Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

MAAKOHTU LAHEND

(p 2). M.T. i taotluse tunnistada tema pärimisõigust kogu A.U. ile kuulunud varale jättis kohus rahuldamata (p 3). Otsuse kohaselt tunnistati hageja Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni 15.09.1994 otsusega ja 26.03.1999 otsusega nr 108 omandireformi õigustatud subjektiks X hoonete ja krundi 1⁄4 mõttelises osas. A.u. pärandvara hulka ei saanud kuuluda Riigikohtu halduskolleegiumi lahendiga nr III-3/1-7/94 tuvastamist leidnud abikaasade varaühisuse põhimõtet silmas pidades kogu X majavaldus, vaid üksnes 3⁄4 sellest. Hageja kaebuse põhjal kontrollis Tartu Halduskohus ÕVVTK komisjoni 15.09.1994 otsuse nr 50 seaduslikkust ning jättis komisjoni otsuse muutmata. Samuti jäeti rahuldamata hageja apellatsioonkaebus ning Riigikohus kohtuvigade parandamise avaldust menetlusse ei võtnud. Tartu Linnavalitsuse 25.11.1999 korralduse nr 3211 kohaselt tuli X majavaldus hagejale tagastada 1⁄4 mõttelises osas. Hageja on nimetatud korralduse vaidlustanud kahel korral halduskohtus, kuid mõlemal korral on menetlus lõpetatud. Käsitletud haldusaktide alusel on seadustega kooskõlas olevalt määratud hagejale tagastamiseks 1⁄4 mõttelist osa X majavaldusest. Kuna testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt kuuluvad vaidlusalused hooned tervikuna kostjale, ei saa hagejale tema mõttelise osa tagastamist teostada. Sellest tulenevalt on pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamine pärandvara koosseisu määramise osas põhimõtteliselt põhjendatud. Hageja nõude teine pool põhineb Ar U i 02.12.1957 A.U. i pärandiosast loobumise avaldusel. AÕSRS § 2 lg 2 tulenevalt toimub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine mitte pärimist reguleerivates, vaid omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alusel ja korras. Seadusandja on soovinud reguleerida õiguslikult ääretult keerukat omandisuhete ümberkorraldamist spetsiaalse regulatsiooni alusel. Seega ei saa vaidluses juhinduda pärimisseaduse sätetest, sest need ei ole läbi omandireformi kohaldatavad. A.u. i loobumisavaldust ei saa käsitleda õiguslikult kehtivana põhjusel, et pärandamise ja pärandist loobumise hetkel 1957. a oli A.U. i vaidlusalune vara natsionaliseeritud. Et vara oli võõrandatud õigusvastaselt, ei oma tähtsust, kuna määrav on tollane õiguslik olukord, mille kohaselt A.U. ei olnud pärandamise hetkel vaidlusaluse objekti omanik. Sellest tulenevalt ei oma A.u. i 02.12.1957 pärandist loobumise avaldus vaidluse lahendamisel õiguslikku tähendust ega välista tema õigust A.U. ile kuulunud varaosale omandireformi käigus. A. u ei ole omandireformi käigus astunud samme abikaasale kuulunud varaosa nõudeõigusest loobumiseks. Sellest tulenevalt jättis kohus rahuldamata hageja taotluse tunnistada tema pärimisõigust kogu A.U. ile kuulunud varale. Hageja on õigustatud pärima 1⁄4 mõttelise osa X majavaldusest. TsÜS § 66 lg 2 kohaselt on seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Vastavalt TsÜS § 68 ei too tehingu ühe osa kehtetus kaasa teiste osade kehtetust, kui võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka kehtetu osata. Eeltoodud põhjendustel tuleb tunnistada kehtetuks kostja testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus 26. juulist 1995 pärandvara koosseisu määramise osas ning lugeda testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus kostjale välja antuks 3⁄4 mõttelisele osale pärimisõiguse tunnistuses nimetatud kõigist varadest.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

