Muud › Muud hagiasjad

MAAKOHTU LAHEND

Pooled leppisid menetluse käigus kokku M maaüksuse pinnasele ja lõhutud teetammile tekitatud kahju suuruses ja kostja on selle hagejale hüvitanud. Seega ei ole poolte vahel selles osas enam vaidlusi. Kokku lepiti ka raiutud puude maksumuses 12 000 krooni. Kohtus ei leidnud tõendamist, et kostja oleks käitunud õigusvastaselt või ta oleks kahju tekitamises süüdi. Kriminaalasja uurimise käigus tuvastati, et vaidlusalune maa kuulub maaüksuse plaanide järgi A.R. ele ja hagejale üheaegselt. Kostjale näitas piirid ette T. R. Kostja ei pidanud teadma, et tegelikult teostas ta raiet hagejale kuuluval maal. Seega kostja ei teostanud raiet õigusvastaselt ja tema käitumises puudub süü. Seetõttu puudub alus kostjalt kahju hagejaks kasuks välja mõistmiseks TsK § 448 alusel. Kohus oli seisukohal, et kostja sai kasu 51 hagejale kuuluvalt maalt raiutud puu müügist ning seda võib lugeda alusetuks rikastumiseks TsK § 447 lg 1 mõttes. TsK § 447 lg 1 sätestab, et isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaks määratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele omandatud vara tagastama, lõike 3 kohaselt alusetult omandatud vara natuuras tagastamise võimatuse korral tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Kostja on omandanud 51 hagejale kuuluvat puud ja saanud sellest tulu 12 000 krooni. Hagejale kuuluvate puude omandamiseks puudus kostjal seaduslik alus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne uue tsiviilkohtumenetluse seadustiku jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seega menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise otsustused tuleb teha kohtuotsuses. Seoses hagi rahuldamisega tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta kostja kanda. Vastavalt hageja esitatud kohtukulude nimekirjale ja kuludokumendile on hageja kantud menetluskuludeks riigilõiv 3500 krooni ja esindaja õigusabikulud 10 756.88 krooni, mis kuuluvad kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

katastriüksuse algdokumentidele (p 6.1); piiride määramisel on aluseks võetud L ja K katastriüksuste mittetäpsed algdokumendid (p 6.2.); piirid on kätte näidatud plaanil, piiriprotokolli ei ole koostatud looduses (p 6.3). Nähtuvalt p-dest 3.4 ja 4.4 ei ole L ja Köökmäe katastriüksuste moodustamisel arvestatud varemmoodustatud R katastriüksuse piiridega. Kontrollmõõtmiste tulemuse ja analüüsi põhjal jõuti järeldusele, et L, K ja X katastriüksuste ühised piirid vajavad piiride kindlaksmääramise toiminguid. Samast aktist nähtub vastutus katastrikannete õigsuse eest. Maakatastriseaduse § 8 lg 5 esimese lause kohaselt vastutab katastripidaja tehtud kande vastavuse eest algdokumendile. Sama lõike teise lause kohaselt hüvitatakse katastripidaja valest kandest tekitatud kahjud seaduses sätestatud korras; § 16 lg 2 kohaselt vastutab katastrimõõdistamisi teostav vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omav isik tema poolt teostatud mõõdistamise ning koostatud katastriüksuse moodustamise toimiku õigsuse ja seaduslikkuse eest. Kostja on eelnimetatule tähelepanu juhtinud 12.02.2007 kohtuistungil. Kohus ei ole otsuses Maa-ameti akti analüüsinud ega arvestanud selles toodud asjaolusid, rikkudes TsMS § 442 lg 8 sätteid. Sama sätet eirates on kohus jätnud tähelepanuta kostja väited 24.10.2005 kohtuistungil selle kohta, et 51 puust jäi hageja metsa maha 7 mändi maksumusega 5122.95 krooni, milline summa vähendab tunduvalt väidetavat kahju. TsK § 477 lg 1 ja 3 alusel peab isik, kes on teise arvel vara omandanud, selle tagastama eelkõige natuuras, st juhul kui leiab tuvastamist alusetu rikastumine, peaks olema väidetavalt rikastunud isikul õigus ja võimalus saadu natuuras välja anda, käesoleval juhul on selleks saadud varaks puud. Alles juhul, kui selgub, et saadu väljaandmine on võimatu, tekib kohustus hüvitada saadu väärtus rahas. Kohtukulude väljamõistmisel on kohus ebaõigesti kohaldanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku norme. 1. jaanuarini 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 3 kohaselt, kui pool ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda. Hageja ei esitanud enne 12.02.2007 toimunud kohtuvaidlusi kohtukulude nimekirja ega kuludokumente, tl 124 nähtuvalt esitas ta need alles 15.02.2007. Sellest tulenevalt puudus kohtul alus kostjalt õigusabikulude väljamõistmiseks.

