2-02-290/15 - Muud - Muud hagiasjad - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Asjaolud ja menetluse käik Jaano Järvsoo omandas 10.08.1999 sõlmitud notariaalse ostu-müügilepingu alusel OÜ-lt R saeveski asukohaga x. Kooskõlas nimetatud lepingu punktile 5 sai hageja saeveski hoone valdajaks lepingu sõlmimisel ning hageja on seda hoonet kuni käesoleva ajani vallanud. OÜ R õiguseellane munitsipaalettevõte R oli saanud saeveski omanikuks 31.01.1994 varade üleandmis-vastuvõtmise akti alusel X valla munitsipaalettevõttelt PRX ning antud dokument oli ka hooneregistri tõendil nr 340 vara omandiõiguse tekkimise aluseks. Munitsipaalomandisse oli saeveski antud Põllumajandusministeeriumi 31.07.1992 käskkirja nr 149 alusel. Peale hageja poolt vaidlusaluse saeveski omandamist teavitati hagejat, et kostja Ilona Kaijanen on üritanud lubamatult saavutada endale omandiõigust hageja poolt omandatud saeveskile. Asja edasisel uurimisel selgus hagejale, et Ilona Kaijanen on omandanud Eesti Vabariik riigivara ostu-müügi lepingu 1-1/98 alusel endise X EPT saekaatri, mida ta üritas 1999 septembris registreerida looduses eksisteeriva ja hooneregistris juba registreeritud saeveski hoone alusel enda nimele saekaatri hoonena. Seega oli tekkinud vaidlus selle üle, et kellele tegelikult kuulub x vallas, x alevikus asuv saeveski hoone. Ilona Kaijanen arvab ekslikult, et omandas 12.07.1998 riigivara ostu-müügilepingu alusel Eesti Vabariik endise X EPT saekaatri ehitise. Ilona Kaijanen omandas Eesti Vabariik endise X EPT saagimise seadme mitte ehitise. Seoses hooneregistri tegevuse lõpetamisega ja ehitisregistri moodustamisega kanti hooneregistris registreeritud saeveski hoone ehitisregistrisse. Hageja palub tunnustada enda omandiõigust Harjumaa X vallas X alevikus asuvale hoonele, mis on ehitisregistris registreeritud ehitisregistrikoodidega nr xxxxxxxxx (nimetusega Saeveski) ja xxxxxxxxx (nimetusega Saekaater). Kostja Ilona Kaijanen hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu. Kostja on seisukohal, et munitsipaalettevõte R ei ole kunagi omandanud nimetatud hoonet, kuivõrd Eesti Vabariik ei ole munitsipaliseerimise käigus andnud X valla munitsipaalomandisse üle hooneid, mis on registreeritud ehitisregistris registrikoodi nr xxxxxxxxxxx ja nr xxxxxxxxxxx all. Eesti Vabariigi poolt anti vara munitsipaliseerimise käigus X vallale üle puidust hoone, mis käesolevaks ajaks on juba hävinenud. Inventariseerimise plaanidest nähtuvalt on saeveski ja saekaatri hoone näol tegemist ühe ja sama hoonega ning seda hoonet ei ole kunagi riigi poolt munitsipaalomandisse antud, seda tõendab 02.12.1996 Eesti Erastamisagentuuri ja AS X Põllumajandustehnika vahel sõlmitud hoiuleping, mille on AS-ga X Põllumajandustehnika sõlminud T.S. Hageja väidab, et X R sai nn saeveski hoone omanikuks 31.01.1994 varade üleandmise-vastuvõtmise akti alusel omandades vara X valla munitsipaalettevõttelt PRX. Nimetatud akti alusel ei saanud tekkida AS-le X R omandõigust saeveskile, kuivõrd akti sõlmimise ajal kehtinud Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse kohaselt pidi ehitise võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Kuna ehitise üleandmise akt oli kehtetu, siis ei tekkinud X Ril omandiõigust saeveskile ja seoses sellega ei saanud ka X R saeveskit müüa ja hagejal ei tekkinud nimetatud tehingu alusel omandiõigust. Hageja väide, et Ilona Kaijanen omandas riigivara ostu-müügi lepingu alusel ainult saagimise seadme mitte ehitise, ei vasta tegelikkusele. Ilona Kaijanen omandas 12.06.1998 sõlmitud erastamise ostu-müügilepingu alusel hoone, mida on pooled lepingus nimetanud saekaatriks ning mille omanikuna on ehitisregistris registrikoodi nr xxxxxxxxxxx all registreeritud Ilona Kaijanen ning saagimise seadme, mida pooled lepingus on nimetanud saeraamiks. Vale on ka hageja väide, et ta sai nn saeveski hoone omanikuks 10.08.1999 ostu-müügilepinguga heauskselt vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 95, kuivõrd 10.08.1999 sai ta hoone valduse ning on seda katkematult vallanud. Asja heauskse omandamise eelduseks on asjaolu, et isik, kes asja