milleks oli 1⁄2 X endisest kinnistust nr 3012, ning asja saatmist selles osas uueks läbivaatamiseks maakohtule teises koosseisus. Kaebuse põhjenduste kohaselt jääb kohtuotsuse formuleeringust arusaamatuks, kui suurele osale A.U. i varast hageja pärimisõigust on tunnistatud. Kohus on õigesti märkinud, et hageja nõude teine pool põhineb A.u. i 02.12.1957 A.U. i pärandist loobumise avaldusel. ORAS § 8 käsitleb pärijaid omandireformi subjektidena. Sama paragrahvi lõige 2 käsitleb nõudeid testamendile, mis on tehtud õigusvastaselt võõrandatud vara kohta. Muid õigusvastaselt võõrandatud vara kohta käivaid õigustoiminguid ORAS § 8 ei käsitle. Seega ei ole seadusandja võtnud ka mingit eitavat seisukohta pärandist loobumise osas. Pärandist loobumisel peeti vara all silmas X asuvat hoonestatud kinnistut, selle saatust tulevikus. Kohus on märkinud, et A. u ei ole omandireformi käigus astunud samme abikaasale kuulunud varaosa nõudeõigusest loobumiseks. A. u ei lugenudki omandireformi käigus A.U. it X kinnistu kaasomanikuks abielulise varaühisuse alusel, vaid pidas kogu seda vara oma ainuisiklikuks varaks. Seega oli A.u. i käitumine omandireformi käigus seadusevastane ning selle asjaoluga ei saa kohtuotsust põhjendada. Hagi osalist rahuldamata jätmist on kohtuotsuses motiveeritud ka viitega AÕSRS § 2 lg 2. Samas on A. u omandanud 1⁄4 X (endine kinnistu nr 3012) pärijana oma 1957. a surnud abikaasa järelt, kuigi oli sellest tollel ajal ettenähtud seaduslikus korras loobunud. Tulenevalt eeltoodust tulnuks lugeda kostjale 26.07.1995 välja antud pärimisõiguse tunnistus väljaantuks 1⁄2 osale selles pärimisõiguse tunnistuses nimetatud kõigist varadest. Kohus on rikkunud menetlusnorme TsMS §-de 23 p 7 ja 656 lg 1 p 3 mõttes. Kohtunik Eveli Vavrenjuk on hõimlane Leida-Elli Vavrenjukiga, kes esindas kohtus Tartu Linnavalitsust X maa seadusevastasel võõrandamisel. Hagejal on tekkinud põhjendatud kahtlused kohtuniku erapooletuses. 11.10.2005 esitas hageja kohtuniku taandamiseks taotluse, kuid see jäeti põhjendamatult rahuldamata. Kohtunik E. Vavrenjuk on käitunud ebaõiglaselt hageja hagi menetlemise käigus ja põhjustanud hagejale põhjendamatuid kulutusi. Kohtu initsiatiivil kaasati 28.01.2004 protsessi OÜ Suver. 02.03.2004 kohtuistungil tegi kohtunik omaalgatuslikult OÜ-st Suver hageja ema vara pärija. 27.01.2005 istungil võttis kohtunik vastu kontrollimata võlanõude dokumendid. Hagejalt võeti sõnaõigus enese kaitsmiseks (II kd tl 73-74). 07.02.2005 määrusega lõpetati olematu menetlus OÜ Suver vastu ning hagejalt mõisteti välja kohtukulud 9055 krooni OÜ Suver kasuks. Tsiviilasja toimikust on kaduma läinud dokument: advokaat A. Froschi töötasu avaldusest nähtub, et 2002. a on ta koostanud kaks kirja – ühe maakohtu kinnistusametile ja teise maakorralduse osakonnale võõrandamise keelumärke tegemiseks. Varem oli üks neist kirjadest tsiviilasja toimikus, nüüd enam ei ole. 31.10.2005 esitas hageja kohtule avalduse advokaadi saamiseks riigi arvel. Kohtunik saatis määruse advokatuuri juhatusele alles 20.11.2005. Järgmine kohtuistung oli aga juba kindlaks määratud ning advokaadil jäi vähe aega toimikutega tutvumiseks ja hagejaga läbi arutamiseks.