Vastuväidete kohaselt on apellatsioonkaebus võetud ringkonnakohtu menetlusse viperustega. Kui hageja esindaja helistas 04.04.2007 Viljandi kohtumaja kantseleisse ja küsis, kas kohtuotsus on jõustunud (pidi kantselei andmetel jõustuma 03.04.2007), vastati, et on jõustunud. Esmaspäeval, s.o 08.04.2007, helistati hageja esindajale ning öeldi, et esitati apellatsioonkaebus. Kohus on tuginenud otsust tehes üksnes tõenditele ja asjaoludele, mida pooled olid kohtuväliselt ning kohtulikult uurinud ja mille kohta oma arvamust avaldanud. PS § 146 kohaselt mõistab Eestis õigust üksnes kohus, mis on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Kohtuniku staatuse seaduse § 17 lg 1 sätestab, et kohtunik on sõltumatu ja allub ainult seadusele. Eelnimetatud seaduse järgi peab kohtunik olema objektiivne ja erapooletu. Etteheide, et kohtunik pidas kinni nõupidamistoa saladusest ning ei avaldanud, milline tuleb otsus, on juristieetikaga vastuolus. Apellandi väide, et ta ei ole hageja arvel rikastunud, ei ole tõene. Asjaolu, et kostja teostas raiet hageja kinnistul, mille tulemusel lõigati M maaüksuselt maha 51 puud, materjali maksumusega 15 932 krooni, on näha toimikus olevatest tõenditest (Keskkonnainspektsiooni kändude mõõtmise akt ja kriminaalasja menetluse lõpetamise määrus). Apellandi süüdistus A.R. e vastu ei muuda tõsiasja, et kahju kannatajaks oli hageja. Samuti ei muuda seda apellandi viited ning etteheited Maa-ameti kontrollibüroo kontrollmõõdistamise aktile, katastripidajale ja maamõõtjale. Mahavõetud puid ei ole võimalik uuesti samas määras ja väärtuses tagasi anda. Apellandi viide kuni 01.06.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 3 on õige, kuid 24.10.2005 toimunud istungil peatati menetlus poolte kokkuleppel ning kohtuvaidlus toimus alles peale 01.06.2006. Samuti ei ole kohus rikkunud menetlusnorme riigilõivu väljamõistmisel, kuna hageja on tasunud riigilõivu 3500 krooni. Juhindudes TsMS § 216 lg 6 võib määruse peale, millega kohus kolmanda isiku menetlusest kõrvaldab, pool esitada määruskaebuse. Kostja ei ole määruskaebust esitanud.

Hageja esitas hagi kohtusse 10.06.2004 ning seega kuulub kohtukulude väljamõistmise osas tulenevalt TsMSRS § 3 kohaldamisele enne 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik, mille § 60 lg 3 alusel tuleb kohtukulud jätta välja mõistmata. Enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestab, et kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega. Hagi rahuldati osaliselt – hageja nõue oli 48 492 krooni, kohus rahuldas nõude 12 000 krooni ulatuses. Seega kohtukulu, sh riigilõiv, kuulub välja mõistmisele rahuldatud nõude suuruselt. Vastustaja on jätnud arvestamata, et apellant on menetluse käigus juba ära maksnud vastustajale riigilõivu 2100 krooni, mille tasumises lepiti kokku 24.10.2005 toimunud kohtuistungil. Kohus tegi 12.02.2007 istungil suulise määruse ja protokollis selle: eemaldada protsessist kolmas isik. TsMS § 464 lg 2 ja § 216 lg 2 tulenevalt pidi kohus tegema kirjaliku määruse. Kuna kohus määrust ei teinud ega põhjendanud, miks on kolmanda isiku menetlusse kaasamine põhjendamatu, ei olnud kostjal võimalik määruskaebust esitada ning ta esitas sellekohase kaebuse apellatsioonkaebuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