omandab saab ka valduse. Hageja pole oma väidet hoone valdamise kohta tõendanud. Ilona Kaijanen omandas vaidlusaluse hoone 12.06.1998 erastamise ostu-müügilepinguga ning sai siis ka hoone valduse ning on seda pidevalt vallanud ning tegi seda ka 1999 augustis, mil väidetavalt pidi hoone valduse saama hageja. Seetõttu ei saanud hageja hoone valdust saada 1999. Hageja poolt kohtule esitatud asjatundja Rein Nattani arvamusega, et ehitusregistris registrikoodi nr xxxxxxxxxxx all registreeritud hoone (saeveski) ning registrikoodi nr xxxxxxxxxxx all registreeritud hoone (saekaatri) näol on tegemist erinevate hoonetega ning et füüsiliselt eksisteerib looduses X, X vallas, Harjumaal hoone, mis on registreeritud ehitisregistris registrikoodi nr xxxxxxxxxxx all st saeveski, Ilona Kaijanen ei nõustu. Kostja Eesti Vabariik vaidleb hagile vastu ning toetab kostja Ilona Kaijaneni seisukohti. Erastamise ostu-müügilepinguga omandas Ilona Kaijanen hoone – saekaatri ja saagimise seadme – saeraami. Vara üleandmine Ilona Kaijanenile toimus samal päeval, mille kohta vormistati vara üleandmise-vastuvõtmise akt. Seega Ilona Kaijanen sai hoone oma valdusse, on seda pidevalt vallanud ning tegi seda ka 1999 augustis, mil väidetavalt pidi hoone valduse saama hageja. Nimetatud saeraam ja saekaater ei olnud varem riigi poolt antud X valla munitsipaalomandisse. 31.07.1992 käskkirjaga nr 149 lubati X EPT juhatajal X vallale üle anda X EPT elamu-kommunaalobjektid. Saekaater ja saeraam ei kuulunud elamukommunaalobjektide hulka ning seega ei toimunud ka nende üleandmist munitsipaalomandisse. Endise X EPT varade hulka seisuga 01.12.1993 jäänud saeraam ja saekaater lülitati 1996 Eesti Erastamisagentuuri Nõukogu poolt erastamisnimekirja ning anti Põllumajandusministeeriumi poolt 04.04.1996 aktiga nr 161 üle Erastamisagentuurile. 13.01.1993 üleandmise-vastuvõtmiseaktist nähtub, et X EPT juhataja Tiit Saarmets on andnud X vallale üle X EPT kommunaal- ja majandusosakonna vara. EEA ja AS X Põllumajandustehnika vahel sõlmitud hoiuleping, mille p 2 ja hoiulepingu lisa nr 1 kohaselt andis EEA AS-le X EPT hoiule X asuva X EPT peahoone, saekaatri ja saeraami, tõendab seda, et X Valla munitsipaalomandisse nimetatud hooneid ei antud. Seega müüs EEA riigi vara, mitte aga munitsipaalomandisse antud vara. Hageja poolt kohtule esitatud asjatundja Rein Nattani arvamusega Eesti Vabariik samuti ei nõustu. Esimese astme kohtu otsus Kohus jättis hagi rahuldamata ja mõistis välja Jaano Järvsoolt Ilona Kaijanen kasuks õigusabikulu 57 601, 56 krooni. Kohus luges tõendatuks, et alates ostu-müügilepingu sõlmimisest valdab vaidlusalust hoonet kostja, selles osas on esitatud kirjalikud tõendid: vara üleandmise- vastuvõtmise akt ja tunnistajate H. H, M. K ja I. K ütlused. Tunnistaja H. H ütluste kohaselt valvas ta aastatel 1998 – 1999 hoonet I.K soovil, M. K ütluste kohaselt viis ta 1999 läbi hoone plaanistamise töid just kostja tellimisel. Tunnistaja I. K on kostja abikaasa, tema ütluste kohaselt osales ta ka seetõttu ostu-müügi protsessis, saeveski ostsid ajalehe kuulutuse peale, kus oli kirjas, et müüdi saeveski koos seadmetega, võtmed sai EPT kontorist, hoonele pani oma luku ette, aastal 2002 müüs ära saeveskis olevad seadmed. Tunnistaja T. S andis ütlusi selle kohta, et oli riikliku ettevõtte X EPT esindaja, osa hooneid anti üle valla munitsipaalomandisse, üle anti ka vana puidust 1950-60 ehitatud saeveski, kus oli vertikaalsaag R75, saeveski pärast üleandmist lõhuti. X EPT-le kuulus ka umbes 1994 ehitatud kergbetoonist saekaatrihoone, mis anti Põllumajandusministeeriumile Eesti Erastamisagentuuri kaudu müügiks. Hageja tunnistajate ütlustega ei leidnud tõendamist asjaolu, et vaidlusalune hoone oleks hageja valduses alates 1999 aastast. Tunnistaja A. K ütluste kohaselt andis hageja talle võtme 2005 lubades hoones hoida küttepuid, K.P ütluste kohaselt müüs ta saeveski hagejale, andis üle võtme, kumbki tunnistaja ei kinnita, mil moel sai hageja endale vaidlusaluse hoone faktilise valduse ega võtmete seost hoonega. Tunnistaja A.K ütluste kohaselt ehitati 1986 või 1987 kivist saeveski hoone, kusjuures umbes 50 m eemal oli vana puukuur, kus samuti saeti palke, seda hoonet aga