2) kohtuotsuse tühistamist resolutsiooni p 1 ja 2 osas ning tühistatud osas uue otsuse tegemist vastuapellatsioonkaebuse motiveeriva osa p 4 märgitud põhjendustel, jättes hagiavalduse täielikult rahuldamata või 3) täiendada kohtuotsuse resolutsiooni p 2 põhjendusi vastuapellatsioonkaebuse motiveeriva osa p 4 esitatud põhjendustega (M.T. i osas ei ole võimalik tunnistada pärimisõigust 1⁄4 või muule osale A.u. i pärandvarast ja M.T. ile ei ole võimalik hagiavalduses märgitud tingimustel välja anda pärimisõiguse tunnistust) ja täiendada otsuse resolutsiooni p 3 põhjendusi vastuapellatsioonkaebuse p 4 ja 5 märgitud põhjendustega (M.T. i taotlus tunnistada tema pärimisõigust A.U. i varale tuleb jätta täielikult rahuldamata, mis võimaldaks kohtuotsuse resolutsioonist selgelt aru saada ja täita) ning jätta M.T. i hagiavaldus ja apellatsioonkaebus täielikult rahuldamata.

U.U. i vastuväited M.T. i apellatsioonkaebusele: 1) Kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud osas, millega on jäetud rahuldamata hageja taotlus määrata kindlaks hageja pärimisõigus kogu A.U. ile kuulunud varale. Hageja poolt A.u. i 02.12.1957 pärandist loobumise avaldusele tuginemine on põhjendamatu. Pärimisõiguse tunnistuses märgitud vara on tunnistatud omandireformi objektiks. Seetõttu saavad vara endise omaniku pärijate õigused õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes tuleneda üksnes omandireformi läbiviimist reguleerivatest õigusaktidest. Pärijate ring omandireformi seaduse mõttes on sätestatud ORAS § 8 lg 5. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 20 lg 2 kohaselt ei kohaldata pärimise korrale ENSV tsiviilkoodeksi sätteid. Hageja õigused A.U. i pärijana A.U. ile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud varale on kindlaks määratud ÕVVTK Tartu linnakomisjoni 15.09.1994 protokollilise otsusega nr 50 ja 26.03.1999 otsusega nr 108. A.U. i pärijana omandireformi aluste seaduse mõttes on hageja X majavalduse osas õigustatud subjektiks 1⁄4 osa suuruses. Hageja pärimisõiguse tunnistamise nõuet A.U. ile kuulunud vara osas ei ole käesoleva menetluse raames võimalik rahuldada ka osaliselt. Kostjale väljastatud pärimisõiguse tunnistusel märgitud vara hulka ei kuulunud A.U. i pärandvarasse kuuluvat vara. X majavaldus kuulus A.u. i surma hetkel tervikuna A.u. i omandisse. 2) Kohtunik on menetluses käitunud erapooletult. Taandamiseks ei ole ilmnenud seaduses sätestatud aluseid ning tuvastatud ei ole asjaolusid, mis annaks alust kahelda kohtuniku erapooletuses. Asjaolu, et kohtuniku hõimlane on olnud kolmanda isiku ametnik, ei anna alust kahelda kohtuniku erapooletuses. OÜ Suver kostjana menetlusse kaasamine vastas hageja tahtele. Kuivõrd kostja kaasamine oli tingitud hagejapoolsete ebaselgete nõuete esitamisest, oli põhjendatud ka menetluskulude väljamõistmine hagejalt OÜ Suver kasuks. Hageja väide, nagu oleks tsiviilasja toimikust kaduma läinud üks dokument, on tõendamata.

Vastuapellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Vastuapellatsioonkaebuse esimese (vastuapellatsioonkaebuse motiveeriva osa p 3)

alternatiivse

nõude

põhjendus

Kohus on ebaõigesti leidnud, et X hooned ja krunt ei kuulunud ÕVVTK Tartu linnakomisjoni 15.09.1994 protokollilisest otsusest nr 50 ja 26.03.1999 otsusest nr 108 ning Tartu Linnavalitsuse 25.11.1999 korraldusest nr 3211 tulenevalt 1⁄4 mõttelises osas A.u. i

pärandavara hulka. Kõnealune vara tagastati A.u. ile 4. elamujaoskonna aktiga 03.06.1993. 28.05.1993 on selle kohta Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna poolt vormistatud põhivahendite üleandmise-vastuvõtmise akt. Vastavalt Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktile 48 läheb omandiõigus tagastatud varale õigustatud subjektile üle vara üleandmise akti koostamise päevast, kui vara tagastamise korralduses ei ole ette nähtud või kui seadusest ei tulene teisiti. X hooned ja krunt on antud tervikuna üle A.u. ile. Seetõttu on A. u omandireformi käigus saanud X majavalduse omanikuks. X majavaldus kuulus A.u. i surma hetkel A.u. i omandisse. Seetõttu kuulus X majavaldus tervikuna ka A.u. i pärandvara hulka ning kostjale väljastatud pärimisõiguse tunnistus ei olnud osaliselt ebaõige. Hageja tunnistamine omandireformi õigustatud subjektiks ning tema suhtes õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korralduse vastuvõtmine pärast A.u. ile majavalduse tagastamist ja omandiõiguse üleandmist ei lõpetanud A.u. i omandiõigust tagastatud majavaldusele. Hageja suhtes omandireformi käigus vastu võetud haldusaktid ei anna hagejale omandiõigust ega muid nõudeõigusi A.u. ile kuulunud vara suhtes. Nimetatud haldusaktid üksnes võimaldavad hagejal nõuda omandireformi kohustatud subjektilt, Tartu Linnavalitsuselt, õigusvastaselt võõrandatud vara üleandmist. Hagejal on nimetatud vara suhtes võimalik õigusi teostada üksnes omandireformi aluste seaduse ja selle alusel vastu võetud õigusaktide alusel ning nendega sätestatud korras. Kohtuotsus ei vasta TsMS §-de 436 lg 1; 438 lg 1 nõuetele. Kohus ei ole õiguslikult põhjendanud, missugused asjaolud on tinginud pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamise. Käesolevas vaidluses saab nimetatud asjaoluks olla üksnes A.u. ile mittekuuluva vara arvamine pärandvara koosseisu. Kohus ei ole põhjendanud, millistel asjaoludel ei kuulunud X majavaldus 1⁄4 mõttelises osas A.u. i pärandvara koosseisu. Kuivõrd otsus ei ole põhjendatud, jääb ebaselgeks ka kohtuotsuse resolutsioon osas, millega loeti kostjale välja antud pärimisõiguse tunnistus välja antuks 3⁄4 mõttelisele osale pärimisõiguse tunnistuses nimetatud kõigist varadest. Kohtuotsusest ei nähtu, millist õigusakti on kohus otsust tehes kohaldanud. Kohus ei ole teinud otsust hageja pärimisõiguse ulatuse määratlemise nõude osas, mistõttu jääb otsus ebaselgeks ja vastuoluliseks, kuivõrd otsusest ei nähtu hageja võimalike nõuete olemasolu või puudumine kostja vastu. Kohus oleks pidanud jätma hageja nõude pärimisõiguse ulatuse määratlemise osas rahuldamata. Omandireformi aluste seaduse alusel on kehtivate haldusaktidega tehtud kindlaks hageja võimalikud õigused vaidlusaluse vara suhtes. Hageja õiguste tunnustamine X majavaldusele 1⁄4 mõttelises osas rikuks põhjendamatult OÜ Suver õigusi ning looks õiguslikult äärmiselt ebaselge olukorra.

