ka arusaamatust väljendavas vormis esitatud küsimustele (väidetele) kostjate vastu esitatud nõuete ja kostjate ringi osas. Kande parandamise hagis ei saa kostjaks olla notar. Asjakohatu ja õiguslikult põhjendamatu on V.S väide, mille kohaselt oleks ta pidanud protsessis osalema kolmanda isikuna. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, mis eemärgil kaasomanikud korteriomandi V.Sle võõrandasid. Apellantidelt tuleb solidaarselt vastustaja kasuks välja mõista varem kehtinud TsMS § 61 lg.1 alusel viimase poolt apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu 6000 kr.

Tiit Kollom

Ülle Jänes

Ulvi Loonurm 9(10)

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.