alles ei ole. Kohus luges tõendatuks kostjate väited selle kohta, et tegelikkuses oli kaks hoonet, millest saeveskina kasutatud puukuur lammutati pärast vallale üleandmist, nimetatut kinnitavad tunnistajad T. S ja A. K. Hageja väited, et ta ostis saeveski või saekaatri nimetuse all oleva I. K müüdud objekti, ehk tegemist on ühe ja sama hoonega, ei ole tõendatud. Tunnistaja I. K on üksikasjalikult kirjeldanud objekti ostu-müügilepingu sõlmimise hetkel, samuti on tema kirjeldus kooskõlas enampakkumise kuulutuses avaldatu ning ostumüügilepingu sisuga. I. K ütluste kohaselt oli hoonel paremal eesruum, terade teritamiseks väike ruum, otse ees suur põhiruum, oli kaks saeraami, üks oli suure kettaga põhiraam, kus palgid sisse lähevad ja küljed ära tulevad ning väike saeraam. I. K ütluste kohaselt pidasid nad kostjaga saekaatri all silmas hoonet, Eesti Vabariigi esindaja ei ole vastupidist väitnud. EV Põllumajandusministeeriumi poolt esitatud selgituse ja dokumentide põhjal järeldas kohus, et vaidlusalust hoonet (inventariseeritud nimetusega saeraam ja saekaater) ei antud riigi poolt X valla munitsipaalomandisse. 31.07.1992 käskkirjaga nr 149 lubati X EPT juhatajal X vallale üle anda X EPT elamu-kommunaalobjektid. Saekaatrihoone ja saeraam ei kuulunud elamu-kommunaalobjektide hulka ning seega ei toimunud ka nende üleandmist munitsipaalomandisse. Endise X EPT varade hulka seisuga 01.12.1993 jäänud saeraam ja saekaater lülitati 1996 Eesti Erastamisagentuuri Nõukogu poolt erastamisnimekirja ning anti Põllumajandusministeeriumi poolt 04.04.1996 aktiga nr 161 üle Erastamisagentuurile. 13.01.1993 üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtub, et X EPT juhataja T. S on andnud X vallale üle X EPT kommunaal- ja majandusosakonna vara. EEA ja AS X Põllumajandustehnika vahel sõlmitud hoiuleping, mille p 2 ja hoiulepingu lisa nr 1 kohaselt andis EEA AS-le X EPT hoiule X asuva X EPT peahoone, saekaatri ja saeraami, tõendab seda, et X valla munitsipaalomandisse nimetatud hooneid ei antud. EV Põllumajandusministeeriumi poolt esitatud dokumentidest nähtub, et saekaatrit on X vald küll taotlenud oma omandisse 30.11.1995 otsusega nr 75, on koostatud ka vara munitsipaalomandisse üleandmise akt, kuid vara üle ei antud, sest ministeeriumi poolt seda ei allkirjastatud, vara osas on lisas kirjeldatu kohaselt silmas peetud X EPT peahoonet, saeraami ja saekaatrit. 13.02.1996 on Eesti Erastamisagentuur taotlenud vaidlusaluse vara (saekaater inv nr 1512, saeraam - inv nr 1617 ) lülitamist erastamisnimekirja. Seega ei ole tõendamist leidnud hageja väide, et 10.08.1999 omandas ta reaalselt olemasoleva ehk vaidlusaluse hoone OÜ-lt X R. Tõendatud on, et olemasolevat saekaatrihoonet ei antudki munitsipaalomandisse. Tõendatud ei ole ka asjaolu, et hageja vaidlusalust vara valdaks. Asjatundja kinnisvaraekspert Rein Nettani arvamus ei lükka ümber tõendeid vaidlusaluse vara õigusliku kuuluvuse osas. Kohus leidis, et poolte õigusabikulu tuleb lahendada kuni 31.12.2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 61 lg 1 p 1 ja 60 lg 1 alusel. Kohus jättis hageja kohtukulud tema enda kanda. Ilona Kaijaneni poolt esitatud nõude õigusabikulude väljamõistmiseks summas 57 601, 58 krooni luges kohus põhjendatuks ja asjakohaseks ning mõistis vastava kulu välja hagejalt. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Jaano Järvsoo esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja palub välja mõista kostjatelt kohtukulud vastavalt maakohtus esitatud kohtukulude nimekirjale 10 000 krooni ulatuses ning hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu. Hageja leiab, et kõiki tõendeid kogumis hinnates ei ole võimalik jõuda teistsugusele järeldusele, kui et saekaater ja saeraam ei ole hooned, vaid X EPT poolt kunagi omandatud saagimise seadmed. Eesti Vabariik müüs riigivara ostu-müügilepinguga nr 1-1/98 Ilona Kaijanenile X EPT saagimise seadmed saekaatri ja saeraami, mis asusid X alevikus olevas saeveski hoones. Ilona Kaijanen on nimetatud seadmed hoonest välja viinud ehk kätte saanud.