2) Vastuapellatsioonkaebuse teise alternatiivse (vastuapellatsioonkaebuse motiveeriva osa p 4)

nõude

põhjendus

Viidatud punktis palub kostja tühistada kohtuotsus põhjusel, et vaidlusalust pärandvara ei ole võimalik pärimisõiguse tunnistuses pärandvarana käsitleda, kuna vara kuulub kolmandale heausksele isikule ja pärandvara ei ole võimalik uue omaniku valdusest ära võtta. 15.01.2002 sõlmitud ostu-müügilepingu alusel on kostja poolt testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse alusel pärandvara hulka kuuluv kogu vallasvara võõrandatud OÜ-le B&P Oil. OÜ Suver, kes omandas vara OÜ-lt B&P Oil, erastas kogu hoonetealuse maa ja on kantud kinnistusraamatusse omanikuna. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-12-03 märkinud, et pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega -kohustustusi. PärS § 140 2. lõike järgi on pärimistunnistus tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega

tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Asjas nr 3-2-1-121-05 leidis Riigikohus, et pärimisõiguse tunnistusega luuakse avalikult usaldatava dokumendi näol eeldus pärimisõiguse (ja seeläbi ka pärijate omandiõiguse) olemasolu kohta, mis on kohtus ümberlükatav, kui see ei vasta tegelikkusele. Seega ei mõjuta pärimistunnistuse olemasolu või puudumine iseenesest pärimisõigust ega selle ulatust. Kui kohus tuvastab pärimisõiguse olemasolu teistsuguses ulatuses, kui see on väljendatud pärimistunnistuses, asendab kohtuotsus pärimistunnistust. Kohtuotsus ei ole resolutsiooni punkti 2 osas avalikult usaldatav ja ei saa luua eeldust pärimisõiguse olemasolu kohta. Pärimisõiguse tunnistusel ei ole mingit õiguslikku tähendust, kui selle alusel ei ole võimalik vara tegelikult pärida, st pärimisõiguse tunnistus ei ole õige, täidetav ja seetõttu avalikult usaldatav pärimisõiguse tunnistuse muutmise hetkel. Pärimisõiguse tunnistuse sisu loetakse õigena kehtivaks heauskse isiku suhtes, kes omandab pärimisõiguse tunnistuses nimetatud isikult tehinguga pärandieseme, asjaõiguse sellele esemele või vabaneb asjaõiguslikust või isiklikust pärandvarasse kuuluvast õigusest. Pärimisõiguse tunnistuse väljaandmisel on seega notaril või kohtul vaja teada, kas hagejal on võimalik mingit vara ka tegelikult pärida – millisele varale või õigusele tuleb tunnistus välja anda. Käesolevas asjas on hageja sellised õigused täielikult minetanud. Juhul, kui hagejale anda pärimisõiguse tunnistus hagiavaldusest lähtuvalt, siis selline muudatus tekitab õiguslikku ebaselgust heausksete kolmandate isikute kaitse osas. Vaidlust ei ole selle üle, et OÜ Suver on vaidlusaluse vara heauskne omandaja ja puuduvad õiguslikud alused X kinnistu väljanõudmiseks OÜ-lt Suver või teistel isikutelt, kellele vara kuulub. Õige on kohtuotsuse IV osa 3. lõigus väljendatud lause osa, mille kohaselt ei saa hagejale mõttelise osa tagastamist teostada. Viimatinimetatud asjaolu otsustamisel omab tähtsust kostja heauskne käitumine. Hageja on käesoleval ajal minetanud õiguse vara võimalikule kompenseerimisele, juhul, kui tal selline õigus oleks esinenud ja ta oleks seda soovinud. Kostja ei ole käitunud temale testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmisel pahauskselt. Notar andis pärimisõiguse tunnistuse välja linnavalitsuse kehtiva korralduse alusel ja kostja oli õigustatud lähtuma kehtivatest haldusaktidest. Asjaolu, et seadust tõlgendati kohaliku omavalitsuse ja kohtute poolt erinevalt, ei tulenenud kostja käitumisest. 3) Vastuapellatsioonkaebuse kolmanda (vastuapellatsioonkaebuse motiveeriva osa p 5)