käsitlemata materiaalõigusnormi kohaldamine ei ole lubatav, kui kohaldatavast normist olenevad poolte väited ja tõendamiskoormus, mis seab protsessiosalised uude protsessuaalsesse positsiooni, kuna sellisel juhul rikutakse poole õigust esitada täiendavaid asjaolusid ja vajadusel ka tõendeid. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas ei eelda maakohtu poolt kohaldatud materiaalõigusnorm uute asjaolude esitamist ega muuda ka tõendamiskoormust. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja teostas raiet naabermaaüksusel ning piiride ebaselguse tõttu raius ekslikult ka hagejale kuuluvalt M maaüksuselt puid, mille maksumuse hüvitamiseks taotles hageja 12 000 kr väljamõistmist kostjalt. Kostja vastuväide, et temast jäi metsa maha 7 mändi maksumusega 5122.95 krooni, milline summa tuleb nõudest maha arvata, ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole oma väidet tõendanud, samuti ei ole ainuüksi puude metsa jätmine arvestatav hageja kasuna, kuna ei ole asjas tõendatud, et kostja koheselt teavitas hagejat puude metsa jätmisest ja et hageja sai nimetatud puud metsast endale. Samuti ei ole kostja tõendanud, millisele maaüksusele ta väidetavalt puud jättis. Mitu puud kostja väidetavalt metsa jättis, on samuti tõendamata, kuna oma kirjalikus vastuses 03.10.2005 märgib kostja, et metsa jäi 10 mändi (tl 80), kuid 24.10.2005 toimunud kohtuistungil avaldab arvamust, et metsa jäi 7 mändi (tl 87). Ringkonnakohus leiab, et apellandi väide, et TsK § 477 lg 1 ja 3 alusel saab alusetult saadu väärtuse hüvitamist nõuda rahas vaid juhul, kui väljaandmine on võimatu, on õige, kuid käesolevas asjas arvestades aega, mis on raie teostamisest möödunud ning asjaolu, et poolte vahel puudusid lepingulised suhted ning et hageja ei ole kunagi soovinud palke omandada, on saadu rahas hüvitamine põhjendatud.

01.01.2006 kehtinud menetlusseadustik, mille kohaselt menetluskulude nimekiri tuli esitada enne kohtuvaidlusi. Ringkonnakohus leiab, et nii varem kehtinud ja käesolevas asjas kohaldamisele kuuluva kui praegu kehtiva menetluskulude kindlaksmääramise korra puhul on oluline, et tagatud oleks vastaspoolele vastuväidete esitamise õigus. Ringkonnakohus leiab menetlusökonoomia põhimõtet primaarseks pidades, et kuigi maakohtus kostja vastuväite esitamise õigust rikuti, siis arvestades, et uue menetluskulude korra jõustumisest, mis ei eelda istungil kulunõuete esitamist, on möödunud üle aasta, siis võis see tingida nii kohtu kui menetlusosaliste eksituse. Samuti realiseeris kostja oma vastuväite esitamise õiguse apellatsioonkaebuse esitamisel, seega peab ringkonnakohus võimalikuks lahendada käesoleva otsusega ka menetluskulude küsimuse ning mitte saata selles osas asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja suurendas 21.04.2005 haginõuet 48 492 kroonini. Nimetatud summalt on tasutud ka riigilõiv kokku summas 3500 kr (tl 15; 60). 24.10.2005 peatas kohus menetluse, kuna oli võimalus kokkuleppe saavutamiseks. 17.11.2005 taotles hageja menetluse uuendamist, kuna peatamine oli ennatlik (tl 89). Järgmisel kohtuistungil 12.02.2007 märkis hageja, et ta jääb nõude juurde 12 000 kr. Muus osas enam vaidlust ei ole (tl 120). Asja materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid kohtuliku kokkuleppe sõlminud, kohtuotsuses on märgitud hagi esialgne suurus, kuid puudub kohtu seisukoht nõude muutmise kohta. Maakohus on otsuses esitanud põhjendused üksnes 12 000 kr nõude osas. Ringkonnakohus leiab, et hageja käitumist saab käsitleda osalise hagist loobumisena, kuna asja materjalidest ei ole võimalik aru saada, kas hageja loobus hagist seetõttu, et kostja täies ulatuses täitis hageja nõudmised, või täideti need osaliselt, samuti seda kas kostja oleks saanud ka varem hageja nõudeid rahuldada, siis puudub alus jätta nõudest loobumise osas (so 36 492 kr) menetluskulusid hageja või ka kostja kanda, vaid ringkonnakohus jätab nimetatud osas menetluskulud kummagi poole enda kanda. Kuna hagi rahuldati 12 000 kr ulatuses, siis tuleb vastavalt välja mõista kostjalt ka riigilõiv ning 5 % (600 kr) ulatuses õigusabikulud. Kuna hageja esitas esialgses hagis nõude, mille osas maakohus otsuse tegi, siis tuleb riigilõivu arvestamisel aluseks võtta hagi esitamise aeg, ning mais 2005 kuulus 12 000 kr nõudelt tasumisele riigilõiv 1050 kr.

Üllar Roostoja

Egon Konsand

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.