Ilona Kaijanen esitas lubamatult 1999 septembris hooneregistrile registreerimiseks saekaatrina hoone ning registreeris hooneregistris saekaatrina hoone, mis oli juba hooneregistris saeveski hoonena registreeritud. Kostja ei ole seda hoonet mitte kunagi omandanud, kuivõrd talle müüs riik üksnes saagimise seadmed. Hageja omandas OÜ-lt X R, kes oli munitsipaalettevõtte R õigusjärglane, 10.08.1999 sõlmitud notariaalse ostumüügilepinguga saeveski hoone ning on selle seaduslik omanik. Maakohus on riigivara ostu-müügilepingut nr 1-1/98 hinnates jätnud tähelepanuta, et mitte ühestki müügilepingu punktist ega müügilepingu lisast ei tulene, et Eesti Vabariigi poolt Ilona Kaijanenile müüdud saekaater on ehitis. Riigivara müügilepingu punkti 1.2 kohaselt oli müügilepingu esemeks „X EPT saekaater ja saeraam" aadressiga X, Harju maakond. Samuti ei nähtu saekaatri ja saeraami müügiks avaldatud müügikuulutusest, et Eesti Vabariik müüs ehitist. Kohus jättis hindamata arhiividokumendi (Rahvusarhiivi X EPT toimik F 531, n.l., s. 603,1.21), kus on toodud bilansilised andmed X EPT saekaatri ja saeraami kohta. Nimetatud dokumendist on selgelt ja üheselt mõistetavalt näha, et saeraam ja saekaater on esitatud X EPT seadmete loetelus ning alles seejärel on toodud ehitis. Eelnimetatut kinnitas ka tunnistajana ütlusi andnud T.S, kelle ütluste kohaselt on arhiividokumendis kajastatud saekaater X EPT poolt soetatud saagimise seade. Arhiividokumendis on märgitud saekaatri soetusmaksumuseks 147 253 krooni ning saeraami soetusmaksumuseks 1463 krooni. Eelnimetatust tulenevalt ei saa 02.12.1006 hoiulepingust järeldada, et Eesti Erastamisagentuur andis AS-le X Põllumajandustehnika hoiule saeraami ja saekaatri näol mingisuguse ehitise, kuivõrd selle hoiulepingu lisas 1 toodud saekaatri ja saeraami soetusmaksumused kattuvad täpselt ülalkirjeldatud arhiividokumendis märgitud seadmete soetusmaksumusega. Sellega seoses ei saa arvestada tunnistaja T. S ütlusi, et nimetatud hoiulepinguga anti AS-le X Põllumajandustehnika hoiule ehitise nimetusega saekaater, kuna sellised ütlused on vastuolus eelkirjeldatud tõenditega ning T.S enda ütlustega arhiividokumendi kohta. Seega andis Eesti Erastamisagentuur 02.12.1006 hoiulepinguga ASle X Põllumajandustehnika hoiule saekaatri ja saeraami näol need samad seadmed, mis on kajastatud arhiividokumendis, mistõttu ei saa see hoiuleping tõendada, et riigi omandis oli saekaatrina ehitis. Kohus on valesti hinnanud ka X Vallavolikogu 30.11.1995 otsust nr 75, millega on otsustatud taotleda munitsipaalomandisse muuhulgas saekaatrit. Eelnimetatud otsuse juures olevast riigi vara munitsipaalomandisse andmise aktist ja selle lisa projektist/eelnõust on näha, et munitsipaalomandisse taotletakse saekaatrit, mille soetamismaksumus oli 147 253 krooni ehk täpselt sama, mis arhiividokumendis toodud seadme saekaater soetusmaksumus. Seega ei tõenda eelnimetatud X Vallavolikogu otsus, et X Vallavolikogu taotles 1995 enda omandisse saekaatrina ehitist, vaid see tõendab seda, et X Vallavolikogu taotles enda omandisse saekaatrina seadet. Ülalmärgituga seoses on kohus hindamata jätnud X valla munitsipaalettevõtte R 05.02.1997 kirja nr 2/2, mille kohaselt saeveski on hoone, mis kuulub munitsipaalettevõttele R, kuid saekaater on seade, mille X EPT kunagi Rootsist ostis ning mis munitsipaalettevõttele ei kuulu. Eelnimetatuga seoses on kohus jätnud lubamatult hindamata ka hooneregistri tõendid, mis kinnitavad munitsipaalettevõtte R poolt väidetut. Samuti jättis kohus hindamata X vallavanema 30.01.03 kirja nr 5.1-2.3/95, mille kohaselt vallavanem kinnitab, et X alevikus asub (s.o siis 2003 seisuga) üks saeveski. Vastavalt hoone inventariseerimisdokumentidele on hoone üldpind 308 m2. Nimetatud hoone andis riik X valla munitsipaalomandisse 13.01.1993 aktiga nr 01/256-08. X vald andis selle munitsipaalettevõttele R, mis ümberkujundati OÜ-ks R, kes müüs hoone edasi hagejale. Eelnimetatud tõendiga seoses on kohus ebaõigesti lugenud tunnistajana ütlusi andnud T. S