alternatiivse

nõude

põhjendus

Vastuapellatsioonkaebuse kolmas alternatiivne nõue on põhjustatud asjaolust, et kohtuotsuse resolutsioonis punktide 2 ja 3, eriti punkti 2 põhjendused on vastuolulised või raskesti arusaadavad – otsuse resolutsioon ei ole selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Nii nähtub otsuse punktist 2, et kostjale on pärimisõiguse tunnistus välja antud 3⁄4 osale, kuid ei ole määratletud hageja osa suurus ja kas hagejal on õigust mingile osale A. U. pärandvarast. Juhul, kui otsuse resolutsiooni punkti 2 mõte vastab vastuapellatsioonkaebuse motiveeriva osa punktis 4 esitatud põhimõttelistele seisukohtadele (ei ole võimalik tunnistada hageja pärimisõigust A. U pärandvara 1⁄4 osale, kuna puudub pärandvara ja selline pärimisõiguse tunnistus ei ole usaldatav jms), siis tuleb otsuse resolutsiooni punkti 2 osas kohtuotsuse põhjendusi täiendada vastuapellatsioonkaebuse punktis 4 esitatud põhjendustega. Seetõttu puudub vastuapellatsioonkaebuse resolutsiooni punkti 2 nõude rahuldamisel vajadus vastuapellatsioonkaebuse punkti 3 nõude rahuldamiseks, kuna kohus on resolutsioonis asunud põhimõtteliselt õigetele seisukohtadele, kuid ei ole neid piisavalt põhjendanud. Samas vastuapellatsiooni resolutsiooni punkti 1 nõude rahuldamine välistab kaebuse resolutsiooni punktide 2 ja 3 rahuldamise. Viimasel juhul tuleb kohtuotsust muuta käesoleva kaebuse motiveeriva osa punktis 3 esitatud seisukohtadega.

Õige on kohtu seisukoht, et A. U i pärandist loobumisavaldust ei saa käsitada õiguslikult kehtivana. Ebaõige on aga kohtu seisukoht, mille järgi on hageja õigustatud pärima 1⁄4 mõttelise osa X majavaldusest. Kohtud on viidatud probleemi osas juba varem asunud käesolevas asjas aktsepteeritavatele seisukohtadele. Tartu Ringkonnakohus on asjas nr II-3-72/95 leidnud, et halduskohus on õigesti M.T. i kaebuse rahuldamata jätmist motiveerinud asjaoluga, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel ei rakendata sätteid pärimise korra kohta. Eeltoodust tulenevalt puudus linnavalitsuse ÕVVTK komisjonil alus õigustatud subjektide ja neile igale kuuluva mõttelise osa tagastamisele kuuluvast varast kindlaksmääramisel arvesse võtta hageja esitatud tõendit selle kohta, et A. u oli 1957. a (s.o pärast vara õigusvastast võõrandamist) loobunud A.U. i pärandist. Notarite Koja 08.02.2000 kirja nr 97 ei saa arvestada, kuna notarite koja tegevdirektor ei olnud kirjale vastates teadlik kõigist asjaoludest. Samuti ei ole vastuse esimese lauses käsitletud pärandist vastuvõtmisest loobumise avalduse mõju õigusvastaselt võõrandatud vara pärimisel, vaid on lähtutud tavakohasest pärimise olukorrast.

Vastuväidete kohaselt ÕVVTK Tartu linnakomisjoni 15.09.1994 protokollilisest otsusest nr 50 ja 26.03.1999 otsusest nr 108 tuleneb, et A.u. il puudus õiguslik alus tagastatava varana vastu võtta kogu X hoonestus. Riigikohtu halduskolleegium oli 17.06.1994 määruses asunud seisukohale, et X hooned olid Alma ja A.u. i ühisvara. Järelikult võivad X kinnisvara A.U. ile kuulunud osa suhtes omandireformi õigustatud subjektideks olla hageja ja A.u. . Seega tagastati A.u. ile ekslikult rohkem vara kui temalt oli võõrandatud. A. u pärandas edasi rohkem vara kui tal oli õigus pärandada. Järelikult on õige kohtu järeldus, et 1⁄4 osas on kostjale välja antud pärimisõiguse tunnistus kehtetu, sest on antud välja varale, mis ei kuulunud pärandajale, vaid kuulus A.U. ile, millest A. u oli loobunud 02.12.1957 avalduse alusel. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 7 kohaselt koosneb vara tagastamise protsess mitmest järgust, sh esmalt õigustatud subjektidele vara osa kindlaksmääramisest. Kui toimuvad muudatused õigustatud subjektide ringis, siis peavad toimuma ka muudatused neile tagastatavas varas. Seda on kinnitanud ka senine vara tagastamise praktika. Esmalt tuleks määratleda Alma ja A.u. i ühisvara pärimisõiguse subjektid ja subjektide pärimisõiguse ulatused, mis loob õigusliku aluse pärimisõiguse kohaselt vara tagastamise õiguse andmiseks omandireformi õigustatud subjektidele. Samuti tuleks võtta arutamisele hageja 22.03.2004 kohtule esitatud taotlused, millised on hagejale tagastatud.

parandamiseks menetlusluba ei andnud. Seega on hagejale tagastatava osa suuruseks 1⁄4 mõttelist osa. Kuna haldusmenetluses on subjektsuse kohta olemas jõustunud kohtulahendid, on põhjendamatu hageja nõue tagastada talle vara ulatuses, millel ei ole õiguslikku alust. Hageja väide, et 1957. a pärandist loobumise avalduses peeti silmas natsionaliseeritud vara Võru 134, on oletuslik ja paljasõnaline. Sel ajal kuulus vaidlusalune vara riigile. A.U. ei saanud pärandada vara, mis talle ei kuulunud ja millele tal ei olnud tekkinud nõudeõigust. Hageja väited, et kohtunik E. Vavrenjuk ei olnud asja arutamisel erapooletu ja oleks pidanud ennast taandama, on põhjendamatud ning asjakohatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab aga, et jõustunud haldusaktid ei andnud hagejale omandiõigust asjale, vaid ta on õigustatud subjekti staatuses, kellel on ORAS-st tulenevad õigused. ORAS § 17 lg 2 kohaselt tagastatakse õigusvastaselt võõrandatud vara Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-i 7 kohaselt koosneb vara tagastamise menetlus järgmistest osadest: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine (vara tagastamist ettevalmistav menetlus); 2) vara tagastamise otsuse vastuvõtmine; 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine. Sama korra p-i 48 kohaselt läheb omandiõigus tagastatud varale õigustatud subjektile üle vara üleandmise akti või punktis 44.1 näidatud vara üleandmisest keeldumise akti koostamise päevast, kui vara tagastamise korralduses ei ole ette nähtud või kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleval juhul ei ole hageja suhtes tagastamismenetlus vara üleandmisega lõpule viidud, seega ei ole ka hagejale omandiõigus üle läinud.

Apellandi etteheide, et kuna tema õigusabi taotlus rahuldati hilinemisega, siis jäi esindajal aega asjaga tutvumiseks napiks, võib olla tõene, kuid arvestades menetluse kestust ning asjas arvukalt toimunud kohtuistungeid ei saa ka seda pidada oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis võiks kaasa tuua kohtulahendi tühistamise.

Üllar Roostoja

Egon Konsand

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.