ütlustega tõendatuks, et riik andis X vallale üle saeveskina puukuuri, mis peale üleandmist lammutati. Samuti on kohus otsuses ebaõigesti märkinud, et tunnistajana ütlusi andnud A. K kinnitas, et riik andis vallale üle saeveskina puukuuri, mis peale üleandmist lammutati. Vastupidiselt kohtuotsuses märgitule kinnitas tunnistajana ütlusi andnud A.K hoopis, et tema teostas vallale üleantud saeveski hoone inventariseerimise ning et tegemist oli kivist hoonega. Kohus jättis tähelepanuta saeveski hoone eksplikatsiooni, millest nähtub, et saeveski hoone välisseinte materjaliks on mullkukermiidist suurplokk ning et saeveski hoone pind kokku oli 308,8 m2. Ka kohtule esitatud saeveski hoone ehitisregistri väljavõttest nähtub, et saeveski pind on 308,8 m2 ning et see on ehitatud suurplokist ja monoliitsest raudbetoonist. Ülalmärgitud tõenditega on tõendatud, et riigi poolt valla omandisse antud saeveski hoone ei olnud puust kuur, mis lammutati, vaid seal ka praegu eksisteeriv 308,8 m2 pinnaga nn kivist hoone. Kohus jättis tähelepanuta tunnistajate A.K ja K.P ütlused selle kohta, et riigi poolt X valla munitsipaalomandisse antud saeveski hoones asusid saagimise seadmed, mis ei kuulunud ei X vallale, OÜ-le X R ega hagejale. K. P ja I. K on tunnistajatena antud ütlustes kinnitanud, et nimetatud saagimise seadmed viis I. K saeveski hoonest välja 1999. Menetluskulude väljamõistmisel ei ole kohus arvestanud, et tegemist oli enne 01.01.2006 esitatud hagiga, mille hagihind oli 200 000 krooni. Hagi rahuldamata jätmisel oleks kohus saanud mõista menetluskulu välja üksnes 5% hagihinnast ehk mitte üle 10 000 krooni. Vastustajate seisukohad Eesti Vabariik ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Ilona Kaijanen ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kohtukolleegium leiab, et kohtuotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada õigusabikulude väljamõistmise osas. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega, peab neid piisavaks ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus. Maakohus on hinnanud asjas esitatud faktiväiteid ja tõendeid kogumis ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et Ilona Kaijanen ja Eesti Vabariik kui 12.07.1998 sõlmitud tehingu (leping nr. 1-1/98) osapooled pidasid lepingus sisalduva termini “saekaater” all silmas hoonet, mitte aga tehnilist seadet nagu väidab ekslikult hageja. Kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 60 lg 1 kohaselt on tehing õigustoiming, mis on suunatud tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimisele, muutmisele või lõpetamisele. Tehingus on oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses (TsÜS § 61 lg 1). Tehingu tõlgendamisel lähtutakse tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisti (TsÜS § 64 lg 1). Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb muuhulgas arvestada ka poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Käesoleval juhul on kohus selgitanud välja, et lepingu osapoolte tegelikuks tahteks oli võõrandada mitte tehniline seade nimega „saekaater“, vaid termini „saekaater“ all peeti silmas konkreetset hoonet, koos seal asuva seadme - saeraamiga. Maakohus on tuginenud taolise hinnangu andmisel tehingu osapoolte menetluses antud faktiväidetele, samuti tehingu sõlmimise asjaoludega kursis olnud tunnistaja Ivar Kaijanen ütlustele. Lisaks eeltoodule on maakohus lepingu osapoolte tegeliku tahte väljaselgitamisel arvestanud muuhulgas ka poolte 6(9)

käitumist enne ja pärast 12.06.1998 erastamise ostu-müügilepingu sõlmimist. Kohus asus õigele seisukohale, et 12.06.1998 lepingu lisana sõlmitud vara üleandmise akti ja tunnistajate H, M.K, T.S ja I. K ütluste põhjal on tõendatud, et Ilona Kaijanenile tutvustati müügiobjektina ja anti müügilepingu järgselt üle saekaater kui hoone. Seega osapoolte käitumine enne ja pärast lepingu sõlmimist viitab selgelt asjaolule, et osapooled käsitlesid müügilepingu objektina saekaatrit kui hoonet. Hageja asus seisukohale, et arhiiviveeritud X EPT bilansilistest andmetest saekaatri ja saeraami kohta saab järeldada, et 02.12.1996 anti Eesti Erastamisagentuuri poolt AS-le X Põllumajandustehnika hoiule sama saeraam ja saekaater kui tehnilised seadmed (mitte saekaater kui hoone). Kolleegiumi arvates ei oma antud asja lahendamisel tähtsust, kas või kuidas X EPT oma varasid bilansis kirjendas. Tunnistaja T. S ütlused ei kinnita, et Ilona Kaijanenile võõrandatud saekaatri näol oli tegemist Rootsist ostetud saekaatri kui tehnilise seadmega. T.S küll möönab, et X EPT soetas kunagi saagimise seadme, kuid ei väida, et selle näol on tegemist Ilona Kaijanenile ostu-müügilepingu raames üleantud varaga. Maakohus tuvastas õigesti, et T. S kui X EPT esindaja ütlustest saab järeldada, et X EPT-le kuulus ka umbes 1994 ehitatud kergbetoonist saekaatrihoone (ehitatud hiljem, kui X EPT bilansis kirjendatud 1992 soetatud saekaater), mis anti Põllumajandusministeeriumile Eesti Erastamisagentuuri kaudu müügiks. Seega tunnistaja T. S kui X EPT töötaja, kes vaidlusalust vara üle andis kostjale, käsitles saekaatrit hoonena (t.l.175). Samuti ei kinnita X EPT bilansilised andmed saekaatri ja saeraami kohta fakti, et Eesti Erastamisagentuuri poolt anti AS-le X Põllumajandustehnika üle saekaater tehnilise seadmena. Maakohtu poolt on õigesti tuvastatud fakt, mille kohaselt Eesti Erastamisagentuuri ja AS X Põllumajandustehnika vahel on sõlmitud 02.12.1996 hoiuleping, mille p 2 ja hoiulepingu lisa nr 1 kohaselt andis Eesti Erastamisagentuur AS-le X Põllumajandustehnika hoiule X asuva X EPT peahoone, saekaatri ja saeraami, mis tõendab seda, et X valla munitsipaalomandisse nimetatud hooneid ei antud. Nimetatud hoiulepingu allkirjastas X EPT poolt juhataja T. S, kes on selles osas ka tunnistajana ütlusi andnud (t.l.175). Juhul kui hoiulepingu objektiks olnud saekaater ja saeraam oleks 13.01.1993 vara üleandmisvastuvõtmisakti nr 01/526-08 alusel antud X valla munitsipaalomandisse, siis oleks T. S nimetatud asjaolu pidanud X EPT juhatajana teadma ning ta ei oleks saanud hoiulepingut Eesti Vabariigiga sõlmida. Maakohus on õigesti leidnud, et tegelikkuses oli kaks hoonet, millest seaveskina kasutatud puukuur lammutati pärast vallale üleandmist, mida kinnitavad tunnistajad T. S ja A.K. Hageja väited, et ta ostis saeveski nimetatuse all I. Kaijanenile müüdud objekti, ei ole tõendatud. Ka AS X Põllumajandustehnika 18.03.1996 vastuskirjas EV Põllumajandusministeeriumile nr 207 loetleb AS X Põllumajandustehnika direktor Tiit Saarmets isikus AS X Põllumajandustehnika käsutuses olevate erastamisele kuuluvate objektidena X EPT peahoonet, saeraami ja saekaatrit. Seda, et saeveski ja saekaater on kaks erinevat hoonet kinnitas T. S ka kohtuistungil (t.l.175). T.S selgitas, et X alevikus oli kaks erinevat hoonet - üks oli saeveski ja teine saekaater. Saeveski oli X EPT bilansis ja asus X EPT kinnisel territooriumil. Saeveski hoone, mis oli puidust anti 09.03.1993 üle X vallale. Tänasel päeval enam saeveski hoonet ei ole, kuna see on maha lõhutud. Samal aja kui saeveski hoone vallale üle anti, hakati ehitama uut saekaatrit. Hoone oli ehitatud ilma ehitusloata ja seda ei olnud võimalik arvele muud moodi võtta kui saekaatrina. Saekaater sisaldas nii hoonet kui ka sisseseadet. Saekaater on kiviehitis, mis on praegugi Xl olemas. Saekaater ja saeraam ei kuulunud elamu-kommunaalobjektide hulka ja neid ei antud üle X valla munitsipaalomandisse. Eesti Erastamisagentuuri ja AS X EPT vahel sõlmiti hoiuleping, mille kohaselt andis EEA AS-le X EPT hoiule X asuva endise X EPT peahoone, saekaatri ja saeraami seniks kuni sõlmitakse erastamisleping.

Hageja asus seisukohale, et maakohus on valesti hinnanud toimikus olevat X Vallavolikogu 30.11.1995 ostust nr 75, millega otsustati taotleda munitsipaalomandisse muuhulgas saekaatrit. Kolleegium leiab, et maakohus on eeltoodud tõendit käsitlenud kogumis muude tõenditega ja õigesti tuvastanud, et X Vallavolikogu on küll muuhulgas 30.11.1995 taotlenud saekaatri kui hoone munitsipaalomandisse andmist, kuid vara üleandmise akti reaalselt ei sõlmitud, sest ministeeriumi poolt vastavat akti ei allkirjastatud. Kohtukolleegium nõustub Ilona Kaijaneni seisukohaga, et hageja poolt viidatud vara üleandmise vastuvõtmise akti projekti lisas fikseeritud saekaatri maksumuse kattuvus X EPT bilansis oleva vara soetusmaksumusega ei kinnita, et X Vallavolikogu taotles saekaatri kui tehnilise seadme munitsipaalomandisse andmist. X Vallavolikogu taotluses ei sisalda mistahes andmeid ega viiteid, et X Vallavalitsus sooviks taotleda enda omandisse saekaatrit kui tehnilist seadet. Küll aga ilmneb eeltoodud dokumendi projektist (koosmõjust X valla poolt esitatud taotlusega) hoopiski asjaolu, et X vald pidas saekaatri all silmas hoonet, mitte tehnilist seadet. Nimelt taotleb X Vallavolikogu oma otsuses peahoone ja saekaatri üleandmist. Üleandmise-vastuvõtmise akti projekti lisast, tuleneb, et üle plaaniti anda peahoone, saeraam ja saekaater. Eeltoodust võib mõistlikult järeldada, et X valla sooviks oli saada munitsipaalomandisse peahoone ja saekaatri hoone (koos saekaatri hoones asuva saeraami kui tehnilise seadmega). Hageja asus seisukohale, et maakohus on jätnud hindamata X valla munitsipaalettevõtte R 05.02.1997 kirja nr 2/2, mis kinnitavat fakti, et saeveski on hoone, mis kuulub munitsipaalettevõttele R ja saekaater on seade, mille X EPT kunagi Rootsist ostis ning mis munitsipaalettevõttele ei kuulu. Kolleegium leiab, kuivõrd maakohus on muude tõenditega lugenud tõendatuks, et munitsipaalettevõttele R ei saanud 1993 ega ka hiljem omandada vaidlusalust hoonet, siis ei oma tähtsust ka munitsipaalettevõte R poolt väljastatud kinnitus asja omandamise kohta või siis tõlgendus erinevatele terminitele. Maakohus tugines EV Põllumajandusministeeriumi poolt esitatud selgitustele ja dokumentidele, mille põhjal vaidlusalust hoonet (saekaater) ei antud riigi poolt X valla munitsipaalomandisse. 31.07.1992 käskkirjaga nr 149 lubati X EPT juhatajal X vallale üle anda üksnes X EPT elamukommunaalobjektid. Saekaatrihoone ja saeraam ei kuulunud elamu-kommunaalobjektide hulka ning seega ei saanud toimuda ka nende õiguspärast üleandmist munitsipaalomandisse. Saekaatrihoone üleandmine 1992 lõpus - 1993 alguses ei olnud ka faktiliselt võimalik, kuna tunnistaja T.S ütluste kohaselt ehitati nimetatud hoone alles 1994. Samuti jäeti rahuldamata X Vallavolikogu 30.11.1995 taotlus juba olemasoleva saekaatri hoone munitsipaliseerimiseks. Hageja asus seisukohale, et kohus jättis hindamata X Vallavanema 30.01.2003 kirja nr 5.1-2.3/95, mille kohaselt asub X alevikus seisuga 2003 üks saeveski ning nimetatud hoone andis riik X valla munitsipaalomandisse 13.01.1993 aktiga nr 01/256-08. Kohtukolleegium leiab, et X vallavanema kiri ei lükka ümber maakohtu poolt kogumis hinnatud tõendeid. Tunnistajate T.S ja A.K ütluste kohaselt paiknes tegelikkuses X umbes 50 m vahega vana puidust saeveski (rajatud 1950 – 60-ndatel) ja betoonist saekaater (rajatud umbes 1994). Tunnistaja T.S ütluste kohaselt andis ta X EPT esindajana X vallale 1993 üle vana puidust saeveskihoone, mis aga pärast üleandmist lammutati. Uus saekaatrihoone anti aga Põllumajandusministeeriumile Eesti Erastamisagentuuri kaudu müügiks. Seega, kui ka X EPT andis riigi nõusolekuta X vallale üle elamu ja kommunaalobjektide hulka mittekuuluva saeveski hoone, siis tuleb lugeda tõendatuks, et üle anti puidust saeveski hoone, mis varsti pärast üleandmist lammutati. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et toimikus olev ruumide eksplikatsioon tõendab, et valla omandisse üleantud saeveski hoone ei olnud puust kuur vaid kivist hoone. Toimikus olev saeveski hoone eksplikatsioon ei kirjenda lammutatud saeveski välisseinte materjale, vaid Ilona Kaijanenile kuuluva saekaatri välisseinte materjale.

Hageja asus seisukohale, et maakohus jättis arvestamata tunnistajate A. K ja K.P ütlustega selle kohta, et riigi poolt X valla munitsipaalomandisse üleantud saeveski hoones asusid saagimise seadmed, mis ei kuulunud X vallale, OÜ-le X R ega ka hagejale ning nimetatud saagimise seadmed viidi Ilona Kaijaneni poolt hoonest välja 1999. Kolleegium leiab, et maakohus on andnud piisavalt põhjaliku hinnangu asjas ütlusi andnud tunnistajate ütlustele. Tunnistajad said küll kinnitada saagimise seadmete väljaviimist hoonest Ilona Kaijaneni poolt 1999, kuid ei saanud kinnitada seadmete väljaviimist munitsipaalomandisse antud saekaatrist, sest saekaatri hoonet ei ole kunagi munitsipaalomandusse antud. Seega 1999 oli võimalik märgitud seadmeid reaalsuses välja toimetada vaid Ilona Kaijaneni omandis olevas saekaatrihoonest. Õiged on tunnistajate väited, et see vara ei kuulunud X vallale, OÜle X R ega ka hagejale. Nimetatud saekaatrihoones asuv vara kuulus Ilona Kaijanenile. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt on tuvastatud, et X EPT peahoonet, saeraami ja saekaatrit (hoonena) ei antud vaatamata X valla poolt 1995 esitatud taotlusele munitsipaalomandisse. Maakohus märgib õigesti, et tõendamist ei ole leidnud hageja väide, et 10.08.1999 omandas ta reaalselt olemasoleva ehk vaidlusaluse hoone OÜ-lt X R. Kuivõrd munitsipaalettevõtte PRX ei saanud OÜ-le R üle anda talle mittekuuluvat hoonet, siis ei saanud OÜ R seda ka hagejale edasi võõrandada ja hagejal ei tekkinud nimetatud tehingu alusel omandiõigust. Isegi kui X EPT andis 1993 riigi tahte vastaselt X vallale üle elamukommunaalobjektide hulka mittekuuluva saeveski hoone, siis on käesoleval juhul tuvastatud, et tegemist sai olla üksnes vana puidust saeveski hoonega, mis lammutati varsti pärast selle üleandmist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne 01.01.2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5% hagi rahuldatud osast hagejale või 5% hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Seega hagi rahuldamata jätmisel oleks maakohus saanud mõista menetluskulu välja üksnes 5% hagihinnast, s.o 10 000 krooni. Kuna apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, siis apellatsioonimenetluse kulud jätab kolleegium poolte endi kanda.